Minu jaoks midagi meeldejäävat
No nii. Tänaseks on mul juba pilt ette tulnud ja seoses sellega ka väike arusaam kuhu kur...t ma oma nina olen toppinud. See nagu suurte poiste pärusmaa, kuhu mul pole eriti asja olnud.
Alguseks teadsin ma küll sellistest sarjadest nagu H100, Saku100, Vooremäe3000 ja KOMO100 (praegune KOMO66), kuid pidasin neid ikka friikide üritusteks, kuhu minul pole just asja. Seega ma ei saagi aru oma meeltesegadustest kuidas ma ennast ühel kevadisel päeval KOMO registreerimise lehelt leidsin, ning olin juba oma osaluse kinnitanud. No lahe, aga.... paar nädalat hiljem kui juba saku kolmapäevaku radadel kulgesin,ning sadul kallale kippus tulema, tabasin end mõttelt, et siia Saku 100 –le mul küll asja ei ole, sest juba mingi 14km läbi raputab ja küpsetab, ilma igasugust tõusudetta. KOMO66 olin ma aga sootuks unustanud. Kuid seda aitas meelde tuletada neljapävane kalendri piiks... Issand... See ei tõota küll head. Ilmataat oli sammuti oma pilved kohale vedanud ja sadu võis alata... seda lausa kaks päeva vahelduva eduga kuni laupäeva hommikuni, kuis Sakku koguneti. Ei see ole mulle kontimööda, kuid ilm tundus juba tahedam. Mõtted liikusid ikka sinna KOMO peale. Jube! Kas minna või mitte...
Pühapäeva hommikul võttsin oma kidura kanarinna hunti täis ja pakkisin asjad, ning asusin Paluküla poole teele. Ei sadanud, ning see oli juba hea. Kohale jõudes suunati mind ilusti parklasse, ning jagati ka number välja... külm... +8, aga kuidagi jäine. Riided vahetatud, ning raja algusega veidi tutvust tegema... Stardist kohe tõus! Proovime kas ikka üles veeretab ennast kuidagi.... ei olnud just kergete killast, kuid üles ma sain.
Seega stardist ma vähemalt ei katkesta.
Aga siis hakkasid mu kõrvu kostma kurjad sõnumid, kuna rada on oluliselt raskem, kui mahamärkimise ajal, siis Keava kontrollpunkti aega liigutati edasi. See pidi vist tähendama seda, et minu planeeritud sõit taandus rohkem kontroll aega mahtumisele, et ikka kogu sõit lõppkokkuvõttes läbida... Mis see siis ära ei ole, 35km 2,5tunniga. Peaks ikka jõudma..
Nii aga nüüd edasise juurde...
Sätin ennast stardi tagumisse rivvi. Eespool paistavad kaunikesti tuntud näod eesti rattaspordis. Väike värin tuleb sisse, kuna ei oska nagu suurt midagi oodata. Stardi pauk antud, ning kogu rivi läheb liikvele. Kogenud hundid alustavad rahulikult, kuid see ei kehti ilmselt minu kohta, kuna tuleb läbida Paluküla tõusude kaskaad, mis minu füüsisele hoobilt meelde tuletas selle puudulikuse! Seega kui ma lõpuks rahulikumale pinnasele jõudsin olid mu silmad ikka kaunikesti pahupidi, ning ainus mõtte, mis peakolus trummeldas oli „võta rahulikult“ seega järgnevaks taastumiseks kulus pea 10km. Hmmm.... Eluvaim hakkas taas endast märku andma, kui rauteeäärsele lõigule saabusin. Selt sain endale ka tagant lähenenud kaaslase, kellega sai edasi kulgetud väga mõnusatel singlitel ja metsaradadel. Tunne aina paranes...
