Ironman 2007
Foorumi reeglid
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Ironman 2007
Kuigi Triatloniliidust ei ole saanud veel vastust järgmise aasta kalendri kohta, peaks hakkama siiski aegsasti asjaga tegelema hakkama. Sel aastal toimus üritus 15. juulil ning 6 päeva hiljem toimus Kose triatlon. Mina tegin pikka tasakesi ja ei andnud tunda mingi vässu. Kuid kangemad kihutajad võivad jääda ajahätta taastumise osas...kui on selliseid, kes mõlemale tahaksid minna???
Või teine võimalus jätta pikk distants aasta viimaseks ürituseks 7 päeva pärast Paide poolpikka?
Sel juhul on oht, et vesi ei pruugi enam väga soe olla, kuid see võib ka teisiti olla.
Siit küsimus asjast huvitatutele - kas meeldiks rohkem juuli või augusti keskpaik???
Mulle meeldiks siiski juuli
Või teine võimalus jätta pikk distants aasta viimaseks ürituseks 7 päeva pärast Paide poolpikka?
Sel juhul on oht, et vesi ei pruugi enam väga soe olla, kuid see võib ka teisiti olla.
Siit küsimus asjast huvitatutele - kas meeldiks rohkem juuli või augusti keskpaik???
Mulle meeldiks siiski juuli
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Pika distantsi toimumise päevaks hääletati 18. august. Natuke läheb asjaajamistega aega (juhendi muutmine, kooskõlastused, muud kokkulepped), kuid asjast huvitatud võiksid lihtsalt teada anda osalemise soovist. Hind saab olema 400 krooni, mis juuli keskpaigast hakkab tõusma. Selle eest mõõdame aega (koos vaheaegadega), pakume lauakatte (nii rikkaliku, kui suudame), pakume rattale tehnilist tuge, iga võistleja, kes registreerib enne juulikuud, saab T-särgi, igal võistleja saab peale võistlust DVD ja diplomi. Kõvematele ka medalid ja muud...
Üritus toimub Keilas avalikult teist korda!
Üritus toimub Keilas avalikult teist korda!
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Täna helistati Keila linnavalitsusest ja tunti tulemuste ja võistlejate vastu huvi ning Võitja 2006, Toomas Loho nimi lisatakse linna kronoloogiasse. Toomas läheb ajalukku...Toomas on nüüd kuulus meesToomasL kirjutas:minuga võid arvestada, seega on vähemasti 2 võistlejat ja võistlusmoment juba olemas
Valmis on ka juhend, mille leiab aadressilt:
http://www.zone.ee/pikktriatlon/
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Praegune jututuba viitab oluliselt rohkematele osavõtjatele, kui eelmisel korral. Lubajaid on juba sama palju ja kaalujaid on veel rohkem. Praktika näitab, et kes on juba kaalunud osalemist, siis need olid ka kõik kohal. Ise olen ka neegri moodi trenni teinud. Toomase aja kavatsen surnuks kuulutada ...kuigi praegu päris haige nagu enamus rahvast
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
ei no tere tali
Piisab mul vaid korraks Mõedakule mäestikulaagrisse minna, kui juba on praalijad väljas
Minu eelmise aasta aja võib muidugi üle lüüa, ise kavatsen seda vähemasti tunni jagu teha.
Olen see aasta endale isegi midagi treeningkava moodi välja mõelnud ja sellest ka kinni pidanud. Mõtlesin, et sellise ülilühikese treeninguga nagu eelmine aasta enam ei proovi. Nii, et kerge ei saa sul olema.
Vaatasin seekord sinu rajaskeemid üle ja minu meelest väga head. Kuigi selles karjääris ei ole kunagi ujumas käinud ja ei tea, kuidas seal põhi on? Puhas või mitte, et kas joosta saab jne.
Palju registreerunuid on?
Minu eelmise aasta aja võib muidugi üle lüüa, ise kavatsen seda vähemasti tunni jagu teha.
Olen see aasta endale isegi midagi treeningkava moodi välja mõelnud ja sellest ka kinni pidanud. Mõtlesin, et sellise ülilühikese treeninguga nagu eelmine aasta enam ei proovi. Nii, et kerge ei saa sul olema.
Vaatasin seekord sinu rajaskeemid üle ja minu meelest väga head. Kuigi selles karjääris ei ole kunagi ujumas käinud ja ei tea, kuidas seal põhi on? Puhas või mitte, et kas joosta saab jne.
Palju registreerunuid on?
Männikul on endine liivakarjäär ja enamasti väga sügav, et kui põhjast huvitud, siis järgmisel päeval ehk tuleb keegi vaatama, mis teed seal:D
Lähtel olid jälle mõned lubajad, kes kaasa kavatsevad lüüa ja mõned potentsiaalsed - tuleb siuke võistlus ikka!
Lähtel olid jälle mõned lubajad, kes kaasa kavatsevad lüüa ja mõned potentsiaalsed - tuleb siuke võistlus ikka!
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
kah kalendris
Mina ei lubanud Lähtel suure suuga küll kellelegi midagi. Samas leidnud selle ürituse kohta info, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja otsustasin kohe, et sellist asja lihtsalt peab proovima Eesmärgiks võiks olla esimesel korral lihtsalt läbi tegemine ja kogemuse saamine. Loodetavasti on pärast Elbruse kukilt tulekut ka vorm päris hea...Jaaguar kirjutas:Männikul on endine liivakarjäär ja enamasti väga sügav, et kui põhjast huvitud, siis järgmisel päeval ehk tuleb keegi vaatama, mis teed seal:D
Lähtel olid jälle mõned lubajad, kes kaasa kavatsevad lüüa ja mõned potentsiaalsed - tuleb siuke võistlus ikka!
2010 tehtud 135 võistlust - ehk aitab nüüd juba?!
Sooh, esimene samm on tehtud! Otepää - Tartu jooksumaratoni läbimine näitas, et 42km on võimalik läbi joosta (elu esimene täisjooksumaraton) ilma vahepeal kõndimata ja üllatuslikult ei hakanud ka vasak põlv valutama (ju seepärast et sai elastik peale pandud). Kui nüüd rahulikult edasi treenida, siis kannatab ehk ka pärast ujumist ja rattasõitu sellist distantsi joosta - juhul kui muidugi kogu asja juures mõistus ikka appi võtta
2010 tehtud 135 võistlust - ehk aitab nüüd juba?!
väike videolõik minu treeningpäevikust, et saaksite teada, kuidas ma ujumiseks valmistun.
http://www.youtube.com/watch?v=r3S0wu4Zbfk
http://www.youtube.com/watch?v=r3S0wu4Zbfk
ToomasL kirjutas:väike videolõik minu treeningpäevikust, et saaksite teada, kuidas ma ujumiseks valmistun.
http://www.youtube.com/watch?v=r3S0wu4Zbfk
karm vend oled!
Raske on seda kirjutada aga suure tõenäosusega ei võta ma see aasta osa ja tiitlit ei kaitse.
Põhjus on üks: tervis. Viimased poolteist kuud on mind vaevanud küünarliigese põletik, mis on mind seganud ujumisel ja pikkadel rattatrennidel. 120km peale sureb parem käsi nii ära, et ei jaksa enam lenksust hoida. Ujumisel ei suuda kiiret ja tugevat tõmmet teha ja ainult jalgade tööga kaua ei uju. Seda on näidanud ka viimaste võistluste ajad, kus ma ujun aeglasemalt kui enne haigust treenigul.
Eelmine nädal korjasin kuskilt endale veel mingi viiruse külge- vedelesin mitu päeva 39 kraadiga voodis ja kaotasin 3kg kaalust ning sellest põntsust ei ole siiani toibunud.
Ühesõnaga kogu mu aastane treening on läinud vett vedama ning rajale enesetappu ei kavatse ma tegema tulla. Tundes ennast, tean, et kui stardipauk käib ega ma siis ennast tagasi ka ei hoia.
Kirjatükk sai üks paras nutulaul aga mõtlesin, et parem annan ette teada, kui stardirivis tühja kohta näete.
Põhjus on üks: tervis. Viimased poolteist kuud on mind vaevanud küünarliigese põletik, mis on mind seganud ujumisel ja pikkadel rattatrennidel. 120km peale sureb parem käsi nii ära, et ei jaksa enam lenksust hoida. Ujumisel ei suuda kiiret ja tugevat tõmmet teha ja ainult jalgade tööga kaua ei uju. Seda on näidanud ka viimaste võistluste ajad, kus ma ujun aeglasemalt kui enne haigust treenigul.
