Enesetunne pärast võistlust
Enesetunne pärast võistlust
Rattavõistlused on toredad küll, kuid siiski ei saa jätta märkimata, et mul tõmbab rattamaratonil osalemine päevale ses mõttes kriipsu peale, et pärast seda midagi asjalikku ei tee küll.
Lõpetamisega kaasneb mõningane rahulolutunne, näe, jõudsin jälle lõpuni, kuid samas on sageli üsna pikalt "paha" olla. Pea raske, söögiisu pole jms.
Kuidas teised end tunnevad? Reipalt, valmis kohe uuesti rajale asuma jne Oskab keegi midagi mõistlikku arvata sellest, kas selline rahvasport tervisele üldse kasulik on...mingi loogika ütleb, et kui enesetunne kehv, siis organismile kuidagi liiga tehtud...mitte et ma nüüd kohe loobuma hakkaksin, aga lihtsalt huvitav teada
Lõpetamisega kaasneb mõningane rahulolutunne, näe, jõudsin jälle lõpuni, kuid samas on sageli üsna pikalt "paha" olla. Pea raske, söögiisu pole jms.
Kuidas teised end tunnevad? Reipalt, valmis kohe uuesti rajale asuma jne Oskab keegi midagi mõistlikku arvata sellest, kas selline rahvasport tervisele üldse kasulik on...mingi loogika ütleb, et kui enesetunne kehv, siis organismile kuidagi liiga tehtud...mitte et ma nüüd kohe loobuma hakkaksin, aga lihtsalt huvitav teada
Re: Enesetunne pärast võistlust
See ei ole enam rahvasport. Fini?ijärgne söögiisu puudus, kerge iiveldus, kerge peavalu on indikaatoriks, et śellel korral sai antud maksimum, esineb just sagedamini kui vorm veel kehva. Sügisepoole hea vormiga ei ole probleem näiteks Tartu rattamaratoni fini?ist tagasi Otepääle sõita.Eile peale Mulgit ei oleks selline asi kuidagi õnnestunud.Suusataja kirjutas:
Kuidas teised end tunnevad? Reipalt, valmis kohe uuesti rajale asuma jne Oskab keegi midagi mõistlikku arvata sellest, kas selline rahvasport tervisele üldse kasulik on...mingi loogika ütleb, et kui enesetunne kehv, siis organismile kuidagi liiga tehtud...mitte et ma nüüd kohe loobuma hakkaksin, aga lihtsalt huvitav teada
Tuleb rohkem treenida. :)
Edit: ... ja võistelda.
Mul oli 2003 aastal sama lugu, kui ma võistlemisega alustasin. Lausa 3 maratonile järgnevat päeva oli tuksis. 2004a oli juba parem lugu, ainult 1 päev läks "raisku". See aasta aga ei ole enam midagi häda. Peale võistlust söön väga korralikult - kasvõi mitu korda ja tarbin ka peale võistlust energia/taastusjooke.
Sügiskrossidel käimine treenib ka kindlasti sellist omadust, sest seal on 2 võistlust alati järjest.
Võiimalik ka et ma pingutan vähem kui 2003-ndal aastal, maks pulsid on igatahes langenud, aga tulemusi see maksi mitte saamine ei ole mõjutanud.
Edit: ... ja võistelda.
Mul oli 2003 aastal sama lugu, kui ma võistlemisega alustasin. Lausa 3 maratonile järgnevat päeva oli tuksis. 2004a oli juba parem lugu, ainult 1 päev läks "raisku". See aasta aga ei ole enam midagi häda. Peale võistlust söön väga korralikult - kasvõi mitu korda ja tarbin ka peale võistlust energia/taastusjooke.
Sügiskrossidel käimine treenib ka kindlasti sellist omadust, sest seal on 2 võistlust alati järjest.
Võiimalik ka et ma pingutan vähem kui 2003-ndal aastal, maks pulsid on igatahes langenud, aga tulemusi see maksi mitte saamine ei ole mõjutanud.
Viimati muutis Kirsa, 16. 05. 2005. 12:53, muudetud 1 kord.
Toetan (kui Andre ikka sportlikke jooke silmas peab ). Peale seda kui sellest aastast alustasin taastusjoogi tarbimist on võistlusjärgne enesetunne oluliselt paranenud. Eriti lihaste osas.AndreK kirjutas:Peale finishit kerge taastusjook ja asi kohe tunduvalt parem.
