Täispikk triatlon 2013

[Jaaguar]

Head sportlased ja spordi sõbrad

Taas on aeg ka siin foorumis viibijatele jätta märksõna 2013. aastal toimuva täispika triatloni kohta.
Üritus saab toimuma 18. augustil algusega Tammemäel, Saku vallas ja lõpeb Keilas. Distantsid on klassikalised: 3,8 ujumist, 180 ratast ja 42,2 km joostes. Kuna lisasime paindlikkuse huvides ka poolpika distantsi, siis muutsime ka ürituse nimetust. Uus nimi on Mart Haruoja mälestusvõistlus triatloni täis- ja poolpikal distantsil. Poolpikal on distantsid vastavalt ka poole lühemad, kuid muud tingimused samad.
Oodame rajale ka võistkondasid, kus iga osaleja saab valida ühe ala. Seega on üritusele asja rattameestel rohkem, kui esialgu paistab, sest 180 või 90 km eraldistarti teadaolevalt rohkem ei pakuta.
Eelmiste kordade ohtrad positiivsed muljed on koondunud peamiselt just siia foorumisse.
Esmavajalik info on eesti- ja inglisekeelsena nähtav vastavalt:
www.antrotsenter.ee/triatlon
www.antrotsenter.ee/triathlon

Avatud on ka ürituse konto Facebookis.

Viimase korra video lühike variant on nähtav torus:
http://toru.ee/view/0872c2a1438f
Asjaosalisi ja huvilisi ootab isiklikku riiulisse ka pikemalt sündmust meenutav DVD.

Loodan taaskord näha veelgi suuremat seltskonda nii rajal kui raja ääres. Ideed, ettepanekud, küsimused, emotsioonid ja toetus on teretulnud!

[ToomasL]

Vaatan ja imestan- keegi midagi ei kirjuta. Saan aru, et mehed on treenimisega nii ametis, et pole isegi mahti midagi kirja panna. Pühkige nüüd oma geelised näpud rattapükstesse puhtaks ja tehke oma panused, kes mis aega sedakorda püüdma läheb.
Ise lähen starti oma sinilindu püüdma- aeg alla 10h. Sai selle unistuse täitmiseks isegi vaheaasta võetud ja treenimisele keskendatud. Hetkel kandideerin treenimise maailmameistri tiitlile. Vundamenti on laotud kõvasti. Hispaania laagris sai kahe nädala jooksul ujutud samapalju, kui mõni aasta terve hooaja jooksul. See aasta võiks lõpuks selle paganama maagilise 1h piiri ujumises alistada ja rahuliku südamega rattarajale söösta. Rattasõidus erilist edasiminekut ei ole, kuid maratonis tahaks küll ühe isikliku rekordi teha. Joostud on niipalju, et laste esimene küsimus töölt koju jõudes on see, et issi, kas sa lähed jälle jooksma?
Kui eelnevatel aastatel sai poolpika (või plekkmehe) põhjal mingeid järeldusi teha, siis sedakorda tegid osad konkurendid salatrenni ja ei tulnud Valgas startigi. Citybike on olnud see aasta sprindidistantsidel ikka müstiliselt kiire mees. Indrek P. ei taha oma treenitud keha üldse rahvale vaatamiseks näidata-teeb kuskil kõrgmäestikus salatrenni, olen teda käinud igalt poolt otsimas, kuid silma pole veel hakanud.
Rainerit näen ma tavaliselt stardis ja siis juba finišis puhaste riietega.
Indrek J. on ujumises jätkuvalt väga kiire mees ja see aasta võib sealt järjekordne isiklik tulla.
Urmas on see aasta kiirem, kui kunagi varem. Näitas mulle Saku duatlonil kuidas tuleb tegelikult rattaga sõita- korraks nägin ja kadunud ta oligi.
Mahagon on tõestanud, et sünniaasta ei tähenda tegelikult midagi.
Alfonze oli Valgas ikka vägagi kiire mees. Vanad tegijad ettevaatust, siit tuleb mees ja sõidab teist lihtsalt üle.

[Jaaguar]

Märkus on õige, et aeg on sedakaugel, kus võiks hakata teemale pööret keerama.
Müstilist arengut on näha tõesti kõikjal. Toomase kommentaare peab muidugi väikese varuga võtma, kuid enamus väiteid on tõesti mitmel korral kinnitust leidnud. Tean Indrekute kohta, kus Pak osales Tartu mnt suures liiklusõnnetuses ja J on usutavasti samas tempos liikumas. See on muidugi juttude põhjal. Lõpliku selguse saame siiski 18.08 õhtuks. Siis vaatame seda postitust uuesti?!

Endiselt on meie suurenevasse seltskonda oodatud kõik head inimesed - nii rajale kui raja äärde. Rajale nii üksi kui võistkonnas. Distantsile - nii pikale ja kui tervet ei jaksa, siis poolele.
Võistkonna moodustamiseks võin vastavaid teateid ürituse esilehele üles panna:
http://www.antrotsenter.ee/triatlon
Andek oma soovidest teada! Kindlasti on meie võistlus suurem ja pidulikum, kui kunagi varem!

[Alfonze]

Toomas, kui siin juba jutt käib alla tunni ujumisest ja maratoni isiklikust, siis Valga järgi otsustades sul see 10h piir alistada on nuuskamine:-)

Ise seaks sihiks eelmise aasta ujumist OLULISELT (koos vahetusega suisa sinna 1h kanti) parandada ja seega ka koguaega sinna 1,5h vmt. paremaks mõistagi lootus. Siiani selle aastased numbrid annavad lootust see ka realiseerida, kuigi täispikal võib mõni pisiasi (näiteks ilma kalipsota ujumine) saada otsustavaks ja kogu tulemus jääda üldse DNF või müstiliselt nukker number, nagu eelmine aasta sai tõestatud.

Igatahes rajal näeme ja loodetavasti on see aasta osalejate arv veelgi suurem, sest kui rajal veel kedagi näha, siis kuidagi lihtsam piinelda:-P

[Ivota]

Selle aasta tulemusi vaadates on Toomas ilmselgelt liiga kiireks muutund. Üle 10h tegemine oleks sul praeguste tulemuste põhjal vist juba sügav pettumus.
Endale (endine mahagon:)) olen sättinud eesmärgiks 10.15. Utoopiline see ei ole. Veest tahaks tulla 1.10-1.15 (peale eilset ujumist küll tundus, et ujumisoskus on kahe nädalaga kadunud...) ja maratoni tahaks joosta 3.40-3.45. Ülejäänud jätaks siis rattale (koos kummivahetustega ), mis sellel aastal on kui mitte just vähikäiku teinud siis seisab paigal. Kevadlaagri puudumine annab tunda aga samas on veel pea 2 kuud minna.
Võistlemisega on üldse nii, et kuna eesmärgid selleks hooajaks on Valga ja täispikk, siis paljudel traditsioonilistel võistlustel ei osalegi, kuna segavad täispika ettevalmistust. Mõne sutsaka vast saab ikka teha aga kokkuvõttes tuleb starte väga vähe.
Egas midagi vähem mögöš rohkem tögöš. Kirjutamiseni.

[indrekj]

Päris huvitav on lugeda infot panuste kohta. Eks näis, kui palju reaalsuseks osutub.
Enda vormi kohta ei oska midagi kosta, sest olen teinud see aasta vaid ühe stardi Mellistes. Mellistes teadsin juba enne starti, et mul on supivorm (ei kannata pulssi punasesse ajada). Ilmselt põhjuseks see, et lumine kevad soosis suusatamist. Oleks pidanud kolima jõusaali, kuid ma lihtsalt kulgesin suusaradadel .
Seoses sellega, et kolisin Tallinnast Tartumaale elama ja firma peakontor asub Tallinnas, siis kulub nii mõnigi trennile mõeldud õhtu Tartu-Tallinn trassil autoga sõitmiseks. Trenni olen jõudnud teha maksimaalselt 2x nädalas (jooks või ratas). Ujumisega tegin algust umbes pool kuud tagasi. Kokku on vast ujutud 5-10 km.
Kui taevast ei saja teraskuule, siis olen stardis. NB, hooldustiim- varuge võileibu ja taskulambipatareisid, sest ma kavatsen rajal pikalt tiksuda

[ToomasL]

Mehed, mehed! Mis toimub? Vaatan nimekirja ja ahastus tuleb peale. Nüüd oleme jõudnud siis nii kaugele, et aastaid konkurentsi pakkunud mehed on nii kõvad, et lähevad Hawai Ironmani kohti püüdma Euroopasse. Villu, Rainer ja Alo on otsustanud Eesti asemel Taanis Kopenhaagenis starti minna ja seal auhinna laua puhtaks pühkida.
Rattaraja baaridaam andis ka teada, et seekord oma naeratust eestlastele ei paku vaid läheb ja naeratab nüüd rootslastele, sest seal ka täispikk tulekul ja eestlased võistlustules.
Luureandmed räägivad, et Indrek P. jooksis Tartu maanteel autodest mööda, sai teine alles peale Koset pidama ja siis jooksis tagasi. Peale tema raske jalaga jooksmist alustati sealkandis nüüd sõidutee täieliku renoveerimisega. Naised saunas rääkisid, et Jüri ujulas olevat ta ka ilusat pikka tõmmet ja tugevat jalalööki näidanud. Kardan, et salatrenni teinud mees tuleb starti ja üllatab meid kõiki.
Margus H on ka see aasta ülikõvasid tulemusi teinud. Tema areng rattasõidus on olnud lausa hüppeline. WADA-l oleks mida uurida. Arvan, et tegemist ühe favoriidiga, kes võib meid üllatada ajaga lausa 9 tundi.
Igal juhul on hoolimata kodumaa "reeturitest" konkurents tihe ja nii palju mehi pole ennem stardis nähtud.
Kerge mandross on juba peal. Varsti läheb andmiseks.
Kiirustage seltsimehed unetud, kiirustage. Viimaseid tunde on võimalik soodukaga peale saada- 09.08.2013 23:59 kukub kell.

[dr Holden]

Mehed, mehed! Mis toimub? Vaatan nimekirja ja ahastus tuleb peale. Nüüd oleme jõudnud siis nii kaugele, et aastaid konkurentsi pakkunud mehed on nii kõvad, et lähevad Hawai Ironmani kohti püüdma Euroopasse. Villu, Rainer ja Alo on otsustanud Eesti asemel Taanis Kopenhaagenis starti minna ja seal auhinna laua puhtaks pühkida.

Kui Eesti Täispikk toimuks umbes kusagil maikuus, oleks iga kell stardis, aga augusti just see ndlvahetus (Kalmar, Kopenhaagen) ei sobi mitte kohe, mulle vähemalt. Äkki tooks selle täispika kusagile juuni algusesse ja siis oleks kohal!!!!

[indrekj]

Kui harrastajatele mõelda, siis peab start olema juulis või asugustis. Mais-juunis on enamus harrastajate vorm veel nii kehv, et ainuüksi läbimine normajaga on küsimärgi all. Seega on väheusutav, et kevadisel võistusel näeb asjaarmastajaid stardis. Tulevad need, kellele on aastaläbi supervorm või on soojal maal kilomeetreid kogunud.
Kõik oleneb, kuhu teravik rihtida. Hetkel näitab ilmselt igaaastane stardinimekirja pikenemine seda, et korraldus on tasemel, rada mõistlikult raske ja võistluse toimumise aeg parim.

[ToomasL]

Suve alguses on vähe inimesi sellises vormis, et julgeksid täispika ette võtta. Mina tunnen alles sügisel, et nüüd olen valmis. On piisavalt kilometraaži kogutud, on harjutatud. Lisaks on ka vesi piisavalt soe tunniseks supluseks. Teine asi on motivatsioonikriis. Mina olen peale täispikka täitsa tühi ja ei taha kuu aega eriti midagi teha. See tähendaks, et paljud võistlejad jäävad sprindietappidest kõrvale. Juulis on iga nädalavahetus mingi võistlus. Augustis sama lugu. Septembris läheb lahedamaks aga ka külmemaks ning tuulisemaks. Ujuda avavees enam väga ei tahaks. Las ta olla seal kus ta on- augusti teine pool. Inimesed teevad lihtsalt oma valikud- kas võistelda siin või Skandinaavias. Kes hirmsasti tahab täispikka teha, siis Lõuna- ja Kesk-Euroopas on võistlusi piisavalt nii mais, juunis, kui ka juulis.

[dr Holden]

See oli lihtsalt minu isiklik arvamus, kuna suusatan talvel ca 1,5K km, kevadlaagris märtsis-aprillis sõidan ratast ca 1,5K km, jooksen ka talvel pidevalt naelikutega, aga maist augustini olen tööl, kogun talveks põse sisse vara. Ja vorm laskub allamäge...

Lihtsalt peaks kevadel ühe täispika ette ära tegema, äkki siis saaks ka augustis Keilas osaleda (viimasel kahel aastal olen mujal olnud-lähen)!!!