Eelmine nädal korjasin kuskilt endale veel mingi viiruse külge- vedelesin mitu päeva 39 kraadiga voodis ja kaotasin 3kg kaalust ning sellest põntsust ei ole siiani toibunud.
Ühesõnaga kogu mu aastane treening on läinud vett vedama ning rajale enesetappu ei kavatse ma tegema tulla. Tundes ennast, tean, et kui stardipauk käib ega ma siis ennast tagasi ka ei hoia.
Kirjatükk sai üks paras nutulaul aga mõtlesin, et parem annan ette teada, kui stardirivis tühja kohta näete.
Sellist lugu sellise mehe suust kuulda, on kohe eriti kummaline. Kuid kehva tervisega pikalt kangutada, ei pruugi vbl tõesti mõistlik olla. Peale võistlust vaatan oma võimalused üle ja kannan raha tagasi - kui mitte kiiresti siis hiljem või teise võimalusena jääb järgmiseks korraks Sind ootama. Ma arvan, et siiski vähemalt üritan seda pikka asja veel teha, kuigi politsei on peale aprilli lõpu üritusi eriti hellaks ja bürokraatlikuks ja nõudlikuks ja lisaks paberiasjades ka saamatuks muutunud.
Ära pead norgu lase! Tee napsu, käi saunas, põruta naist, aga kõike mõistlikult - küll siis tervis ka jälle paika loksub!!!
Ära pead norgu lase! Tee napsu, käi saunas, põruta naist, aga kõike mõistlikult - küll siis tervis ka jälle paika loksub!!!
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Tõstan teemat ja agiteerin teisi ikka osa võtma.
Džentelmenina ei vasta ma osadele Urmase küsimustele, kuid rahulikult trenni tehes olen avastanud, et pisut treenitust on ikka alles ka jäänud ja otsuse võistlemise või mitte võistlemise kohta teen reede õhtul.
Turbo Rudist ei ole midagi kuulda. Mul oleks kohe tunduvalt parem ujuda, kui tugev ujuja ees kroolib. Tekiks kohe võistlusmoment ja mul oleks raskem loobuda.
Teised eelmise aasta ässad on ikka rajal ma loodan. Täna õhtul nägin Indrekut trenni tegemas ning kui jooksurajal jälle kokku saame, siis tänavu saan hoopis mina majaehitusest pajatada ning kogenuma inimese (Indreku) nõuandeid kuulda.
Džentelmenina ei vasta ma osadele Urmase küsimustele, kuid rahulikult trenni tehes olen avastanud, et pisut treenitust on ikka alles ka jäänud ja otsuse võistlemise või mitte võistlemise kohta teen reede õhtul.
Turbo Rudist ei ole midagi kuulda. Mul oleks kohe tunduvalt parem ujuda, kui tugev ujuja ees kroolib. Tekiks kohe võistlusmoment ja mul oleks raskem loobuda.
Teised eelmise aasta ässad on ikka rajal ma loodan. Täna õhtul nägin Indrekut trenni tegemas ning kui jooksurajal jälle kokku saame, siis tänavu saan hoopis mina majaehitusest pajatada ning kogenuma inimese (Indreku) nõuandeid kuulda.
See jutt tundub juba selline rohkem meeltmööda olev Seega kipun uskuma, et stardis näeme
Turbo Rudi teatas aegsasti loobumisest, kuna otsustas itti minna Taanimaale õppima ja kool pidada juba 12. augusti paiku algama - siuke mees! Tugev kroolija peaks sellegipoolest rajal olema, sest Kert on tänaseks teatanud ka rajale ilmumisest Samuti vaatasin Jänis Riekstins i aegasid, siis sealt tuleb ka midagi kihutamise sarnast ning ka Indrek Juhanson tegi eelmisel aastal lanzarotel kiire ujumisega meie mõistes suurt hoogu!!!
Majaehitusest kuulaks ise ka, kui trehvame.
Igal juhul - mida Sa ka ei otsustaks, Sinuga arvestatakse
Turbo Rudi teatas aegsasti loobumisest, kuna otsustas itti minna Taanimaale õppima ja kool pidada juba 12. augusti paiku algama - siuke mees! Tugev kroolija peaks sellegipoolest rajal olema, sest Kert on tänaseks teatanud ka rajale ilmumisest Samuti vaatasin Jänis Riekstins i aegasid, siis sealt tuleb ka midagi kihutamise sarnast ning ka Indrek Juhanson tegi eelmisel aastal lanzarotel kiire ujumisega meie mõistes suurt hoogu!!!
Majaehitusest kuulaks ise ka, kui trehvame.
Igal juhul - mida Sa ka ei otsustaks, Sinuga arvestatakse
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Tundub et enne triatlonit rohkem võistelda ei tohi. Kolmapäevasel Haanja Rattaklubi krossil panin kaks päris tõsist niplit Korra käisin näoga ka vastu kuivanud savimaad (polegi juba tükil ajal kelleltki lõuga saanud). Nüüd on küünarnukk, põlv ja lõuaots päris marraskil Kui vahepeal end võistlemisest eemal hoian, siis peaks laupäeval triatloni ajaks ikka korraliku kooriku peale kasvatama... Trenni küll pole eriti teha saanudki, kuid ma arvan, et esimesel korral on ka lõpetamine hea eesmärk
2010 tehtud 135 võistlust - ehk aitab nüüd juba?!
Ma siin tegin Teie suunas vuuduud ka, et te ikka rohkem rapsiksite ja stardis ennast kõva mehena tunneksite - siis hea rahulikult mööda lonkida. Aga saatus paistab mõnda meest soosivat ja on jõuga puhkama surutud. Stardis näeme - finishis näeme
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Tiitlit kaitsta ei õnnestunud ja tundub, et oleks olnud ka ebareaalne, vaadates esimese kahe mehe tempot. Enne katkestamist liikusin 11h ja 30 min lõpuaja tempos.
Ujumise esimese ringi ajal ujusime neljakesi eesotsas valesti ja jätsime ühe märgi vahele. Eks igaüks parandas oma vea isemoodi, mina ujusin tagasi ja iga hingetõmbe ajal lasin kuuldavale ühe vandesõna Kolmandalt-neljandalt kohalt kukkuda viimaseks on ikka eriti valus. Teisel ringil hakkasin tundma, et trikoo hõõrub rinda ja kaenlaaluseid, sai seda siis erineval moel sätitud, kuid eriti parem ei hakanud. Samas oli minu liikumise kiirus parem, kui eelmine aasta ja ma ei lasknud pead norgu, pealegi oli neid, kellest ma kiiremini ujusin. Samas üllatas mind see, et ma ei näinud kuskil Urmast ja Augustit, kellest ma pidin ometi kiiremini ujuma . Veest välja tulles sain aru, et konkurendid on teinud sellise arenguhüppe, et see tundub lausa uskumatu- nii mõnigi mees, kellest eelmine aasta kümmekond minutit kiiremini ujusin, olid enne mind veest väljas.
Rattasõit oli lust ja lillepidu kuni 110km-ni, siis oli esimest korda tunne, et ei jaksa enam keskmist kiirust üle 32km/h hoida. Tegin esimese väikese peatuse ja sõin korralikult ning siis oleksin nagu uuesti sündinud. See tunne kestis kuni Saueni (175km), siis hakkas sellist paduvihma tulema ja tuul puhus nii tugevasti vastu, et minu kiirus langes 20-25km/h. Kullerkupu tänaval pööre terviserajale oleks mulle äärepealt lõppenud kukkumisega, kuna pidurdamise ajal sain rattal külje ette. Venitasin ennast rahulikult vahetusalasse ja siis hakkasin tundma, et seekord vist õnnelikku lõppu ei tule. Ujumise ajal ärahõõrutud kaenlaalused ei lasknud joosta. Esimese ringi läbisin nagu marionettnukk- küünarnukid õlgadega samal kõrgusel, et käed vastu külgi ei läheks, kuid peale 3km tundsin, et ma ei jaksa niiviisi käsi hoida. Siis läbisin veel kaks ringi, käed pea peal, kuid tempo oli väga aeglane ja pulss liiga kõrge. Raske südamega sai tehtud otsus, et aasta aega treeningut tuleb nüüd maha kanda ja katkestada.
Siinkohal tahaks tänada kõiki kohtunikke, kes rattaraja ääres olid. See aasta oli väga hea ja kindel tunne sõita, sest liiklus pandi meie möödumisel kas päris seisma või vähemasti said autojuhid aru, et toimub võistlus ja seekord ei tulegi kedagi alla ajada. Eelmisest aastast meenuvad paar ülbet autojuhti, kellel ei mahtunud pähe peateel liikuv rattur ning ratturi vigastamiseks võeti ette erinevaid manöövreid.
