Väike kokkuvõte minu suhetest kardioloogidega.
Peale seda, kui olin surijast tagasi õhkuahmijate juurde toodud, olid arvamused ikka VÄGA erinevad. Üks arst (selline ~35-40a. mees) imestas, et miks ma üldse rattaga sõidan, sest üle 20km korraga on tervisele kahjulik. Teine arvas (50-60a. naisterahvas), et tänu omaks lõbuks väntamisele ja sörgile muutus süda selliseks "diisliks", et üldse vastu pidas ning tasakesi peaks liigutamist jätkama.
Kui haiglast välja saadeti ja siit infot küsisin, siis peale seda sai ettenähtud ajal külastatud dr. Tammjärve. Ega ta eriti entusiastlik ei olnud ning määras kõigepealt isotoopuuringu ning arvas, et peaks mõne aja pärast tegema koormustesti südame kontrollimiseks.
Isotoopuuring näitas, et tänu diiseldamisele/suuremahulisele aeroobsele tööle oli südames umbes olnud soonte ümbrus täis uusi veresooni, mis tagasid täielikult verevarustuse ka ummistuse taga.
kuna suurem punn "
widowmakerist" oli eemaldatud, siis väiksemat soont enam ei torgitud - veri liikus kuhu vaja. Kardioverteri paigaldanud arst lubas sporti teha mõistlikult liigutades, tingimusel et ei hakka võistlema poodiumikoha ega punnitama isiklike rekordite nimel.
Sellest alates olen
chillinud ürituste tagumises otsas oma lõbuks, vahel aidates neid, kel näiteks vaja moraalset või tehnilist tuge. Täitsa uus ja mõnus kogemus.
Vahepeal olen suutnud teha ka Otepää pooliku ja Tallinna täispika Ironmani ning viimaseks ei jäänud...
Sügisel tegin siis lõpuks ka ettenähtud koormustesti. Läbiviiv naisarst oleks ise äärepealt elektrišokki vajanud, kui kuulis et tegin Ironmanid ning ütles, et pool tundi rahulikku jalutust 3x nädalas oleks piisav. Ausalt?
Selliste soovituste pärast lähevadki enamus haigeid loojakarja, kuna niigi nõrk organism lastakse diivanil veel pehmomaks.
Aga koormustesti tulemus oli selline, et ma ei saanud veel korralikult nahkagi soojaks, kuna lõpetai selle pärast et - "Koormustaluvuse näitajad on üle keskmise selles vanusegrupis".
Kokkuvõtvad soovitused kõlasid - kontrolli pulssi, jälgi enesetunnet ja anna minna kuni tunned ennast hästi!
Praegu uurin seda, kuidas tegelevad spordiga teised südame probleemidega inimesed laias maailmas. Kõik nad konsulteerivad oma arstidega!
Mõned näited -
Infarkti põdenud kiiremad mehed (~50 aastased) jooksevad poolmaratoni 1:30 ja 1:40 vahel; parim südamehaige maratoni aeg 2:22:12.
On mehi ja naisi, kes on teinud ja teevad igal aastal mõned maratonid ja Ironmanid!
Pika jutu mõte on selles, et ükskõik mis ka ei juhtuks, siis ise ei maksa ennast maha kanda. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et
arstid ei julge soovitada suuremat aktiivsust, sest muidu peavad nemad pärast vastutama. Keegi ei keela teil ise vastutust võtta ja
mõistusega edasi aktiivset elu nautida!
Päikest!
P.S. Vabandan, kui jutt muutus kellelgi tüütavaks.
Kuigi see Ironman võib siinkohal olla küll kerge tulega mängimine - take it easy! 
