Ühistreening täispikas triatlonis 15.07.2006 - Keila ümbrus
Foorumi reeglid
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Ühistreening täispikas triatlonis 15.07.2006 - Keila ümbrus
Asi sai alguse sellest, et tahtsin üksi proovida, palju aega kulub. Siis otsustas paar sõpra ka liituda, mille järel oli tarvis juba natuke abistava personali kätt! Seejärel meenutab üritus juba natuke päris võistlust ning nüüd on asi ka kooskõlastatud omavalitsustes!!!
Juhendi leiab siit:
http://www.zone.ee/pikktriatlon/
Kes jaksab rattaga sõita, võib olla lootust, et ei pea pooleli jätma sellepärast, et jalad vända kujuga on ja joosta enam ei kannata:)!!!
Praegu on siis neli meest lubanud ennast proovile panna!!!
Vbl on veel keegi?!?!?!?
Juhendi leiab siit:
http://www.zone.ee/pikktriatlon/
Kes jaksab rattaga sõita, võib olla lootust, et ei pea pooleli jätma sellepärast, et jalad vända kujuga on ja joosta enam ei kannata:)!!!
Praegu on siis neli meest lubanud ennast proovile panna!!!
Vbl on veel keegi?!?!?!?
Re: Ühistreening täispikas triatlonis 15.07.2006 - Keila ümbrus
Ma ju ütlesin, et ma ei luba midagiJaaguar kirjutas:Praegu on siis neli meest lubanud ennast proovile panna!!!
Läbimine ei ole kunst, kui rahulikult võtta ja oled enne ka päevläbi sadulas olnud....lõpu saab ju jalutada ka. Aega selleks peaks jaguma piisavalt! Suurte võistluste protokollides paistab selgelt, et täiesti tavalised, eelkõige rattasõbrad, on kambas 16 - 17tunni aegadega lõpetanud. Üritus ongi sunatud eelkõige esimest korda proovijatele.Kristiano kirjutas:Eestis on vähe neid Ironman'e, kes sellise distantsi suudavad läbida.
Kui ratas on piisavalt kõva, et väga ei küpseta, siis jaksab paarkümmend kiltsa joosta ja 10 aeglaselt joosta ja viimase otsa jalutada ning kehva vormi korral on ka võimalik vabalt aja sisse mahtuda. Lisaks ei ole märgitud piiraeg lõplik, kui on näha, et võistleja kavatseb kindlasti aja kirja saada ja aeglaselt, aga stabiilselt edasi kulgeb!!! See ongi algajate üritus. Eelmisel aastal, kui esimest korda proovisin, siis olin pikamaa aladega tegelenud peaaegu terve aasta - enne olin sajameetrimees
Üks mõne aasta tagune ettevõtmine, mis tõestas, et täispikk triatlon on ka spetsiaalse ettevalmistuseta inimesele võimalik
http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index ... number=196
Panen juurde ka teda pidevalt saatnud triatleedi arvamuse
http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index ... number=196
http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index ... number=196
Panen juurde ka teda pidevalt saatnud triatleedi arvamuse
http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index ... number=196
Meile lisandus keegi Prantsusmaalt Patrice DANIEL, kes väljendas selget soovi meie võistlusel osaleda...ehheee! Kui meid on rohkem, siis kambaga äkki teeme Talle ikka pähe!!!
Samas pildi peal oli päris soliidne mees...ega pole väga kahju ka kui Ta võidab!!!
Kas keegi viitsib otsida mõnest võistluse protokollist, mis tasemel mees on?
Samas pildi peal oli päris soliidne mees...ega pole väga kahju ka kui Ta võidab!!!
Kas keegi viitsib otsida mõnest võistluse protokollist, mis tasemel mees on?
Sekretäril ei ole ühtegi paberitRudiTurbo kirjutas:Palju osalejaid kirjas on hetkel?
Täiendavalt on mõislik vastata peale 1 juunit, kui asi kallimaks muutub jne
Enda eest saan vastata, et kui elus olen, siis ka rivis ja lähen 15.30 aega püüdma.
P Danielist siis teada nii palju:
Mõningad tema eelmise aasta tulemused:
24 JUILLET
Triathlon Courte Distance FEINS - Championnat Ille & Vilaine
1500 m / 40 Km / 10 Km
DANIEL Patrice 2:48:28 - Nage 30'54 - Vélo 1'22'42 - Run 0'54'44
12 JUIN
Triathlon Courte Distance BINIC
1500 m / 42 Km / 10 Km
DANIEL Patrice 03:03:48 - Nage 30'25 - Vélo 1'38'37 - Run 0'54'46
29 MAI
Semi-Marathon CANCALE - ST-MALO
21.100 Km
DANIEL Patrice 01:36:13
15 MAI
Triathlon Courte Distance COETQUIDAN
1500 Km / 44.4 Km / 10.5 Km
DANIEL Patrice 02:51:20 - Nage 33'31 - Vélo 1'26'54 - Run 0'50'56
Ja sellest aastast ka mõned:
13 Mai
RUNNING - 10.000 km - Plou?r
DANIEL Patrice 00:42:24
22Mai
RUNNING - 12 km - Quévert
DANIEL Patrice 00:54:13
On lootust konkurentsi pakkuda...aga see ikka pidamisüritus - viimasel kümnel võib ka veel murdumisi tulla:)!?
Ikka on võimalik meilile saata - selleks vaja aint aadressi!ToomasL kirjutas:kahjuks ei saanud juhendit lahti. kas seda oleks võimalik meilile saada?
kas mingid joogipunktid on organiseeritud? kus trass kulgeks? eriti huvitaks, kus jooksma hakatakse- asfaldil või maastikul?
Ujumise ajal pole jooki arvestatud....ise võid vahepeal punktis ära käia:); rattarajal alates 60 st iga 20 tagant; jooks kruusal, mullal, laastul - Keila suusaradadel, jook iga 3 km tagant.
Individuaalsed küsimused urmas.paejarv@gmail.com
Tänaseks siis 5 nägu kirjas
No nii, värisege konkurendid. Täna sai üle pika aja ujutud ning tuleb välja, et sellega on sama lugu, mi rattasõiduga- see ei unune. 4km ujusin Keila veekeskuses 1h 10min. Pulss oli ca 120-130. Seega täiesti tavaline treening. Rattasõidule peaks kuluma 7 tundi (ca25km/h), jooksule 5tundi (ca 8km/h). Seega koos pissipausidega 14tundi.
Rokenroll. Tuleb nimi kirja panna. Niikaua, kui tervist on, tuleb meeletusi teha
Rokenroll. Tuleb nimi kirja panna. Niikaua, kui tervist on, tuleb meeletusi teha
No eks kui sõiduga ei tee tasa, siis jääb üle kiiremini joosta. Ujumises ei ole midagi vastu panna - endiselt 1:50 on hea küll. Paistab, et rattarallil olime lõpus ühes grupis, kuni kasutasin Lõunakeskuse joogilauda ja enam järele ei jaxanud...sealt kolme minutiline vahe..ehheee!!! Kas Pühajärvele ka on tulijaid?
Hetkel siis on lõpetajale seitsmes koht kindlustatud....kuigi paar meest on veel asjasse entusiastlikult suhtunud, aga pole julgenud viimast jah sõna öelda.
Arvestades nime, ei pruugi üldse kaugele jõuda....juba see vesi....kui siis ainult joomiseks ja siis väike sada meetrit kiirenevas tempos...ehhheee. Aga tiba on veel aega proovida neid alasid...ntx laupäeval Pühajärvel.
Stardis nägemine on kindlasti tore...veel toredam on kogu seltskonda ka finishis trehvata...lõpetame kõik mõne minuti sees...nalja ja kihlvedusid kõvasti.
Arvestades nime, ei pruugi üldse kaugele jõuda....juba see vesi....kui siis ainult joomiseks ja siis väike sada meetrit kiirenevas tempos...ehhheee. Aga tiba on veel aega proovida neid alasid...ntx laupäeval Pühajärvel.
Stardis nägemine on kindlasti tore...veel toredam on kogu seltskonda ka finishis trehvata...lõpetame kõik mõne minuti sees...nalja ja kihlvedusid kõvasti.
Sõitsin siin eile raja läbi ja avastasin sellise toreda asja, et võistlejal on kaks korda võimalus Keilas rongi taga passida. Nii minnes kui ka tulles. Ehk, siis peale 3,8km ujumist oled järgnevast 5 min ees aga jõudes Keilasse seisad südamerahuga 5min rongi taga ja saad koos järgnevaga uuesti väntama asuda. Peale meeleäraheitlikku pingutust õnnestub sul rajal uuesti 5min vahe sisse sõita ja tagasi tulles jääd uuesti rongi taha passima....
Ma arvan, et liiklusreguleerijad vist rongi ei peata, kui keegi hakkab raudteeülesõitu ületama.
Pakun, et sõidaks läbi Vasalemma-Keila-Saue- Kanama viaduktile ja sealt Ääsmäele ja tagasi samamoodi: Kanama viadukt-Saue-Keila. Raja pikkusele see mõju ei avalda aga see marsruut tagaks võistlejatele võrdsed tingimused ja jääks ära ka üks ohtlik pöörukoht: Keila-Ääsmäe tee lõpus on väljasõit Ääsmäe-Haapsalu maanteele, millele vasakpööre on distantsil kõige ohtlikum (suured kiirused ja tihe liiklus).
Juhendis olev rada:
15km Vasalemma-Keila
9km Keila-Ääsmäe
10km Ääsmäe-Kanama üks ots
Alternatiiv:
15km Vasalemma-Keila. Keilasse siseneks mööda Haapsalu mnt-d Keskväljakule sealt edasi mööda Tallinna mnt-d Uus-Paldiski mnt-le
9,3km Keila-Kanama viadukt
10km Ääsmäe-Kanama üks ots
11,5km Saue- Keila-Uus-Paldiski mnt-Paldiski mnt-Ehitajate tee- jooksurada. Siin oleks kõige ohtlikum pööre vasakule Uus-Paldiski mnt-lt Paldiski mnt-le, kuid seal on kiirused 70km/h võrreldes Haapsalu mnt 100km/h.
Eeliseks on veel see, et Keilast Sauele viib ja toob meid äärmiselt sile asfalttee.
Lihtsalt ajugümnastikaks, mitte targutamise eesmärgil.
Panin Jaaguar sulle privasse ka selle
Ma arvan, et liiklusreguleerijad vist rongi ei peata, kui keegi hakkab raudteeülesõitu ületama.
Pakun, et sõidaks läbi Vasalemma-Keila-Saue- Kanama viaduktile ja sealt Ääsmäele ja tagasi samamoodi: Kanama viadukt-Saue-Keila. Raja pikkusele see mõju ei avalda aga see marsruut tagaks võistlejatele võrdsed tingimused ja jääks ära ka üks ohtlik pöörukoht: Keila-Ääsmäe tee lõpus on väljasõit Ääsmäe-Haapsalu maanteele, millele vasakpööre on distantsil kõige ohtlikum (suured kiirused ja tihe liiklus).
Juhendis olev rada:
15km Vasalemma-Keila
9km Keila-Ääsmäe
10km Ääsmäe-Kanama üks ots
Alternatiiv:
15km Vasalemma-Keila. Keilasse siseneks mööda Haapsalu mnt-d Keskväljakule sealt edasi mööda Tallinna mnt-d Uus-Paldiski mnt-le
9,3km Keila-Kanama viadukt
10km Ääsmäe-Kanama üks ots
11,5km Saue- Keila-Uus-Paldiski mnt-Paldiski mnt-Ehitajate tee- jooksurada. Siin oleks kõige ohtlikum pööre vasakule Uus-Paldiski mnt-lt Paldiski mnt-le, kuid seal on kiirused 70km/h võrreldes Haapsalu mnt 100km/h.
Eeliseks on veel see, et Keilast Sauele viib ja toob meid äärmiselt sile asfalttee.
Lihtsalt ajugümnastikaks, mitte targutamise eesmärgil.
Panin Jaaguar sulle privasse ka selle
Asjalik kriitika on alati tervitatav. Tänud kaasa mõtlemast!
