Lõpetamisega kaasneb mõningane rahulolutunne, näe, jõudsin jälle lõpuni, kuid samas on sageli üsna pikalt "paha" olla. Pea raske, söögiisu pole jms.
Kuidas teised end tunnevad? Reipalt, valmis kohe uuesti rajale asuma jne


See ei ole enam rahvasport. Fini?ijärgne söögiisu puudus, kerge iiveldus, kerge peavalu on indikaatoriks, et śellel korral sai antud maksimum, esineb just sagedamini kui vorm veel kehva. Sügisepoole hea vormiga ei ole probleem näiteks Tartu rattamaratoni fini?ist tagasi Otepääle sõita.Eile peale Mulgit ei oleks selline asi kuidagi õnnestunud.Suusataja kirjutas:
Kuidas teised end tunnevad? Reipalt, valmis kohe uuesti rajale asuma jneOskab keegi midagi mõistlikku arvata sellest, kas selline rahvasport tervisele üldse kasulik on...mingi loogika ütleb, et kui enesetunne kehv, siis organismile kuidagi liiga tehtud...mitte et ma nüüd kohe loobuma hakkaksin, aga lihtsalt huvitav teada
Toetan (kui Andre ikka sportlikke jooke silmas peabAndreK kirjutas:Peale finishit kerge taastusjook ja asi kohe tunduvalt parem.
Eelmisel kevadel "Muza" juures kurtsin sama häda üle. Koormustesti ajal tuli välja, et südame töö ja toodetav võimsus on korralikud, aga samas läheb 173+ löögisagedusel (anareroobne piirkond) vererõhk kahtlaselt kõrgele, ehk siis veresoonkond ei laiene vajalikul määral - sellest ka hilisem peavalu. Muza kommentaar oli, et tegemist "personaalse eripäraga"Kuuporistaja kirjutas: Kõige häirivam ongi selline kerge peavalu ?
Seda soovitust olen isegi spoirdiarstilt kuulnud, et ma end tagasi hoiaks. St maksimumi lähedal liialt ei paneks. Paraku - ühest kõrvast sisse, teisest välja. Võistlustel ei hooli sest soovitusest. Panen ikka nii, kuis torust tuleb.Martster kirjutas: Soovitus - vältida intensiivseid pideva kõrge pulsiga võistlusi, eelistada vahelduvamaid (maratoni) sõite.
Soovitaks igal juhul spordiarsti juurest läbi astuda - kui mitte muud siis enesekindlust annab tublisti juurde.