Aga "muud taastusjoogid" teevad ka vahest head, eriti vaimule .
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Endal sama probleem, et pärast pikemat võistlust (ratas, suusatamine) on parajalt s&%# olla. Orienteerumised on tavaliselt lühemad, nii tund-poolteist, need ei võta eriti läbi, üksikud pikemad jooksud (üle 2h) on aga samamoodi laastavalt mõjunud. Kõige häirivam ongi selline kerge peavalu + õrn iiveldus, füüsiliselt ei pruugigi kõige hullem olla.
Olen kahtlustanud närvipinget - rattavõistlusi selja taga 2 ning sõites on olnud paras hirm ning tähelepanu ja keskendumine on viimase piirini krutitud, finishis olin ennekõike mentaalselt täiesti läbi; ning vibratsiooni, rööpas teed väristavad ikka väga läbi. Aga ilmselt on ikka madalas suhkrutasemes asi, järgmine kord proovib pärast finishit poputada. On konkreetseid soovitusi, et mida manustada tuleks?
Olen kahtlustanud närvipinget - rattavõistlusi selja taga 2 ning sõites on olnud paras hirm ning tähelepanu ja keskendumine on viimase piirini krutitud, finishis olin ennekõike mentaalselt täiesti läbi; ning vibratsiooni, rööpas teed väristavad ikka väga läbi. Aga ilmselt on ikka madalas suhkrutasemes asi, järgmine kord proovib pärast finishit poputada. On konkreetseid soovitusi, et mida manustada tuleks?
Eelmisel kevadel "Muza" juures kurtsin sama häda üle. Koormustesti ajal tuli välja, et südame töö ja toodetav võimsus on korralikud, aga samas läheb 173+ löögisagedusel (anareroobne piirkond) vererõhk kahtlaselt kõrgele, ehk siis veresoonkond ei laiene vajalikul määral - sellest ka hilisem peavalu. Muza kommentaar oli, et tegemist "personaalse eripäraga" Kahtlustan et see oli öeldud õnnetu asjaarmastaja lohutamiseks.. aga fakt on fakt. Kaasas oli tookord ka kevadise Pirita Team Rattapood sõidu pulsigraafik. Soovitus - vältida intensiivseid pideva kõrge pulsiga võistlusi, eelistada vahelduvamaid (maratoni) sõite.Kuuporistaja kirjutas: Kõige häirivam ongi selline kerge peavalu ?
Soovitaks igal juhul spordiarsti juurest läbi astuda - kui mitte muud siis enesekindlust annab tublisti juurde.
Life Must Be Fun !
soolad
Mul on alati peale võistlusi kohutav joogi janu olnud. Kusjuures need peende isotoonilised joogid ei aita - esiteks hakkavad vastu ja teiseks pole kasu. Joo või 2 liitrit. Ükskord leidsin super asja - kodune kanasupp, selline paks ja piisavalt soolane. Laksust mõjus
Seda soovitust olen isegi spoirdiarstilt kuulnud, et ma end tagasi hoiaks. St maksimumi lähedal liialt ei paneks. Paraku - ühest kõrvast sisse, teisest välja. Võistlustel ei hooli sest soovitusest. Panen ikka nii, kuis torust tuleb.Martster kirjutas: Soovitus - vältida intensiivseid pideva kõrge pulsiga võistlusi, eelistada vahelduvamaid (maratoni) sõite.
Soovitaks igal juhul spordiarsti juurest läbi astuda - kui mitte muud siis enesekindlust annab tublisti juurde.
Minul oma kogemustest sellised tähelepankud.
Eelmisel aastal tarbisin igasugu erinevaid jõu- ja taastumisjooke. Sel aastal olen neid tarbinud väga vähe. Taastumisjooke pole veel tarbinudki. Seevastu, olen aga usinalt tarvitanud Victell toidulisandeid. Ei mäleta, et eelmisel aastal oleks peale võistlust või tugevat treeningut taastumine nii kiire olnud, kui praegu. Seega, tasub ka selle variandi peale mõelda.
Eelmisel aastal tarbisin igasugu erinevaid jõu- ja taastumisjooke. Sel aastal olen neid tarbinud väga vähe. Taastumisjooke pole veel tarbinudki. Seevastu, olen aga usinalt tarvitanud Victell toidulisandeid. Ei mäleta, et eelmisel aastal oleks peale võistlust või tugevat treeningut taastumine nii kiire olnud, kui praegu. Seega, tasub ka selle variandi peale mõelda.