Tahtsin isegi sama küsimusega tegelema hakata, kui nägin, millise sileda ja endisest laiema Keila-Saue lõigu valmis tegid. Võistluse ametlikku osa hakkasin ajama jaanuari paiku ja siis oli Sama teelõik meetrijagu kitsam ja äär oli ka konarlikum - selline, mida niisamagi sõites parema meelega vältisin, teades juhina jalgratastest möödumise ohtlikkust, kui samal kohal teine vastu juhtub. Raudteede ületamise kriitika oli ka alguses meil kohe terava vaidluse all, sest peale ajakaotuse arvati ka võimalikku tõkkepuusse sõitu peale 178 km läbimist ning kaalusime ka julgestaja paigutamist Ülesõidu tn le. Kuna abivägi on kaasatud puhtalt entusiastide ja sõprade baasil, siis seal siiski julgestajat ei ole ja võistleja ona teadlik riskist ja et peab täitma kõiki liikluseeskirju. Võib ka jälgida rongide sõiduplaani - kaubaronge liigub harvem, et pihtasaamise tõenäosus on suhtväike. Mina kasutan tõkkepuu taha sattumise korral aega taastumiseks - joomiseks, puhkamiseks, venitamiseks, vastamata kõnedele helistamiseks ja pärast teen jooksuga tasa...ehheee!
Marsruudi pidin esimeses järjekorras kokku panema, et kooskõlastusringile minna Vasalemma valda, Vasalemma politseisse, Keila linnavalitsusse, Keila politseisse, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Saku kiirabisse, Maanteeametisse ja Põhja Regionaalsesse Maanteeametisse. Sellisel kujul on see asi nüüd kõik allkirjad alla saanud ja muuta on tülikas ja kulukas. Seega toimub selle aasta rattasõit viimatimärgitud rajal koos kõikvõimalike ohtudega.
Ürituse enamvähemgi õnnestumise korral, kui tekib vaim siiski uuesti ja paremini korraldada, siis olen ise ka seda meelt, et raudteid vähendada ja Keila-Ääsmäe konarliku lõigu asendada Keila-Saue uue sileda lõiguga. Küll aastaga pikkuse ka parajaks nuputan - üle poole kiltsa ei tahaks eksida. Selline on üldtunnustatud tava, et pool suuruse viimase koha numbrist on aktsepteeritav tolerants - nii koolis räägiti:)! Ei tea, kuidas jooksuraja täpseks saan? Eks lähipäevadel käin veel nööriga ka üle. Rattaga sai 10m täpsusega paika, aga 12 x 10m = 120m valesti ja see enam ei lähe mitte!!!
Kui kellelgi on veel häid ideid, siis ärge häbenege oma arvamust.
Tahtsin isegi sama küsimusega tegelema hakata, kui nägin, millise sileda ja endisest laiema Keila-Saue lõigu valmis tegid. Võistluse ametlikku osa hakkasin ajama jaanuari paiku ja siis oli Sama teelõik meetrijagu kitsam ja äär oli ka konarlikum - selline, mida niisamagi sõites parema meelega vältisin, teades juhina jalgratastest möödumise ohtlikkust, kui samal kohal teine vastu juhtub. Raudteede ületamise kriitika oli ka alguses meil kohe terava vaidluse all, sest peale ajakaotuse arvati ka võimalikku tõkkepuusse sõitu peale 178 km läbimist ning kaalusime ka julgestaja paigutamist Ülesõidu tn le. Kuna abivägi on kaasatud puhtalt entusiastide ja sõprade baasil, siis seal siiski julgestajat ei ole ja võistleja ona teadlik riskist ja et peab täitma kõiki liikluseeskirju. Võib ka jälgida rongide sõiduplaani - kaubaronge liigub harvem, et pihtasaamise tõenäosus on suhtväike. Mina kasutan tõkkepuu taha sattumise korral aega taastumiseks - joomiseks, puhkamiseks, venitamiseks, vastamata kõnedele helistamiseks ja pärast teen jooksuga tasa...ehheee!
Marsruudi pidin esimeses järjekorras kokku panema, et kooskõlastusringile minna Vasalemma valda, Vasalemma politseisse, Keila linnavalitsusse, Keila politseisse, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Saku kiirabisse, Maanteeametisse ja Põhja Regionaalsesse Maanteeametisse. Sellisel kujul on see asi nüüd kõik allkirjad alla saanud ja muuta on tülikas ja kulukas. Seega toimub selle aasta rattasõit viimatimärgitud rajal koos kõikvõimalike ohtudega.
Ürituse enamvähemgi õnnestumise korral, kui tekib vaim siiski uuesti ja paremini korraldada, siis olen ise ka seda meelt, et raudteid vähendada ja Keila-Ääsmäe konarliku lõigu asendada Keila-Saue uue sileda lõiguga. Küll aastaga pikkuse ka parajaks nuputan - üle poole kiltsa ei tahaks eksida. Selline on üldtunnustatud tava, et pool suuruse viimase koha numbrist on aktsepteeritav tolerants - nii koolis räägiti:)! Ei tea, kuidas jooksuraja täpseks saan? Eks lähipäevadel käin veel nööriga ka üle. Rattaga sai 10m täpsusega paika, aga 12 x 10m = 120m valesti ja see enam ei lähe mitte!!!
Kui kellelgi on veel häid ideid, siis ärge häbenege oma arvamust.
Ilusa ilmaga on esteetiline pool kindlasti tore, sest vee temperatuur oli eile pealelõunal 25,9 kraadi, kuid omad puudused on sellel ka. Nagu ma kartsin, on meie niigitillukeses veekogus vee hulk vähenenud viimase 9 a madalaimale tasemele, mis tähendab seda, et madalamates kohtades on tase vbl poole meetri kanti ja selliseid kohti on mitmeid. Prognooside kohaselt arvestasin vähemalt meetrise sügavusega, mis on sama nagu basseinide madalamad otsad. Terves planeeritud ujutavas lõigus, kus kunagi pole suutnud niimoodi jalgu põhja panna, et pea vee peale jääks, oli säilinud üks selline koht.
Aga enam üritust ära ka ei jäta. Kui vähegi võimalik, püüab ikka ujuda ja eks kohati siis keerutab muda üles ja toetab käega põhja. Katsume siis reeglitest ka kinni pidada, et käimine on va alguses ja lõpus keelatud - käega toetamist ei saa vist vältida. Eks teeb sellest omad järeldused ja vaatab ringi, kus veel saab teha!
Aga enam üritust ära ka ei jäta. Kui vähegi võimalik, püüab ikka ujuda ja eks kohati siis keerutab muda üles ja toetab käega põhja. Katsume siis reeglitest ka kinni pidada, et käimine on va alguses ja lõpus keelatud - käega toetamist ei saa vist vältida. Eks teeb sellest omad järeldused ja vaatab ringi, kus veel saab teha!
Krt, tibanõme on jah see värk, aga selle lombi peal sirgeid 2sajaseid lõike tõmmata ilma madalikule sattumata on vist kahtlane, aga ma kammin veel. Rada saab ka ju lühemaks mõõta. Kui muud üle ei jää, siis peab sügavamas kohas näppe loputama ja hoidma stiili, et ei tõmba väga sügavalt ja ise püüab ka ujuvuse säilitada, mitte ei roomamöödapõhja
Rudi, kas Sa oled ka tulija? Mul ei ole Sinu nimeliselt, ega Sinu aadressilt selget sõna tulnud?! Või ma ei loe asju selgesti välja....vahel juhtub ka nii !?
Praegu osalejate arv püsinud muutumatuna - 6 on tasunud ja Prantslasega oleme ka stabiilselt suhelnud - Temal on odavam kohapeal tasuda. Seega 7 peaks rivis olema!
Praegu osalejate arv püsinud muutumatuna - 6 on tasunud ja Prantslasega oleme ka stabiilselt suhelnud - Temal on odavam kohapeal tasuda. Seega 7 peaks rivis olema!
Readeris saab teksti copida või terve platsi copida. Samas on lihtsam, kui paned mulle andmed meili, täidan ise, trükin ja allkirja korjan reedel rajal, kui on võistlejatele ürituse ja raja lähem tutvustamine vabas looduses, või enne starti.
urmas.paejarv@gmail.com
Lisa oma särgi suurus ka - vbl veel jõuab puhta särgi ka tellida. Üks rong juba läks!
urmas.paejarv@gmail.com
Lisa oma särgi suurus ka - vbl veel jõuab puhta särgi ka tellida. Üks rong juba läks!
Igaks juhuks siia ka info selle ohta, et toimkonnale suunatud tegevuse suhtviimane tutvustamine toimub kolmapäeval algusega kl 18 Keilast või 18.15 Vasalemma krossirajalt ning võistlejatele samadel kellaaegadel, aga reedel. Sõidame raja läbi ja siis on iga mees vähemalt korra midagi kuulnud, mis võib ehk aidata. Kaugeltnurgamehel nagunii info üleküllus ja midagi meelde ei jää, aga parem varblane...jne!
Üritus tehtud ja sport võitis nagu alati. Kuuma ilma asemel pakuti sel päeval suhtkülma 20 - 22 kraadist vett ja põhjatuult kuni 16 m/s.
Üldjärjestus:
1. Toomas;
2. August;
3. Patrice;
4. Urmas;
5. Indrek;
6. Rudi;
7. Neeme-Rain (mägirataste arvestuses esimene ja kõige kõvema pidamisega, sest suutis üle 17h rajal olla!);
Kert oli lihtsalt tubli! Vana spordtrauma ei lubanud suurt hoogu pikalt teha.
Ajad tulevad esimesel võimalusel!
Üldjärjestus:
1. Toomas;
2. August;
3. Patrice;
4. Urmas;
5. Indrek;
6. Rudi;
7. Neeme-Rain (mägirataste arvestuses esimene ja kõige kõvema pidamisega, sest suutis üle 17h rajal olla!);
Kert oli lihtsalt tubli! Vana spordtrauma ei lubanud suurt hoogu pikalt teha.
Ajad tulevad esimesel võimalusel!
Viimati muutis Jaaguar, 17. 07. 2006. 09:04, muudetud 1 kord.
Jah, tore võistlus oli, võistlejad said kõik sõbralikult läbi ja konkurents oli nii rattarajal kui veel isegi jooksurajal väga tihe. Kohti vahetati kõvasti nii esikolmikus kui 4-6 kohal
Võistlus oli päris hea, kahju, et noored jalad ei lubanud jooksurajal rohkemat , väga raskeks läks lõpus isegi see jalutamine pärast seda kui 4 ringi enne lõppu üritasin Urmase tempot proovida kolmveerand ringi
Nüüd teeks võib-olla mõned aastad lühemaid ja siis prooviks jälle .
Võistlus oli päris hea, kahju, et noored jalad ei lubanud jooksurajal rohkemat , väga raskeks läks lõpus isegi see jalutamine pärast seda kui 4 ringi enne lõppu üritasin Urmase tempot proovida kolmveerand ringi
Nüüd teeks võib-olla mõned aastad lühemaid ja siis prooviks jälle .
Minu seisukoht on, et korra aastas võib ikka pikka ka proovida. Tegelikult võiks seda teha hooaja lõpupoole, ehk augusti keskel, kui rohkem võistlusi esimese hooga ei paista. Kui keegi teine korraldaks, siis ma ise ei püüakski midagi sebida, vaid läheks kohale, topiks söögilaua juures põsed head-paremat täis....jne
Soh, nüüd, kus käed ja jalad enam väga ei värise ning WC-s suudan juba iseseisvalt käia , siis ütleks ka paar sõna võistluse kohta.
Mõnus oli ja tore ka. Huvitaval kombel madistati kohtade pärast viimase hetkeni ning kohutavalt pikki vahesid sisse ei tulnudki.
Vesi oli ikka külm ja kahes kohas ikka väga madal aga noh, need olidki need kohad, kus sai puhata kõht vastu põhja. Ühel hetkel tundsin, et külmast hakkasid jalakrambid tekkima, siis ei jäänud midagi muud üle kui tempot tõsta ja loota, et kui veest välja tulen jaksan veel väntama hakata. Küll hiljem jalad pehmeks väntan. Ja nii ta läkski.
Rudi oli juba vist ca 6 minutilise vahe sisse ujunud, kui hakkasin teda rattal mõõda maanteed taga ajama aga Ääsmäele jõudes hakkas tema punane särk juba silma ja siis oli juba lihtsam situatsiooni kontrollida aga probleemiks oli see, et hoolimata oma toetusgrupist ma ei teadnud kui kaugel on järgmised. Eriti ohtlikuks pidasin Patrice, kes ikkagi pikalt triatloniga tegelenud.
