Sai läbi see Rõuge plekkmees. Kuna viimaste nädalate kuumad ilmad treeninguid eriti ei soosinud, sai otsustatud, et kui on hirmus tõusudega rada, siis ei tule. Selle aasta põhieesmärk on ikkagi täispikk triatlon Keilas ning tappa ennast pole mõtet. Otsus võistelda sai vastu võetud eelmine õhtu kell 20.00, kuna siin foorumis kirjutas Dr. Holden, et rada on selline lauskmaa ja mõni nõlv on ka sees ning tõusumeetreid eriti polegi.
Uskusin naiivselt kõike, mida foorumis kirjutati ja tulin kohale. Kurat, ma ütlen- peale ratast algas minusuguse lauskmaa mehe jaoks jooks kohe püstloodse seinaga, kust tuli üles ronida.
Muidugi oleks Holden kirjutanud, milline rada tegelikult on, poleks ma tulnud ja poleks oma viimaste aastate parimat kohta saavutanud.
Aga kõigest järjekorras. Ujumist alustasin nagu ikka kiirelt aga esimeselt ringilt tulles oli pettumus suur, kui ümber aia joostes nägin, et esimesele ringile oli kulunud juba 17min. See oli vähemasti 2min kehvem, kui isegi minu pikkadel rahulikel treeningutel. Teisel ringil panin rajult edasi aga nagu selgus ei muutunud midagi paremaks. Kedagi kinni ei püüdnud ja keegi minust mööda ei läinud. Ujumises olin juba oma ideealajast 10min maas. Kas rada oli ikka õige pikkusega?
Kuna otsus võistelda sai vastu võetud viimasel minutil, siis mul rattasõidule mingeid geele ega batoone ei olnud ja panin kogu rõhu korralikule joogile. Abilist ka kaasas ei olnud ja seepärast oli sõidule minnes mul kolm pudelit, millest ühe kaotasin ca 3. km-l. Tavaliselt kulub 40 min peale üks 0,7l pudel, kuid juba 20min pärast oli esimene pudel tühi. Siis hakkasin tajuma, et vist on temperatuur väga kõrge. Nagu hiljem selgus oli varjus pisut üle 30 kraadi. Aga meie olime kogu aeg lõõskava päikese käes. Mingil hetkel arvasin, et pudeli haaramisest näpud kleepuvad, lakkusin neid innukalt puhtamaks, aga kuna maitse oli kuidagi imelik ja kleepumine ei vähenenud, hakkasin näppe uurima. Oh seda üllatust- kolmandal ringil hakkas asfalt nii hullusti sulama, et pigi pritsis käte peale ja lenks ning terve ratas oli kõik altpoolt pigiga koos. Ja nagu eksperimendi korras selgus, siis sülg pigi ei lahusta. Neljandal ringil lõppes mul jook ja see maksis ringi keskel ennast karmilt kätte- ühel hetkel paistetas keel nii suureks, et ei mahtunud enam suhu ära ja rääkida ei saanud. Mind said kätte kaks ratturit, kuid ma ei saanud sõnagi suust, et küsida nende käest juua. Kiirus langes 19 km/h ning katkestasime mõtted tikkusid pähe. Ühte tõusu, mida eelnevalt olin võtnud 25km/h, suutsin vaevu 13km/h välja pigistada. Õnneks sain joogipunktist oma pudeli kätte ning suutsin ennast lõpuni vedada. Viimast ringi sõitsin ca 14 min kauem ning keskmine kiirus kukkus muidugi 33,6km/h pealt 31,6km/h. Kuigi enne seda olin sõitnud tõusvas joones. Kaotus oma ideaalajale lisaks 20 min.
Jooksurajale minnes olin kuumusest juba päris sassis ja arvasin, et olen kuskil tagumise kolmandiku sees. Esimesel ringil sain kätte oma igipõlise konkurendi Urmase, kes aeglasel ja töntsil sammul rajal kulges. Lisaks sain veel kolm meest kätte ning see lisas motivatsiooni. Igas joogipunktis, haarasin juua ning vajutasin endale svammist vett pähe. Üle pika aja sain ka süüa- kuidas küll Lõuna-Eesti hapukurk maitseb hästi ja need kohalikud banaanid ja rosinad
. Mmm... Tagasisõidul koju arvutasin kokku, et selle võistliuse jooksul jõin ära ca 8 liitrit vedelikku, see on õige pisut vähem, kui eelmine aasta täispikal triatlonil. Vist oli palav.