[citybike]

tundub, et selle aasta täispikk on jah natuke lahjem Kalmari ja Kopi pärast aga pea 50 nägu ikkagi stardis.
Kahjuks pole saanud sellel aastal piisavalt trenni teha.
Mõend stardid on siiski võistlustel õnnestunud teha, enamus nädalavahetusi ja pikki tööpäevi on aga tulnud tööd teha.
Aga juba pühapäeval näeb, mis sellest üritusest annab välja pigistada.
Üks asi on 1-2 tundi sprindidistantsi teha ja teine 10 tundi tiksuda.
Praegu olen Venemaal laagris, istun mugavalt Kingisepa hotellis, võtan enne magamaminekut õlu ja loen Eesti uudised.
Kui Vene piirivalvurid lasevad peaks ka pühapäevaks starti jõudma.
Hetkel käimasoleva soendusega on iga päev plaanis läbida 100+ kilomeetrit rahulikus tempos ja loota on ,et ehk jääb midagi torusse ka pühapäevaks.
Täna oli selline päev, et Peterhofist Kingiseppa oli tund aega vihmavaba hinda aga tuul oli kogu aeg täiega vastu. Vahepeal olid sõrmed nii külmunud, et isegi joogipudeli haaramine oli suur katsumus, meenutas vägisi eelmise aasta täispika võistlust.
Aga stardis näeme ja ehk õnnestub see aasta ka ikka 10h piir alistada. Pakun et selle tulemusega saab ka esiviie sekka, kui mitte ka poodiumi peale, kuna kõvad on kõik välismaal

[Salmiakki]

Kodus tagasi, fiiling on ülikõva. Tunne on nagu oleks ise rajal võistlemas käinud, aga üllatavalt kerge on olla ja ükski koht ei valuta. Õige jah, kuna sel aastal trenni pole praktiliselt teinud, siis sai Urmasel natuke abiks oldud korraldamisel ja proovisin ka rattarajal pilte teha uue fotokaga, põhiliselt sain fookusesse küll puud ja põõsad ning kõike muud peale võistlejate, algaja värk (album on täiendamisel lähipäevil).
http://nagi.ee/photos/Salmiakki/sets/376797

[ToomasL]

Tehtud. Üks unistus täitus ja teine jäi täitmata. Aeg tuli alla 10 tunni, aga jooksuks püstitatud eesmärk 3:30 jäi saavutamata. Viimasel kolmel 4,2km ringil läks ikka nii raskeks, et sain jooksuajaks 3:43.
Eelmine pühapäev Paides EMV olümpiadistantsil suutsin pehmel pinnasel 10m enne finišijoont vasakut säärt nii tugevasti venitada, et kaks päeva lohistasin lihtsalt oma jalga kaasa. Kolmapäeval suutsin valuvabalt aeglaselt ujuda. Neljapäeval tegin kerge rattarenni ja suutsin isegi sõita, kuid jooksmise ajal oli nutt kurgus: 100m suutsin joosta ja siis hakkasin lonkama. Kehvemal juhul tähendas see seda, et see pühapäev tuleb piirduda kahe alaga: ujumine ja rattasõit. Käia ka eriti ei saanud ehk siis 42,2km läbijalutamine ei tundunud reaalne. Iga päev oli sama rutiin: peale võimlemist või kerget treeningut jalale jääkotid ümber ja jalg üles. Õhtul enne magaminekut soojenduskreem ja niiviisi võistluseelse õhtuni välja. Kolmapäeva õhtul suutsin juba lonkamata käia, reedel suutsin üle pika aja joosta ilma, et midagi oleks valutanud. Laupäevane ujumise trenn oli juba lootustandev- tuleb starti minna ja kaasvõistlejatele koht kätte näidata.
Stardis panime koos Citybike ja Margus H-ga minema ja niiviisi kolmekesi me omaette ujusimegi. Citybike ees võtan ujumismütsi maha- teha niipalju haake ja ikkagi olla ujumisetapil esimene, on ikka kõva sõna. Korra ujus ta minust ca 100m kaugusele vasakule, siis avastas poi asukoha ja kaldus kohe teise äärmusesse ja ujus mul risti eest läbi ja oli ca 100m minust paremal. Ja nii käis see siksakitamine lõpuni. Esimese ujumise ringi aeg oli 29:40 ja rahuliku alguse järgi tundus, et 1 tunni piiri alistamine ujumises on reaalne. Teise ringi alguses otsustasin tempot tõsta, kuid siis hakkas kohe pistma ja 500m pärast pidin uuesti tempo alla laskma- sest pistmine ei tahtnud kaduda. Selle peale tuli minu kiiluveest välja Margus H ja tõusis minu kõrvale ning vahepeal isegi ette. Ujumise aeg 1:02.
Tavapärast tugevat ujujat Indrek P ma ei näinudki.
Vahetusala läks suhteliselt kiirelt. Häiris küll uuendus, et vahetusalas maas ei tohi enam midagi olla. Minul on harjumuspäraselt maas rätik, millega ma jalad kuivatan ning seejärel ajan jalga rattakingad. See tähendas seda, et pidin kilekotist oma kingi välja sikutama, siis neid jalga toppima ja seejärel kalipso jm ujumise kola jälle kotti toppima.
Citybike ja Margus H panid ees kahekesi hirmsa hooga minema. Mina alustasin rattarajal rahulikult- ilmateate järgi oli temperatuur 25 kraadi ja tuult 7-10m/s ning Pärnu poole sõites oli see ka peaaegu otse vastu. Olin veendunud, et sellise kiirusega nad lõpuni ei kesta. Taganttuule otsa ajal sain aegajalt kätte suurepärased numbrid: 47-48km/h ja vastutuule otsal punnisin natuke üle 30km/h. Mingi hetk tuul korraks keeras ja tagantuule otsa ajal oli juba küljekas, mis mõne metsatuka tagant välja tulles üllatas ebameeldivalt- nagu oleks keegi sind sõidu ajal õlast lükanud. Jõgisoo forellipüügi viadukti sõitsin vastutuules tavapäraselt 29-31km/h. Paar korda ajasin ennast püstigi, sest seal tundus see tuul kõige vastikum ja tugevam. Tagantuule otsal aga jällegi olid rauad paremal ja andsin mõnuga minna.
Tänu oma suurepärasele abilistele rattarajal oli mul väga hea ülevaade lähimatest konkurentidest ning vahetuslas sain ma kõik oma joogid ja söögid ilma ühegi kaotuseta kätte. Tõnu kaasaelamine Ääsmäe viadukti all oli eriti häälekas ja värvikas. Sealt sain igal ringil hea portsu positiivseid emotsioone ja sahmaka külma vett. Tänud teile!
Rattarajal kulgesin suhteliselt ühtlases tempos ning ühel hetkel eest ära libisenud MargusH ja Citybike tandem hakkas väsima ja mina neile uuesti lähenema. Kätte sain küll ainult Citybike. Tegeles teine akrobaatika ja venitusharjutustega vastutuule otsal. Grimasside järgi oli aru saada, et raske on. Uhasin hooga mööda ja hingasin kergendatult, aga siis sõitis ta üllatuseks minust Jõgisoo forellipüügi viadukti alguses uuesti mööda. Kuna tee läheb seal hästi laiaks, siis tõmbasin paremale poole ära ja otsustasin teha väikse vahespurdi ja temast ikkagi lahti saada. Teadsin, et maratoni jookseme enam vähem võrdselt ning ainus võimalus vahe sisse saada, on rattarajal. Margus H jookseb maratoni minust ca 30min kiiremini ning tema võidus ma enam ei kahelnudki. Ülejäänutel oli võimalus püüda teist ja kolmandat kohta.
Rattarajal oli harjumatult palju võistlejaid. Kogu aeg tuli kas kellestki mööduda või vaatasid teisel pool teed vastu kihutavaid rattureid. See oli ka hea indikaator oma kiiruse võrdlemiseks teistega. Teadsin, et lätlane Aivars Uzuls on tugev rattasõitja ja minuga sama masti maratoonar, kuid rattarajal suutsin vahet kogu aeg suurendada ja suhteliselt turvalise vahe sisse sõita. Ootasin kogu aeg, millal minust möödub tugev rattasõitja Peep, kuid ühel hetkel sõitsin tast ise mööda. See oli minu jaoks hea märk- teda ei tule jooksurajal taga ajama hakata.
Ühel hetkel möödusin ka Tõnukesest, kes on nii ratta kui jooksurajal kardetav konkrent. Emotsioonid olid laes, kuid sisendasin endale, et võistlus on läbi alles finišijoone ületamisel. Kõike võib veel juhtuda- säär võib nii valusaks minna et tuleb katkestada, võin rattaga kukkuda, kuuma ilma tõttu saan haamri jms. Finišis kuulsin, et Tõnuke oli suutnud oma suurepärase ketasjooksu raamivahele kortsu sõita ja pidi rattarajal rattakingades 3km jooksma teeninduspunkti ja ootama seal uut jooksu.
Kaks ringi enne rattaraja lõppu nägin Kanama viadukti juures maanteel ilma esiotsata Daewoo Ticot ja kahte pisut mõlgitud sõidukit. Esimene mõte oli, et metalliveskisse viidav vrakk on autolt maha kukkunud ja sellele on otsa sõidetud. Kuid kuskil ei näinud veokit, kust ta kukkuda oleks saanud. Kuna maas oli palju autotükke, siis järgmine mõte võttis kõhust õõnsaks- äkki on keegi võistlejatest õnnetusse sattunud. Pärnu poole tagasi sõites nägin, et õnneks ühtegi rattadetaili ega verd ei ole. Huuhh! Ja siis nägin bussipeatuse kõrval Daewoo esiotsa koos mootori ja esisillaga. Arvestades võistlejate hulka, siis oli õnn, et keegi selle metallikolakaga pihta ei saanud. Teine probleem oli kogu teed kattev klaasikildude kiht. Siinkohal tänud ühele meeskonna võistlejale, kes karjus, kust poolt läbi saab. Oleks seal kaks kummi läinud oleks ma varukummi päris pikalt oodanud- teeninduspunkti oli kõigest 9km.
Kogu rattaetapi jooksul sõitis minust mööda ainult üks mees- see oli plekkmehe arvestuses võistleja. See oli üllatav. Kuid nähtavasti mõjutas ka neid ikkagi suhteliselt tugev tuul rattarajal. Ja mulle tundus, et tuul kogu aeg tugevnes. Viimati oli nii tuuline vist 2010 ja enne seda 2006.
Jooksurajale läksin plaaniga joosta 5min/km ja kuni 6 ringin ehk 25,2km-ni olin isegi pisut graafikust ees. Margus H suurendas pidevalt vahet, aga Citybike, kurinahk, ei tahtnud selja tagant kuidagi ära kaduda. Kaotust minule umbes 1min ja nii ta seal lippas. Mõtlesin, et on ikka kavalpea-passib seal viimase ringini ära ja siis lihtsalt silkab mööda. Ja siis läks mul raskeks. Pingutasin ning sisendasin endale, et kohe on lõpp- tühised 12km veel. Aga olukord läks aina hullemaks- jooksutehnika lagunes ning hakkasin puusadest läbi vajuma. Reied ja sääred kiskusid krampi ning hambad olid sõna otseses mõttes risti. Kaks ringi enne lõppu hakkasin värskenduspunktis vaaruma. Proovisin soola ja leiba süüa, kuid see tuli kohe välja, sest ma ei suutnud seda alla neelata. Vabandan enda kaasaelajate ees, et viimasel kolmel ringil ei suutnud ma teile enam peale irevil hammaste muud moodi vastata. Siis tõmbusid varbad talla alla krampi, siis hakkasid reied ja sääred nii hullusti valutama, et oleks tahtnud nad küljest rebida ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, siis jooksis veel Citybike kah mööda. Ma teadsin, kus oli Margus H ja Citybike, aga mul puudus igasugune teadmine, kus on järgmised mehed. Kartsin, et enne finišit silkab keegi veel mööda.
Käima ei hakanud ja sundisin ennast jooksma. Nägin, et Citybikel läks ka raskeks ja vahe väga suur ei olnud, kuid mul tõesti ei olnud enam midagi välja panna.
Tänud mu „kurjale“ naisele, kes mind sunniviisiliselt toitis ja sundis edasi jooksma ja tänud lastele, kes elasid nii häälekalt kaasa, et ma kuulsin neid ka umbes km kauguselt. Loodan, et kaasvõistlejatel ja värskenduspunkti töötajatel ei hakanud kõrvad s...tavett jooksma.
Finiš oli tohutu kergendus. Teadustaja andis teada, et maagiline 10- tunni piir on alistatud ja muu mind hetkel ei huvitanud.

[kalle_100%]

Põnev lugeda. Sai ka esimest hooaega triatloni asja proovitud. Juuli hakatuses sai tehtud Nõmme rahvatriatlon - see võttis ikka päris rihmaks. Sellele järgnenud Tartu, Saku ja Paide kulgesid tõusvas joones. Täispikale vajalikku mahtu ei õnnestunud kusagilt välja pigistada - töö ja kodu nõudsid ka suure osa. Samas lühemat maad ei kannatanud uhkus välja - olen ju alati neid pooletoobisteks narrinud.