Rattasõidul meeldis see, et Kanama ristist tagasi pöörates oli hea näha, kas vahe jälitajatega on suurenenud või vähenenud. Kuigi ega ma ei läinud seda võistlust võitma, vaid põhieesmärk oli see lihtsalt lõpuni teha. Aga ühel hetkel, kui olin Rudist mööda saanud tekkis väike hasart. Siinkohal tahaks vabandada ka ühe ca 40-aastase härrasmehe ees, kes oli ootamatult oma baigiga minu selja taha tekkinud aga kelle olemasolust ei teadnud ma midagi, sest Patrice oli ca 3km kaugusel ja minu selja taga ei oleks tohtinud kedagi olla. Kuna vesi oli külm, siis oli nohu tekkinud ja iga natukese aja tagant ma nuuskasin ja ühel hetkel nuusates vaatasin selja taha ja nägin seda vaest härrat vänderdamas, sest tema üritas minu tatilärakatest mööda manööverdada. Peale seda ta vist vihastas ja kihutas minust, kes ma sõitsin mingi 34km/h tunnis, mööda nagu postist. Ma vabandan veelkord
Kogemus, mis ei lähe meelest: soola ei suuda ma paljalt üldse süüa. Kuskil 90.km hakkasid krambid tekkima ja võtsin näpuotsa täie soola ja peale seda kiskus magu vist ca 15 minutit krampi ja ma jõin 40 minutiga pea liitri vedelikku, tavalise 0,5 liitri asemel.
Väike soovitus Rudile, kelle vastupidavus oli ikka üllatav. Pane rattal kergem käik ja ära tapa ennast selle jubeda tampimisega, kus sinu ratas vänderdab küljelt küljele- mõttetu energia raiskamine.
Raskeim lõik oli Ääsmäelt uuesti Keilasse tagasi tulla, kus ma ei suutnud kordagi kiiremini, kui 24km/h sõita, sest kogu see aeg puhus tuul pikki seda pikka sirget vastu. Keskmine kiirus oli ca 22km/h.
Jooksmine oli kerge kuni 21. km-i, siis oli esimest korda raske. Ei hakka siin pajatama, kuidas tegin kindlaks, et organismis vedelik ja soolad hakkavad otsa saama. Jäägu see minu saladuseks.
Patrice oli ikka tõeline Raudmees, kes suutis 15.km-l minust mööda joosta ja välejalgsena ka kohe silmapiiri taha kaduda. Minu ainus lootus oli selles, et tema on harjunud pooltriatlone tegema ja tõeline kannatus algab tema jaoks 21. km-st ja minu jaoks 30. km-st.
30 km oli see hetk, kus vedelik ja soolad olid organismis ikka täitsa otsas-jõin ära 1,5 liitrit Värskat ja jalutasin esimest korda 3 km ringi läbi ning lasin vedelikul maost lihastesse imbuda. Sellel hetkel olid alanud ka probleemid Patrice'l. Ta jõudis just minu selja taha, kui ta midagi prantsuse keeles pobisedes raja äärde seisma jäi.
Siin tahan tänada Indrekut, kes vahetpidamata lobisedes jooksis minuga koos mitu ringi. Vabandust, et ei jõudnud sinuga niipalju kaasa rääkida, aga ma olin tõesti väsinud. Loodan, et minu jah ja ei vastused olid piisavalt informatiivsed ja ma olin viisakuse piires, et vestlusest osa võtsin.
ühel hetkel kuulsin, et August on tasa ja targu jooksuga jõudnud juba mööda raja peal vaaruvast Patrice'st ja tõusnud teiseks ning vähendab iga ringiga minuga vahet 2-3 minuti kaupa. Siinkohal tekkis esimest korda arusaam, et lisaks sellele, et ma suudan selle jubeda asja läbida on mul ka lootus see võita. Tegin peast mõned arvutused ning jõudsin järeldusele, et viimasel ringil jookseb tema minust mööda, sest tema jookseb kogu aeg ühtlases tempos ja peaks suutma veel isegi spurtida, aga mina olen niigi maksimumi peal. Eelviimase ringi jooksin nii palju, kui torust tuli, tugitoolisportlastele teadmiseks, et see on peale 12-tunnilist pingutamist umbes 9km/h. Viimase ringi alguses jõudsin jälle järgi Indrekule, kellelt suutsin vaid paluda, et vii mind fini?isse. Tema tempos joostes õnnestus mul joosta üks mu kiireimaid ringe. Tänud veelkord.
Üle fini?ijoone jõudmine oli ikka tõeline elamus. See pingutus sai nüüd selleks korraks läbi, aeg 13:05:45.
Minu eelmine triatlon oli 14 aastat tagasi ja see oli üks pisike triatlon. Selleks võistluseks sai lihtsalt natuke valmistatud ja trenni tehtud. Nii, et see on kõgile jõukohane, kes suudavad pingutada ja kannatada.
Tänud korraldajatele ja teistele võistlejatele. Oli väga mõnus ja sõbralik õhkkond.
Mõnus oli ja tore ka. Huvitaval kombel madistati kohtade pärast viimase hetkeni ning kohutavalt pikki vahesid sisse ei tulnudki.
Vesi oli ikka külm ja kahes kohas ikka väga madal aga noh, need olidki need kohad, kus sai puhata kõht vastu põhja. Ühel hetkel tundsin, et külmast hakkasid jalakrambid tekkima, siis ei jäänud midagi muud üle kui tempot tõsta ja loota, et kui veest välja tulen jaksan veel väntama hakata. Küll hiljem jalad pehmeks väntan. Ja nii ta läkski.
Rudi oli juba vist ca 6 minutilise vahe sisse ujunud, kui hakkasin teda rattal mõõda maanteed taga ajama aga Ääsmäele jõudes hakkas tema punane särk juba silma ja siis oli juba lihtsam situatsiooni kontrollida aga probleemiks oli see, et hoolimata oma toetusgrupist ma ei teadnud kui kaugel on järgmised. Eriti ohtlikuks pidasin Patrice, kes ikkagi pikalt triatloniga tegelenud.
Rattasõidul meeldis see, et Kanama ristist tagasi pöörates oli hea näha, kas vahe jälitajatega on suurenenud või vähenenud. Kuigi ega ma ei läinud seda võistlust võitma, vaid põhieesmärk oli see lihtsalt lõpuni teha. Aga ühel hetkel, kui olin Rudist mööda saanud tekkis väike hasart. Siinkohal tahaks vabandada ka ühe ca 40-aastase härrasmehe ees, kes oli ootamatult oma baigiga minu selja taha tekkinud aga kelle olemasolust ei teadnud ma midagi, sest Patrice oli ca 3km kaugusel ja minu selja taga ei oleks tohtinud kedagi olla. Kuna vesi oli külm, siis oli nohu tekkinud ja iga natukese aja tagant ma nuuskasin ja ühel hetkel nuusates vaatasin selja taha ja nägin seda vaest härrat vänderdamas, sest tema üritas minu tatilärakatest mööda manööverdada. Peale seda ta vist vihastas ja kihutas minust, kes ma sõitsin mingi 34km/h tunnis, mööda nagu postist. Ma vabandan veelkord
Kogemus, mis ei lähe meelest: soola ei suuda ma paljalt üldse süüa. Kuskil 90.km hakkasid krambid tekkima ja võtsin näpuotsa täie soola ja peale seda kiskus magu vist ca 15 minutit krampi ja ma jõin 40 minutiga pea liitri vedelikku, tavalise 0,5 liitri asemel.
Väike soovitus Rudile, kelle vastupidavus oli ikka üllatav. Pane rattal kergem käik ja ära tapa ennast selle jubeda tampimisega, kus sinu ratas vänderdab küljelt küljele- mõttetu energia raiskamine.
Raskeim lõik oli Ääsmäelt uuesti Keilasse tagasi tulla, kus ma ei suutnud kordagi kiiremini, kui 24km/h sõita, sest kogu see aeg puhus tuul pikki seda pikka sirget vastu. Keskmine kiirus oli ca 22km/h.
Jooksmine oli kerge kuni 21. km-i, siis oli esimest korda raske. Ei hakka siin pajatama, kuidas tegin kindlaks, et organismis vedelik ja soolad hakkavad otsa saama. Jäägu see minu saladuseks.
Patrice oli ikka tõeline Raudmees, kes suutis 15.km-l minust mööda joosta ja välejalgsena ka kohe silmapiiri taha kaduda. Minu ainus lootus oli selles, et tema on harjunud pooltriatlone tegema ja tõeline kannatus algab tema jaoks 21. km-st ja minu jaoks 30. km-st.
30 km oli see hetk, kus vedelik ja soolad olid organismis ikka täitsa otsas-jõin ära 1,5 liitrit Värskat ja jalutasin esimest korda 3 km ringi läbi ning lasin vedelikul maost lihastesse imbuda. Sellel hetkel olid alanud ka probleemid Patrice'l. Ta jõudis just minu selja taha, kui ta midagi prantsuse keeles pobisedes raja äärde seisma jäi.
Siin tahan tänada Indrekut, kes vahetpidamata lobisedes jooksis minuga koos mitu ringi. Vabandust, et ei jõudnud sinuga niipalju kaasa rääkida, aga ma olin tõesti väsinud. Loodan, et minu jah ja ei vastused olid piisavalt informatiivsed ja ma olin viisakuse piires, et vestlusest osa võtsin.
ühel hetkel kuulsin, et August on tasa ja targu jooksuga jõudnud juba mööda raja peal vaaruvast Patrice'st ja tõusnud teiseks ning vähendab iga ringiga minuga vahet 2-3 minuti kaupa. Siinkohal tekkis esimest korda arusaam, et lisaks sellele, et ma suudan selle jubeda asja läbida on mul ka lootus see võita. Tegin peast mõned arvutused ning jõudsin järeldusele, et viimasel ringil jookseb tema minust mööda, sest tema jookseb kogu aeg ühtlases tempos ja peaks suutma veel isegi spurtida, aga mina olen niigi maksimumi peal. Eelviimase ringi jooksin nii palju, kui torust tuli, tugitoolisportlastele teadmiseks, et see on peale 12-tunnilist pingutamist umbes 9km/h. Viimase ringi alguses jõudsin jälle järgi Indrekule, kellelt suutsin vaid paluda, et vii mind fini?isse. Tema tempos joostes õnnestus mul joosta üks mu kiireimaid ringe. Tänud veelkord.
Üle fini?ijoone jõudmine oli ikka tõeline elamus. See pingutus sai nüüd selleks korraks läbi, aeg 13:05:45.
Minu eelmine triatlon oli 14 aastat tagasi ja see oli üks pisike triatlon. Selleks võistluseks sai lihtsalt natuke valmistatud ja trenni tehtud. Nii, et see on kõgile jõukohane, kes suudavad pingutada ja kannatada.
Tänud korraldajatele ja teistele võistlejatele. Oli väga mõnus ja sõbralik õhkkond.
Täna juba uskumatult hea tunne , pärast väikest 15 tunnist magamist. Kui eile sai kuskilt püsti tõustud , siis tuli 10 sekundit toibuda ja lihastele ja liigestele aru anda, et nüüd on vaja natuke liikuda, siis täna on juba selline tunne, et võib isegi õue jalutama minna, hetkel ei ole enam valusat küll eriti
Ujumises oli Toomas kohe väga visa ja lootsin palju suuremat edumaad, veest välja tulles oli kah selline tunne, et pilt läheb käest ära ning vahetusalas aja võitmisest ei tulnud midagi välja. Ning rattaseljas läks pilt selgeks alles Keilasse jõudes ning sealt edasi saigi väikse tempotõusu teha
Juba ringidele jõudes oli Toomas mul juba enamvähem nähtaval seljataga, seega oli väikene press koguaeg peal juba. Kuid esimese möödumise tegi Toomas alles 45km värskenduspunktis, kuid järgnevale vastutuule sirgele minnes vahe Toomasega jälle vähenes ning otsustasin ette tagasi minna ning järgmist korda jäin liidrikohast ilma 70km peal, siis oleks tulnud midagi söödavat võtta juba ning sellega Toomas eest ära ka läks 84 km peal vist siis möödus minust juba Patrice, kuid suutsin ka natuke koguda end juba pärast söömist ning vahepeal tundus, et Ta enam vahet ei suurendagi. Edumaa tundus kõigi teistega väga väga suur , kuni hetkeni kui vaatasin, et Albert tuleb mulle vastu iga kord aina viaduktile lähemal ja aina paratamatuks muutus tõsiasi, et tuleb juba rattasõidul poodium käest ära anda
Ning nii see juhtuski, ei tea kus täpselt, kuid Albert varsti möödas oli ning liikus uskumatult hästi edasi, püüdes kinni isegi Patrice.
Jooksurajale jõudsin neljandana , kuid algul tundus, et olen seal ainuke kõndija , pistma tahtis hakata millegipärast. Indrek jõudis jooksurajale ring hiljem ning Urmas vist umbes 3 ringi hiljem.
