Triatloni läbimine ei ole probleem?

Nii mõned väidavad. Pean ütlema, et minu jaoks ikka on.
15h ja enam rajal olla, kui teha sisse pikad puhke- ja söögipausid, võib jah liikuda mitu ööpäeva aga kui hakkab sisse tulema võistlusmoment ja oluliseks muutub lõpetamise aeg, siis mida lõpu poole, seda raskemaks pingutus muutub

.
Kui eelmine kord enne starti oli peas mõte ainult läbimisest, siis kaks päeva peale finišit, kui emotsioon „enam ma seda küll ei tee” üle läinud ja otsus ka järgmisel võistlusel osaleda üha selgeimaid piire võttis, siis tahtsin oma eelmise aasta aja ikka üle lüüa.
Nii pöörasin ka harjutamisele keskmisest rohkem tähelepanu. Talvel õppisin ujumist treeneri juhendamisel ning peab ütlema, et edasiminek oli: basseinis sain stabiilselt 4 km läbimisel km ajaks 20-22 minutit (mäletatavasti oli eelmisel aastal keskmine ca 30: kui esimese km läbisin toona umbes 23-25min, siis viimase km aega ma siin parem ei kirjuta

) aga pisike varu on ujumises veelgi. Ratta aega ootasin teadlikult natukene paremat, sest talvel nägi rattapukk mind oluliselt sagedamini kui varasematel aegadel. Isegi jooks oli kevadeks muutunud natukene paremaks kui varasematel aegadel. Nii läkski kõik pisitasa paremuse poole kuni ... kuni 01 mai Viljandi järvejooksu stardis toimus oluline muutus minu parema jala sääreluu hüppeliigese poolses otsas, mis mind mitte õnnelikuks ei teinud vaid alguses murelikuks

, siis vihaseks

ja kui oli selge, et kipsist pääsu pole, siis apaatseks

: Psühholoogide ütluste kohaselt pidid need protsessid sellises järjekorras käimagi. Nii olingi mai kuu kipsis. Õnneks on triatlon selline tänuväärne ala, milles kolm ala kokku liidetud ja õnneks ei saanud ka apaatia must võitu ning nii kui kips jala ümbert maha võeti, nii ma basseinis jälle olin. Kuna trauma momendil sain kiiresti abi: külm aerosool + külmakott + kohe võimalus autos jalg vastu lage sirutada, siis paiste see väga ei läinudki ning kipsi mahavõtmise ajaks oli seegi peaaegu taandunud. Et luu ei olnudki päris katki vaid ainult pragu sees, siis 3-dal nädal peale kipsi julgesin ronida jälle sadulasse ning veel paari nädala pärast tegin esimese jooksu. Aga mis salata, kevadel olnud võimed olid ikka kadunud

. Kõige murelikumaks tegi aga see, eelnevatel aastatel olnud pikad trennid ja võistlused, mis vastupidavusele palju kaasa aitavad, jäid kõik olemata.
Nii pisitasa jälle „ellu ärgates” jõudis kätte aeg Paides poolpika starti asuda: no pagan kui võistlus algab peaaegu kodu ukse eest, siis ei saa ju jätta minemata. Samas oli see ka väike kontroll: kui jalg peab vastu, siis lähen ka Keilasse, kui asi jama, siis jätan vahele. Ja pean ütlema, et olin finišis väsinud aga rahul ja jalg ok

.
Nüüd tekkis küsimus veel taastumise kohta. Eks ta mingi jälje jättis aga praegu järgi hinnates, ega ma palju paremini poleks ka Paides osalemata teinud.
Ja nüüd siis start. Enesetunne oli oluliselt parem kui möödunud aastal ( no kogemusi juba ka ju sületäite kaupa

) ning veest välja tulles oli aeg peaaegu see, mis oodatud. Rattale minnes tahtsin seekord jõuda alla kuue tunni ja nii ka läks. Konkurentide aegasid vaadates peab nüüd muidugi uued sihid seadma

. Ja siis jooksma. Esimene ring oli jalg ok, teine samuti, kolmas ka aga mis sest kasu, kui jalad all ei liigu ja eelmise aasta ajale ca poolteist minutit alla jäin. Ok oli kuni 10 ringini, siis läks jalg juba nii paiste, et suss hakkas väikeseks jääma ning pidin tugisidemest loobuma. Aga see ei olnud vigastusest vaid selline loomulik protsess nii pikal üritusel. Peale sidemest loobumist olin järgmisel ringil ikka väga ettevaatlik ja kontrollisin igat sammu aga kuna kõik tundus ikka ok olema, siis võtsin jälle kergemalt ja pean ütlema, et natukene ebamugav tunne oli aga jooksu see ei seganud. Samas ei anna aga rahu see, et kuidas siis oleks läinud, kui 1,5 kuud sunnitud puhkust

oleks olemata olnud...
Nüüd üldiselt üritusest: Kõige parem meel on Urmase tulemuse üle, kes sai oma valu ja vaeva vist kuhjaga tasutud.
Teiseks peab ütlema, et väga hea korraldus oli, sh rattarajal olulistes kohtades turvamine. Rõõmu teeb see, et üritus pisitasa kasvab ja muutub järjest elujõulisemaks. Tänud sponsoritele, kes üritust toetasid. Urmas võiks järgmisel korral neile ka veits reklaami teha, kuigi jah, ega ettevõtjad sageli sellest meie lollaka maksupoliitika tõttu vaga huvitatud ei olegi. Ka mind on paar ettevõtjat aidanud aga klausliga, et see teadmine jääb meie vahele kuid igal juhul, suur tänu neile. Ja ei saa ikka ja jälle märkimata jätta särgi kujundajat, mega hea pilt, vähemalt minu silmis.
Ja publik oli tõeluselt tore ja ühtemoodi plaksutati nii liidritele kui ka neile, kes liidritest pikalt maas ja üleüldse: JÄRGMINE KORD NÄEME JÄLLE!!!!!