Kuni 30-dal kilomeetril hakkas ees üks KOMO vormis sõitja paistma. Pööre põllule. Kuidagi vatiseks läks. Liigun nagu tigu mööda märga..... kuid ilmselt mul ei ole ainukesena raske, sest paarimees hakkab vaikselt maha jääma, või teab ta mis ees ootab. Päästev mets paistab! Ehk läheb kergemaks...
aga võta nõpust, see raja esimene mudalõik. Loodame et enam hullemaks ei lähe, aga lootus on ikka lollide lohutus, ning selles osas ma eksisin...
Viimase 5km KEAVA kontrollpunktini olid ikka üksjagu vaevalised, ning seega otsustasin seal väikse vahepeatuse teha, et maitsta seal head ja paremat, mis mulle on ette nähtud... Kepsud olid sammuti töntsid, kuid katkestamise tundest oli asi kaugel! Söödud, joodud ja edasi... Järgnevast mäletan ainult, et algasid mingid mäed ja laskumised vaheldumisi, milledele lõppu ei paistnudki. Minu oskustest oli seal tõesti vajaka, seega seenelised oleksid seal ka kiiremini liikunud kui mina oma udupeene rattaga. Ronisin ja kannatasin. Ma ei tea, kaua ma seal juba olnud olin, kui paistis päästev teele väljasõit, ning arvasin, et enam hullemaks minna ei saa... aga võta näpust... rada läks vaid üle tee teisele poole, ning minu pilditu olek muutus seal metsas veelgi pilditumaks. Kui singel taas tee pervele hakkas tõusma, siis paistis väike päiksekiir, et äkki.... aga sinna see taas kustus, kui sinku taas vasakule pani.... nii ma küll finišit ei näe... kell liikus lausa halastamatult, kuigi üle poole rajast oli läbitud! Lõpuks jõudsin kuhugile... see oli TEE!!! Jupike küll, aga siiski parem, kui mitte midagi! Mõnda aega oli päris ok, ning hakkasin ennast paremini tundma, kuniks märkasin silti karupesa singel... Lahe! Egas karud pesa märjale tee... aga selles eksisin taas... Kõik mis ratta alla jäi imes lausa korralikult... Seega ma ei teagi, kaua ja kus, kuid Järgmine tähelepanu köitev silt oli „Mudaaugu singel“ või midagi sarnast. Kui aus olla, siis ma kartsin, et siia ma ka lõppen. See oli kohutav...
Pole ju palju lõpuni, aga kas see peab nii vaevaliselt siis tulema. Raviseanss oli igati korralik, kuni tudsin päästvat ja mitte vetruvat maad oma jalakeste all. Elus järelikult
Ja nii need Paluküla mäed lähenesid, mis oma olekus enam ei tundunudki nii hirmsad kui alguses... ju selle pärast, et FINIŠ paistis. Veel mõned keerutamised ja viimane tõusu põks, ning laskumine päästva joone poole oligi ees. Jess... Kohal!!! Ja enne finiši sulgemist...
ja isegi poole tunnise varuga, kuigi Keavas oli veel tunne, et suudan selle ikka 4h-ga läbida. Seega eesmärk oli miinimumiga täidetud.
Suured tänud korraldajatele, minu silmade avamise eest, et nii ka võib, kuid sõit polnud kindlasti tavainimesele kergete killast, kuid loodan, kui end taas korralikult ravin, ehk õnnestub ka järgmisel aastal platsis olla!!!
Kenad pildid Rivo´lt
Kahvlis tegelasi on ilmselt teisigi, kui vaadata nende võistluste protokolle 2011-12 aastast. Osalejate kattuvus on täiesti oluline: 2011 osales 46 ratturit mõlemal sõidul ja 2012 a. 15 ratturit. Selle seltskonna protsentuaalne osakaal on suur. 2013-Komol osales 13 ratturit (27%) kes potentsiaalselt sõidaks mõlemat, tõsi, nimesid vaadates pole see neile ilmselt probleem ka need sõidud samal päeval teha. Pehmema otsa vennad nagu mina peavad valima ja osavõtt ju kannatab... mõlemad on ägedad üritused.
.