Triatloni koguaeg tuli Keilas pidulikult viimasena ja erakordsete ovatsioonide saatel (aitäh kõigile) 15.5 tundi, vaid 0.5 tundi enne uut päeva. Lubasin ju kohtunikule, kes mind trahviroodu 5 min istuma pani, et lõpetan sama päeva sees.
Võistlusest. Ujumine oli asi, mida ma täiega nautisin. Minu poolest oleks võinud veel paar ringi juures olla. Starti jäin sutsu hiljaks ja nägin eemalt, kuidas kalaparv esimese poi suunas liikus. Sellest hoolimata jäi kuidagi liigagi palju ujujaid selja taha - vees olles ei saanud aru, mitmest möödusin Ilma prilideta ju ei seleta hästi. Viimase poi juures oli vastupäike, mistõttu pidin koleda haagi tegema, kui finishi eel märkasin äkki ühte poid.
Rattaetapp oli minu jaoks erakordselt pikk. Senine maksimum oli Tartu Rattaralli ja sedagi enamus ajast tuules. Õnneks olin sirgelenksulise asemele leidnud 80-ndate uunikumoina, mille Nõmme Rattapoodnikud nii hästi vormi ajasid, kui suutsid. Tuuslar tegi Pärnu suunal mehiselt tööd kogu sõidu ajal järjest valjenevalt. Sõitsin vahepeal suisa nina maas ja tee srvas, et kiiremad vennad rahulikult mööduda saaks. Aga sain ruttu karistada. Ootamatult olin täpselt bussipeatuse äärekivi vastas, kuhugi keerata ei saanud, pidureid tõmmata ei jõudnud, ja olingi pläraki maas. Vigastusi oli üksjagu ja ratta esijooks sutsu viltu. Kannatasin värskendusjaamani ära ja siis sai ette võetud ca 30min profülaktika nii endale kui rattale. Peas vasardamas mõte - seda äsja naljalt pooleli ei jäta. Medpunktist sain vägevad tunnusmärgid külge sideme-plaastrite näol. Edasi olin juba ettevaatlikum ja üritasin nina rohkem püsti ajasa ning mitte väga serva ronida. Pärast sain liiklusavariid ning selle koristamist jälgida - enne minu viimast möödumist olid kõik jäljed koristatud. Aga sellega rattasaaga läbi ei olnud. Nimelt otsustas sisemus, et kurgid-leivad-geelid-rosinad ühte patta ei sobi ja koos sellega sai värskenduspunkti tagune kena muru ära risustatud. Peale seda natuke siruli maas, misjärel ärkas minus taas raudmehe vaim ja võtsin suun Keilasse. Kogu selle nalja peale ei olnudki veel viimane. Viimaseks jäin peale 5min karistusaja ära istumist Keils. Nimelt olin kiirustanud starti ja seetõttu jätnud vahele ratta tehnoülevaatuse, teiseks kinnitasin numbri, nagu varasematel triatlonikestel, kõhule, et ei peaks särki hakkama pöörama. Numbrikummi mul pole siiani.
Jooksuetapp peaks olema mulle kõige lihtsam, kuna seda pikkust olen varem korduvalt läbinud, erinevalt teistest etappidest. Kuid võta näpust, esimese 10km järel mõtlesin, et nüüd on aamen. Triatleet minu sees ei jätnud jonni ja võttis uue eesmärgi - kella kaheni on piisavalt varu, mine või kõndides. Ja see toimis. Ühtäkki, peale poole maa läbimist, avastasin, et suudan joosta üha rohkem ja rohkem. Toitumissedelist viskasin välja kõik peale vee, klaasikese coca ning pöidlajagu banaani. Selle imeretseptiga kestsin lõpuni ja järgmine tahtmine korrata rattaetapi lõpu sündmust, tekkis keset autasustamistseremooniat. Õnneks oli kõik kontrolli all ja mul ei jää muud üle, kui tänada selle erakordse võistluse korraldajaid ning ääretult homogeenset triatleetide peret!

[harryl]

Mäletan veel selgelt kui palju aitasid mind need kirjutised siin foorumis ja arvukad blogid mida inimesed on oma täispikkade triatlonite läbimise kohta kirjutanud. Aitasid aasta läbi motivatsiooni üleval hoida ja oma tagumik diivanilt treenima viia, aitasid peale vigastusi ja traumasid tagasi treenima minna, aitasid varustust, vahetusalasid ja toitumist läbi mõelda jne. Ja nüüd on endal ka täispikk triatlon tehtud. Pagan kui hea ja uhke tunne on  Nüüd paar päeva pärast üritust hakkavad trepid, madalad diivanid ja wc-potid jälle sõbraks saama. Aga alustame algusest.
Olen alati spordiga sinapeal olnud aga regulaarselt hakkasin trenni tegema paar aastat tagasi, kui tekkis mõte läbi üks jooksumaraton. Jooksin ca 8-9 kuud 6 päeva nädalas ja tegin maratoni suhteliselt lihtsalt läbi. Kestvusalad lihtsalt sobisid mulle väga hästi. Kuna olen pigem raskema kondiga ja tegin enamuse oma trennidest asfaldil siis ühel hetkel hakkas valu tegema vasak põlv. Neli põlveoperatsiooni hiljem ja pärast tõsiseid jutuajamisi mitme erineva ortopeediga, jõudsin arusaamisele et ainult jooksmine pole päris minu jaoks ja nii jõudsingi triatloni juurde. Nüüd jooksen 2-3 korda nädalas valdavalt pehmel pinnasel ja põlv enam valu ei tee.
Keerulisem suhe oli mul rattaga, mille otsas istusin enne käesolevat hooaega viimati ca 10 aastat tagasi ja ka siis ajas pikem ja intensiivsem väntamine jalad kohe piimhapet täis ja hargivahe hellaks. Aga kuna triatloni läbimine oli plaanis siis tuli selle spordialaga kibekiiresti tutvust teha. Seega selle aasta aprillis sai soetatud üle pika aja esimene suksu – Schwinn Fastback. Rattal pole mitte ühtegi karbonist juppi, kaasaaegsete pedaalide asemel on korvid (!) ja eraldistardi lenks sai ka esialgu kõige odavam clip-on muretsetud. Rattaga treenimisel oli mõte umbes selline, et sõidab mees mitte ratas ja küll aega järgmistel hooaegadel paremaid juppe juurde hankida. Päeva lõpuks toimis kõik hästi ja täpselt sellise rattaga sai see Raudmees ka läbi vändatud. Tõsi, mitte just parima ratta ajaga aga kõigile kes alles hakkavad triatloniga tutvust tegema kinnitan, et kohe esimesel hooajal pole vaja tuhandete eurode eest kallist süsinikust varustust osta, saab ka lihtsamalt ning odavamalt ja järk-järgult oma varustust täiendades esimesed triatlonid tehtud.
Ujumist harjutasin enne triatlonit ca 8-9 kuud kui käisin keskmiselt korra nädalas basseinis kroolimas. Uskusin siiralt, et sellel alal probleeme ei teki kuna olen end alati vees kindlalt tundnud ja ajaliselt on see täispika lühim ala seega võimalik ajavõit või –kaotus ei saa olla märkimisväärne.
Enne täispikka oli kontrollvõistlusena plaanis Trismile 111 distants. Kuna mul sel hetkel veel kalipsot polnud siis läksin starti ujumispükstes ja suure enesekindlusega. Seesama enesekindlus aga purustati kohe esimese 100 meetri peal kui sain kaks hoopis vastu pead, neelasin ca pool liitrit kibemagusat Pühajärve vett ja kaotasin täielikult oma rütmi ning veetunnetuse. Ujudes oli tunne nagu veaksin sangpommi jalgade küljes kaasas ning hingamine polnudki päris hingamine vaid pigem nagu kaootiline hingeldamine, lisaks tahtis distantsi lõpupoole sääremari krampi kiskuda. See oli minu väärtuslikeim õppetund oma kontrollvõistluselt – osta kalipso!
Raudmehel läksin kalipsoga starti ja tõepoolest nautisin igat vees oldud hetke täiega, lõpuks isegi tundsin, et väike varu jäi sisse aga kuna pikk päev oli ees, siis ei tahtnud end kohe esimese alaga päris ära väsitada. Ujumise aeg 1.15.
Rattasõit algas mõnusalt, polnud liiga külm ega liiga soe, vaid täpselt paras. Kuna olin stardis esimest korda ja ei teadnud konkurentidest suurt midagi siis sõitsin lihtsalt oma tempoga. Kanama viadukti poole oli sõit nagu pooltasuta, tuul puhus mõnusalt tagant ja sõit oli täielik nauding. Tagasi Ääsmäe poole tuli ikka korralikult rühkida ja sai siis kadedusega põrnitsetud kuidas teisel pool teed vastutulijad näod naerult allatuult sõitsid. Erilisi vahejuhtumeid rattarajal polnud, korraks võttis seest samamoodi õõndsaks kui ToomasL’il ja kindlasti paljudel teistel võistlejatel kui Kanama viadukti lähistel õnnetust nägin ja kartsin, et mõni võistleja võis õnnetuses osaline olla.
Viimasel kolmel ringil, sain veel ühe õppetunni sadulas. Kuna ma polnud kunagi nii pikka maad rattaga sõitnud siis ei osanud ma arvestada, et jalad selle tegevuse käigus nii palju paisuda võivad. Sõitsin jooksutossude ja korvidega ning olin oma tossupaelad liiga tugevasti kinni tõmmanud. Varbad ei saanud enam üldse verd ja hakkasid aina rohkem ja rohkem valutama. Sudisin siis kuidagi sõidupealt paelad lahti ja lootsin, et ehk jooksuetapiks läheb valu üle. Ratta aeg 6.02.32 aga kahtlustan et siin vähemalt üks või isegi mõlemad vahetusala ajad ka sees.
Õnneks kohe kui ratta pealt maha sain varbavalu taandus ja sain mõnusalt planeeritud tempos joosta. Jooksudistantsil tundsin väikest äravajumist 2-3 ringil, justnagu energia hakkaks otsa saama. See pani natuke muretsema kuna väga pikk maa oli veel minna. Siis aga avastasin värskenduspunktis miskid energiakommid, mille manustamine andis mulle vähemalt küll tohutult energiat juurde ja suutsin lõpuni välja suhteliselt ühtlaseid ringiaegu joosta. Jooksu aeg 4.13.20.
Finishi emotsiooni mitte millegi muuga võrrelda ei anna. Oma elu esimene Raudmees tehtud, aega kulus 11h.31min ehk ligi pool tundi vähem kui oma kõige lennukamates unistustes loota julgesin. Tihtipeale olen kuulnud ja lugenud, et paljud finisheerijad lubavad et nad enam mitte kunagi midagi sellist ei tee kuniks läheb ca paar nädalat võistlusest mööda, väsimus ja igasugu muud vaevused taanduvad, meelde jääb ainult hea emotsioon ja siis pannakse end järgmise aasta võistlusele kirja. Minul sellist asja ei ilmnenud, teadsin juba lõpumeetritel et järgmisel aastal olen kindlasti tagasi stardis. Suur-suur tänu korraldustiimile, kõigile kaasaelajatele ja suured õnnesoovid kõigile lõpetajatele.
PS: Kõik algajad kes sellise distantsi läbimisest unistavad – ärge kõhelge, vaid pange end kirja ja hakake treenima! See on seda väärt!

[Alfonze]

Sel aastal siis sedapidi:
Kokkuvõte

Midagi muud tarka polegi kosta, et ilmselt kuumus ei sobi ja toitumine oli ka suht pahasti, sest sellises kuumas ei lähe geelid asjad alla, küll aga peaks siiski sundima, muidu on haamer. Sai loodust jalutades nauditud Keila vahel pea tund kauem kui plaanitud ja tuul tappis vähegi talutava rattaaja...

Aga mis ikka, järgmisel uuele katsele:-)

[indrekj]

Kevadel kui Urmas küsis, kas osalen, siis ei leidnud ühtegi väga head vabandust, et keelduda. Ühesõnaga olin stardinimekirjas. Keerukam oli aga leida aeg trenniks, sest lõpuks õnnestus mul kolida Tartumaale. Tagasi majja, kust lahkusin 1997 peale metsavahtide koondamist. Majas on endiselt mugavusstandart aastast 1880. Nii ma jagasin ennast töö, lapse, ehituse ja trenni vahel.
Tänaseks päevaks võin öelda, et vaid töö on enam-vähem loodetud osa saanud.

Trenni õnnestus teha keskmisel 1-2 x nädalas. Enamasti kerisin rattaga 80 km (keskmine 27-30 km/h) või siis jooksin 18 km (keskmine u 9-11 km/h). Ujumisega tegin algust vast 1,5 kuud enne raudmeest. Olin kindel, et suudan 3,8 km läbi ujuda, kuid esimest korda üle pika aja vette minnes on alati kuidagi teistmoodi tunne.