Võistlus ja selle õhkkond oli super nagu eelminegi aasta ning loodan, et sa Urmas ei jäta jonni ja korraldad selle suurepärase võistluse ka järgmine aasta, et ma saaksin oma vea parandada ning sinu ees finišeerida.
Ujumise esimese ringi ajal ujusime neljakesi eesotsas valesti ja jätsime ühe märgi vahele. Eks igaüks parandas oma vea isemoodi, mina ujusin tagasi ja iga hingetõmbe ajal lasin kuuldavale ühe vandesõna Kolmandalt-neljandalt kohalt kukkuda viimaseks on ikka eriti valus. Teisel ringil hakkasin tundma, et trikoo hõõrub rinda ja kaenlaaluseid, sai seda siis erineval moel sätitud, kuid eriti parem ei hakanud. Samas oli minu liikumise kiirus parem, kui eelmine aasta ja ma ei lasknud pead norgu, pealegi oli neid, kellest ma kiiremini ujusin. Samas üllatas mind see, et ma ei näinud kuskil Urmast ja Augustit, kellest ma pidin ometi kiiremini ujuma . Veest välja tulles sain aru, et konkurendid on teinud sellise arenguhüppe, et see tundub lausa uskumatu- nii mõnigi mees, kellest eelmine aasta kümmekond minutit kiiremini ujusin, olid enne mind veest väljas.
Rattasõit oli lust ja lillepidu kuni 110km-ni, siis oli esimest korda tunne, et ei jaksa enam keskmist kiirust üle 32km/h hoida. Tegin esimese väikese peatuse ja sõin korralikult ning siis oleksin nagu uuesti sündinud. See tunne kestis kuni Saueni (175km), siis hakkas sellist paduvihma tulema ja tuul puhus nii tugevasti vastu, et minu kiirus langes 20-25km/h. Kullerkupu tänaval pööre terviserajale oleks mulle äärepealt lõppenud kukkumisega, kuna pidurdamise ajal sain rattal külje ette. Venitasin ennast rahulikult vahetusalasse ja siis hakkasin tundma, et seekord vist õnnelikku lõppu ei tule. Ujumise ajal ärahõõrutud kaenlaalused ei lasknud joosta. Esimese ringi läbisin nagu marionettnukk- küünarnukid õlgadega samal kõrgusel, et käed vastu külgi ei läheks, kuid peale 3km tundsin, et ma ei jaksa niiviisi käsi hoida. Siis läbisin veel kaks ringi, käed pea peal, kuid tempo oli väga aeglane ja pulss liiga kõrge. Raske südamega sai tehtud otsus, et aasta aega treeningut tuleb nüüd maha kanda ja katkestada.
Siinkohal tahaks tänada kõiki kohtunikke, kes rattaraja ääres olid. See aasta oli väga hea ja kindel tunne sõita, sest liiklus pandi meie möödumisel kas päris seisma või vähemasti said autojuhid aru, et toimub võistlus ja seekord ei tulegi kedagi alla ajada. Eelmisest aastast meenuvad paar ülbet autojuhti, kellel ei mahtunud pähe peateel liikuv rattur ning ratturi vigastamiseks võeti ette erinevaid manöövreid.
Võistlus ja selle õhkkond oli super nagu eelminegi aasta ning loodan, et sa Urmas ei jäta jonni ja korraldad selle suurepärase võistluse ka järgmine aasta, et ma saaksin oma vea parandada ning sinu ees finišeerida.
Igasugune asjalik tagasiside on ikka oodatud! Lisan ka oma mõtted üritusest.
Kohati tundus, et abilisi ei jätku, aga abilistel juhtus olema omakorda häid tuttavaid, kes puuduolevad lüngad viimastel päevadel täitsid. Samuti paistis toimkonna koosolekutel välja huvi asja vastu. Seega sain võistluspäeval suunata tähelepanu eelkõige võistlemisele.
Prognoos tulemusele omas mõttes oli vähemalt parandada eelmise aasta aega (siis ei hakkaks nutma). Teine tase oli lüüa eelmise aasta võitja aeg - selline hinne neli ning ideaalis kujutasin ette, et kui tulemus algaks 11´ga, näeks eriti lahe välja. Olgu kasvõi 11:59:59. Rohkemat ei osanud küll unistada, kui vaadata viimaseid võistlusi ja treeningute tulemusi.
Kuna enda tehtud rada on sisuliselt kodurada, siis oleksin ilma ujuvate märkideta ka õiged kohad enamvähem üles leidnud - kolmandal ringil tuli väike lisakaar sisse, muidu läks orienteerumine hästi. Trennis olid samas kohas ringi aegadeks mitte alla 22 minuti ja seda mitte 4tk järjest, mis eeldaks tulemuseks ideaalis 1:30 - 1:40
Kuna sel korral kellast aimu ei olnud, siis tundus, et paar ringi läksid küll soovitud kiirusega ja paar lõiku õnnestus kellelgi kiiluvees ka lohiseda. Kuigi vedur vahepeal kuskile kaugele kippus tüürima, siis lasin tal natuke omaette ka ujuda, siis tegime jälle lõigu koos:) Veest väljudes, minu imestuseks oli seal palju rahvast (võistlejaid) ja ka puutumata rattavarustust, missugust pilti ei ole minu silm varem näinud. Rattaga olin arvestanud, et esimesed 10 km teen rahulikus 23 - 28km/h tempos, aga üllatuseks tundus ratas ootamatult kerge ja juba teisel km´l hakkas vastutuule lõigul kiirus üle 30 kippuma. Tuul oli küll tugev, kuid piki rada Tallinna poole, mis pakkus vaõimalust mõned otsad tasuta liikuda kiirusega kuni 52km/h. Samas ka vastutuule lõigul ei olnud kiirus eriti alla 30. Ise sain värskenduspunktis petta. Tellisin esimeseks ringiks kange spordijoogi. Tegelikult esimesel ringil ei olnud tuju hoogu vähendada, sest pool paaki oli veel täis. Teisel ringil anti kiiruga juhuslik pudel kütusega, mis diiselmootorisse kuidagi ei sobinud - rüübates sain teada, et tangiti puhtalt kaevu kangega. Komandal ringil nõudsin oma asja ning edasi oli teenindus OK - anti õiget asja, joosti kõrval ning liigutused olid kiired ja täpsed ning kiirus alla 10 ei langenud.
Peale 120. km muutus keha kuidagi kangeks ja enam see rattasõit väga ei meeldinud. Kuskil 135. km allatuulelõigul põrkas miski herilase või mesilase moodi elukas vastu kätt ja kohe lajatas ka. Ma lajatasin teise käega vastu, aga kange keha ei olnud selliseks tegevuseks valmis ja esiratas tegi ühe tobeda nõksu, misjärel ratas alt kadus. paar sekundit pidasin nõu, kas obune on veel elus -kett oli aint maas. Kuna oli juba ammu plaan üks metsapeatus teha, siis olles juba seisma jäänud, otsustasin ka selle asja korda ajada. Kohe olid minu õnnetust ja kusehäda valmis ära kasutama Palalse Lembit ja veel keegi, kes lõbusate hüüete saatel alaltuult raketikiirusel kaugusesse kadusid. Rütm oli natuke rikutud, vasak külg puha katki ning ka katkise küünarnuki peale oli äärmiselt paha toetada. Kuna obune oli elus ja endal ka ainult korpus rikutud, siis püüdsin ikka edasi kangutada.
Jooksu unistasin saada tehtud kiiremini, kui 4h läbi saab. Millegipärast peale 15 km, oli miski haamriga saamise tunne. Tuli hoogu vähemaks lasta ja õigele tankimisele mõelda, kuigi mõtlemine ei olnud kindlasti sellel hetkel tugevamaid külgi.
Alles peale 30 tuli jälle teravam pilt ette ja kannatas algse kiiruse taastamist. Muidugi pole uduaimugi, kas emotsioone ka vaheaegade protokoll kinnitab.
Jälle tehtud, aeg parem, kui eales unistada olekd osanud ning SELTSKOND rajal ja raja ääres nagu ikka megagigaterajnepositiivne - alati sõbralik, optimistlik, asjalik ja abivalmis!!!
Tänud kõikidele, kes rajal ja raja ääres!!!
Täpsemalt tegelen Teite kõikidega individuaalselt, aga seda hiljem. Täna vaatan vaheaegade protokollid üle ning vaatame, mis kaameramehel toru ette jäi. Viimase tulemuse saadan rajalolnutele hiljem.
Praegu tundub, et võib veel seda asja proovida teha küll!!!