Indrekuga oli võistlus eriti põnev kui kordamööda kõndides ja joostes positsioone vahetasime kuni umbes 11 ringini 10ndal ringil oli siis hetk, kui 4 koha võitlejad, Urmas , mina ning Indrek läksime pea, et koos läbi söögipunktist ning üritasin Urmasele sappa võtta, kolmveerand ringiks mind jagus ning siis oli selge, et Urmasele enam vastu ei saa , kuna kõndimisele Ta mõelda ei kavatsenud
Sellega siis sain enda jalad nii läbi, et jooksusammu oli väga raske teha ning mingil moel leidis ka viimast võimu veel Indrek ning mõned ringid enne lõppu lükatigi mind kuuendaks ning võistluse lõppu jõudsin 15 tunni, 16 minutiga, sekundeid weel ei tea.
Üllatas mind see, et väikene ujumisest saadud edumaa tegelikult aitas nii suurel määral, et alles pärast 70km rattasõitu tuli liidrikoht loovutada.
Rattasõidust niipalju, et ei ole erilist kogemust mööda maanteed sõita nii pikalt ning ei ole erilist aimu, mis käikudega kauem elus püsida
Ning jooksust niipalju, et võib-olla parem jooksuvarustus lubaks selle aja pikalt alla 15 tunni tuua, et siis 2.5 aastat kasutuses olnud Reebokite asemel kasutada korralike jooksutosse
Urmas, kaugel ajad on?
Ujumises oli Toomas kohe väga visa ja lootsin palju suuremat edumaad, veest välja tulles oli kah selline tunne, et pilt läheb käest ära ning vahetusalas aja võitmisest ei tulnud midagi välja. Ning rattaseljas läks pilt selgeks alles Keilasse jõudes ning sealt edasi saigi väikse tempotõusu teha
Juba ringidele jõudes oli Toomas mul juba enamvähem nähtaval seljataga, seega oli väikene press koguaeg peal juba. Kuid esimese möödumise tegi Toomas alles 45km värskenduspunktis, kuid järgnevale vastutuule sirgele minnes vahe Toomasega jälle vähenes ning otsustasin ette tagasi minna ning järgmist korda jäin liidrikohast ilma 70km peal, siis oleks tulnud midagi söödavat võtta juba ning sellega Toomas eest ära ka läks 84 km peal vist siis möödus minust juba Patrice, kuid suutsin ka natuke koguda end juba pärast söömist ning vahepeal tundus, et Ta enam vahet ei suurendagi. Edumaa tundus kõigi teistega väga väga suur , kuni hetkeni kui vaatasin, et Albert tuleb mulle vastu iga kord aina viaduktile lähemal ja aina paratamatuks muutus tõsiasi, et tuleb juba rattasõidul poodium käest ära anda
Ning nii see juhtuski, ei tea kus täpselt, kuid Albert varsti möödas oli ning liikus uskumatult hästi edasi, püüdes kinni isegi Patrice.
Jooksurajale jõudsin neljandana , kuid algul tundus, et olen seal ainuke kõndija , pistma tahtis hakata millegipärast. Indrek jõudis jooksurajale ring hiljem ning Urmas vist umbes 3 ringi hiljem.
Indrekuga oli võistlus eriti põnev kui kordamööda kõndides ja joostes positsioone vahetasime kuni umbes 11 ringini 10ndal ringil oli siis hetk, kui 4 koha võitlejad, Urmas , mina ning Indrek läksime pea, et koos läbi söögipunktist ning üritasin Urmasele sappa võtta, kolmveerand ringiks mind jagus ning siis oli selge, et Urmasele enam vastu ei saa , kuna kõndimisele Ta mõelda ei kavatsenud
Sellega siis sain enda jalad nii läbi, et jooksusammu oli väga raske teha ning mingil moel leidis ka viimast võimu veel Indrek ning mõned ringid enne lõppu lükatigi mind kuuendaks ning võistluse lõppu jõudsin 15 tunni, 16 minutiga, sekundeid weel ei tea.
Üllatas mind see, et väikene ujumisest saadud edumaa tegelikult aitas nii suurel määral, et alles pärast 70km rattasõitu tuli liidrikoht loovutada.
Rattasõidust niipalju, et ei ole erilist kogemust mööda maanteed sõita nii pikalt ning ei ole erilist aimu, mis käikudega kauem elus püsida
Ning jooksust niipalju, et võib-olla parem jooksuvarustus lubaks selle aja pikalt alla 15 tunni tuua, et siis 2.5 aastat kasutuses olnud Reebokite asemel kasutada korralike jooksutosse
Urmas, kaugel ajad on?
Jälle tuli põhjendatud kivi minu kapsaaeda, et ajad venivad. Asi läks käima sellest, et see mees, kes pidi generaatori tooma, seda mitte ei suutnud teha, et sekretäri-Eva saaks reaalajas tulemusi ja vaheaegasid teatada...minu lapukas ju enam üle veerand tunni ei taha tixuda .
Nüüd on paberid laiali ja homme peaksin viimased ratta-vaheajad ka kätte saama.
Lõpptulemused olid järgmised:
1. Toomas Loho - 13:05:45;
2. August Albert - 13:11:58;
3. Patrice Daniel - 13:46:01;
4. Urmas Paejärv - 14:33:31;
5. Indrek Jürgenson - 14:44:20;
6. Rudi Reinkort - 15:16:14;
7. Neeme-Rain Velleste - 17:34:58.
Väga lahe on Teiste memuaare lugeda, et paneks enda emotsioonid teistele vaatamiseks
Vähe sellest, et kolmandik+ abilistest viimasel nädalal teatas oma mitteabistamisest, siis sama päeva hommikul ei saanud ma veel kahte hädavajalikku tegelast enam kätte, üks tuli suhtotse pulmast ja oli tõesti pulmasttulnu näoga ning Priit, kes hiljem tublit tööd tegi, jäi lihtsalt hiljaks.
Sellest läks lahti jada, et meie kohtunikubibi ajas ise riided maha ja asus rada tähistama, millega jäi ära info jagamine ja vahetusala töö korraldamine külalistele. Minu siiraks heameeleks olid, nagu tavaliselt, äärmiselt rahumeelsed ja positiivsed inimesed, kes suutsid ise endid enam-vähem õigele kohale seada ning ootasid vastust küsimusele, "kuna akkab?"
Lõpuks siis sai natuke üle 500m ring maha ja teisel katsel akkaski, kuigi ligi pool tundi hiljem!
Eelmisel õhtul mõõtsime vee temperatuuriks 23,8, kuid hommikuks ununes mõõduriist maha ning hinnanguliselt oli see a la 21 - 22 kraadi. Ma pole kiire ujumisega kunagi silma paistnud, siis ei panustanud ka sellel korral liidripositsioonile, vaid püüdsin eeldatava kahetunnimehe Augustiga samas tempos või natuke kiiremini liikuda. Kuid oh häda! Peale kahte km hakkas tunduma, et kahtlaselt viludaks kisub olemine - üks jalg ei tahtnud hästi enam sirgeks minna, teine ei kõverdunud enam endiselt! .Siiski lootsin, et ei pea siiski veel pooleli jätma. Kaks ringi enne lõppu oli veel alles krampis jalad ja sipelgaid täis tunne sõrmedest õlgadeni. Priit - lahke mees pani saanil ahjud "Hi" peale ja käskis banaani ja apelsiniga tankida. Mõne minuti pärast oli selge, et pooleli see üritus ei jää - mingu või 3 tundi!. Paarikümne minuti pärast oli jälle nii palju tahtejõudu, et prooviks vähemalt ühe ringi ära teha. Taas vees, ei olnud enam muud hullu, kui lihtsalt soojendamata lihased, aga rahulikult liikudes ei olnud aeg kuigi pikk. Aega läks kõvasti ja rattale jõudes olid 20 km saatjaks külmavärinad. "Kes küll kalipso koju jättis?" Siis oli esimene soe tehtud ja lootus mõni rattarajal, nagu tavaliselt, kinni püüda. Lootus püsis kuni viimase ringini, kui rahvas juba jooksurajale suundus ja ainult Neeme-Rain mägikaga veel selja taga tuult püüdis. Seega kustutati see lootus! Nüüd olin veel eelmise aasta aja löömise graafikus, kui vähemalt pool maad suudaks joosta. Ja see tuul oli veel enne lõppu nagu tunnelis ning kiirus langes korraks isegi 14 km/h - masenduse tipp! Ma vist ütlesin isegi mõne halva sõna! kohale ma jõudsin, kuid teadsin ennast kui mittevägaheadjooxumeest. Väike lonks jooki ja taldadele valu Üllataval kombel olid 3 ringi lihtsalt kerged ja lihtsalt tore oli ka teistest mööda liikuda üle pika aja. Niimoodi ühtlaselt langevas tempos, nägin mitmeid jalutajaid ja lobisejaid (lobisejad: Indrek ja patrice ntx). Olin moraalselt valmis peale 30 km jalutama hakkama, kuid mingeid tõrkeid ei tekkinudki. Kui Rudi oli kinni püütud ja väsinud noormees ei loobunud vabatahtlikult positsioonist, siis oli küll selline tunne, et nüüd läheme üle lõpujoone sajameetri kiirusega. See sundis kogu keha andureid ja näidikuid skaneerima, et võimalikult ökonoomselt liikuda. Olin valmis samas tempos lõpuni kihutama, kuid mitte kiiremini. Püüdsin kurvi raadiusi suurendada ja hingamist rütmi saada. Mingis järsemas kurvis tajusin, et Rudi juba takerdus tehnika taha ja allamägesirgel "rakendus noore niigiväsinud mehe mootori piiraja". Kuid edu ei julgenud veel nautima hakata enne, kui paar ringi hiljem vahetusala juures trehvasime, mis tähendas juba 3/4 ringi edu. Edasi oli juba lihtne - lasin megaaeglaselt hoo maha ja olin saadud aja üle rõõmus. Kolmveerand tundi tahaks ikkagi ujumises tagasi saada ja rattaga peaks keskmine iga ilmaga ikka 25 asemel vähemalt 27...29 olema. Sealt saaks veel tunnikese ja juba hakkaksid ajad 12?ga.
Tänaseks on ainult külmetamisest hull nohu. Lihased olid eile lihtsalt kergelt valusad, nagu ikka peale kõvemat trenni.
Vaim on igal juhul valmis paari nädala pärast uuesti proovima, aga sel aastal rõhume sarjale ja mõistlikule trennile.
Meiekandimehed (Rudi ja Toomas) - saatke enne trenni meil ka laiali - seltsis segasem, kui vahel trajektoorid kattuvad?!
Järgmised rahvaüritused siis Pühapäeval Kosel, 29 Viitna ja 12 Paide. Olge kohal!!!
Kui tiba toetajaid leiab, siis oleks järgmist lihtsam korraldada! Korra aastas võiks ikka pikka ka teha!
Tänud veelkord kõikidele osalemast ja positiivse suhtumise eest!!!
Nüüd on paberid laiali ja homme peaksin viimased ratta-vaheajad ka kätte saama.
Lõpptulemused olid järgmised:
1. Toomas Loho - 13:05:45;
2. August Albert - 13:11:58;
3. Patrice Daniel - 13:46:01;
4. Urmas Paejärv - 14:33:31;
5. Indrek Jürgenson - 14:44:20;
6. Rudi Reinkort - 15:16:14;
7. Neeme-Rain Velleste - 17:34:58.
Väga lahe on Teiste memuaare lugeda, et paneks enda emotsioonid teistele vaatamiseks
Vähe sellest, et kolmandik+ abilistest viimasel nädalal teatas oma mitteabistamisest, siis sama päeva hommikul ei saanud ma veel kahte hädavajalikku tegelast enam kätte, üks tuli suhtotse pulmast ja oli tõesti pulmasttulnu näoga ning Priit, kes hiljem tublit tööd tegi, jäi lihtsalt hiljaks.
Sellest läks lahti jada, et meie kohtunikubibi ajas ise riided maha ja asus rada tähistama, millega jäi ära info jagamine ja vahetusala töö korraldamine külalistele. Minu siiraks heameeleks olid, nagu tavaliselt, äärmiselt rahumeelsed ja positiivsed inimesed, kes suutsid ise endid enam-vähem õigele kohale seada ning ootasid vastust küsimusele, "kuna akkab?"
Lõpuks siis sai natuke üle 500m ring maha ja teisel katsel akkaski, kuigi ligi pool tundi hiljem!