Start. Vesi oli+ 19 C. Esmapilgul tundus jahe. Olin esimest korda see aasta vees kalipsoga. Peale paarisada meetrit ujumist sain aru, et kalipso parema käe käis pole korralikult üles tõmmatud. Tunne justkui kummilinti venitades. Proovisin vees kohendada kuid loomulikult ei osutunud see võimalikuks. Esimese ringi ujusin rahulikult soojaks. Vesi tundus ikka nii võõras. Teise ringi poolel tõstsin tempot. Üks tegelane ujus minu ees meeletuid haake. Sellele vaatamata saime ikka ja jälle poi juures kokku. Mõtlesin, et kui ta iga 10-ne tõmbe järel korrigeeriks suunda oleks esimest hulgas kaldal.
Rattas üritasin jälgida taaskord kahte näitajat. Pulss ei läheks üle 150-ne ja pedaalipöörded 70-85. Enesetunne oli rattal päris hea hetkeni kui päike tuli välja. Vastutuul oli kuidagi eriti karm. See tõusis iga ringiga. Viimasele ringile minnes võttis lausa vanduma.

See, et autode ahelkokkupõrkes ei saanud ükski võistleja kannatada on lausa ime. Eriti, arvestades meie tihedust rajal ja purunenud detailidega kaetud ala. Siinjuures peab tõdema, et reguleerijatest on rohkem abi kui me arvata julgeme.

Rattast vabanedes ja jooksurajale minnes tundsin esmapilgul meeletut kergendust. Kuna jooksukilomeetreid oli kogunenud eelnevalt palju, siis teadsin, et see ei saa midagi ületamatut olla. Eksisin. Pulsi lõi olematu tempo juurse lakke ja lihased kiskusid krampi. Midagi uut. Üldiselt on lihaskramp minu jaoks täiesti võõras nähtus. Kiirelt kalkuleerides sain aru, et söögi ja joogiga ei ole eksinud. Samuti olin pulssi mõistlikus vahemikus hoidnud. Ainus võõras tegur oli kuumus. Enamus trenne tegin see aasta õhtul peale tööd jahedas. Kuna eesmärk oli vaid läbimine, siis hakkasin jalutama. Lootsin, et 20:00 läheb jahedamaks ja siis saan joosta. Ka jaheduse saabumisel ei tekkinud jooksuisu. Hirm, et jooksuga saabuv lihaskramp katkestab võistluse hoidis enamus teed jalutamise režiimis.
Lõpujoone ületamise järel oli heameel, et ei katkestanud, kuid kurb selle üle, et seekord lihtsalt kulgesin raja läbi.

Tuleb vist taaskord tõdeda vanasõna, kuhu on lusikaga antud, sealt kulbiga haara.
Siitpoolt veel suur kummardus kaasaelajatele ja korraldajatele.
Korralduse head taset näitab juba ainuüksi see, et logistiliselt on võimalik võistlus läbida ilma ühegi isikliku abiliseta.

[Jaaguar]

Lisan ka lingi tulemuste lehele:
http://www.antrotsenter.ee/tulemused/tulem_valik
Püüan mõne päeva jooksul oma rajaäärsed kommentaarid samuti lisada.
Järgmine üritus 17.08.2014!

[MeipMeip]

Minu teine täispikk. Kõik läks ootuspäraselt, st kui pole trenni teinud, pole palju oodata. Põlvevigastuse tõttu oli ainsateks jooksutreeninguteks Narva energiajooks ja Rakvere ööjooks. Rattaga kogunes kilomeetreid ainult matkates - kuu ajaga 3200km Lõuna-Itaalias andis kuuma suhtes immuunsuse, aga matkates oli intensiivsus ilmselt vähesepoolne. Ujumine jäi põhiliselt kevadesse.

Start. Ujumise algus oli väga positiivne, sest eelmise korraga võrreldes polnud nii külm. Kulgesin lõpuni suuremat külma tundmata ja sellega oli esimene katsumus (ja suurim hirm) ületatud. Aeg 1:27 on mõni minut kehvem kui eelmine kord ja igati loogiline.

Rattasõidust lootsin salamisi veidi enamat, aga ilmselt pidanuks natuke kiiremaid treeninguid ka tegema. Matkasin raja läbi ajaga 6:17. Esimese poole distantsist kohanes keha kägaras asendiga (matkarattal oli veidi leebem sõiduasend), teine pool oli veidi parem.

Jooksu alguses oli selge, et saab raske olema, sest jooksulihased pole praktiliselt trenni saanud. Eesmärgiks sai maraton joostes läbida ja kui välja arvata kõndimine joogipunktides, läks see korda ajaga 4:51.

Kokku tuli ajaks 12:43, aga emotsioon on sellegipoolest super. Tehtud. Suur tänu kaasaelajatele ja korraldajatele! See oli üks otsast otsani positiivne päev heas seltskonnas, oli au osa saada.

[Ivota]

Täitsa pekkis, ma kribasin 2 tundi täispika teksti mis ühe nupuvajutusega haihtus teadmatusse. Ka foorumisse postitamine on nagu täispika tegemine... Kui leian jõudu siis teen uue katse...

[Jaaguar]

Täitsa pekkis, ma kribasin 2 tundi täispika teksti mis ühe nupuvajutusega haihtus teadmatusse. Ka foorumisse postitamine on nagu täispika tegemine... Kui leian jõudu siis teen uue katse...

Seda on mul ka, õnneks lühemate tekstidega, vahel juhtunud. Nüüd on ainsax soovituseks, et tee enne postitust ctrl+A ning ctrl+C ning seejärel jätka tavalisi käike!?

[Tõnuke]

Enda võistlusest ka:

Ujumise aja kärpimiseks sai sügisel trennis käima hakatud. Esimest korda treeneri silma all. No ja kohe esimeses trennis selgus, et mul pea liiga sügaval vee all ja see takistab. Igatahes tehniliselt sain kevadeks palju paremaks ja ilmselt suuresti sealt ka see ajavõit (2010 senine parim üle 1:12-e. Nüüd siis 1:07:53). Stardi järel pani esimene grupp kiirelt eest minema ja mina jäin kulgema koos Aivarsiga. Teise poi juurde jõudes olin tal pisut eest ära saanud, kuid kuna tahtsin esimesel ringil pisut end tagasi hoida, siis peagi ilmus ta jälle kõrvale ja mina lisasin kiirust. Mul nimelt oli selline kaval plaan, et kuniks me üksteisega „konkureerime“, innustab see meid mõlemat tempot üleval hoidma. Nii ma siis ei lasknud teda mööda, kuid ei kangutanud ka eest ära. Teise ringi alguses tegi Aivars katset mööduda, kuid tublisti kiirust lisades suutsin ikkagi saare taha esimesena jõuda. Kolmanda poi juures aga tegi Aivars juba sellise rünnaku, millele mul polnud enam mõtet vastata. Katse järgi minna, ütles kohe, et see tempo tapaks mind ära. Lõpuks venis vahe üle minuti. Kui ma olin vees arvanud, et parem silm ei näe, sest prilliklaas on udune (vastu päikest ei pannud väljatuleku värava lippegi tähele ja ainult pealtvaatajate meeletu kätega vehkimine tõi mind arusaamisele, et tuleb ikka ots ümber pöörata ja kaldale tulla, mitte stardikohta ujuda), siis pärast prillide ära võtmist oli parem silm ikka nii udune, et ei näinud muhvigi! Õigem oleks öelda, et iga objekt nägi välja nagu muhv Riho hõikas: „Oled kuues ja kaotust liidrile 5 minutit!“ Tohoh, eeldasin et liider ujus ikka alla tunni…

Vahetusalas maadlesin mehiselt kalipsoga ja lõpuks õnnestus mul ta seljatada ning kotti toppida. See maadlus (triatloni neljas ala) võttiski lõviosa vahetusajast ja oli põhjuseks, miks vahetusalas nii kaua aega kulus (peaaegu 3min). Järgmiseks lähen maadlustrenni

Rattasõitu olin planeerinud rahulikult alustada. Kui kohe üks rattur mööda kimas ja pärast viadukti teine ka veel, siis nende minekut vaadates hakkasin kahtlema, kas ikka peaks nii rahulikult asja võtma. Samas pärast vastutuule otsa sain aru, et parem on jõuvarusid rohkem ratta teiseks pooleks hoida. Olin teisel ringil sõitmas Keila jõe silla poole tõusu, kui tagaratas hakkas jõnksuma. Paar vändapööret püsti vaatega taha, et mis seal nüüd juhtus, kui äkki kostus plekikortsutamise häält ja tagajooks kinni kiilus. Vaatepilt mis avanes, oli kõike muud kui ilus – kettal oli kate liimist lahti tulnud ja piduriklotside vahele kortsu läinud. Lisaks oli pärast seda ka pöid minu raskuse all ära paindunud. Ilmselt oli lihtsalt vanal kettal liim ära väsinud ja nüüd laskis lahti. Edasi sõita ei saanud, kuid jama oli selles, et ega piduriklotsidesse takerdunud (kortsunud) tagajooks ei lubanud ratast ka käe kõrval lükata. Tehtud-mõeldud! Haarasin ratta tagaosa pidi kaenlasse ja püüdsin teise käega kuidagi lenksust juhtida. Järgnevalt mõtlesin et egas midagi – juba algaski jooksuetapp. Eks ta ca 3km rattakingadega sörkides tsirkust oli, kuid pealtvaatajatest puudust polnud. TP-s hakati kohe minuga tegelema ja raadiosaatja vahendusel juhendati kedagi, kes oli stardikohas. Nüüd läks varsti tõsiseks juhendamismänguks ja see mäng läks üllatavalt ladusalt. Kõigepealt oli vaja leida auto, kus finišisse transporditavad kotid peal, siis kott nr34, sealt seest Tristari kotist auto võtmed, siis edasi leida auto asukoht ja siis autost seal olev tagaratas. Nagu ma aru sain, siis kõige keerukamaks osutus auto asukoha selgitamine. Igatahes oli mul nüüd aega ja nii ma siis tegelesin sellel ajal toitumise, vestlemise ja kaasvõistlejate peale karjumisega (neid oli ju vaja ergutada). Kõht sai aga nii kangesti täis, et arvasin edaspidi võivat vaid juua. Varsti oligi tagaratas kohal ja sain võistlust jätkata. Vana ja väsinud Mavicu jooks polnud muidugi kettaga võrreldav – lisaks oli sellel peal maastikukassett, mis ei võimaldanud eriti tihti sobivat ülekannet leida. Aga see eest oli ikkagi ratas all ja triatloni läbimine nüüd enam kui tõenäoline. Kuigi tulemust teha polnud enam võimalik, ei suutnud end siiski tagasi hoida ja tahtes puhanuna kogunenud kaotust pisutki tagasi teha, kukkusin kangutama. Loomulikult lõppes see nagu sellistel puhkudel alati – mingil hetkel läks raskeks, siis aeglasemaks ja lõpuks päris aeglaseks. Kuna viimastel ringidel tuul valjenes märgatavalt, siis tuli igal ringil tuult järjest madalama käiguga murda. Viimasel ringil nägin vaid mõnda üksikut võistlejat ning sellest tekkis isegi kahtlus, kas ma äkki ringide lugemisega sassi pole läinud ja juba üheksandat ei sõida Enne Keilat oli tankla ristmikul paras ummik. Mina muidugi võistlejana hoogu maha võtta ei tahtnud ja kui nägin risti tee peal olevat autot, siis leidsin et sellest oleks hea vasakult mööduda. Viimasel hetkel märkasin et tollel oli köis taga ja tõmbas teist autot. Pidurid töötasid hästi, kuid kui ma tollest teist vedada tahtvast autost paremalt ümber esiotsa sõitsin, siis too ei teinud mind märkamagi ja sõitis edasi. Nibin-nabin pääsesin kokkupuutest.

