Nojah, kõigepealt pean muidugi mainima seda et ToomasL postitust lugesin alles nüüd, kui rännak juba tehtud

Siiski oli mul niipalju taipu endal ka, et millegagi eriti puusse ei pannud. Jooksma läksin tossuga, kuigi enne starti mõtlesin et ehk võiks saabas poris isegi parem olla...

No selge et ei oleks olnud! Eriti pärast 7km järel põlvini vees sulistamist

Selga võtsin sõbralt laenatud umbes 25l raamiga seljakoti, millel raam on koti poole kaardus ja raami ning selja vahele jääb veel võrk, mis laseb seljal hingata

Kotil olid all ka rihmad, millega sai suurema raskuse tõmmata puusadele

Ainus asi millega mööda panin, oli see et kolm tellist mis sai kotti raskuseks pandud, oleks pidanud kilekottide asemel riide või mõne tugevama materjali sisse pakkima. Sunnikud kulutasid liikudes kilekotid katki ja hõõrusid ka seljakotile väiksed augud sisse

Koorem oli aga seljas üsna mugavalt. Noh, jah - lõpu poole muidugi hakkas natuke selja taga vöökohta marrastama, kuid siis sai jällegi raskus õlgadele tõmmatud ja oli lõpuni täitsa ok. Panin tähele, et mitmed olid magamismattide ribasid kas siis õlarihmade või vöörihmade vahele pehmenduseks paigutanud.
Võistlusest endast niipalju et eelneva laupäevase Otepää - Tartu maratoni aeg 3:33:33 lubas loota et kui midagi hullu liigestega ei juhtu, siis võiks ka rännakul 3:30 aega loota. Kuna stardi eel sain Arvi Koitve käest teada, et tema osaleb juba üsna mitmendat korda, siis lootsin temaga koos kulgeda. Stardi järel võttis aga Arvi sellise kiiruse üles, et näis olevat otsustanud kindlalt võidu peale välja minna. Loobusin üsna kohe tema jälitamisest, kuid ikkagi läks tükk aega enne kui pulsi jälle alla sain. Nii ma siis kulgesin rahulikult ja püüdsin teha oma asja. Päris muljetavaldava kiirusega jooksis mööda nii kaitseväe vormis kui ka tsiviilvormis mehi. Siiski loeti mulle 5km järel kohaks 18

ja nii ma mõtlesin et olen ikkagi liiga kiiresti alustanud

Edasi jõudsime maastikule ja miskipärast ei tahtnudki enam keegi mööda minna. Küll oli aga näha et kiire algus oli nii mõnegi mehe juba kõndima pannud. Nii juhtuski et 12km järel olin juba esikümne konkurentsis. Kuigi eest paistis mehi koguaeg, ei muutnud ma kordagi oma tempot ja kulgesin täiesti rahulikult edasi. Poolel maal jõudsin järgi Arvile, kes kõndis ja kurtis krampe. Küsisin küll et miks ta alguses nii kimas ja et kas ta siis pikemaid jookse pole teinud, kuid tema vastas et tema pikimad jooksud ongi Scoutsrännakud ja et ta on nii teinud igal aastal

Kuidas teoreetilised teadmised ka praktiliste kogemuste najal ei kasva, sellest on muidugi raske aru saada... Võibolla pole ta lihtsalt kunagi katsetanud rahuliku algusega

Igatahes mina panin tähele et seiklusspordi üritused on sellise võistluse jaoks suureks kasuks. Nimelt oli mul jäisel teel jooksmise tehniline pool seiklustelt saadud kogemuste tõttu märgatavalt parem, kui teistel. Igatahes 20km järel olin tõusnud viiendale kohale. Kuigi ees oli väga kaugele näha, ei paistnud enam kedagi. Küll püsis aga üks vormis vend kogu pika asfaldilõigu mul sabas. Kuigi olin otsustanud mitte kiirust lisada ja kulgeda omas tempos, raputasin ta maha sellega et 22km joogipunktis juua ei võtnud. Mul oli endal vööpudel veel täis ja polnud vajadust peatuda. Sealt peale ei näinud kuni lõpuni ühtegi võistlejat. Võtsin eesmärgiks lihtsat lõpuni liikuda joostes ja see mul ka õnnestus

Et aeg tuleb 3:15, seda küll ei oodanud. Kinnitades Holdeni sõnu, tuleb öelda et sai päris hea mahutrenni