Kohati tundus, et abilisi ei jätku, aga abilistel juhtus olema omakorda häid tuttavaid, kes puuduolevad lüngad viimastel päevadel täitsid. Samuti paistis toimkonna koosolekutel välja huvi asja vastu. Seega sain võistluspäeval suunata tähelepanu eelkõige võistlemisele.
Prognoos tulemusele omas mõttes oli vähemalt parandada eelmise aasta aega (siis ei hakkaks nutma). Teine tase oli lüüa eelmise aasta võitja aeg - selline hinne neli ning ideaalis kujutasin ette, et kui tulemus algaks 11´ga, näeks eriti lahe välja. Olgu kasvõi 11:59:59. Rohkemat ei osanud küll unistada, kui vaadata viimaseid võistlusi ja treeningute tulemusi.
Kuna enda tehtud rada on sisuliselt kodurada, siis oleksin ilma ujuvate märkideta ka õiged kohad enamvähem üles leidnud - kolmandal ringil tuli väike lisakaar sisse, muidu läks orienteerumine hästi. Trennis olid samas kohas ringi aegadeks mitte alla 22 minuti ja seda mitte 4tk järjest, mis eeldaks tulemuseks ideaalis 1:30 - 1:40
Kuna sel korral kellast aimu ei olnud, siis tundus, et paar ringi läksid küll soovitud kiirusega ja paar lõiku õnnestus kellelgi kiiluvees ka lohiseda. Kuigi vedur vahepeal kuskile kaugele kippus tüürima, siis lasin tal natuke omaette ka ujuda, siis tegime jälle lõigu koos:) Veest väljudes, minu imestuseks oli seal palju rahvast (võistlejaid) ja ka puutumata rattavarustust, missugust pilti ei ole minu silm varem näinud. Rattaga olin arvestanud, et esimesed 10 km teen rahulikus 23 - 28km/h tempos, aga üllatuseks tundus ratas ootamatult kerge ja juba teisel km´l hakkas vastutuule lõigul kiirus üle 30 kippuma. Tuul oli küll tugev, kuid piki rada Tallinna poole, mis pakkus vaõimalust mõned otsad tasuta liikuda kiirusega kuni 52km/h. Samas ka vastutuule lõigul ei olnud kiirus eriti alla 30. Ise sain värskenduspunktis petta. Tellisin esimeseks ringiks kange spordijoogi. Tegelikult esimesel ringil ei olnud tuju hoogu vähendada, sest pool paaki oli veel täis. Teisel ringil anti kiiruga juhuslik pudel kütusega, mis diiselmootorisse kuidagi ei sobinud - rüübates sain teada, et tangiti puhtalt kaevu kangega. Komandal ringil nõudsin oma asja ning edasi oli teenindus OK - anti õiget asja, joosti kõrval ning liigutused olid kiired ja täpsed ning kiirus alla 10 ei langenud.
Peale 120. km muutus keha kuidagi kangeks ja enam see rattasõit väga ei meeldinud. Kuskil 135. km allatuulelõigul põrkas miski herilase või mesilase moodi elukas vastu kätt ja kohe lajatas ka. Ma lajatasin teise käega vastu, aga kange keha ei olnud selliseks tegevuseks valmis ja esiratas tegi ühe tobeda nõksu, misjärel ratas alt kadus. paar sekundit pidasin nõu, kas obune on veel elus -kett oli aint maas. Kuna oli juba ammu plaan üks metsapeatus teha, siis olles juba seisma jäänud, otsustasin ka selle asja korda ajada. Kohe olid minu õnnetust ja kusehäda valmis ära kasutama Palalse Lembit ja veel keegi, kes lõbusate hüüete saatel alaltuult raketikiirusel kaugusesse kadusid. Rütm oli natuke rikutud, vasak külg puha katki ning ka katkise küünarnuki peale oli äärmiselt paha toetada. Kuna obune oli elus ja endal ka ainult korpus rikutud, siis püüdsin ikka edasi kangutada.
Jooksu unistasin saada tehtud kiiremini, kui 4h läbi saab. Millegipärast peale 15 km, oli miski haamriga saamise tunne. Tuli hoogu vähemaks lasta ja õigele tankimisele mõelda, kuigi mõtlemine ei olnud kindlasti sellel hetkel tugevamaid külgi.
Alles peale 30 tuli jälle teravam pilt ette ja kannatas algse kiiruse taastamist. Muidugi pole uduaimugi, kas emotsioone ka vaheaegade protokoll kinnitab.
Jälle tehtud, aeg parem, kui eales unistada olekd osanud ning SELTSKOND rajal ja raja ääres nagu ikka megagigaterajnepositiivne - alati sõbralik, optimistlik, asjalik ja abivalmis!!!
Tänud kõikidele, kes rajal ja raja ääres!!!
Täpsemalt tegelen Teite kõikidega individuaalselt, aga seda hiljem. Täna vaatan vaheaegade protokollid üle ning vaatame, mis kaameramehel toru ette jäi. Viimase tulemuse saadan rajalolnutele hiljem.
Praegu tundub, et võib veel seda asja proovida teha küll!!!
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Tänud suurepärase võistluse eest!
Esmalt kinnitan Ain-Alar Juhansoni sõnu, et triatloni võib läbi teha iga natuke sportlik inimene, kellel selleks vähegi tahtmist on. Teiseks ütlen, et asi polnud pooltki nii hull, kui ma seda endale ette olin kujutanud. Siia juurde tuleb muidugi lisada, et ehk oli nimetatud asjaolul omajagu osa ka selle korra ideaalilmal ning sellel, et olin lugenud eelmise aasta muljeid. Ühesõnaga kuigi ma enne võistlust veel külma vee hirmus ujumiskalipso soetamise võimalikkust uurisin ja teada sain, et sellist asja Eestisse ka mitte tellimise korral alla kolme nädala ilmselt ei jõua, arvasin et külma vee korral mind üldse ilma ujumisülikonnata starti ei lasta. Minu õnneks läks asi hoopis vastupidi - ujumise ajal hakkas kolmandal ringil nii palav, et olin lausa õnnelik, et midagi seljas polnud. Nagu Toomase jutust juba selgus, võib ujumisülikond või trikoo ka hõõruma hakata - nii et pole ülikonda, pole probleemi. Ujumisel sai esimesel ringil hoolega poisid jälgitud ja kuna juba keegi oli enne starti öelnud, et teine sirge on punaste poidega tähistatud, siis otsisin ka ennekõike punast värvi, mitte ei võtnud suunda tolele valgele, mis kaugusest paistis ja mille peale kogu ees ujuv vägi suundus. Tagan pool märkasin kahte ujujat - nii et viimane ma polnud. Ujusin alguses üsna rahulikult, kuid kui lihased väga hästi töötasid, panin teisel ringil hoogu juurde. Mingil hetkel olin äkki kellegagi kõrvuti. Kas jõudis tema mulle järgi või mina talle - sellest ei saanudki aru. Igatahes tempo oli meil üsna võrdne. Et aga pööramistel kõrvuti ujuma ei mahu, lisasin veidi hoogu et siis ees pool ujuda. Teine oli aga otse taga ja kui juba mitu korda tema käsi vastu minu jalga läks, mõtlesin et vaja ikkagi eemale saada, et kohtunikud ei peaks mind diskvalifitseerima kaasvõistlejale ette pööramise eest. Esmalt kangutasingi vahe sisse, kuid neljanda ringi alguses tegin paraja kaare enne poid (prillid olid seest uduseks läinud ja vastu päikest ei näinud eriti midagi) ja kuna tema lähenes poile otse, siis mööda ta läkski. Olin rahul, sest nüüd oli vahe teistpidi ja see veel suurenes. Enne ujumise lõppu võudsin ühele ees liikujale väga ruttu järgi - mees ujus konna või midagi selle laadset. Tegin kiire järelduse, et see on siis viimasel kohal ujuja ja teen talle ringiga sisse. Aga oh üllatust, kui minu järel ka tema veest välja ronis Ju oli siis karm tempo kroolijast lõpuks konna teinud. Vahetusala oli rahvast täis. Mina vahetasin kiirelt ujukad, panin rattariided selga ja toppisin kõik ujumisvarustuse oma seljakotti. Rätti polnud kuhugi panna ja nii jätsin selle lihtsalt kilekotiga maha - ah kui keegi tahab, siis võtku pealegi endale! Vaatan spidokalt kella ja ei usu oma silmi - kas ma ujusin tõesti 3,8km alla pooleteist tunni?! Seda küll ei oleks arvanud. Rattaga maanteele jõudes, astus üks mees juba ratta seljast maha ja hakkas midagi sättima. Enne viaduktile jõudmist sain veel kaks võistlejat kätte. Sellest tekkis tõsine hasart ja ma läksin väntamisega tõesti hoogu. Taganttuulega sain laskumisel kätte 53,4km/h. Terve kildi sõitsin nii, et kiirus ei langenud alla 50 - milline vägev tunne oli sees. Esimese ringi järel hakkas veel üks rattur eest paistma ja no oli jälle hasarti talle ka järgi punnitada. Ohhoo - milline minek! Kolmandal ringil hakkas aga spidoka näit millegipärast oluliselt kahanema ja neljandal ringil oli juba päris selge, et algus oli kõvasti ülepingutatud - juba sõitis ka see mees minust mööda, kes alguses oli ratast sättima jäänud. Ilmne viga oli ka see, et geeli hakkasin manustama alles pärast 60km. Viienda ringi alguse järel möödusid veel kaks võistlejat, kellest ma alguses mööda olin pannud. 