Eelmisel õhtul mõõtsime vee temperatuuriks 23,8, kuid hommikuks ununes mõõduriist maha ning hinnanguliselt oli see a la 21 - 22 kraadi. Ma pole kiire ujumisega kunagi silma paistnud, siis ei panustanud ka sellel korral liidripositsioonile, vaid püüdsin eeldatava kahetunnimehe Augustiga samas tempos või natuke kiiremini liikuda. Kuid oh häda! Peale kahte km hakkas tunduma, et kahtlaselt viludaks kisub olemine - üks jalg ei tahtnud hästi enam sirgeks minna, teine ei kõverdunud enam endiselt! .Siiski lootsin, et ei pea siiski veel pooleli jätma. Kaks ringi enne lõppu oli veel alles krampis jalad ja sipelgaid täis tunne sõrmedest õlgadeni. Priit - lahke mees pani saanil ahjud "Hi" peale ja käskis banaani ja apelsiniga tankida. Mõne minuti pärast oli selge, et pooleli see üritus ei jää - mingu või 3 tundi!. Paarikümne minuti pärast oli jälle nii palju tahtejõudu, et prooviks vähemalt ühe ringi ära teha. Taas vees, ei olnud enam muud hullu, kui lihtsalt soojendamata lihased, aga rahulikult liikudes ei olnud aeg kuigi pikk. Aega läks kõvasti ja rattale jõudes olid 20 km saatjaks külmavärinad. "Kes küll kalipso koju jättis?" Siis oli esimene soe tehtud ja lootus mõni rattarajal, nagu tavaliselt, kinni püüda. Lootus püsis kuni viimase ringini, kui rahvas juba jooksurajale suundus ja ainult Neeme-Rain mägikaga veel selja taga tuult püüdis. Seega kustutati see lootus! Nüüd olin veel eelmise aasta aja löömise graafikus, kui vähemalt pool maad suudaks joosta. Ja see tuul oli veel enne lõppu nagu tunnelis ning kiirus langes korraks isegi 14 km/h - masenduse tipp! Ma vist ütlesin isegi mõne halva sõna! kohale ma jõudsin, kuid teadsin ennast kui mittevägaheadjooxumeest. Väike lonks jooki ja taldadele valu Üllataval kombel olid 3 ringi lihtsalt kerged ja lihtsalt tore oli ka teistest mööda liikuda üle pika aja. Niimoodi ühtlaselt langevas tempos, nägin mitmeid jalutajaid ja lobisejaid (lobisejad: Indrek ja patrice ntx). Olin moraalselt valmis peale 30 km jalutama hakkama, kuid mingeid tõrkeid ei tekkinudki. Kui Rudi oli kinni püütud ja väsinud noormees ei loobunud vabatahtlikult positsioonist, siis oli küll selline tunne, et nüüd läheme üle lõpujoone sajameetri kiirusega. See sundis kogu keha andureid ja näidikuid skaneerima, et võimalikult ökonoomselt liikuda. Olin valmis samas tempos lõpuni kihutama, kuid mitte kiiremini. Püüdsin kurvi raadiusi suurendada ja hingamist rütmi saada. Mingis järsemas kurvis tajusin, et Rudi juba takerdus tehnika taha ja allamägesirgel "rakendus noore niigiväsinud mehe mootori piiraja". Kuid edu ei julgenud veel nautima hakata enne, kui paar ringi hiljem vahetusala juures trehvasime, mis tähendas juba 3/4 ringi edu. Edasi oli juba lihtne - lasin megaaeglaselt hoo maha ja olin saadud aja üle rõõmus. Kolmveerand tundi tahaks ikkagi ujumises tagasi saada ja rattaga peaks keskmine iga ilmaga ikka 25 asemel vähemalt 27...29 olema. Sealt saaks veel tunnikese ja juba hakkaksid ajad 12?ga.
Tänaseks on ainult külmetamisest hull nohu. Lihased olid eile lihtsalt kergelt valusad, nagu ikka peale kõvemat trenni.
Vaim on igal juhul valmis paari nädala pärast uuesti proovima, aga sel aastal rõhume sarjale ja mõistlikule trennile.
Meiekandimehed (Rudi ja Toomas) - saatke enne trenni meil ka laiali - seltsis segasem, kui vahel trajektoorid kattuvad?!
Järgmised rahvaüritused siis Pühapäeval Kosel, 29 Viitna ja 12 Paide. Olge kohal!!!
Kui tiba toetajaid leiab, siis oleks järgmist lihtsam korraldada! Korra aastas võiks ikka pikka ka teha!
Tänud veelkord kõikidele osalemast ja positiivse suhtumise eest!!!
Kuna emotsioone on ülearu ja tervis on ka päris hea juba, siis ei suuda mitte vaiki olla.
Rudile lugemiseks üks hea koduleht: http://www.trifuel.com/triathlon/
Väntamise kiiruseks pane otsingusõnaks cadence. Väntamise kiirus pidavat olulise tähtsusega olema maantesõidus.
Ise valmistusin triatloniks just nimelt sealt saadud näpunäidete järgi. Ka selle aasta Tartu Rattarallil andis see ikka olulise eelise võrreldes eelmise aasta tulemusega. Sama eelist ehk siis vähem kulutatud energiat, kasutasin laupäeval jooksurajal.
Urmas, järgmine aasta tahan vist isegi osa võtta, sest vaadates oma toetusgrupi poolt kirja pandud aegu, hakkasin mõtlema ajale 12 tundi. Sest aega saab kokku hoida vahetusalas kulutatud mõttetu 15minuti pealt ja siis 10 minutit ujumise pealt ja siis rattasõidul ei osanud jõudu arvestada ning sealt annaks üks 20 minutit kokku hoida. Kui viitsiks jooksutrennile aastaringselt rõhku panna, siis peaks sealt ka üks 30 minutit kokku hoidma. Aga noh, tahtmine pidi taevariik olema ja tegelikud soovid ei pruugi alati täkkesse minna.
August, kus sinu memuaarid on? Oleks huvitav teada, kuidas sina seda suutsid teha ja nii pagana hästi ka veel.
Teiste selle aasta triatlonide koha pealt pean vist äraütlemisega vastama, sest teised võistlused ja töö hakkavad sporti segama.
Rudile lugemiseks üks hea koduleht: http://www.trifuel.com/triathlon/
Väntamise kiiruseks pane otsingusõnaks cadence. Väntamise kiirus pidavat olulise tähtsusega olema maantesõidus.
Ise valmistusin triatloniks just nimelt sealt saadud näpunäidete järgi. Ka selle aasta Tartu Rattarallil andis see ikka olulise eelise võrreldes eelmise aasta tulemusega. Sama eelist ehk siis vähem kulutatud energiat, kasutasin laupäeval jooksurajal.
Urmas, järgmine aasta tahan vist isegi osa võtta, sest vaadates oma toetusgrupi poolt kirja pandud aegu, hakkasin mõtlema ajale 12 tundi. Sest aega saab kokku hoida vahetusalas kulutatud mõttetu 15minuti pealt ja siis 10 minutit ujumise pealt ja siis rattasõidul ei osanud jõudu arvestada ning sealt annaks üks 20 minutit kokku hoida. Kui viitsiks jooksutrennile aastaringselt rõhku panna, siis peaks sealt ka üks 30 minutit kokku hoidma. Aga noh, tahtmine pidi taevariik olema ja tegelikud soovid ei pruugi alati täkkesse minna.
August, kus sinu memuaarid on? Oleks huvitav teada, kuidas sina seda suutsid teha ja nii pagana hästi ka veel.
Teiste selle aasta triatlonide koha pealt pean vist äraütlemisega vastama, sest teised võistlused ja töö hakkavad sporti segama.
kuna rajal ei saanud piisavalt muliseda, siis nüüd ehk :)
Võtan siis ka sõna. Eelmisel aastal jäi see üritus ära, kuna kukkusin ehitusel ja seljahaav ei jõudnud kokku kasvada. Kõlas lausa uskumatult, et Urmas üksi selle läbi tegi. Sel aastal oli siis kindel plaan osaleda. Mida lähemale võistlus tuli, seda rohkem tahtsin ennast abistajate hulka sokutada. Kuna lootust oli esikümnesse tulla, siis otsustasin siiski proovida. Trenni ei jõudnud enne võistlust eriti teha, lihtsalt ei raatasinud ehitamise arvelt sportida. Üks on kindel 3 korda ? 18 km jooksu ja 2 korda ? 70 km ratast + mõningad võistlused on liiga väike treeningmaht, et seda üritust võistlusena võtta. Läksin siis lihtsalt läbimise peale. Ujumisosas üritasin pikkade tõmmetega rahulikult ujuda. Kohati oli see raskendatud, sest põhi ja kõik see muu kraam tundus liiga lähedal olevat. Viimasel ringil hakkas veidi jahe.
Rattaga suutsin kohe karjäärist väljudes valele poole pöörata. Mõnda aega sõites sain aru, et neid kohti pole ma varem näinud. Peale väikest telefonikõne oli selge, et suund on vale. Järgmine koht, kus ma suutsin rattaga vales suunas minna, oli peale Keilat. Minu mälusopis oli pilt, kui Urmas justkui ütles, et kõigil pööretel, kus ületan vastassuunda, on inimene väljas. Karjalautade juures sain aru, et jälle olen lootusetult eksinud. Ise süüdi, kodutöö tegemata (kokku umbes 5 lisa km) . Hakkasin siis õiges suunas kihutama ja tegin ühe metsapeatuse. Kõhus keeras mõnusalt. Tundus, et banaan peale ujumist ei olnud sattunud õigesse kohta. Seedimise sain korda alles peale pirukapeatust (ehk siis esimese ringi lõpus). Maanteele jõudes ootas kohe ees kõva vastutuul. Kerisin siis vaikselt 22-24 km/h. Otsal, kus sõitsin allatuult, kasutasin selga purjena, istusin veidi viltu ja enamiku ajast lasin tuulel ennast tagant lükata. Kiirus oli 27-31 km/h vahel. Mingil ringil jõudis mulle järele Urmas, kes ka kohe oma teed läks. Minu üllatuseks meie vahe ei kasvanudki niiväga palju. Vahepeal hakkas põlv valutama. Õnneks mitte tugevalt. Andsin tempos veidi järele ja valu kadus. Hea oli vaadata Neemet, kes sõitis kummiurina saatel isegi vastutuult sirge seljaga ja seljatagant nägi välja kui sumomaadleja. (Huvitav, kas keegi on veel maastikurattal täispika triatloni läbinud?) Keila poole sõites oli selline vastutuul, et kohati kerisin täpselt niipalju, et mitte külili kukkuda.
Jooksurajale jõudes olin üllatunud, et nii väha aega oli kulunud. Arvasin, et kogu üritus kestab minu jaoks vähemalt 17 h. Peale esimesi jooksuringe hakkas uuesti põlv valutama. Mingil hetkel nii tugevalt, et sundis jalutama. Nii ma siis üritasin ära tabada kõndimise ja jooksu vahekorra, et valu oleks talutavuse piires. Kuskil 30 km järel tundus isegi kõndimine kurnav. Vedelikukaotus oli olnud liiga suur. Õnneks oli laual ?Värska?, mida juues läks olemine pea kohe paremaks. Kohtade vahetus käis rajal kui kaardimängus kaartide ladumine. Pea iga ringiga järjestus muutus. Peale seda, kui Toomas soovis, et ma teda veaks, nägin, et mul on lootust 15 h sisse jõuda. See nõudis juba väikest pingutust. Pingutamine kandis vilja, mahtusin 15 h sisse ära. Parim oli see, et kohe peale lõppu sai Urmase juurde sauna. Vedelikukaotus oli ikka niipalju suur, et tunne oli selline, et nüüd ma külmun, isegi soojas autos olles.
Kui peake sauna tulin vaatama Neemet, kes jooksis kui higiliikur, siis tiirutasid rebased metsa all. Paraku nad jäid seekord kõigest ilma, sest Neeme tempo oli selline, et isegi higi auras enne mahakukkumist ära.
Kindel on see, ilma abistavate käteta poleks seda läbinud. Meid putitati kui imikuid rajal. Suur kummardus aitajaile!
Järgmisel päeval otsustasime, et lähme ratastega sööma, kuna üks koht oli suletud, siis otsustasime Tallinnast Tabasallu sõita. Kokku tuli 27 km. Tunda oli, et lihas pole see, mis varem. Eks näis, kaua taastub.