Jooksma minnes lähtusin kogemusest - palava ilmaga lajatab haamer halastamatult, kui tempoga liiale minna. Niisiis otsustasin lõpuks, et niikuinii on rattaetapil kõik untsu aetud ja tuleb lihtsalt naudinguga lõpuni minna. Ei hakanud tempoga mängima, vaid kulgesin üsna rahulikult algusest peale ühtlase tempoga. Ainus otsus mille olin teinud, et kõnnin vaid TP-des. Nii ka tegin ning ju see tõi pikas perspektiivis päris korraliku tulemuse – ilma pikemate jooksutrennideta 4:10 on minu kohta päris hea. Viimastel ringidel sain teada, et olen samal ringil minu ees liikuva Jormaga. Sai varem temast korra ka möödutud, kuid siis läks ta uuesti mööda sellise kerge sammuga, et ma ei arvanudki konkurentsi pakkuda. Viimasel kolmel ringil aga teadsin, et mul on konkurent. Eelviimasele ringile minnes möödusin temast TP-s ja edasi panin sammu juurde. Vahepeal ta isegi kadus vaateväljast, kuid ringi lõpus polnud meie vahe kuigi suur. Viimast ringi olen aga alati kogu allesjäänud jõuga lidunud. Nii ka sel korral. Tagasipöörde järel oli vahe Jormaga juba nii suur, et tõmbasin isegi hoogu maha, et finišispurdiks jõudu säästa. Spurt tuli korralik (nagu alati) ja läbi ta oligi. Kuna mul ühtegi kompuutrit, pulsokat ega kella ei olnud, siis muidugi koguaja selgumisel jäi see 27,5 sekundit mis üle 12 tunni läks ikkagi natuke kripeldama. Aga noh – seitsmest täispikast kolmas aeg oli ikkagi ka parem kui mullune

[citybike]

Väga mõnus lugemismaterjal.
Panen ka väga lühidalt oma muljed neljandalt täispikalt kirja
Treeningud enne täispikka:
Sai ikka sügisel ja kevadel korralikult harjutatud ning nädala mahud olid 10-12h vahel ja oli 21CC klubist ka võtnud täispika kava, mida suutsin jälgida kuni aprilli kuuni.
Siis tuli töö peale ja trenniks ning võistluseks jäi natuke vähem aega kui oleks soovinud.
Mõned lühemad triatlonid sai siiski tehtud ja tundus, et peaks olema vast isegi natuke parem hoog kui eelmine aasta.
Täispika nädalal oli siis rattamatk Venemaal, suunaga Eesti poole. Nelja päevaga sai 420 km sõidetud, tagantjärele mõeldes oli see vist natuke liig ikkagi, kuigi tempo polnud tappev olid jalad väsinud ja juba ujudes tahtsid krampi minna.
Aga võistlus ise!
Hommikul sõin kõvasti, 2 keedumuna, jogurtit, müsli, enne starti ühe energiageeli ja siis ta läkski lahti.
Eesmärk oli alla tunni ujuda aga tänu tehtud sakkidele ei õnestunud sedakorda. Olen harjunud ujuma teiste sabas ja sedakorda polnud kedagi kiiret võtta, kõik olid Rootsis, Taanis võistlemas.
OK, veest esimesena välja, mõnetu üllatsulikult endale ja siis kohe ratta juurde, õnneks soovitasid pealtvaatajad ka vahetusala koti võtta. Peaaegu esimesena sai ka vahetusalast väljutud ja siis sõitma hakatud.
Alguses oli tuju ja minek hea, natuke sai tagasi hoitud ka, eriti arvestades, et vastutuuleots oli kuidagi väga pikk ja aina raskemaks läks.
Olimegi siis Margusega kassi hiirt mängimas. Ma ise ei arva, et olen eriti kõva rattamees aga üllatuslikult olin mingi 5-nda ringi ajal veel juhtimas (Margus tegi metsapeatuse ja sain tast siis mööda).
Aga siis 2-3 ringi enne lõppu läks ikka väga kurjaks, tuul puhus aina tugevamini, keskmine kiirus langes ja õlad ning turi jäid aina kangemaks, korraga 5 km sadulas oli pea maks mida välja kannatasin. Siis läks Toomas L ka mööda aga jäi kuidagi seisma pärast minekut ja siis me tegime slaalomit kuniks ta väga kiiresti minema hakkas ja mul oli ainus mõte, et saaks see ratas juba läbi.
Jooksule minnes oli sekeldusi kellaga, mille unustasin rattalenksule ja mille muretsemiseks läks paarkümmend sekundit kaduma.
Garmin käe peal hakkasin jooksma, tuliuued tossud olid jalas, aga olin neid natuke sissekandnud kodustes oludes ja tundusid mugavad.
Teadsin ,et kaks meest ees ja tuleb joosta 30+ km ära ja siis vaadata, mis seis on ja kus oma jalgadega olen.
Esimene mees oli pikalt ära ja mingi kaks ringi enne lõppu tegi kõigile ka ringiga sisse aga Toomas L oli tihe rebimine.
Tulin nägu lähemale iga ringiga, tagasipöördes oli hea vahet jälgida aga siis viiendal või kuuendal ringil tegi ta jälle vahe suuremaks.
Oma tempot jälgisin kellalt ja kui algus oli suur eesmärk, et võiks joosta mingi 4:40 keskmist, siis varsti sai selgeks, et isegi 5:00 hoidmine on väga rakse.
Aga hoidsin oma tempot ja 3 ringi enne lõppu tuli Toomas L pärast värskenduspunkti selg ees ette ja polnudki muud kui mööda lonkida.
Hirm oli suur, et krambid tulevad külla ja mitu korda oli tahtmine kõrvale astuda, et pole ikka minu päev või olen ikak liiga väsinud.
Aga kaks vimast ringi enne lõppu olin kindle, et jõuan ikka lõpuni joosta, kuigi eesmärk 09:30 jääb väga kaugele.
Korraldus oli minu arsut super, eriti rattahoidjad ja inimesed vahetusalades.
Pärast lõpetamist olin ikka väga küpse. Kuuldes, et mõnel on veel 8 ringi joosta tuli kassiahastus peale, kuidas mõni on küll nii tugev, et teeb seda võistlust 13 tunni jagu.
Aga siis tabasin ennast mõttelt, et esimest korda läksin ka külma kõhuga peale, tegin aja nõksa alla 13 tunni.
Järgmine aasta võiks proovida 2 täispikka teha ja ajaunelm võiks ikkagi olla 09:30 piir.
Olen taas rattamatkal, iga päev pealevändanud 100 km kanti, mõned lühemad puhkepäevad ka. Aga taastumine on päris hea olnud ja tahaks nüüd SEB maratoni ka alla 3h ära joosta siis võiks hooaja enam-vähem kordaläinuks nimetada

[Jaaguar]

Nagu varem lubatud ja juba ka survestatud uudiseootuses seltskonna poolt, siis täna olles teel Poola täispikale 1. septembril ning peatudes Bauska päris mõnusas hotellis, kus ka kiire netsiühendus, on hetk mõned mõtted seinale riputada. Kui nüüd ise selle läbi lugesin, siis sellist emotsiooni küll ei tekkinud, kui lugeda lugusid selle kohta, kuidas rajal asi toimus. Aga võrdluseks ja taustaks võib ju siiski ka selle vaate esile tuua?!

Korraldaja emotsionaalsem väljendus

Sel korral sai siis taas üksi alustatud, kuna eelmisel korral 21CC klubiga tekkinud topeltjuhtimine ja topelteelarved ei olnud läbipaistvad ning tööjaotus kippus samuti mööda ja üle pea käima, mille tulemusena jäin isiklikult 2,7 kiloga miinusesse. Klubipoolset eelarvet mulle, ka korduvatele pärimistele ikkagi ei näidatud. Seda kas ei olnud või ei soovitud näidata. Kuna kumbki variant ei olnud vastuvõetav, siis ütlesin sellisest koostööst ära. Loomulikult oli alles kogu ülejäänud hea fanattide ja entusiastide kaader, kes olid enamasti ilma suurema lõunatamise-, viinajoomise-, saunatamise- ja magatamisteta valmis endisel kujul kaasa lööma. Nimetan ära ka, keda esimeses ringis seltskonda valisin: Ivar Frantsuzov, Tiina Pallas, Raoul Raidna, Tanel Kaus ja Tarmo Etti. Hiljem lisandus Helena Velba.
Suuremad muudatused, mis sai ette võetud. Seltskonna suuruse ja eelarve huvides lisasime poolpika distantsi, mis kandis tublilt oodatud vilja. Paar nädalat enne oli registreeritud kokku 90 numbrit. Kuid siis hakkas igasuguseid kirju tulema, miks ei saa ikkagi kohale tulla. Paljud suutsid ennast rattaga kuskil kummuli keerata – neid oli vähemalt 5. Üks Venemaalt teatas, et ei saanud viisat. Lõpuks jäi sellest numbrist alles 79, mis on ikkagi väga hea näitaja. Teise suure investeeringuna soetasin kogu vajaduse ulatuses ühes stiilis sildid. Nüüd, kui kõik on rajal korra lahti arutatud, tuleb välja, et üht-teist tuleks ikkagi komplekti lisada. Järgmine suurem kulutus sai tehtud rattahoidjatele, millede idee sain eelmise aasta Stockholmi ITU etapilt. Seal olid vahed muidugi suuremad ja raam massiivsem, kuid idee poolest tundusid geniaalsed, kuna lahendusest enam ära võtta nagu ei ole midagi. Vahetusala katmine vaipadega oli kokku lepitud 21CC Klubiga, kellel oli see investeering juba tehtud. Sai seda veel paar korda veel ülegi räägitud. Nädal enne sain kirja, kus teatati, et ikkagi ei soovita laenata ja väljendati optimistlikult lootust, et see vast ei löö midagi plaanides segamini. Loomulikult ei löönud, kui oli raha, millega poodi minna ja vajalik miinimumkogus lihtsalt ära osta. Nüüd oleks vbl vahva natuke juurde soetada?! Veel tuli arvestada, et rataste vahed olid täiesti minimaalseks viidud, mis ajas mõttele nagu suurtel võistlustel, kus maas ei olegi midagi, vaid kõik on T 1 kotis ja võetakse eraldi kohast. Selleks tegime nagid. Välja näevad nagu traatjalad ja võtavad garaažis korralikult ruumi. Vähemalt on kotikohti tubli varuga ja kleepsud ei tulnud nädala jooksul väljas vedeledes küljest ära:)

Millegipärast oli umbes nädal enne võistlust maksimaalne ööpäevane uni ca 3 h. Ikka läks öösel silm lahti ja sodisin miskit plaani või saatsin kirju. Täiesti täitmata olid ringilugejad, kes peaksid Kanama viaduktil ringe kontrollima. Ise pean seda üheks nürimaks tegevuseks, kuid nürisid juhuslikke sinna ei taha panna. Seal peab terav olema terve päeva. Kuidas nüüd pakkuda haritumatele ja teravamatele sellist ametit? Õnneks oli mälusopis mõned, kes ei suutnud piisavalt vara otsust teha, keda siis asusingi uuesti tülitama. Läkski õnneks – viimased 3, keda pidasin potentsiaalseks, olid nõus ja kogu koosseis sai täidetud. Viimasel hetkel oli üks oluline äraütlemine jooksurajal, kuid paari tunni pärast regas keegi netist ennast vabatahtlikuks ja sain jälle kaadri täis

Vahva oli vaadata ajamõõduseltskonda, kes elektroonikaga toimetasid. Põnev oli kõrvalt vaadata, kuidas eelmise aasta äpardusest hirmununa mehed kontrollisid vist kõik kiibid ühekaupa üle, et kas ikka nimed klapivad ning käisid keset tõsist ööd rajal reaalis väljas katseid tegemas. Väga tublid – tulemus oli ka tubli tüki parem. Ujumine ja jooksurada kogus 100% andmeid, rattarajal jäid mõned puudu.

Üks suurematest äpardustest, mis ka välja paistis, oli helivõimendus stardialas. Mina kontrollisin helitehnikat ja Ivar generaatoreid – mõlemad töötasid laitmatult. Kuid hommikul koos üritades, pidas genekas vana võimendust liiga aplaks ja keeldus koostööst. Proovisime ka ühe kõlariga, aga suur trafo võttis ikka kogu voolu paari sekundiga ära ja uued kallid turvaliseks ehitatud seadmete kaitsmed rakendusid hetkega. Finišialas oli vool jämedast juhtmest võtta ja elasime edasi. Kommentaator Riho on nüüd vbl ettevaatlikum, kui uuesti lubab tulla?!

Teine hetk, kui selg higiseks läks oli aeg, kus esimesed hakkasid teise vahetusalasse jõudma. Kuna ei olnud väga täpselt ikkagi teada, siis uurisime seisu Kanama viaduktilt ringilugejatelt. Mingi hetk, kas küsiti valesti, vastati valesti või saadi aru valesti, aga sõnumiks sai see, et esimene on Kanamalt Keila poole juba liikumas. See tähendab, et aega saab olla ca 15 minutit. Pilt teises vahetusalas seda koledam, et meil polnud veel vaipagi maas, rääkimata midagi vaiba peal – kõik oli puudu! Siis püüdsin kõvemal häälel kogu seltskonnale hoogu jagada. Õnneks oli siiski midagi valesti aru saadud ja tegelikult saime peale rabelemist valmis tühja vahetusala veel pool tundi ise imetleda.

Mingil hetkel said otsa joogitopsid. Mäletan, et ostsin neid tuhandetega – kuidagi ei tohiks otsa saada. Otsisime, küsisime ja mõtlesime, aga ikkagi pidi Ivar poodi kihutama. Pärast selgus, et jooksurajamees oli kogu hulka enda omaks pidanud ja kõik tagasipöördesse viinud. Nüüd vist järgmiseks aastaks topse ostma ei pea?! Sama lugu oli svammidega, mis sattusid jooksu tagasipöördesse, aga teenuse pakkujaid seal paraku ei olnud.

Kiireid ja kriitilisi hetki oli, aga üldiselt said kõik oma asjadega väga ilusti hakkama ja suutsid plaanimuutustega kaasa mängida! Ei saa muud, kui tänada ja kiita kõiki rajal ja raja ääres olijaid. Rohkem tahaks esile tuua, neid, kes lisaks võistluspäeval pühendatud ajale, pühendasid oma jõudu ja aega juba septembrist!!!

Järgmiseks aastaks on ideesid ja uusi plaane, mida hetkel ei avaldaks, kuid mis peaksid üritusele nii turvalisust, kvaliteeti, kui emotsiooni lisama.

Järgmisele üritusele 17.08.2014 on ennast juba kirja pannud Eerik Heldna nr 1 ja Andrus Rootalu nr 2. Regamise järjekord on ühtlasi võistleja number kui ka koht esimeses vahetusalas.

Suurt hinnatõusu ei planeeriks, aga kuna üldiselt hinnad ikkagi tõusevad, siis paari kuni viie eurtsi jagu võib juurde tulla. Loomulikult kulub see kõik üritusele ära ja tuleb puudugi

Tänud veelkord kõikidele, kes rajale tulid, raja ääres toimetasid või klaverit põõsast ulatasid!!!

[citybike]

Sellise ürituse korraldamine on ikka kõva pähkel, müts maha Urmase ja tiimi eest.
Seda lugedes tuleb meelde mingite erkkollaste noolte olemasolu kontoris, et kui läheb vaja võin hea meelega laenata, võin pildid teha ja saata. Olen neid kasutanud kuskil rattamatkadel (tellija on andnud kasutada ja pärast maha jätnud). Tegu on mingi 20-40 tk kogusega, sellised nooled, mida saab panna otse või paremale, vasakule näitama, paistavad kaugelt silma.

Olles ise ka rajal tundub tagantjärele mõttetu raiskamisena nende plasttopside kasutamine. Oli palav ilm ja kahes kohas pakuti juua. Keskmiselt läks 2 topsi vahetusala kohta ja kokku teeb mingi 4 topsi ringi kohta ja 40 topsi osaleja kohta. Äkki saaks neid kuidagi korduvkasutada või personaliseerida. Praegu natuke paha tunne, et nii palju sai prügi tekitatud!

Muidu jõudu ja jaksu ning järmine aasta peaks saama ikka 100 osalejat täis!

[dr Holden]

Vellkomm to te klaab, Urmas!!! Egas suure asja korraldamine pole lihtne asi. Aga said ju hakkama ja arened. Teinekord küsi igasugu viitade valmistamise pakkumist ka minu käest, mul masinad olemas ja sõbrahind soolas....

Äkki järgmisel aastal taas Eestis rauda tagumas???

[ToomasL]

Vahvad ja õpetlikud lugemised.
Tänan kõiki neid nähtavaid ja nähtamatuid võistluse korraldamise abilisi rajal ja raja ääres. Kõik sujus suurepäraselt. Pärnu mnt äär oli vist harjaga üle käidud, sest see oli nii puhas.
Teist sellise tasemega võistlust Eestis ei ole. Sinuga tegeletakse terve päev ja täie raha eest. Sinu asjad tassitakse ühest kohast teise. Laud on rikkalik (hapukurk, sool, leib, banaan, apelsin, vesi, spordijook, coca, rosinad, smuuti, spordigeelid, batoonid), rada on hästi märgistatud ja julgestatud. Veest väljudes on vaibad maas. Tuled rattalt maha ja jälle vaibad maas. Tulemused on reaalajas raja ääres jälgitavad, teadustaja annab iga võistleja kohta veel mõned faktid teada, mitu ringi veel, mis klubi jms. Ajavõtt kiibiga. Peale finišit massaaž, saun ja õhtusöök. Ja see on juba osalustasu sees. Ja vägagi rikkalik auhinnalaud. Mis sa hing veel ihkad? Loodan, et Sul, Urmas, jätkub jõudu seda traditsiooni jätkata.
Iga aasta enne võistlust vaatan vanu videosid ja fotosid ja imestan, kui lühikese ajaga on kümnekonna hullu ettevõtmisest saanud selline võistlus. Esimesel aastal ei olnud kellelgi kalipsot ja ainult kahel olid triatlonikombed. Veest ronisime välja mööda kive ja liiva ja pärast nühkisime oma jalgu puhtaks. Ühtegi spets triatloniratast ei olnud. Joosti tihtipeale samades tossudes, milledega ka sõideti.
Need, kes kurdavad, et neile ei ole spets triatloniratast või häbenevad oma tavapärast sõiduvahendit, on mul üks tähelepanek. Tegemist ei ole kellegi halvustamise või mahategemisega, see on lihtsalt minu subjektiivne tähelepanek võistlustel. Eesti triatlonivõistlustel näeb maailma tippmudeleid heal juhul esimese 10 seas ja siis viimase 20 seas. Tuumik või suurem osa sõidab tavapäraste ratastega. Neeme-Rain sõitis esimestel aastatel üldse maastikuratta ja kõige kärnasema rehviga. Sõitis 180km ära ja peale seda tegi lõdvestusjooksu. Sõidab mees või naine, mitte ratas.

Mõnedsajad pildid rajalt https://plus.google.com/photos/11742665 ... 1228847681

[tsainik]

Jaaguar, ole hea ja pane järgmine aasta ka siia foorumisse info üles, kui vabatahtlikke peaks vaja olema.
Olen 2 aastat mõelnud kohale tulla, jooksvate raud-inimeste peale karjuma, aga ikkagi olen laiskusest kodus passinud.
Kui aga saaks kuidagi kasulik ka olla, siis kõpsti kohal.

[Ivota]

Nii,
Teen siis katse nr.2 sel Kolgata teel.
Selleks hooajaks valmistusin hoolsamini kui kunagi varem Eesti täispika teise mehe Kirilli näpunäidete järgi. Treeningmahud olid muljetavaldavad ja lootus hea tulemus teha suur. Talvel Tartu Maratonil sain elus esimest korda aja alla 4 h ja tundus , et liigun õigel teel. Peaeesmärkideks olid sellel aastal Valga poolpikk ja täispikk. Valga oli õnnestumine ja aeg 4.50 andis isegi lootuskiire heal päeval alla 10 h täispikka teha. Eriti sümpatiseeris poolmaratoni aeg 1.36.
Täispikaks valmistudes olid max koormusnädalate maht 18-19 h ja 10 h treeningnädal oli pigem juba puhkuse moodi. Kõige ekstreemsem kogemus trennidest meenub kui 5.30 nelja tunnist rattasõitu alustasin. Selline tegevus seadis enda terve mõistuse küll kahtluse alla Aga eesmärgi nimel olin kõigeks valmis.
Ühesõnaga pühapäeva hommikuks olin võistluseks nii valmis kui enda meelest valmis sain olla. Plaan oli teha ujumine 1.10-1.14-ga, ratas 5.00-5.15-ga ja jooks 3.35-3.40. Ehk koguaeg 10.15 tundus ülimalt reaalne ja sobivate asjade kokkulangemisel oli plaan rünnata 10 h piiri. Toitumiskava olin Kirilliga läbi arutanud ja vaht tubulari paugutamiseks valmis. Kõige suurem küsimärk oli rattavorm, kuna trennides oli tunne lennukas aga vähesed kontrollstardid näitasid, et rattas olulist edasiminekut ei ole aastaga toimunud.
Ujumises sättisin ennast klubikaaslase Marguse selja taha ja plaan oli kannatada tema tempot seni kuni jõuan. Oma rumaluse tõttu piirdusin ainult soojendusega kuival maal ja vett ei proovinud üldse. Mulle sobib ikka enne starti ennast vees korra punasesse ujuda . Siis kere harjub ahistava kalipsoga. Kui pauk käis, siis sai vette tormatud ja Marguse jalgades ennast kohe punasesse lastud. Kopsud ei tahtnud kuidagi kalipsosse ära mahtuda ja nii ma ca 100 m järel olingi sunnitud konna ujuma . Peale rahunemist võtsin oma tempo ja hakkasin kühveldama. Kellegi jalgu enam ei otsinud ja meeldiv oli näha, et nii mõnigi müts tuli kukal ees vastu. Olud oli suplemiseks väga head: 19 kraadi ja pea peegelsile tiik. Veidike häiris, et kõiki poisid ei näinud aga kuna eelnevatest aastatest teadsin kus poid umbes asuvad siis see suur häda ei olnud. Enda meelest suure pistega seekord ei traageldanud kuigi vahepeal olid teised küll oma 50 m kaugusel. Ju nad siis kõik panid valesti Erakordset täpsust ujumises näitab see, et suutsin mõlemal ringil ühe ja sama kivi otsa ennast kinni ujuda. Siplesin seal siis nagu kuivale jäänud vaal… Teise ringi 1/3 järel otsustasin veidike tempot tõsta kuna enesetunne oli väga hea. Päike ronis ka välja ja tõesti idülliline oli ujuda. Veest sain välja 1.13.30-ga ja sellega olin täiesti rahul ja graafikus. Vahetusalas nägin üllatuslikult Indrek P-d, kes on tavaliselt ikka 10 min kiirem mees aga aastad pole vennad. Vahetusalas kulus 3.20 ja suurim ajakulu oli kindlasti kompressor põlvikute jalga vedimine. Olin küll teinud põhjaliku eeltöö kiireks installeerimiseks aga märg jalg + rabistamine võtsid ikka oma aja.
Ratta algus läks ilusti ja Pärnu mnt poole suundudes ei adunud veel mis ees ootab. Ca 15 km sai vändatud kui esijooks tühjaks visises koos kõigi lootustega. Kuna eelmine aasta läks tagumine tubular, siis sellel aastal oli vaht kaasas. Paraku on mul ees clincher ja varukummi loomulikult mingil müstilisel põhjusel kaasa ei tassinud. Kaasasolnud vaht ei aidanud kuna auk sisekummis oli liiga suur. Vähemasti olin taibanud telefoni kaasa võtta ja kiire kõne järel naisele tuli tõdeda, et kummivahetuseks läheb ca 25-30 min pärast. Kontrollkõne Kirillile veidike parandas väljavaateid kuid mott oli sellegipoolest väga maas. Vaatasin nukralt kaasvõistlejaid, pugisin batooni ja kergendasin põit. Katkestamise mõtted käisid tihti külas. Kui Kirill saabus kummiga, siis kulus selle vahetuseks ca 2 min. Halisesin teemal et tahan katkestada aga ega mind eriti kuulda ei võetud. Kõik kokku kulus kummivahetusele 24 min. Uuesti rattal olles tunnetasin kohe rõvedalt lõõtsuvat tuult. Jala sai ruttu paksuks ja emotsionaalselt tundus kõik vastu töötavat. Kiiremad kaasvõistlejad läksid nagu essuvast koerast mööda mis teps mitte ei suurendanud motti. Kohe esimeses joogialas mõtlesin, et tiksun ringi veel ja siis lõpetan päeva ära. Tuju oli ikka väga sant. Teist korda joogialasse jõudes utsitas Kirill ikka jätkama ja peale Ääsmäe silmust tekkiski taganttuule jõul mõte et äkki ikka prooviks esialgu vähemalt ratas lõpuni teha. Teise ringi uimerdamine tähendas ajaliselt ca 7 lisaminutit ringile. Sealt edasi katsin ringe suht stabiilselt 36-37 minutiga. Igal ringil kulus ca 1 L jooki ja 1 geel. Seekord geelidest tülgastust ei tekkinud ja naise poolt kaasavõetud püreesupp jäi maitsmata. Tuul oli ikka väga räige ja eks ma oma 93 kiloga olin ratta seljas paras puri ka. Nii palju motti ei olnud, et sundida ennast pidevalt asendis olema. Vähe lõbusamaks läks kui poolpika võistlejad vett segama tulid. Leidsin endale väärilise selja Lembit P näol. Visuaalis jälgisin kuidas liiguvad 2 täispika eevatütart endaga võrreldes ja jäin tulemusega rahule – liikusin neist veidi kiiremini Viimane lõik viaduktilt Keilasse oli väga raske, sest raskete võrrandite abil olin rehkendanud, et Keilasse on taganttuul… Niimoodi muidugi ei läinud… Pigem lõõtsus jubedamini kui varem vastu…
Vahetusalasse jõudes olid oksad laiali ja mõtlesin, et paar ringi ikka jooksen ka. Rattale kulus kokku 6.01 ehk ca 45-60 min rohkem planeeritust. Sellest puhtalt moti leidmisele ja kummijamale kokku ca 31 min. Ehk siis ainuüksi ilmale maksin lõivu 15-30 min võrreldes eelmiste aastatega. Parem tulgu sealt taevast juba padukat nagu eelmine aasta aga keerake ainult tuult maha
Jooks algas mõnusalt ja kergelt. Esimese ringi vajutasin 4.39/km, teise ja kolmanda 4.50/km ja sealt edasi läks raskeks. Kuna ühtegi aega püüda polnud, siis hakkasin väga rasketel hetkedel kõndima. Keskmine kiirus langes ca 6.00/km. Minu häda on, et ei oska väga rahulikult joosta vaid pigem jooksen suht kiiresti ja kui enam ei jõua siis kõnnid. Aga jalutamine oli päris sotsiaalne tegevus. Sai rohkem teiste kannatajatega suheldud kui kahel eelmisel täispikal kokku. Neljandal ringil möödus Kaity ja mõtlesin, et jumal temaga sest ta liikus nii ilusa rütmiga. Kadri tuli pidevalt lähemale ja ega ma ei kahelnud, et mingil hetkel ta „ära söön“. Rõõm oli näha, et ka Tomil oli lõpus raske ja mõned ringid katsime küllaltki võrdses tempos. Tõsine moti laadimine käis igal ringil Tervisekeskuse joogipunktis kus Sirje tegi ikka uskumatut tööd. Super utsitaja. Igal ringil valasin endale mõlemas joogipunktis vett pähe ja tarbisin kokat, spordijooki, vett , hapukurki, soolakapsleid ja ikka ja jälle geeli. Ei saanud arugi, et ilm päris kuum oli. Alles viimastel ringidel märkasin kui korralikke soolapakke ma endaga kombel ja põlvikutel kaasa vedasin Justkui selle kinnituseks hakkasid eelviimasel ringil elus esimest korda säärtes krambihoiatused. Õnneks ainult nendega asi piirduski.
Viimase ringi tagasipöördes nägin, et ka Kaityl on raskeks läinud ja ta on neelamis kauguses. Kuna ise liiga palju polnud rajale jätnud siis kihutasin tast ca 1,5 km enne finišit ebadžentenmenlikult mööda. Finiš oli magus ja alles finišisirgel sain aru, kui mõnus-lahe-tore on ikkagi see distants lõpuni teha! Finišihüppel oleks muidugi peaaegu sääred krampi suutnud ajada
Lõpuaeg 11.18 ja maraton 3.58. Jooksuaeg polnud paha arvestades lugematuid kõndimispause. Lõpuajas kaotasin siis 1.03 oma eesmärgile. Oleksite maailmas oli minu aeg 10.49 (rattajamad). Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ei olnud minu ilm ega päev. Rattavõimu on vähe sellise tuulega võitlemiseks ja eks jooksul oli minu massile temperatuuri paljuvõitu.
Nüüd, 2 nädalat hiljem, on juba isu sportimiseks tagasi tulnud. Lihasvalu taandus 3 päevaga. Taastumine oli üldse kuidagi kergem kui eelmistel kordadel. Ilmselt on see seotud veidi säästurežiimis liikumisest.
Lõpetuseks tahaks tänada korraldajaid ja vabatahtlikke väga hästi korraldatud võistluse eest. Iga aastaga on asi lahedamaks läinud ja selle aasta uuendused meeldisid (puudus „liblikas“, poolpikk lisas melu, pikem jooksuring). Melu Tervisekeskuse juures oli ka väga lahe tänu kannustajatele.
Õnnitlused võitjatele ja kõigile teistele kaaskannatajatele. Mõned mehed täitsid unistusi, mõned ei täitnud. Oli rõõmu ja draamat. Nagu ühel õigel võistlusel olema peabki. Väga hea meel oli naabrimees Tõnu pärast, kes kohe-kohe 60-seks saades jalaprobleeme trotsides lõpetas elu esimese täispika.
Järgmise aasta suhtes ei julge veel midagi lubada. Peas idaneb mõte teha üks proov piiri taga. Kuskil ma igal juhul selle hulluse jälle teen ja selleks ajaks tahaks ka massi alla 90 kg saada (praegu mu kehamassiindeks väidab ülirasvumist, 29).Lähimad variandid siis Soome ja Poola (ootan Urmase kommentaare) aga ei julge pead anda, et augusti hommik mind jälle Tammemäe karjäärist ei leia
Kirjutamiseni.