100km sõidetud, pöörasin boksi, tulin ratta seljast maha, istusin asfaldile ja hakkasin kaasavõetud leibu nosima. Jõud oli ikka üsna otsas. 9 minutit lõunasöögiks ja jälle sadulasse. Seda minekut muidugi ei tulnud, mis alguses oli olnud, kuid väga väsinud olemist ka polnud. Kulgesin lihtsalt rahulikult, et ikka lõpuni jõuda. Seitsmendal ringil jõudis tagant järgi veel üks võistleja ja küsis kuidas enesetunne on. Eks ma siis seletasin, et liiga sai tehtud. Tema vastu, et tegi ka liiga, aga pärast söömist ja puhkamist on tunne jälle nii hea, et kardab uuesti ülepingutada. No ja siis pani ta hooga edasi. Boksipeatuses oli ta aga kellegi kõrvale pikali visanud ja ajasid seal vedeledes juttu. Mina täitsin pudeli ära ja kulgesin oma rahulikus tempos edasi. Viimane ringike ja Keila peale. Keilasse jõudes hakkas sadama ja varsti kärgatas peakohal äike ja tuli sellist padukat, et hetkega olin läbimärg. Jooksuvahetusalasse jõudes jäi vihm üle ja sain kuvade riietega lippama minna. Kuna minu jooksutossud olid Võrru jäänud (olin selle asjaolu alles enne starti avastanud), siis ütlen kõigepealt suured tänud peakohtunikule, kes mulle oma jooksutossud laenas - tõesti suurepärane oli nendega joosta! Jooksu alustasin väga rahulikult, sest rattasõit oli mulle juba õpetust jaganud. Esimene ring läks rajaga tutvumisele, teised kolm ringi lihaste lahtijooksule ja siis otsusatsin ikka sammu pikaks venitada ning joosta ka. Uno Loop uuris igal ringil ikka enesetunde kohta, aga see oli mul hea. Pool maad joostud, hakkasid lihased kangemaks muutuma ja põlv muutus (oodatult) ka valusaks. Kuna kartsin kõrbemist, siis võtsin hoogu maha ja lasin kaks ringi vaiksemalt. Enesetunne läks paremaks ja otsustasin, et panen hoogu juurde - viimased 15km ikkagi ja kui jääb ka põlv valusaks, eks siis kasvõi lonkan lõpuni. Spordijoogi asemel rüüpasin vett ja pilt läks silme ees kuidagi selgemaks. Rütm oli hea ja minek oli hea. Ja küll oli hea teistest mööda joosta. 4 ringi enne lõppu võtsin jälle vett ja hea enesetunne kestis. Tekkis lootus, et enne lõppu võib veel asi põnevaks minna, sest minu arvestuste kohaselt oli mul lootust kohta parandada. Et vee joomine oli mulle siiani hästi mõjunud, siis panin ka 3 ringi enne lõppu topsi vett hinge alla ning lippasin jälitama meest, kellest olin juba ühel ringil möödunud. Tema tempo oli rohkem kui rahulik - lausa aeglane. Lootsin juba 150 meetriga talle järgi jõuda, kuid millegipärast ei jõudnud. Ja metsa vahel tundsin äkitselt, kuidas haamer mulle pähe koputab. Kogu jõud lahkub minust, nagu veri oleks välja lastud Ja vahe eessörkijaga hakkab kasvama. Oleks mul nüüd mõistus veel selge olnud, oleksin ma parkla lähedale jõudes rajalt laua juurde lahkunud ning pärast samast kohast jätkanud, kuid mina vaevlesin energiapuuduses edasi. Pilt hakkas taskusse minema - nii tuli sörkimine peatada ja end veidi koguda. Astusin, siis üritasin jälle sörkida - oi hullu kui raske see küll oli. Poolel ringil möödus Indrek koos oma kaaslasega minust uuesti - eelnevalt olin oma hea tempoga päris suure vahe sisse jooksnud (siis ma veel ei teadnud, et ta oli minust vaid ringiga ees). Üritasin raja äärest süüa sõstraid või kuldmarju või mis need ka iganes ei ole - ei meeldinud see maitse ja sülitasin välja. Ei jõudnud end mõttes ärakiruda, et olin viimase geeli taskust ära tarvitanud hetkel, kui mul seda üldse vaja polnud Kuidagi komberdasin ikkagi selle ringi lõpuni ära ja siis maandusin energiapuuduses laua äärde. Soolaleiba, rosinaid, banaani, mustikakisselli, kapsapirukat - kõik mis süüa kõlbas kohe suhu rändas. Viie minutiga olin kõhu nii täis söönud, et sinna ei mahtunud enam midagi. Pool minutit pikutamist ja siis ajasin end püsti. Indrek tuli just ringilt ja kuulsin kuidas talle öeldi, et ta läheb viimasele ringile. Mul veel kaks ringi joosta - panin kohe minema. Pool ringi läks rahulikult, kuid siis tundsin kuidas jõud tulvas lihastesse ja tempo tõusis nagu see oli ka enne ikaldumist olnud. Viimase ringi vudisin päris usinalt läbi. Metsa vahel oli kuulda ovatsioone ja sellest võis teha järelduse, et viimasele ringile läinud Indrek oli lõpetanud alles nüüd kui mul oli jäänud vaid pool ringi joosta. Kahjuks ei suutnud lõppu põnevaks teha. Samas oli mul teine eesmärk mida saavutada - olin tahtnud lõpetada enne pimedat, kuid nüüd oli lootus lõpetada isegi enne loojangut. Lõpuspurt oli küll võimas ja jalgades selline tunne nagu polekski 42km maha jooksnud.
Igati vägev üritus ja emotsioonid on ülimalt positiivsed. Kaasaelajaid ja ergutajaid jagus hoolimata võistlejate väiksest arvust raja äärde väga palju. Korralduse pool oli ka viimasepeal tasemel - poleks iialgi arvanud, et rattasõit võiks sellisel üritusel nii turvatud võiks olla. Suured tänud kõigile, kes võistluse edukasse korraldamisse panustasid! Järgmisel aastal tahaks kindlasti jälle stardis olla
Igati vägev üritus ja emotsioonid on ülimalt positiivsed. Kaasaelajaid ja ergutajaid jagus hoolimata võistlejate väiksest arvust raja äärde väga palju. Korralduse pool oli ka viimasepeal tasemel - poleks iialgi arvanud, et rattasõit võiks sellisel üritusel nii turvatud võiks olla. Suured tänud kõigile, kes võistluse edukasse korraldamisse panustasid! Järgmisel aastal tahaks kindlasti jälle stardis olla
2010 tehtud 135 võistlust - ehk aitab nüüd juba?!
Ühe ülikonnata mehega sai tõepoolest koos ujutud, kes tundus minust vees kiirem olevat - teades oma viletsat liikumiskiirust vees, lootsin kiiluvees olles väheke jõudu säästa. paaril-kolmel korral ei suutnud tõesti kontakti vältida, aga see tuli tõesti meie mõlema kõverast trajektoorist ja kiiruste muutumisest. Mingil lõigul imestasin jah, et ei tea, miks ta sinna kaugele tahab kindlasti minna - ma ikka vist häirisin teda. Pöördepunktis olime jälle meeskond, mida Tõnu juhtis
Rõõm näha, et üritus meeldis. Seltskonnaga pole vist muret - see on alati eriti positiivne olnud. Ma täna videolõike töödeldes, leian ikka äpardusi ka, aga eks ma püüan need toimkonnasiseselt läbi jahvatada. Palju kulub vabatahtlikke rõõmsaid abilisi. See aitab rohkem tööd jaotada ja siis on ka erinevad ülesanded paremini lahendatud ning kergemini täidetavad.