Rattaga suutsin kohe karjäärist väljudes valele poole pöörata. Mõnda aega sõites sain aru, et neid kohti pole ma varem näinud. Peale väikest telefonikõne oli selge, et suund on vale. Järgmine koht, kus ma suutsin rattaga vales suunas minna, oli peale Keilat. Minu mälusopis oli pilt, kui Urmas justkui ütles, et kõigil pööretel, kus ületan vastassuunda, on inimene väljas. Karjalautade juures sain aru, et jälle olen lootusetult eksinud. Ise süüdi, kodutöö tegemata (kokku umbes 5 lisa km) . Hakkasin siis õiges suunas kihutama ja tegin ühe metsapeatuse. Kõhus keeras mõnusalt. Tundus, et banaan peale ujumist ei olnud sattunud õigesse kohta. Seedimise sain korda alles peale pirukapeatust (ehk siis esimese ringi lõpus). Maanteele jõudes ootas kohe ees kõva vastutuul. Kerisin siis vaikselt 22-24 km/h. Otsal, kus sõitsin allatuult, kasutasin selga purjena, istusin veidi viltu ja enamiku ajast lasin tuulel ennast tagant lükata. Kiirus oli 27-31 km/h vahel. Mingil ringil jõudis mulle järele Urmas, kes ka kohe oma teed läks. Minu üllatuseks meie vahe ei kasvanudki niiväga palju. Vahepeal hakkas põlv valutama. Õnneks mitte tugevalt. Andsin tempos veidi järele ja valu kadus. Hea oli vaadata Neemet, kes sõitis kummiurina saatel isegi vastutuult sirge seljaga ja seljatagant nägi välja kui sumomaadleja. (Huvitav, kas keegi on veel maastikurattal täispika triatloni läbinud?) Keila poole sõites oli selline vastutuul, et kohati kerisin täpselt niipalju, et mitte külili kukkuda.
Jooksurajale jõudes olin üllatunud, et nii väha aega oli kulunud. Arvasin, et kogu üritus kestab minu jaoks vähemalt 17 h. Peale esimesi jooksuringe hakkas uuesti põlv valutama. Mingil hetkel nii tugevalt, et sundis jalutama. Nii ma siis üritasin ära tabada kõndimise ja jooksu vahekorra, et valu oleks talutavuse piires. Kuskil 30 km järel tundus isegi kõndimine kurnav. Vedelikukaotus oli olnud liiga suur. Õnneks oli laual ?Värska?, mida juues läks olemine pea kohe paremaks. Kohtade vahetus käis rajal kui kaardimängus kaartide ladumine. Pea iga ringiga järjestus muutus. Peale seda, kui Toomas soovis, et ma teda veaks, nägin, et mul on lootust 15 h sisse jõuda. See nõudis juba väikest pingutust. Pingutamine kandis vilja, mahtusin 15 h sisse ära. Parim oli see, et kohe peale lõppu sai Urmase juurde sauna. Vedelikukaotus oli ikka niipalju suur, et tunne oli selline, et nüüd ma külmun, isegi soojas autos olles.
Kui peake sauna tulin vaatama Neemet, kes jooksis kui higiliikur, siis tiirutasid rebased metsa all. Paraku nad jäid seekord kõigest ilma, sest Neeme tempo oli selline, et isegi higi auras enne mahakukkumist ära.
Kindel on see, ilma abistavate käteta poleks seda läbinud. Meid putitati kui imikuid rajal. Suur kummardus aitajaile!
Järgmisel päeval otsustasime, et lähme ratastega sööma, kuna üks koht oli suletud, siis otsustasime Tallinnast Tabasallu sõita. Kokku tuli 27 km. Tunda oli, et lihas pole see, mis varem. Eks näis, kaua taastub.
lahe üritus teil, selline tõsine kannatuste rada, olen ise osalenud 24h orienteerumistes jne, alates 16ndast tunnist on ikka väga hapu:]
to ToomasL,
väntamise sagedus on puhtalt maitse ja inimese organismi sümbioos.
Tooks näite enda najal:
Eelmine aasta sai alustatud intensiivsete rattatrennidega ja varustus piirdus tavaliste pedaalide ja suure tahtejõuga. Läbisin aastaga üle 7000 km ja elionis tulid kohad 150-180 aasta läbi.
Võtsin siis see aasta veelgi suuremad eesmärgid. Ostsin clipless pedaalid, polari pulsikellad, särgid-värgid. Lugesin netist igast tarkade meeste jutte jne. Pulsokas näitas siis ka väntamissagedust, mis märtsis näitas keskmist arvu 65 ja sõitsin nagu eelmine aasta 3*8-3*9 siledal maal 30km/h ehk väga kõrgete käikudega.
Mäletasin netist, et soovitatav cadence on 90 kandis, nii et tegin siis märts-aprill-mai meeletult pingutusi, et panna jalad kas või 20 korda minuti kiiremini tööle ja tulemuseks sai 83-85 rpm. Tuli siis mulgi maraton ja mida nalja, kõik trennid pulsokate ja värkidega tehtud, nagu väga raamatu järgi ja koht 250 kandis. Mõtlesin, et ju siis pole ümber harjund veel ja panin tallinna maratonini sama värki edasi. Sealne tulemus 305...
Siis viskas pildi mustaks, et midagi nagu on vist valesti, sest kilometraa? oli eelmisest aastast kümnendiku võrra eespoolgi, aga tulemusi ei tulnud.
Mõtlesin siis vana tehnika peale tagasi minna, enne haanjat võtsin suuremad käigud jälle kasutusse. Haanja koht 147, tean küll, et oli eestotsast rahvast puudu, aga ikkagi edasiminek. JA kõige parem asi, keskmine pulss oli 10 võrra madalam kui eelmistel elionidel.
Loo moraal = kui organism kannatab megakõrget pulssi ja jalad nõrgad, siis tuleb jah sõita kõrgete pööretega, aga teine võimalus on piinata jalgu ja jätta vähemalt süda rahule
to ToomasL,
väntamise sagedus on puhtalt maitse ja inimese organismi sümbioos.
Tooks näite enda najal:
Eelmine aasta sai alustatud intensiivsete rattatrennidega ja varustus piirdus tavaliste pedaalide ja suure tahtejõuga. Läbisin aastaga üle 7000 km ja elionis tulid kohad 150-180 aasta läbi.
Võtsin siis see aasta veelgi suuremad eesmärgid. Ostsin clipless pedaalid, polari pulsikellad, särgid-värgid. Lugesin netist igast tarkade meeste jutte jne. Pulsokas näitas siis ka väntamissagedust, mis märtsis näitas keskmist arvu 65 ja sõitsin nagu eelmine aasta 3*8-3*9 siledal maal 30km/h ehk väga kõrgete käikudega.
Mäletasin netist, et soovitatav cadence on 90 kandis, nii et tegin siis märts-aprill-mai meeletult pingutusi, et panna jalad kas või 20 korda minuti kiiremini tööle ja tulemuseks sai 83-85 rpm. Tuli siis mulgi maraton ja mida nalja, kõik trennid pulsokate ja värkidega tehtud, nagu väga raamatu järgi ja koht 250 kandis. Mõtlesin, et ju siis pole ümber harjund veel ja panin tallinna maratonini sama värki edasi. Sealne tulemus 305...
Siis viskas pildi mustaks, et midagi nagu on vist valesti, sest kilometraa? oli eelmisest aastast kümnendiku võrra eespoolgi, aga tulemusi ei tulnud.
Mõtlesin siis vana tehnika peale tagasi minna, enne haanjat võtsin suuremad käigud jälle kasutusse. Haanja koht 147, tean küll, et oli eestotsast rahvast puudu, aga ikkagi edasiminek. JA kõige parem asi, keskmine pulss oli 10 võrra madalam kui eelmistel elionidel.
Loo moraal = kui organism kannatab megakõrget pulssi ja jalad nõrgad, siis tuleb jah sõita kõrgete pööretega, aga teine võimalus on piinata jalgu ja jätta vähemalt süda rahule
Pigem on nii, et MTB sõit eeldab madalamat kadentsi ja rohkem kangutamist. Kerimine on rohkem abiks maanteel ja kevadeti põhja ladudes. Ehk siis kui põhirõhk on MTB võistlustel, ei tohiks ära unustada ka spetsiifilisi treeninguid kus rõhk rohkem raske rauaga panemisel. Ja kui enne on kerimisega põhja tehtud, siis on efekt veelgi parem.RvN kirjutas:to ToomasL,
väntamise sagedus on puhtalt maitse ja inimese organismi sümbioos.
Tooks näite enda najal:
Eelmine aasta sai alustatud intensiivsete rattatrennidega ja varustus piirdus tavaliste pedaalide ja suure tahtejõuga. Läbisin aastaga üle 7000 km ja elionis tulid kohad 150-180 aasta läbi.
Võtsin siis see aasta veelgi suuremad eesmärgid. Ostsin clipless pedaalid, polari pulsikellad, särgid-värgid. Lugesin netist igast tarkade meeste jutte jne. Pulsokas näitas siis ka väntamissagedust, mis märtsis näitas keskmist arvu 65 ja sõitsin nagu eelmine aasta 3*8-3*9 siledal maal 30km/h ehk väga kõrgete käikudega.
Mäletasin netist, et soovitatav cadence on 90 kandis, nii et tegin siis märts-aprill-mai meeletult pingutusi, et panna jalad kas või 20 korda minuti kiiremini tööle ja tulemuseks sai 83-85 rpm. Tuli siis mulgi maraton ja mida nalja, kõik trennid pulsokate ja värkidega tehtud, nagu väga raamatu järgi ja koht 250 kandis. Mõtlesin, et ju siis pole ümber harjund veel ja panin tallinna maratonini sama värki edasi. Sealne tulemus 305...
Siis viskas pildi mustaks, et midagi nagu on vist valesti, sest kilometraa? oli eelmisest aastast kümnendiku võrra eespoolgi, aga tulemusi ei tulnud.
Mõtlesin siis vana tehnika peale tagasi minna, enne haanjat võtsin suuremad käigud jälle kasutusse. Haanja koht 147, tean küll, et oli eestotsast rahvast puudu, aga ikkagi edasiminek. JA kõige parem asi, keskmine pulss oli 10 võrra madalam kui eelmistel elionidel.
Loo moraal = kui organism kannatab megakõrget pulssi ja jalad nõrgad, siis tuleb jah sõita kõrgete pööretega, aga teine võimalus on piinata jalgu ja jätta vähemalt süda rahule
Paljudel on tulnud MTB maratonides väike tagasilöök peale maanteratta muretsemist. Maanteel ju mugav kõrge kadentsiga kerida, ning raskem vajutamine jääb unarusse. Siin aitavadki spets trennid kõva raua peal.
Urmas - targutab jälle
nyyd kus 4 ööpäeva möödas suudan ise ka mõned read kirjutada mida sellel rajal kogesin.