[Salmiakki]

Ma julgen paar sõna Poola Ironmani kohta öelda - olin Urmasel abiks raja ääres joogi ja geelidega. Lühidalt on rattarada üsna kehva kattega ehk paras ratta lõhkumine oli, samuti suht palju tagasipöördeid oli rajal. Tuul rikkus ka sõitu üsna kenasti ehk tulemus oli suht pettumus.

[caiz]

Ivo - ma ei teadnudki, et me samas võistlusklassis konkureerisime!?

Räägin siis ka oma loo...
Eelmisel aastal läbisin oma esimese täispika triatloni ilma spetsiaalse ettevalmistuseta, millest hoolimata kujunes see kogemus ülimalt meeldivaks: vihmasadu ei seganud, tunne oli hea ja samm kerge, võistlusjärgne emotsioon võimas ning tervis tugev. Sellest kõigest tiivustatuna seadsin loomulikult eesmärgiks teha seda uuesti ning teha palju paremini.

Kahjuks läks aga nii, et jäin sügisel haigeks ning terveks enam ei saanudki ehk siis umbes 6 kuud lamasin niisama voodis ja kõlgutasin jalgu....lõpks sain siiski tervisehädadele jälile ning ka pahad süüdlased mandlid opereeritud...treenima asusin taas käesoleva aasta maikuus. Kui veel talvel ma ei kujutanud ettegi, et ma üldse sel aastal veel mingeid spordiliigutusi teen, siis enesetunde märgatav paranemine pani mind meelt muutma. Otsustasin sel hooajal iseenda treeneriks olla ning võtsin käsile PROJECT IRONMAN-i. Ettevalmistus sujus üle ootuste hästi ning juba peale 5 nädalast treenimist läbisin poolpika triatloni, mis kõiki olusid arvesse võttes ei kukkunudki kõige koledamini välja. Siit sai ainult edasi minna ning treeningtulemused olid paremad kui kunagi varem. See kõik andis 18. augusti eel suhteliselt tugeva tunde, kuigi treeninguid oli kogunenud vaid 3,5 kuu jagu ning kõige rohkem olin mures ujumise pärast, mis eeldatavasti oli sel aasal kehvemapoolne.

Mõned nädalad enne starti õnnestus kerge külmetushaigus külge haakida, mis küll taandus suhteliselt kiiresti, kuid jättis ilmselgelt oma jälje. Stardi eel oli siiski tunne hea. Võrreldes eelmise aastaga oli ärevus väiksem, sain rohkem magada ja ootasin meeldivat võistluspäeva....läks aga veidi teisiti. 
Ujumises sai selgeks see, mida kartsin ehk siis ujumisvormi asemel oli suplemisvorm. Veest väljudes oma kohutavat aega nähes olin juba püha viha täis. Sellele järgnes rattaprillide purunemine, mis tähendas, et 180 km tuleb läbida ilma prillideta ning esimesel vastutuule otsal tundus see juba äärmiselt ebameeldiv. Rattadistantsi alguses ei tundunudki tuul nii väga murdev, kuid iga ringiga sai tegelikkus selgemaks. Üritasin leida mingit eriti aerot asendit, mille tulemusena suve hakul saadud seljavigastus endast tugevalt tundma hakkas andma ning põhitoiduseks rattaetapil kujunesid valuvaigistid. Poole maa läbimise järel muutus tuul juba väljakannatamatuks ning tempo langes tunduvalt. Suutsin mõelda vaid päästva lemmikala (jooksudistantsi) saabumisest, kuid ka see osutus sel päeval vaid piinaks.

Jooksudistantsi alguses oli seis veel paljulubav, kuid juba mõne ringi järel sain aru, et tänane jooks ei ole jooks. Varbad tegid põrguvalu, pea käis ringi ja kõrvad olid lukus. Suutsin mõelda vaid katkestamisest. Ei jaksanud kellelegi otsa vaadata ega naeratada, panin vaid silmad kinni ja üritasin lõpuni kulgeda. Nii mõnus oleks olnud lihtsalt murule pikali visata, kuid sundisin end siiski jätkama, sest tuldud oli ju pikk tee ja nüüd jäi vaid lõpuni minna. Ilmselt läksin lõpuni vaid tänu oma tublidele abilistele: oli ju üks neist lausa Tartust operatiivkorras uute rattaprillidega kohale kihutanud ning teine pool Harjumaad läbi sõitnud – samuti rattaprillide otsingul. Niisiis komberdasin kuidagi üle finishijoone, viskasin pikali ja enam liigutada ei soovinud.

Oli raskem, kui ma oodata oleksin osanud...kuid olud olid sellised ja kõike arvesse võttes: olen õnnelik, et need 11 tundi ja 20 minutit siiski vastu pidasin! Järgmisel aastal ilmselt enam kodumaal kakelda ei jaksa, vaataks ka, mis mujal põnevat toimub...
Samas on meil ju päris mitu vägagi võimekat naisterahvast, kes poolpikal suurepärast vormi näidanud. Seega - mis see täispikk siis ära ei ole? Kõik starti!

[Jaaguar]