Rõõm näha, et üritus meeldis. Seltskonnaga pole vist muret - see on alati eriti positiivne olnud. Ma täna videolõike töödeldes, leian ikka äpardusi ka, aga eks ma püüan need toimkonnasiseselt läbi jahvatada. Palju kulub vabatahtlikke rõõmsaid abilisi. See aitab rohkem tööd jaotada ja siis on ka erinevad ülesanded paremini lahendatud ning kergemini täidetavad.
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Heh, vaat siis - teine tahab sinu kiiluvees jõudu säästa, ise aga arvad, et oled tal risti jalus ja segad teda Eks ratta-, suusa- või jooksuvõistlusel oleks see ju suisa naljakas, kui tuulessõitjat seepärast maha üritataks raputada, et arvatakse temale jalgu jäävat. Ujumises ei tulnud paraku selle peale, et kiiluvees võiks kellelgi kergem ollaJaaguar kirjutas:...lootsin kiiluvees olles väheke jõudu säästa...
2010 tehtud 135 võistlust - ehk aitab nüüd juba?!
Triatloni läbimine ei ole probleem? Nii mõned väidavad. Pean ütlema, et minu jaoks ikka on.
15h ja enam rajal olla, kui teha sisse pikad puhke- ja söögipausid, võib jah liikuda mitu ööpäeva aga kui hakkab sisse tulema võistlusmoment ja oluliseks muutub lõpetamise aeg, siis mida lõpu poole, seda raskemaks pingutus muutub .
Kui eelmine kord enne starti oli peas mõte ainult läbimisest, siis kaks päeva peale finišit, kui emotsioon „enam ma seda küll ei tee” üle läinud ja otsus ka järgmisel võistlusel osaleda üha selgeimaid piire võttis, siis tahtsin oma eelmise aasta aja ikka üle lüüa.
Nii pöörasin ka harjutamisele keskmisest rohkem tähelepanu. Talvel õppisin ujumist treeneri juhendamisel ning peab ütlema, et edasiminek oli: basseinis sain stabiilselt 4 km läbimisel km ajaks 20-22 minutit (mäletatavasti oli eelmisel aastal keskmine ca 30: kui esimese km läbisin toona umbes 23-25min, siis viimase km aega ma siin parem ei kirjuta ) aga pisike varu on ujumises veelgi. Ratta aega ootasin teadlikult natukene paremat, sest talvel nägi rattapukk mind oluliselt sagedamini kui varasematel aegadel. Isegi jooks oli kevadeks muutunud natukene paremaks kui varasematel aegadel. Nii läkski kõik pisitasa paremuse poole kuni ... kuni 01 mai Viljandi järvejooksu stardis toimus oluline muutus minu parema jala sääreluu hüppeliigese poolses otsas, mis mind mitte õnnelikuks ei teinud vaid alguses murelikuks , siis vihaseks ja kui oli selge, et kipsist pääsu pole, siis apaatseks : Psühholoogide ütluste kohaselt pidid need protsessid sellises järjekorras käimagi. Nii olingi mai kuu kipsis. Õnneks on triatlon selline tänuväärne ala, milles kolm ala kokku liidetud ja õnneks ei saanud ka apaatia must võitu ning nii kui kips jala ümbert maha võeti, nii ma basseinis jälle olin. Kuna trauma momendil sain kiiresti abi: külm aerosool + külmakott + kohe võimalus autos jalg vastu lage sirutada, siis paiste see väga ei läinudki ning kipsi mahavõtmise ajaks oli seegi peaaegu taandunud. Et luu ei olnudki päris katki vaid ainult pragu sees, siis 3-dal nädal peale kipsi julgesin ronida jälle sadulasse ning veel paari nädala pärast tegin esimese jooksu. Aga mis salata, kevadel olnud võimed olid ikka kadunud . Kõige murelikumaks tegi aga see, eelnevatel aastatel olnud pikad trennid ja võistlused, mis vastupidavusele palju kaasa aitavad, jäid kõik olemata.
Nii pisitasa jälle „ellu ärgates” jõudis kätte aeg Paides poolpika starti asuda: no pagan kui võistlus algab peaaegu kodu ukse eest, siis ei saa ju jätta minemata. Samas oli see ka väike kontroll: kui jalg peab vastu, siis lähen ka Keilasse, kui asi jama, siis jätan vahele. Ja pean ütlema, et olin finišis väsinud aga rahul ja jalg ok .
Nüüd tekkis küsimus veel taastumise kohta. Eks ta mingi jälje jättis aga praegu järgi hinnates, ega ma palju paremini poleks ka Paides osalemata teinud.
Ja nüüd siis start. Enesetunne oli oluliselt parem kui möödunud aastal ( no kogemusi juba ka ju sületäite kaupa ) ning veest välja tulles oli aeg peaaegu see, mis oodatud. Rattale minnes tahtsin seekord jõuda alla kuue tunni ja nii ka läks. Konkurentide aegasid vaadates peab nüüd muidugi uued sihid seadma . Ja siis jooksma. Esimene ring oli jalg ok, teine samuti, kolmas ka aga mis sest kasu, kui jalad all ei liigu ja eelmise aasta ajale ca poolteist minutit alla jäin. Ok oli kuni 10 ringini, siis läks jalg juba nii paiste, et suss hakkas väikeseks jääma ning pidin tugisidemest loobuma. Aga see ei olnud vigastusest vaid selline loomulik protsess nii pikal üritusel. Peale sidemest loobumist olin järgmisel ringil ikka väga ettevaatlik ja kontrollisin igat sammu aga kuna kõik tundus ikka ok olema, siis võtsin jälle kergemalt ja pean ütlema, et natukene ebamugav tunne oli aga jooksu see ei seganud. Samas ei anna aga rahu see, et kuidas siis oleks läinud, kui 1,5 kuud sunnitud puhkust oleks olemata olnud...
Nüüd üldiselt üritusest: Kõige parem meel on Urmase tulemuse üle, kes sai oma valu ja vaeva vist kuhjaga tasutud.
Teiseks peab ütlema, et väga hea korraldus oli, sh rattarajal olulistes kohtades turvamine. Rõõmu teeb see, et üritus pisitasa kasvab ja muutub järjest elujõulisemaks. Tänud sponsoritele, kes üritust toetasid. Urmas võiks järgmisel korral neile ka veits reklaami teha, kuigi jah, ega ettevõtjad sageli sellest meie lollaka maksupoliitika tõttu vaga huvitatud ei olegi. Ka mind on paar ettevõtjat aidanud aga klausliga, et see teadmine jääb meie vahele kuid igal juhul, suur tänu neile. Ja ei saa ikka ja jälle märkimata jätta särgi kujundajat, mega hea pilt, vähemalt minu silmis.
Ja publik oli tõeluselt tore ja ühtemoodi plaksutati nii liidritele kui ka neile, kes liidritest pikalt maas ja üleüldse: JÄRGMINE KORD NÄEME JÄLLE!!!!!
15h ja enam rajal olla, kui teha sisse pikad puhke- ja söögipausid, võib jah liikuda mitu ööpäeva aga kui hakkab sisse tulema võistlusmoment ja oluliseks muutub lõpetamise aeg, siis mida lõpu poole, seda raskemaks pingutus muutub .
Kui eelmine kord enne starti oli peas mõte ainult läbimisest, siis kaks päeva peale finišit, kui emotsioon „enam ma seda küll ei tee” üle läinud ja otsus ka järgmisel võistlusel osaleda üha selgeimaid piire võttis, siis tahtsin oma eelmise aasta aja ikka üle lüüa.
Nii pöörasin ka harjutamisele keskmisest rohkem tähelepanu. Talvel õppisin ujumist treeneri juhendamisel ning peab ütlema, et edasiminek oli: basseinis sain stabiilselt 4 km läbimisel km ajaks 20-22 minutit (mäletatavasti oli eelmisel aastal keskmine ca 30: kui esimese km läbisin toona umbes 23-25min, siis viimase km aega ma siin parem ei kirjuta ) aga pisike varu on ujumises veelgi. Ratta aega ootasin teadlikult natukene paremat, sest talvel nägi rattapukk mind oluliselt sagedamini kui varasematel aegadel. Isegi jooks oli kevadeks muutunud natukene paremaks kui varasematel aegadel. Nii läkski kõik pisitasa paremuse poole kuni ... kuni 01 mai Viljandi järvejooksu stardis toimus oluline muutus minu parema jala sääreluu hüppeliigese poolses otsas, mis mind mitte õnnelikuks ei teinud vaid alguses murelikuks , siis vihaseks ja kui oli selge, et kipsist pääsu pole, siis apaatseks : Psühholoogide ütluste kohaselt pidid need protsessid sellises järjekorras käimagi. Nii olingi mai kuu kipsis. Õnneks on triatlon selline tänuväärne ala, milles kolm ala kokku liidetud ja õnneks ei saanud ka apaatia must võitu ning nii kui kips jala ümbert maha võeti, nii ma basseinis jälle olin. Kuna trauma momendil sain kiiresti abi: külm aerosool + külmakott + kohe võimalus autos jalg vastu lage sirutada, siis paiste see väga ei läinudki ning kipsi mahavõtmise ajaks oli seegi peaaegu taandunud. Et luu ei olnudki päris katki vaid ainult pragu sees, siis 3-dal nädal peale kipsi julgesin ronida jälle sadulasse ning veel paari nädala pärast tegin esimese jooksu. Aga mis salata, kevadel olnud võimed olid ikka kadunud . Kõige murelikumaks tegi aga see, eelnevatel aastatel olnud pikad trennid ja võistlused, mis vastupidavusele palju kaasa aitavad, jäid kõik olemata.