Kolmandal ringil oli mul väsimusest kõik nii sassis, et ei saanud enam aru, mitmendal ringil olen ja mitu ringi üldse joosta tuleb. Kui joostavate ringide arvu sain kiirelt teada, siis seda, kui palju ma veel pean jooksma ei suutnud ükski inimene raja ääres öelda.
Õnneks suutsin niipalju veel mõelda, et arvutasin lihtsalt välja, et ma peaksin olema kolmandal ringil. Neljandal ringil kuulsin, et finišeerus 7. võistleja ja see oli muusika minu kõrvadele. Vaatasin, et minuga koos kulgeb veel kolm meest, kellel üks ring joosta. Viimasel ringil otsustasin tempot tõsta ja teistele kandu näidata. See läks korda, kuid ca 300m enne finišit spurtis Peeter mööda ja kätte ma teda enam ei saanudki.
Tänan rahvast, kes raja ääres kaasa elas, korraldajat, kes leidis aega pea iga võistlejaga paar sõna juttu ajada. Ja eriti tänan korraldajat hea organiseerimise eest. Lisakas erilised tänud kaitseliidu poistele, kes voolikust inimesi kastsid ja jooke kätte ulatasid. Poleks seda joodavat niipalju olnud, oleks vist ennast surnuks jooksnud.
Järgmine aasta vähemalt tean, mida see lauskmaa ja paar põnksu tähendavad.
)? Äkki oleks pakkuda lausa tõusumeetri numbreid? Saan aru, et tohtri härral kiired ajad seose lähenevate üritustega aga kui vahest mahti on siis võib ju lasta natuke infol lennata 
.
Nagu oleksin mesilase käest nõelata saanud, kukkusin kohe väntama ja möödusin mehest, kes oli mulle alles äsja möödudes jõudu soovinud. Sännas oli vahe päris korralik, kuid Lauri küla tõusudel jõudis Eliko järgi ja selleks hetkeks olin täitsa läbi. Polnud lootustki sellist tempot hoida 
Varsti jõudsin end kümneid kordi mõttes kiruda, et olin Eliko eest minema üritanud saada. Viimane ring oli juba selline kannatuste rada, et näis et jalgratas kleepub asfalti nii, et lausa vajub sinna sisse. Tõusud sai kuidagi üles "roomatud" ja enne jooksule minekut pistsin pea korraks ojas vee alla. Jooksu algus oli meeldiv. Pärast rattasõitu tundus et see on palju inimlikum, kui kõrbekuumuses vändata. Imelik oli aga see, et mitme ringi vältel ei suutnud üldse jookusammu teha - ikka selline rahulik sörk. Kolmandal ringil üritasin kuidagi sammu pikemaks venitada ja tempot tõsta aga kuna olin end ainult vee ja spordijoogi peal hoidnud, siis enne ringi lõppu said energiavarud äkki nii ammendatud, et pilt hakkas vaikselt tasku suunas libisema. Õnneks oli geel taskus ja selle abil jõudsin ringi lõpuni. Hapukurk soola sisse ja suhu. Nii sai oma viis kurki ära neelatud ja neljas ring kuidagi ära kulgetud. Vahepeal olin sunnitud vaatama, kuidas kõik need mehed, kellest olin vahepeal möödunud, jälle ette libisesid. Sai siis viimasele ringile mindud mõttega et kuidagi lõpuni ära tiksuda, sest viimased neli tundi olid ikkagi suht koomases olekus möödunud. Üllatav oli aga see, et pärast esimest kilti hakkas enesetunne paranema. Kiriku tõusul nägin punast särki ees jalutamas ja mõtlesin et kui ma nii jätkata suudan, siis on ehk võimalus veel mõni kohake parandada. Uskumatu, kuid Ööbikuoru kastmispunktist väljudes hakkasid mu jalad äkki jooksma. Esimesed jooksusammud pärast ujumise lõppu! 