ujumisvesi oli piisavalt kylm nagu asjaosalised teavad, et mulle see ka ei meeldinud, aga kui peab siis peab. enne starti olin just ujumisprillide kummi puruks tõmmanud aga õnneks sain kohe indreku kaudu teised prillid mis olid oluliselt paremad kui mu enda omad, et siimaani oli kõik hea:) edasi toimus ujumine minu poolt konna tegemise näol. kuna krooli ujumine ikka tõsiselt väsitab - seda yle kilomeetri pole kunagi ujunud. sai siis konnatatud nii kaks ringi suht heas tempos, urmas kes väga palju must kiirem pole oli veel paista ja tema ja minu vahel oli veel yx ujuja, ma muidugi ikka muidu viimane. aga pärast kahte ringi oli juba väga kylm ja ei suutnud konna ka libistada ja hoog vaibus ja nägin vaid möödaujujaid:) ujumisdistantsi keskel oli väga kylm olla, sai proovitud kiiremini ujuda ni konna kui krooli ikka soojem ei hakanud, siis konnatasin edasi, mingi aja möödudes tuiskasid kangemad mehed juba veest välja, nende hulgas ka kert ja urmas. kerti kalda peal värisemas nähes teadsin et kui peaksin veest välja tulma siis enam tagasi vette ei suudaks tulla. ja kylmetasin edasi. 6. ringil käis väike vaidlus kohtunikuga kes soovitas mul weel 2 ringi ujuda ja järgmine ring sama jutt, et ujugu ma ikka weel, endale tundus et aitab kyll,) vestlused ei teinud asja paremax, kylmas vees lamada ja vestelda(y), vahepeal oli nii kylm et sai käed sinna sogasesse põhja sooja lükatud:( vastik kogemus. lõpuks saanud loa veest väljuda läks olemine palju paremaks. siis sain teade et urmasel veel ujuda ja et kert panustas rohkem kinotegemisele(y), teised võistlejad olid juba ammu kadunud. sai veel korra öeldud kerdile et ta ujuks lõpuni aga tema vette kupatamiseks jõudu polnud. jalgrattalõiku alustasime koos, seda siis esimesed 200m ja läinud ta oligi. pärast 24km tekkis tahtmine ratas võssa visata, kõht täis syya ja magama jääda. kuskil sel ajal tuiskas ka urmas must mööda ja olin kindlustanud endale 7. koha:) rattasõidu esimene pool möödus nagu ikka, rõhk saial ja limpsil, igal ringil sai ikka erinevaid saiakesi söödud ja kõvasti joodud, hapukurk oli ka hea ja loomulikult banaan. spordijook oli erakordselt hästi kokkusegatud. pärast 5h pedaalimist ja ohtraid vahepeatusi oli kõht juba ysna täis ja olemine päris hea. senimaani olin sõitnud väga kerge käiguga aga siis kadusid jällegi võistlejad rajalt ära ja koos nendega topitlustuspunk:( 110km edasi sai veidi kangutatud, piisavalt et põlv valutama hakkaks ja tundus et ralli ongi läbi, sõicin siis ajamõõtja ivari juurde ja istusin autosse ja rääkisime 10min juttu sai söödud saiakesi ja banaani ja joogivaru täiendatud ja uuesti sadulasse asudes oli põlvevalu palju pisem ja pedaalisin edasi, põlv kyll valutas ysna korralikult, veidi paremaks tegi olemise sadula kõrgemale tõstmine. rattal sai muidu mitu korda arvutatud kas ikka jõuan enne võitjat jooxurajale, lootsin koige paremat... lõpuks sai 160km sõidetud ja ka ivar kadus rajalt, jälle yxi. keilasse tagasisõit oli ka vahva %(&)=(/&=& vastutuul! 179km sõidetud algas minu jaoks meeldiv maastikurada mille nautimust ma ei saanudki nautida vaid kohe võeti ratas ära ja juhatati jooxule. sai siis tehtud kiireim aeg vahetusalas, sama riietusega edasi mindud. esimese ringi tegin toomase selja taga mariti seltsis, väga meeldiv oli:) rahvast oli rajal palju ja veel rohkem kaasaelajaid ja veel rohkem sööki laudade peal(y). kuna teised olid kõvasti juba jooxnud siis oli enda olemine teistega võrreldes hea. joosta proovisin väga madala sammuga, nagu ultrajooxjad ja esimesed 21km tuli kergelt. jooxul sai kasutatud algset plaani 3km ringi peal kaks lõiku kõndida. pärast poole maa läbimist olid kõik võsitlejad lõpetanud ja palju pealtvaatajaid kadunud. ajamõõtja oli jäänud priit vist, ta ergutas ja tempot eriti alla ei lasknud, kuigi oli pimedax läinud juba. igal ringil sai joodud pool liitrit spordijooki, peale 7 või 8 ringi lõppu kus 3 pudelit ära proovinud ei leidnud õiget jooki. pärast seda oli olemine tiba kehva vedelikupuuduse näol, järgmiste ringidega sai selle taas paika. 3 ringi enne lõppu oli kaasaelajaid jälle rohkem ja liikumine rõõmsam. viimane ring loobusin jalutamistest ja vist sain enda parima aja kirja.
järgnevad päevad on olnud ohtralt uneisu. järgmisel päeval olevat toomasel olnud suur jänu, mul endal saabus see ylejärgmisel päeval, kus iga tunni tagant tahtis liitrit vedeliku ära juua. muidu oli yritus priima, kuna paremat polnud sel päeval teha siis tasus spordimõttes ära. kino oleks muidugi rohkem tahtnud aga noh seda teeb siis hiljem.
ujumisvesi oli piisavalt kylm nagu asjaosalised teavad, et mulle see ka ei meeldinud, aga kui peab siis peab. enne starti olin just ujumisprillide kummi puruks tõmmanud aga õnneks sain kohe indreku kaudu teised prillid mis olid oluliselt paremad kui mu enda omad, et siimaani oli kõik hea:) edasi toimus ujumine minu poolt konna tegemise näol. kuna krooli ujumine ikka tõsiselt väsitab - seda yle kilomeetri pole kunagi ujunud. sai siis konnatatud nii kaks ringi suht heas tempos, urmas kes väga palju must kiirem pole oli veel paista ja tema ja minu vahel oli veel yx ujuja, ma muidugi ikka muidu viimane. aga pärast kahte ringi oli juba väga kylm ja ei suutnud konna ka libistada ja hoog vaibus ja nägin vaid möödaujujaid:) ujumisdistantsi keskel oli väga kylm olla, sai proovitud kiiremini ujuda ni konna kui krooli ikka soojem ei hakanud, siis konnatasin edasi, mingi aja möödudes tuiskasid kangemad mehed juba veest välja, nende hulgas ka kert ja urmas. kerti kalda peal värisemas nähes teadsin et kui peaksin veest välja tulma siis enam tagasi vette ei suudaks tulla. ja kylmetasin edasi. 6. ringil käis väike vaidlus kohtunikuga kes soovitas mul weel 2 ringi ujuda ja järgmine ring sama jutt, et ujugu ma ikka weel, endale tundus et aitab kyll,) vestlused ei teinud asja paremax, kylmas vees lamada ja vestelda(y), vahepeal oli nii kylm et sai käed sinna sogasesse põhja sooja lükatud:( vastik kogemus. lõpuks saanud loa veest väljuda läks olemine palju paremaks. siis sain teade et urmasel veel ujuda ja et kert panustas rohkem kinotegemisele(y), teised võistlejad olid juba ammu kadunud. sai veel korra öeldud kerdile et ta ujuks lõpuni aga tema vette kupatamiseks jõudu polnud. jalgrattalõiku alustasime koos, seda siis esimesed 200m ja läinud ta oligi. pärast 24km tekkis tahtmine ratas võssa visata, kõht täis syya ja magama jääda. kuskil sel ajal tuiskas ka urmas must mööda ja olin kindlustanud endale 7. koha:) rattasõidu esimene pool möödus nagu ikka, rõhk saial ja limpsil, igal ringil sai ikka erinevaid saiakesi söödud ja kõvasti joodud, hapukurk oli ka hea ja loomulikult banaan. spordijook oli erakordselt hästi kokkusegatud. pärast 5h pedaalimist ja ohtraid vahepeatusi oli kõht juba ysna täis ja olemine päris hea. senimaani olin sõitnud väga kerge käiguga aga siis kadusid jällegi võistlejad rajalt ära ja koos nendega topitlustuspunk:( 110km edasi sai veidi kangutatud, piisavalt et põlv valutama hakkaks ja tundus et ralli ongi läbi, sõicin siis ajamõõtja ivari juurde ja istusin autosse ja rääkisime 10min juttu sai söödud saiakesi ja banaani ja joogivaru täiendatud ja uuesti sadulasse asudes oli põlvevalu palju pisem ja pedaalisin edasi, põlv kyll valutas ysna korralikult, veidi paremaks tegi olemise sadula kõrgemale tõstmine. rattal sai muidu mitu korda arvutatud kas ikka jõuan enne võitjat jooxurajale, lootsin koige paremat... lõpuks sai 160km sõidetud ja ka ivar kadus rajalt, jälle yxi. keilasse tagasisõit oli ka vahva %(&)=(/&=& vastutuul! 179km sõidetud algas minu jaoks meeldiv maastikurada mille nautimust ma ei saanudki nautida vaid kohe võeti ratas ära ja juhatati jooxule. sai siis tehtud kiireim aeg vahetusalas, sama riietusega edasi mindud. esimese ringi tegin toomase selja taga mariti seltsis, väga meeldiv oli:) rahvast oli rajal palju ja veel rohkem kaasaelajaid ja veel rohkem sööki laudade peal(y). kuna teised olid kõvasti juba jooxnud siis oli enda olemine teistega võrreldes hea. joosta proovisin väga madala sammuga, nagu ultrajooxjad ja esimesed 21km tuli kergelt. jooxul sai kasutatud algset plaani 3km ringi peal kaks lõiku kõndida. pärast poole maa läbimist olid kõik võsitlejad lõpetanud ja palju pealtvaatajaid kadunud. ajamõõtja oli jäänud priit vist, ta ergutas ja tempot eriti alla ei lasknud, kuigi oli pimedax läinud juba. igal ringil sai joodud pool liitrit spordijooki, peale 7 või 8 ringi lõppu kus 3 pudelit ära proovinud ei leidnud õiget jooki. pärast seda oli olemine tiba kehva vedelikupuuduse näol, järgmiste ringidega sai selle taas paika. 3 ringi enne lõppu oli kaasaelajaid jälle rohkem ja liikumine rõõmsam. viimane ring loobusin jalutamistest ja vist sain enda parima aja kirja.
järgnevad päevad on olnud ohtralt uneisu. järgmisel päeval olevat toomasel olnud suur jänu, mul endal saabus see ylejärgmisel päeval, kus iga tunni tagant tahtis liitrit vedeliku ära juua. muidu oli yritus priima, kuna paremat polnud sel päeval teha siis tasus spordimõttes ära. kino oleks muidugi rohkem tahtnud aga noh seda teeb siis hiljem.
Siin siis ka Augusti muljed.
Kõigepealt ujumine, minu murelaps. Ujuma õppisin alles neli aastat tagasi. Mäletan ühte oma esimestest Türi basseinitriatlonidest, kus sõbrad itsitasid basseini otsas ja tegid panuseid, kas ujun 400 m lõpuni või toob vetelpääste mu basseinist välja . Nüüd aeg veits edasi läinud ja nagu elu näitas, suudan ka 3,8 km vee peal püsida, nimelt püsida sest ujumisest minu puhul rääkida veel ei saa. Eelmise aasta sügisel pidin juba spetsialisti juurde trenni minema aga kahjuks sundis õlavarre põletik mind kolm kuud üldse basseinist eemal olema. Kehv ujumisoskus ongi siiamaale olnud takistuseks, miks olen osalenud ainult basseinitriatlonidel ning vältinud avaveekogus ujumist. Kõige pikem korraga ujutud distants avaveekogus oli enne seda üritust ca 300m.
Ja ujumine oleks lõpetanud ka selle ürituse juba kusagil 150-l meetril, kui vesi tundus järsku nii külm, ümber rindkere oli justkui mingi raudne võru ja hingata ei saanud, käed enam ei liikunud ning tahtsin kohe kohe veest välja. Vette sundis mind jääma ainult teadmine, et vihkaksin ennast pärast pool elu pooleli jätmise pärast. Sundisingi ennast rahulikuks, katsusin külmale mitte mõelda ja nii tuligi esimene 500m ja siis järgmine ja siis järgmine. Eelnevalt olin planeerinud omale kalipso soetada aga kahjuks nõudis ratas ootamatu väljamineku ning nii see ostmata jäigi.
Kui veest välja sain, oli möödunud 2h ja minuteid peale. Kuna basseinis olin suutnud selle maa läbida ca 1h40min, siis selle asemel, et lõpetamisest rõõmu tunda, tundsin see hetk isegi väikest pettumust.
Aga viiendana veest väljas, pühkisin varbad kuivaks, teine särk selga, sõin ära ühe müslibatooni ja rattale. Alguses oli väntamine küll imelik aga kosusin päris kiiresti ning neljandal km hakkasin vaikselt hoogu üles võtma. Teine ärev moment, mis oleks mu võistluse lõpetanud, toimus Keila kesklinnas, kus üks rullnokk sõitis oma autoga mulle ette . Pidurdasin nii, et ratas läks külglibisemisse ja lausa röögatasin täiest kõrist, mille peale vend tegi äkkpidurduse, nii mahtusin õnneks tema auto nina ja vastutuleva auto vahelt veel terve nahaga läbi.