Nii pisitasa jälle „ellu ärgates” jõudis kätte aeg Paides poolpika starti asuda: no pagan kui võistlus algab peaaegu kodu ukse eest, siis ei saa ju jätta minemata. Samas oli see ka väike kontroll: kui jalg peab vastu, siis lähen ka Keilasse, kui asi jama, siis jätan vahele. Ja pean ütlema, et olin finišis väsinud aga rahul ja jalg ok .
Nüüd tekkis küsimus veel taastumise kohta. Eks ta mingi jälje jättis aga praegu järgi hinnates, ega ma palju paremini poleks ka Paides osalemata teinud.
Ja nüüd siis start. Enesetunne oli oluliselt parem kui möödunud aastal ( no kogemusi juba ka ju sületäite kaupa ) ning veest välja tulles oli aeg peaaegu see, mis oodatud. Rattale minnes tahtsin seekord jõuda alla kuue tunni ja nii ka läks. Konkurentide aegasid vaadates peab nüüd muidugi uued sihid seadma . Ja siis jooksma. Esimene ring oli jalg ok, teine samuti, kolmas ka aga mis sest kasu, kui jalad all ei liigu ja eelmise aasta ajale ca poolteist minutit alla jäin. Ok oli kuni 10 ringini, siis läks jalg juba nii paiste, et suss hakkas väikeseks jääma ning pidin tugisidemest loobuma. Aga see ei olnud vigastusest vaid selline loomulik protsess nii pikal üritusel. Peale sidemest loobumist olin järgmisel ringil ikka väga ettevaatlik ja kontrollisin igat sammu aga kuna kõik tundus ikka ok olema, siis võtsin jälle kergemalt ja pean ütlema, et natukene ebamugav tunne oli aga jooksu see ei seganud. Samas ei anna aga rahu see, et kuidas siis oleks läinud, kui 1,5 kuud sunnitud puhkust oleks olemata olnud...
Nüüd üldiselt üritusest: Kõige parem meel on Urmase tulemuse üle, kes sai oma valu ja vaeva vist kuhjaga tasutud.
Teiseks peab ütlema, et väga hea korraldus oli, sh rattarajal olulistes kohtades turvamine. Rõõmu teeb see, et üritus pisitasa kasvab ja muutub järjest elujõulisemaks. Tänud sponsoritele, kes üritust toetasid. Urmas võiks järgmisel korral neile ka veits reklaami teha, kuigi jah, ega ettevõtjad sageli sellest meie lollaka maksupoliitika tõttu vaga huvitatud ei olegi. Ka mind on paar ettevõtjat aidanud aga klausliga, et see teadmine jääb meie vahele kuid igal juhul, suur tänu neile. Ja ei saa ikka ja jälle märkimata jätta särgi kujundajat, mega hea pilt, vähemalt minu silmis.
Ja publik oli tõeluselt tore ja ühtemoodi plaksutati nii liidritele kui ka neile, kes liidritest pikalt maas ja üleüldse: JÄRGMINE KORD NÄEME JÄLLE!!!!!
Re: Tänud suurepärase võistluse eest!
kirjutasin oma kokkuvõttes:
Nüüd kui on aega olnud protokolli vaadata, on selgeks saanud, et tegu oli möödunud aasta võitjaga, kes trikoo hõõrumise tõttu lihtsalt enam krooli ujuda ei saanud.Tõnuke kirjutas: ...Enne ujumise lõppu jõudsin ühele ees liikujale väga ruttu järgi - mees ujus konna või midagi selle laadset. Tegin kiire järelduse, et see on siis viimasel kohal ujuja ja teen talle ringiga sisse. Aga oh üllatust, kui minu järel ka tema veest välja ronis...
2010 tehtud 135 võistlust - ehk aitab nüüd juba?!
Ei hakka uut teemat tegema. Küsimus profidele. Pean osa võtma Triatloni võistlusest. Suht lühike võistlus (ujumine 250m, Ratas 10km, Jooks 2,5km). Aeg on väga oluline, kuna distansid lühikesed.
1. kas rattasõiduks ja jooksmiseks sokke jalga panna või mitte (kingad kasutusel 2 aastat).
2. Kas jooksuks tuleks rattapüksid jooksupükste vastuvahetada.
3. Või on soovitav 10 km ratast ujukatega sõita ja ka joosta.
Kuna võistlus tuleb väga ruttu siis proovida ei ole aega.
Äkki on veel mingeid soovitusi kuidas võistluse ajal aega kokku hoida.
TÄNUD.
1. kas rattasõiduks ja jooksmiseks sokke jalga panna või mitte (kingad kasutusel 2 aastat).
2. Kas jooksuks tuleks rattapüksid jooksupükste vastuvahetada.
3. Või on soovitav 10 km ratast ujukatega sõita ja ka joosta.
Kuna võistlus tuleb väga ruttu siis proovida ei ole aega.
Äkki on veel mingeid soovitusi kuidas võistluse ajal aega kokku hoida.
TÄNUD.
Sõidaks kõigist kiiremini, kuid ei jõua!!!
Proffiks end ei pea aga vastan siiski. Sokkidega on väga individuaalne teema. Mina ilma ei saa- hõõruma hakkab. Järgi proovitud.
Lühikeste sõidupükstega võid julgelt ujuda, sõita ja joosta. Aga paljuski sõltub ilmast. Kuuma ilmaga võid vabalt kõike seda teha ujumispükstes. Külma ilmaga on pikkades sõidupükstes raske ujuda- riie venib välja ja veest väljudes näed välja nagu Arlekiin. Sai Hansapanga Extremel proovitud.
Sprindis hoiad aega kokku kõige rohkem kiirelt vahetusalasid läbides. Mida paremini ja mõistlikumalt sul asjad paigutatud on, seda parem ja kiirem sa oled. Kuna nii lühikesel distantsil sa joogi- ja söögipause tegema ei pea (piisab ühest pudelist ratta küljes), siis rohkem ja pikemalt ei hakkagi kirjutama.
Kõik on individuaalne aga pane julgelt edasi, sest sinu distants on nii lühike, et selle ajaga ei jõua sa vist isegi jalgu ilma sokkideta ära hõõruda. Äkki saad kah haiguse külge ja järgmine aasta stardis näeme.
Lühikeste sõidupükstega võid julgelt ujuda, sõita ja joosta. Aga paljuski sõltub ilmast. Kuuma ilmaga võid vabalt kõike seda teha ujumispükstes. Külma ilmaga on pikkades sõidupükstes raske ujuda- riie venib välja ja veest väljudes näed välja nagu Arlekiin. Sai Hansapanga Extremel proovitud.
Sprindis hoiad aega kokku kõige rohkem kiirelt vahetusalasid läbides. Mida paremini ja mõistlikumalt sul asjad paigutatud on, seda parem ja kiirem sa oled. Kuna nii lühikesel distantsil sa joogi- ja söögipause tegema ei pea (piisab ühest pudelist ratta küljes), siis rohkem ja pikemalt ei hakkagi kirjutama.
Kõik on individuaalne aga pane julgelt edasi, sest sinu distants on nii lühike, et selle ajaga ei jõua sa vist isegi jalgu ilma sokkideta ära hõõruda. Äkki saad kah haiguse külge ja järgmine aasta stardis näeme.
Tänud soovituste eest. Arvan isegi, et teemasse kuhu kirjutan (osalemise aeg 11 tundi) on väike puhkus ja riietumine hea (ning väga oluline hõõrumise teema). Minu võistluse puhul (võistluse aeg arvan alla 1 tunni) on iga sekund arvel. Arvan et ujun lühikeste rattapüksdega (traksidega). Võtan väga lühikeste säärtega sokid igaks juhuks ja muud riietust ei kasuta.