Kui jutt kisub vägisi teema raames ka muudele võistlustele, siis nüüd saan pajatada kogemuse 1. septembril, Poolas, Borówno - Bydgoszczy vahel peetud täispika kohta.
Nagu juba mitmendat aastat, on märklauaks maagilise 10 h alistamine - seda ka seekord. Heal juhul lootsin 10 h alistada kohe esimeses raundis korraliku pöördelt kannalöögiga... e lootsin graafikut edestada juba ujumises. Ratast uskusin sõitvat iga ilmaga vähemalt 5:15 ja 3:30 jooks ei ole enam ammu mingi ületamatu asi.
Nüüd reaali tagasi:
Arutasime enne võistlust Tõnuga, kuna algab sügis. Kalendri järgi pole veel alanudki, kuid teoreetiliselt kogemusele tuginedes, on tegelik sügise algus sisuliselt toimunud alati koos kooliaasta algusega. See tähendab seda, et enam ei tehta suviseid tegevusi: ei käida ujumas, ei käida paljajalu, ega nappides riietes jne. Täpselt nii juhtuski. Paar päeva enne, e 29 - 31. augustikuu päevad olid Bydgoszczys imeilusad: suhteliselt tuulevaiksed, 20 + kraadi sooja, kuiv, kergelt pilves... e supertingimused parimat tulemust tulistada. Siis 1. septembri hommikul mõtlesin, et eelm a kurvale kogemusele tuginedes, peab ka ilma vaatama. Ehmatusega nägin, et pool päeva on 13 - 14 kraadi sooja, tuleb vihma ja puhub tugev tuul - 5-10 m/s. See tähendas juba pikka riietust, mille lisasin hommikul T 1 kotti. Autost välja astudes, ei olnud veel valgekski läinud ning oligi täiesti külm. Millegipärast viibis ka start ning sain veel vees 10 minutit niisama passida. Et natukenegi silma paista, ronin tavaliselt ikka stardirivi etteotsa ning tean väga hästi, mis sellele järgneb. Nii läkski. Kohe tuli seljatagant 100 torpeedot, kellel otseujumise tüürid olid täiesti puudu. Parim pilt oli selline, kus kaheltpoolt rammiti korraga. Tajusin seda paar sek varem ja sukeldusin ning lasin neil omavahel edasi võidelda. Nii palju kõverjoonelist ujumist korraga ei olnud eales varem näinud. Ise tundsin ennast seevastu väga tubli sirgeltujujana. suvaline suuna check andis vähemalt 90% positiivset. Samuti ei tundunud kiirus väga väike. Tuul hakkas just nüüd tõusma ning viimasel lõigul oli minu jaoks sisuliselt tormine meri, kus laine üle pea kihutas. Tegelikult sai see olla vast 30 - 40 cm, aga sisemaa mehele täiesti vastuvõetamatu. Näiliselt tundus asi hea, kui Tõnu poleks öelnud vaheaegasid, mis ei tundunud stardist võetud ajaga üldse kokku minevat - 3. ring 1:12. See peaks olema juba final lap result. Mõtlesin, et kuulsin valesti või öeldi kuidagi muus kontekstis, ega lasknud heal algusel meelt morjendada. Täna vaatan tulemusi, siis seal on 1:36. Kui rada oligi natuke pikem ja tuul natuke tugevam, siis on ikkagi kuidagi nõrk see asi... Teiselt poolt 52. tulemus 118 st lõpetajast. stardis oli ca 150 nime. Vahetusala oli seekord nii pikk, et ei teakski, et seal võiks ka veekogu kuskil olla - ca 400 m. Vahetusalas tundus, et rattaid veel oli ja lootus püsis endiselt kõrge. Läks nobedalt: 3:21, e kõige kiirem vahetusala. Esimeselt 17 sek tagasi võidetud. Vaevalt see kiirus jooksuga sai saavutatud, vaid pigem tegevuste minimaliseerimisega. Ratta algus oli natuke raske, aga vahel ongi nii ja lasin grammi rahulikumalt, sest alguses oligi läänesuunaline lõik ja tuul puhus korralikult otse vastu. Rada ise vajaks samuti eraldi kirjeldamist, sest on kindlasti täiesti omapärane. Nagu märgitud, puhus tugev läänetuul, st et ei puhu lääne poole, vaid lääne poolt:)! Alguseks sõideti 1,3 km lääne poole, seejärel küljetuules põhja suunas 2 km ja tagasi lõuna poole. Tagasipööre on nii kitsa koha peal, et peab sisuliselt seisma jääma. Vbl 3 m annab laius välja. Enamus teevad seal jalagi lukust lahti. Väike eelis on, kui on soovi metsakaks. siis ei kaota kiirenduste aegasid, vaid täiendav ajakulu on ainult tarviliku jaoks. Seejärel veel vastu tuult ca 1,5 kiltsa ning uuesti põhja poole ja tagasi - 2 x 2,5 km. Alguses on tee nagu Tallinnas Peterburi mnt see paneelidega osa, kus peab väga ettevaatlik olema. Viimasel lõigul on nagu Viitna võistlus (kes mäletab), e nagu Viitna-Kadrina tee - selline tugevalt krobeline ja mingis osas ka päris korralik. Ettevaatlik peab olema kogu aeg, sest ka siledal lõigul on üllatusi: kaevud, praod, vajunud kohad. 13 km on suht koledat teed, nüüd on lõik tiba parem. Kokku 6 km on täitsa viisakas, mis koos liikluse täieliku sulgemisega politsei poolt, annab võistlusele tugeva positiivse punkti. Igal ristmikul on politseinik või 3 ja tihti koos autoga risti külgeneva tee suhtes. Mõnel ristmikul oli kolm politseinikku ja kaks autot. Täiesti lukus liiklus igast august. Nüüd jätkub krobeline osa 1,5 km vastutuuletunnelis, millele järgneb laskumisega kurv ja kurvi teises pooles algab äsja asfalteeritud pool kergliiklusteed. Pool tähendab, et paremal pool on asfalt pandud ja vasakul mitte ning uue osa moodustab kihipaksune terav rant. Esimesel ringil lõikasin tiba liiga sisse ja raksatasin vastu teravat äärt. Palvetasin ja lootsin parimat. Mulle andestati, aga 200 m edasi oli üks mees nukra näoga tee ääres ja uuris ratast. Tema vist ei palvetanud. Ta pidi ka kõvem mees olema, sest oli enne mind ju seal:)...ja oli seal, sest ütles vbl hoopis mõne halva sõna. 1 km siledat uut kergliiklusteed, mille lõpuosa läks mõnusalt alla ja kus võiks arendada kiirust 50 - 60+, lõppes raudtee ületamisega silla abil, kus jalakäijad pool korrust üles kõnnivad ja samuti teiselt poolt alla. Rataste jaoks ehitati sinna Ramirendi tellingutest trampliin. tellingu nn korruseplaadid risti aga ei moodustanud kuidagi ühist tasapinda ja trepp oli ikkagi olemas. Seega järjekordne täielik mahapidurdus ja meelitamine. Edasi pikk laskumine, mida võiks kirjeldada sarnaselt, kui Tallinna Telliskivi tn praeguses seisukorras viia Nõmme mäe asemele. Alla saamine oli samuti kunst. Võis ka kihutada, aga selleks pidid enne augud iusasti ilma vigadeta pähe õppima. Kuna neid oli seal ohtralt, oleks õppimisel kasu ohtratest kukkumistest ja ratta parandamisest. Kuna võõral mehel aeg napp ja ressurss kallis, siis ikka tasa ja targu, viimasel ringil ka natuke kiiemini. Kokku 4,5 km kahtlast ja
kehvapoolset teed. Oleme jõudnud 25. km le, kus pööratakse järsus kurvis tagasisuunale. Kurvi keskosa iseloomustavad teravate äärtega betoonplaadid, mille vahel on munakivid, kokku ca 10 m, aga vajadus maha pidurdamiseks on jälle olemas. Nüüd oleme Euroopas. Algab ilus, uuepoolne kergliiklustee, kus pideva aiaga on 2 km eraldatud jalakäijad ja muud turistid ning jooksurada, mis kulgeb osalt samal lõigul. Ilus sile, aga tuleb mäest üles tagasi saada - kiirus olematu! Edasi tuleb ühinemine juba tuttava lõiguga, kus küljetuul jalaga vastu esiratast taob, puu otsast lehti ja oksi kaela loobib. Viimaseks ringiks oli asfaltteest kujunenud paras metsarada, kus oksad ja lehed põhiosa moodustasid suure osa teekattest. Sedasi läbiti 4,5 ringi. Seekord väga palju skalpe ei saanud võtta - mõned aeglased. Mtegelt pidi neid ca paarkümmend olema, kui kohta etapi aja järgi vaadata. Viie tunni jooksul on lootused muidugi enamaks.
Jooksurada oli tasane, enamasti asfalt ja tubli 4+ hinde vääriline. Boonust lisab korralik märgistus, aedadega eraldatus, täielik turvamine ja igal ringil läbiti suure staadioni ring, kus tundsid ennast tõeliselt pisikesena. Wiki ütleb, et staadioni suuruseks on 50 000 kohta. Alguses oli täiesti kindel tunne. Keskel hakkasin natuke kahtlema, aga paar viimast tuli julgus vajutada jälle tagasi ning võitsin mõned kohad veel. Jälle tehtud, kümnes kord kirjas ja kui veel numbritele keskenduda, siis väga halvasti ka ei läinud. Lõpetajaid oli 118. Startis ca 150. Ujumises aeg 1:35:59 andis 52 koha, e üle keskmise. Rattaetapi aeg 5:40:55 andis 27. tulemuse ning jooksuks kulus 4:08:28, mis on 28. tulemus. Seal, kus kiirused kõige väiksemad, olid minul kõige suuremad: mõlemad vahetusalad olid sel korral minul kõige nobedamad. Lõpptulemuseks kujunes küll ajaliselt kohutav 11:29:48, kuid koht on täiesti protokolli esilehel ja 24. real. Vanusegrupis lisaks hoopis 8. koht. Selles vaates ei olegi väga halvasti...?!
http://www.tri-sport.pl/

Kuidas aidata otsustada, kas osaleda või mitte. Argumente on erinevaid.
Süüa anti nii eelmisel õhtul kui pärast finišit, nännikott oli viisakas, osalustasu mõistlik, Poola rahvas on
väga sõbralik ja abivalmis. Saime mitmega tuttavaks. Rajad on väga hästi turvatud, värskenduspunkte on teistel üritustel tihedamalt, seda vbl oleks võinud rohkem olla. Võistluse kultuur oli hea: tuulessõitu ei näinud, tervitati, tehti viisakaid kommentaare. Paljud oskasid kas inglise või vene keelt ja sai lobiseda. Paljud muidugi pan´ist kaugemale ei saanud.
Traditsioonilistest reeglitest ei teatud sealmaal mitte midagi. Tuulessõidutsoon oli 7x2 m, Vahetusala jooned selgusid hommikul - enne ei teadnud keegi midagi. Mida peab jätma kotti, mida võiks rattale, oli samuti tundmatu teema ja läks pilla-palla. 1. vahetusala on sigapikk - isegi kerge jooksuetapimaiguline, mille mõõdu võiks jooksurajalt maha arvutada?! Isiklik abi võis olla kõikjal va ametliku värskenduspunkti juures - tee, mis tahad... T 1 kotid oli esimestel numbritel täiesti tagumises diagonaalnurgas vahetusalas, e tuli teha kõige suurem ring. Kõige kohutavam oli muidugi rattarada. See oleks minule asja teades tõsine argument mitteosalemiseks. Nagu tulemused näitavad, siis häid tulemusi seal ei ole ennegi tehtud ja see ei ole sellepärast, et mehed oleks viletsad, vaid tingimused olid küllaltki karmid. Alla 5 h sõitjaid oli aint 2. Kaldun arvama, et rattaraja pärast rohkem ei lähe. Kui paremat ei leia, võtan sõnad tagasi. Kes mõne hea ürituse leiab, pakkugu kõigile! Hea kalender on http://www.k226.com/
Ka Eesti oma saime sinna üles! Oleksin järgmisel aastal käsi kuskil juuni lõpus mõnes meiega sarnases
vöötmeriigis ja augusti lõpus, sept alguses võiks kuskile soojemale maale ürituse sättida. Juulis on Soomes vahva poolpikk: http://www.finntriathlon.fi/
Lubasin sinna minna.

[MargusH]

. Juulis on Soomes vahva poolpikk: http://www.finntriathlon.fi/
Lubasin sinna minna.

Finntriatlon 2014 müüdi 24h-ga välja. Kui juba kirjas pole siis keeruline peale saada.

[Ivota]

[quote="caiz"]Ivo - ma ei teadnudki, et me samas võistlusklassis konkureerisime!?

Kui üks eesmärk on läinud siis tuleb võtta teine jne Seekord olid naiste kiirused mulle sobivad ja motiveerivad

[Pirita]

Väga kift lugemine. Tänud selliste kirjutiste eest. Sellisele huvitavale infovahetusele on lugejaid võin omalt poolt kinnitada.

[dr Holden]

Otsin kaaslasi minemaks varakevadel (10. mai) Barcelona lähistele IRONCAT' nimelisele täispikale!

Ärge hakake kohe ründama, et nii vara ei saa valmis olla - mina just siis olen ja peale seda hakkab vorm langema.....
Tahaks kohe kevadel nö iga-aastase kohustusliku täispika ära teha, siis suvi vaba ja muretu. Kui hästi läeb, siis augusti lõpupoole teeks Keilas kohalikku kah!!!

Läheks lennukiga Riiast Barcasse, sealt rendiks auto, otsiks elamise jne. Kogu pakett kokku 3-4 osaleja korral koos osalusega ca 6-700 euri.

Edasine suhtlus privas....

[Ivota]

Otsin kaaslasi minemaks varakevadel (10. mai) Barcelona lähistele IRONCAT' nimelisele täispikale!

Ärge hakake kohe ründama, et nii vara ei saa valmis olla - mina just siis olen ja peale seda hakkab vorm langema.....
Tahaks kohe kevadel nö iga-aastase kohustusliku täispika ära teha, siis suvi vaba ja muretu. Kui hästi läeb, siis augusti lõpupoole teeks Keilas kohalikku kah!!!

Läheks lennukiga Riiast Barcasse, sealt rendiks auto, otsiks elamise jne. Kogu pakett kokku 3-4 osaleja korral koos osalusega ca 6-700 euri.

Edasine suhtlus privas....

Hea idee Ivar! Ma täitsa mõtleks selle peale ja broneeriks koha! Mai alguses pole seal vast väga kuum ka veel. Raskem küsimus on abistajate leidmine. Ja ilma nendeta on pagana keeruline seda võistlust teha. Ideid?

[relk]

Mis abistajaid teil vaja on? Mul ei olnud ühtegi abistajat ja ei näe ka põhjust miks neid vaja peaks olema. Täispika (Ironman'i) mõte ongi see, et igaüks on üksi rajal koos kõikide, jookide, söökida ja varu rehvidega. Õigel võistlusel on nagunii abistajate abi sisuliselt keelatud (tavaliselt ainult kahes kohas kogu päeva peale võidakse sulle midagi oma abistaja poolt anda).

[hobbyists]

Mis abistajaid teil vaja on? Mul ei olnud ühtegi abistajat ja ei näe ka põhjust miks neid vaja peaks olema. Täispika (Ironman'i) mõte ongi see, et igaüks on üksi rajal koos kõikide, jookide, söökida ja varu rehvidega. Õigel võistlusel on nagunii abistajate abi sisuliselt keelatud (tavaliselt ainult kahes kohas kogu päeva peale võidakse sulle midagi oma abistaja poolt anda).

Selles kahes kohas abistajat vaja lähebki
Raskemaks on enda jaoks seda võistlust lihtne teha aga enamus läheb ikka parimat aega püüdma, vähemalt teisel katsel kindlasti.

[Jaaguar]

Aironkätile pakun hetkel 50-50. Aeg klapib, aga paar ütitust on veel, mis võivad kalendrit segada. Lisaks on meres ujumine kindlasti paras katsumus. Püüan ehk kuu jooksul järgm a kalendri paika loksutada! Samuti on soov alati ka muid plaane reisi sisse siduda. Muidu täitsa ... mixmitte!

[Salmiakki]

Ironcatil teil lihtne ei saa olema, nt 53. koha saanud vend sõitis sel aastal ratast ligi 44km/h keskmise kiirusega .. ja siis jooksis maratoni 5.21-ga.

[dr Holden]

Ironcatil teil lihtne ei saa olema, nt 53. koha saanud vend sõitis sel aastal ratast ligi 44km/h keskmise kiirusega .. ja siis jooksis maratoni 5.21-ga.

Ju siis oli aastaga rattatrennile panustanud, sest aasta varem tegi ta ratast 5:39 ja jooksu 4:23. Teiste meeste tulemustes midagi ebanormaalset pole...

[Martin K]

3 eesti meest on tules:

http://www.ironman.com/triathlon/covera ... z2hIsILMpL

[dr Holden]

Otsin kaaslasi minemaks varakevadel (10. mai) Barcelona lähistele IRONCAT' nimelisele täispikale!

Ärge hakake kohe ründama, et nii vara ei saa valmis olla - mina just siis olen ja peale seda hakkab vorm langema.....
Tahaks kohe kevadel nö iga-aastase kohustusliku täispika ära teha, siis suvi vaba ja muretu. Kui hästi läeb, siis augusti lõpupoole teeks Keilas kohalikku kah!!!

Läheks lennukiga Riiast Barcasse, sealt rendiks auto, otsiks elamise jne. Kogu pakett kokku 3-4 osaleja korral koos osalusega ca 6-700 euri.

Edasine suhtlus privas....

Upitaks väheke seda teemat, sest soodusregamine lõppeb 4.12.2013 ning hetkel on Lufthansaga väga soodsad piletid saadaval. Kas huvilisi on?