Pean ütlema, et ratas ongi mul kolmiküritusel tugevaim ala aga olgu see nii tugev kui tahes, 180 km on 180 km ning kui kaine mõistus su maha jätab, siis on kurb lõpp ka ette teada. Nii ei jälginud ma sõidu ajal oma kiirust, mind absoluutselt ei huvitanud, mida konkurendid sel hetkel tegid või kusmaal keegi oli, ainuke näit, mida jälgisin, oli pulss ja km. Ei lasknud ennast ka sellest segada, et Ääsmäe-Kanama teisel ringil jõudis mulle Urmas, kes lõpetas ujumise minust hiljem, järele ja läks korraks isegi mööda. Nii omas tempos kruvides märkasin järsku peale 100km, et sõidan vist teistest kiiremini, Urmasest olin juba ammu uuesti möödunud ning kaks ringi enne lõppu sain värskenduspunktist infi, et nii jätkates on mul lootus ka prantsuse atleet kinni püüda. No kui on siis on mõtlesin, sõitsin edasi ja näen punast särki selg ees vastu tulemas, seekord oli see veel Rudi, kes ärgitas mind samuti Patricele järgi jõudma. Tahtmine vajutada muutus juba tugevaks aga ikkagi hoidsin ennast veits tagasi sest lõpuni oli üle 30 km ning terve maraton ka veel ees ja pulss oleks hakanud optimaalsest tsoonist ülespoole ronima. Aga mu kiirus oli siiski nii suur, et viimast korda rattaga värskenduspunkti jõudsin vahetult prantslase seljataga ning siis jõudis esimest korda ka kohale, et üritus, mida tulin lihtsalt läbima, võib lõppeda auhinnalise kohaga. Kuigi värskenduspunktist jooksu vahetusalasse oli veel mitu km räiget vastutuult, surusin pedaalidele juba natukene kõvemini ning jooksurajale läksingi teisena, Patrice alustas mingi paar minti hiljem. Ja paar minti hiljem ka nägin, kuidas ta must pealtnäha ikka väga kergel sammul mööda tuiskas, mille peale mott langes kohe paari pügala võrra . Kuna rattarajalt tulles oli hinnanguliselt järgmise võistleja ja minu vahe enam kui 30minut, hiljem selgus, et veelgi suurem, siis lootus kolmandale kohale säilis. Aga jooks oli raske, ikka väga raske. Ei teagi mis juhtus kuid 15 km olid jalad ühtäkki kinni mis kinni ja kere nii nõrk, et üheainsagi sammu tegemine tundus võimatu. Samas teadmine, et olen juba nii kaugel ja soov lõpetamisest rõõmu tunda oli nii tugev ning säilinud oli veel võimalus ka medaliga kekata , sundisin ennast uuesti liikuma. Kusagil 25 km aga enesetunne stabiliseerus ning läks natukene kergemaks. Vahepeal olin ikka nii sassis, et mulle tundus, nagu oleks Patrice jooksus mulle juba ühe ringiga sisse teinud ja jookseb nüüd järgmist eest. Tont temaga mõtlesin ?. ja mõtlesin kuni kümnenda ringini, kui ta järsku kõndides selg ees vastu tuli. Tegin kiire arvutuse, et kui ta nüüd üldse enam joosta ei jõua ja ainult kõnnib lõpuni, siis ehk saan ta enne fini?it veel kord kätte. Ülisuur oli minu üllatus, kui suusasilla alt välja tulles kuulsin rahvast hõikamas, et Albert on teine. Arvasin et tegemist on mingi segadusega aga kui ringiaegade märkija ka seda üle kordas, olin veendunud, et lõpetan juba kindlalt teisena.
Püüdsin ennast kiiremini liikuma sundida ja kaks ringi enne lõppu oligi vahe Toomasega kahanenud umbes 250 meetrile. Mida Toomas sel hetkel mõtles, sellest lugesite juba eespool. Minul aga powerit nii palju enam ei olnud ning viimase ringi alguseks oli vahe jällegi kasvanud. Kuna Toomast enam püüda ei õnnestunud, teine koht oli juba ammu kindel, jooksin viimase ringi sellises tempos, et lõpetamisel jõuaksin fini?is veel naeratada.
Ja siis see lõpp. Kes pole ennast enda jaoks äärmuslikus katsumuses proovile pannud, see ei tea, mida see tähendab. See tunne on nii hea ja ülev, et ei oska seda kirjeldadagi.
Nüüd tänamine. Urmast juba meili teel tänasin, aga teen seda veelkord ka siin. Korraldada ja vedada sellist üritust on ikka paras katsumus ja tulla sellega nii hästi toime. Kui mõnel peaks vaja minema projektijuhti millegi korraldamiseks ja eestvedamiseks, siis soovitan Urmast esimeseks kandidaadiks. Lisaks tänud kõikidele vabatahtlikele, kes aitasid ja turvasid ja jälle aitasid, tänud disainerile kes kujundas diplomid ja särgid. Suur tänu abilisele, kes hoolitses mu joogipudelite eest ja tänu ka sugulasele, kes järgmisel päeval mu lihased ja liikmed lahti mudis nii, et esmaspäeva õhtul käisin juba rattaga tuuritamas.
Mu käest on ikka küsitud, kas olen Marko Albertiga sugulane, siis vastus on selline, et hingesugulased kindlasti, kas ka muidu, selle kohta andmed puuduvad kuid Võrumaaga peaks me mõlemate esivanemad seotud olema .
Kõigepealt ujumine, minu murelaps. Ujuma õppisin alles neli aastat tagasi. Mäletan ühte oma esimestest Türi basseinitriatlonidest, kus sõbrad itsitasid basseini otsas ja tegid panuseid, kas ujun 400 m lõpuni või toob vetelpääste mu basseinist välja . Nüüd aeg veits edasi läinud ja nagu elu näitas, suudan ka 3,8 km vee peal püsida, nimelt püsida sest ujumisest minu puhul rääkida veel ei saa. Eelmise aasta sügisel pidin juba spetsialisti juurde trenni minema aga kahjuks sundis õlavarre põletik mind kolm kuud üldse basseinist eemal olema. Kehv ujumisoskus ongi siiamaale olnud takistuseks, miks olen osalenud ainult basseinitriatlonidel ning vältinud avaveekogus ujumist. Kõige pikem korraga ujutud distants avaveekogus oli enne seda üritust ca 300m.
Ja ujumine oleks lõpetanud ka selle ürituse juba kusagil 150-l meetril, kui vesi tundus järsku nii külm, ümber rindkere oli justkui mingi raudne võru ja hingata ei saanud, käed enam ei liikunud ning tahtsin kohe kohe veest välja. Vette sundis mind jääma ainult teadmine, et vihkaksin ennast pärast pool elu pooleli jätmise pärast. Sundisingi ennast rahulikuks, katsusin külmale mitte mõelda ja nii tuligi esimene 500m ja siis järgmine ja siis järgmine. Eelnevalt olin planeerinud omale kalipso soetada aga kahjuks nõudis ratas ootamatu väljamineku ning nii see ostmata jäigi.
Kui veest välja sain, oli möödunud 2h ja minuteid peale. Kuna basseinis olin suutnud selle maa läbida ca 1h40min, siis selle asemel, et lõpetamisest rõõmu tunda, tundsin see hetk isegi väikest pettumust.
Aga viiendana veest väljas, pühkisin varbad kuivaks, teine särk selga, sõin ära ühe müslibatooni ja rattale. Alguses oli väntamine küll imelik aga kosusin päris kiiresti ning neljandal km hakkasin vaikselt hoogu üles võtma. Teine ärev moment, mis oleks mu võistluse lõpetanud, toimus Keila kesklinnas, kus üks rullnokk sõitis oma autoga mulle ette . Pidurdasin nii, et ratas läks külglibisemisse ja lausa röögatasin täiest kõrist, mille peale vend tegi äkkpidurduse, nii mahtusin õnneks tema auto nina ja vastutuleva auto vahelt veel terve nahaga läbi.
Pean ütlema, et ratas ongi mul kolmiküritusel tugevaim ala aga olgu see nii tugev kui tahes, 180 km on 180 km ning kui kaine mõistus su maha jätab, siis on kurb lõpp ka ette teada. Nii ei jälginud ma sõidu ajal oma kiirust, mind absoluutselt ei huvitanud, mida konkurendid sel hetkel tegid või kusmaal keegi oli, ainuke näit, mida jälgisin, oli pulss ja km. Ei lasknud ennast ka sellest segada, et Ääsmäe-Kanama teisel ringil jõudis mulle Urmas, kes lõpetas ujumise minust hiljem, järele ja läks korraks isegi mööda. Nii omas tempos kruvides märkasin järsku peale 100km, et sõidan vist teistest kiiremini, Urmasest olin juba ammu uuesti möödunud ning kaks ringi enne lõppu sain värskenduspunktist infi, et nii jätkates on mul lootus ka prantsuse atleet kinni püüda. No kui on siis on mõtlesin, sõitsin edasi ja näen punast särki selg ees vastu tulemas, seekord oli see veel Rudi, kes ärgitas mind samuti Patricele järgi jõudma. Tahtmine vajutada muutus juba tugevaks aga ikkagi hoidsin ennast veits tagasi sest lõpuni oli üle 30 km ning terve maraton ka veel ees ja pulss oleks hakanud optimaalsest tsoonist ülespoole ronima. Aga mu kiirus oli siiski nii suur, et viimast korda rattaga värskenduspunkti jõudsin vahetult prantslase seljataga ning siis jõudis esimest korda ka kohale, et üritus, mida tulin lihtsalt läbima, võib lõppeda auhinnalise kohaga. Kuigi värskenduspunktist jooksu vahetusalasse oli veel mitu km räiget vastutuult, surusin pedaalidele juba natukene kõvemini ning jooksurajale läksingi teisena, Patrice alustas mingi paar minti hiljem. Ja paar minti hiljem ka nägin, kuidas ta must pealtnäha ikka väga kergel sammul mööda tuiskas, mille peale mott langes kohe paari pügala võrra . Kuna rattarajalt tulles oli hinnanguliselt järgmise võistleja ja minu vahe enam kui 30minut, hiljem selgus, et veelgi suurem, siis lootus kolmandale kohale säilis. Aga jooks oli raske, ikka väga raske. Ei teagi mis juhtus kuid 15 km olid jalad ühtäkki kinni mis kinni ja kere nii nõrk, et üheainsagi sammu tegemine tundus võimatu. Samas teadmine, et olen juba nii kaugel ja soov lõpetamisest rõõmu tunda oli nii tugev ning säilinud oli veel võimalus ka medaliga kekata , sundisin ennast uuesti liikuma. Kusagil 25 km aga enesetunne stabiliseerus ning läks natukene kergemaks. Vahepeal olin ikka nii sassis, et mulle tundus, nagu oleks Patrice jooksus mulle juba ühe ringiga sisse teinud ja jookseb nüüd järgmist eest. Tont temaga mõtlesin ?. ja mõtlesin kuni kümnenda ringini, kui ta järsku kõndides selg ees vastu tuli. Tegin kiire arvutuse, et kui ta nüüd üldse enam joosta ei jõua ja ainult kõnnib lõpuni, siis ehk saan ta enne fini?it veel kord kätte. Ülisuur oli minu üllatus, kui suusasilla alt välja tulles kuulsin rahvast hõikamas, et Albert on teine. Arvasin et tegemist on mingi segadusega aga kui ringiaegade märkija ka seda üle kordas, olin veendunud, et lõpetan juba kindlalt teisena.
Püüdsin ennast kiiremini liikuma sundida ja kaks ringi enne lõppu oligi vahe Toomasega kahanenud umbes 250 meetrile. Mida Toomas sel hetkel mõtles, sellest lugesite juba eespool. Minul aga powerit nii palju enam ei olnud ning viimase ringi alguseks oli vahe jällegi kasvanud. Kuna Toomast enam püüda ei õnnestunud, teine koht oli juba ammu kindel, jooksin viimase ringi sellises tempos, et lõpetamisel jõuaksin fini?is veel naeratada.
Ja siis see lõpp. Kes pole ennast enda jaoks äärmuslikus katsumuses proovile pannud, see ei tea, mida see tähendab. See tunne on nii hea ja ülev, et ei oska seda kirjeldadagi.
Nüüd tänamine. Urmast juba meili teel tänasin, aga teen seda veelkord ka siin. Korraldada ja vedada sellist üritust on ikka paras katsumus ja tulla sellega nii hästi toime. Kui mõnel peaks vaja minema projektijuhti millegi korraldamiseks ja eestvedamiseks, siis soovitan Urmast esimeseks kandidaadiks. Lisaks tänud kõikidele vabatahtlikele, kes aitasid ja turvasid ja jälle aitasid, tänud disainerile kes kujundas diplomid ja särgid. Suur tänu abilisele, kes hoolitses mu joogipudelite eest ja tänu ka sugulasele, kes järgmisel päeval mu lihased ja liikmed lahti mudis nii, et esmaspäeva õhtul käisin juba rattaga tuuritamas.
Mu käest on ikka küsitud, kas olen Marko Albertiga sugulane, siis vastus on selline, et hingesugulased kindlasti, kas ka muidu, selle kohta andmed puuduvad kuid Võrumaaga peaks me mõlemate esivanemad seotud olema .