Veelkord tänud. Järgmine kord stardis vist ei näe. Jooksmine kohe üldse ei meeldi. (peale jooksmist annab vasak põlv tunda)
Veelkord tänud. Järgmine kord stardis vist ei näe. Jooksmine kohe üldse ei meeldi. (peale jooksmist annab vasak põlv tunda)
Sõidaks kõigist kiiremini, kuid ei jõua!!!
Mina soovitan otsustada ujumispükste kasuks. Eriti juhul, kui rattapüksid traksidega, olgu nad vöö juurest nii pingul kui tahes hakkavad nad tõenäoliselt siiski natuke takistama.
Sokkide märja jala otsa panemine võtab olulise aja samas omamata suurt efekti sõidukiirusele. Triatlonivõistlustel on tavaks ja rahvusvahelistes reeglite kirjas, et ratta ja jooksuetapil peab ülakeha olema kaetud (ehk särgi kandmine on kohustuslik).
Oluliselt võidab aega, kui rattalt tulles viimasel paarisajal meetril enne vahetusala võtta jalad kingadest välja ja vahetusalajoonel mitte päris seisma jääda (samuti alustatakse rattadistantsi kingad eelnevalt pedaalidele kinnitatuna ja siis juba hoo pealt neid jalga torgates, mis muidugi juba harjutamist tahab ).
Ka jooksujalanõud peaksid olema selliselt ettevalmistatud, et ei peaks nööre siduma (nt kumm nööride asemel, kiirfiksaator vmt).
TRI HARDER
Sokkide märja jala otsa panemine võtab olulise aja samas omamata suurt efekti sõidukiirusele. Triatlonivõistlustel on tavaks ja rahvusvahelistes reeglite kirjas, et ratta ja jooksuetapil peab ülakeha olema kaetud (ehk särgi kandmine on kohustuslik).
Oluliselt võidab aega, kui rattalt tulles viimasel paarisajal meetril enne vahetusala võtta jalad kingadest välja ja vahetusalajoonel mitte päris seisma jääda (samuti alustatakse rattadistantsi kingad eelnevalt pedaalidele kinnitatuna ja siis juba hoo pealt neid jalga torgates, mis muidugi juba harjutamist tahab ).
Ka jooksujalanõud peaksid olema selliselt ettevalmistatud, et ei peaks nööre siduma (nt kumm nööride asemel, kiirfiksaator vmt).
TRI HARDER
Olek ka kunagi sarnaseid minitriatlone läbinud. Minu eelistused:marx 77 kirjutas:Ei hakka uut teemat tegema. Küsimus profidele. Pean osa võtma Triatloni võistlusest. Suht lühike võistlus (ujumine 250m, Ratas 10km, Jooks 2,5km). Aeg on väga oluline, kuna distansid lühikesed.
1. kas rattasõiduks ja jooksmiseks sokke jalga panna või mitte (kingad kasutusel 2 aastat).
2. Kas jooksuks tuleks rattapüksid jooksupükste vastuvahetada.
3. Või on soovitav 10 km ratast ujukatega sõita ja ka joosta.
Kuna võistlus tuleb väga ruttu siis proovida ei ole aega.
Äkki on veel mingeid soovitusi kuidas võistluse ajal aega kokku hoida.
TÄNUD.
- Sõidupüksid (ujud laias laastus 5 min, sõidad 15 min ja jooksed 10 min)
- Sokke ei kanna
- Kiired jalatsivahetused (sõidukingad krõpsudega ja tossud kinni tõmmatava nööriga.
- Kui soovid sõidusärki pärast ujumist selga ajada siis otsi number suurem. Päris liibuv särk ei taha märjale ihule hästi langeda.
- Juua on jah mõtet ainult rattaga sõites.
Traksidega sõidupükstes ujuda on umbas sama, mis kilekotti vees järel vedada (no ok, natuke lihtsam). Sellest 5min võib vabalt siis 15 saada . 15 min ilma pampersita sõita on ilmselt mugavam, kui pampersiga 10min joosta. Võhikuna annaksin hääle ujumispükstele.riho kirjutas:Sõidupüksid (ujud laias laastus 5 min, sõidad 15 min ja jooksed 10 min)
Olin täpselt sama mure ees enne Kubija minitriatloni. Otsustasin jooksupükste kasuks, sellised liibuvad lühikesed (mitte üle põlve). Need näevad välja pikemate ujukate moodi. Ujumine oli täiesti OK, rattasõit oli natuke pentsik (harjumatu, et pampersit polnud), kuid täiesti sõidetav. Kui sul on bokser-tüüpi ujukad, siis need käravad väga hästi. Kui sul on aeg oluline, siis ära pükse vahetama küll hakka.
Kui jooks on maastikul, siis võib olla (ei pruugi) efektiivsem sõita ja joosta maastikukingadega? Kubijal oli pikk osa asfaldil, seega ma vahetasin tossud jalga.
Kui jooks on maastikul, siis võib olla (ei pruugi) efektiivsem sõita ja joosta maastikukingadega? Kubijal oli pikk osa asfaldil, seega ma vahetasin tossud jalga.
If everything's under control, you're going too slow!
mõtlesin ka natuke oma isiklike kogemusete üle.
Alguses kartsin, et peale ujumist on märja pampersiga vastik või väga ebameeldiv sõita. Samas olen osalenud võistlustel kus sajab pidevalt. Pampers läbi märg aga ei ole kordagi seganud. pole tähelegi pannud.
Pampersiga jooksmine. Rattavõistlustel (maastik) on enamasti mõni mägi e. jooksukas. Samuti ei ole täheldanud, et pampers oleks seganud. (selge et 2 km jooks ei ole sama mis 20 -30 meetrit mäest ülesse joosta.
Hetkel on jäänud tõesti ainult üks probla. Kas traksidega ratta püksid, mis on liibiuvad ja ülevalt poolt (traksi osa siis) võrgust ,hakkavad niipalju ujumist segama. Kui keegi teab kindlat vastust, oleks see teretulnud. Proovin enne võistlust igaks juhuks natuke ujuda. (muidu kannan XXL pükse, kuid ühe paari ostsin kogemata XL, need tihealt ümber ja iga kord veitsa rakisevad kui jalga tõmban. samas seljas head.)
Nii palju veel et võistlus toimub maastikul, nii jooks kui rattasõit. Seega rattasõit ikka veitsa pikem kui 15 min. Olen ka põhiliselt rattasõitja nii et loodan seal just oma kohta parandada. Rattal tuleb ka kõige pikem aeg veeta.
Alguses kartsin, et peale ujumist on märja pampersiga vastik või väga ebameeldiv sõita. Samas olen osalenud võistlustel kus sajab pidevalt. Pampers läbi märg aga ei ole kordagi seganud. pole tähelegi pannud.
Pampersiga jooksmine. Rattavõistlustel (maastik) on enamasti mõni mägi e. jooksukas. Samuti ei ole täheldanud, et pampers oleks seganud. (selge et 2 km jooks ei ole sama mis 20 -30 meetrit mäest ülesse joosta.
Hetkel on jäänud tõesti ainult üks probla. Kas traksidega ratta püksid, mis on liibiuvad ja ülevalt poolt (traksi osa siis) võrgust ,hakkavad niipalju ujumist segama. Kui keegi teab kindlat vastust, oleks see teretulnud. Proovin enne võistlust igaks juhuks natuke ujuda. (muidu kannan XXL pükse, kuid ühe paari ostsin kogemata XL, need tihealt ümber ja iga kord veitsa rakisevad kui jalga tõmban. samas seljas head.)
Nii palju veel et võistlus toimub maastikul, nii jooks kui rattasõit. Seega rattasõit ikka veitsa pikem kui 15 min. Olen ka põhiliselt rattasõitja nii et loodan seal just oma kohta parandada. Rattal tuleb ka kõige pikem aeg veeta.
Sõidaks kõigist kiiremini, kuid ei jõua!!!
Re: Tänud suurepärase võistluse eest!
Kadunud asjade kapis on siis ootamas see rätik! Kas võtan seebipanga mägikarallile Otepääle kaasa?Tõnuke kirjutas: Rätti polnud kuhugi panna ja nii jätsin selle lihtsalt kilekotiga maha - ah kui keegi tahab, siis võtku pealegi endale!
Samas kapis on veel asju - võib küsida!
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Lõpp hea, kõik hea - üritus kokkuvõttes pisikeses miinuses, seega äri see ei olnud, aga positiivses seltskonnas ürituse nimel olen valmis midagi sarnast veel toimetama. Järgmiseks kuupäevaks oleme välja valinud 17. augusti - seekord siis pühapäeval. Äkki on liiklus hõredam. See siis juba uue teema all!!!
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt