24.08.2019 Saadjärvel on triatleetide kõrval eraldi arvestus ka ainult ratturitele eraldistardist 100 ja 180 km.
http://triathlonestonia.ee/maantee-eraldisoit/
Pikad eraldisõidud Triathlon Estonial 24.08.2019
Foorumi reeglid
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Pikad eraldisõidud Triathlon Estonial 24.08.2019
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Re: Pikad eraldisõidud Triathlon Estonial 24.08.2019
Mõtlesin, et panen oma read ka siia üles.
Eelmisel aastal terendas Keila täispika triatloni poolel rattarajal lõpuajaks 12:00-12:30. Rehvi ora saamine, lühema ventiiliga varukummiga pusimine ja hilisem aja tagasi kerimine tappis lihase. Lõpetasin mitu tundi hiljem kui loodetud.
Sain aru, et suuresti jäi kiirus lihasvastupidavuse ja tugevuse taha.
Seetõttu nihutasin sügisel rohkem trenne jõusaali.
Talvel lisandus meie perre uus pereliige. Töö juures oli personalimuudatus ja seeläbi kasvas kevadel ajutiselt hüppeliselt töökoormus. Kõik see võttis võimaluse pikemateks treeninguteks.
Seetõttu asendus kevadel jõusaalitrenn nädalas korra või kaks bodypumpi’ga. Kõrvale siis suusatamine või jooks.
Vormi testiks pidi saama Viljandi järve ja Tartu maratoni jooks. Viljandi järve jooksuks ei taastunud lihas pikemast tennist ära. Puhtalt omast rumalusest tuli seetõttu leppida aeglase kulgemisega (aeg mõni sek üle 1h). Poolteist nädalat enne Tartu maratoni 23 km starti, tehti lapsele rota-vaktsiini süst. Loomulikult korjasin selle endale üles. Tulemuseks kõrge palavik, kõhulahtisus ja päevaga -4kg. Kuna pilet oli „ostetud“, siis läksin lihtsalt läbima. Seega kaks planeeritud vormi testi kukkusid läbi.
Mai lõpus käis argipäeval süvakükki laskudes põlve küljel pauk. Valu selline, et lase või püksid täis. Iga kord kui põlv läks üle 90 kraadi või komistasin, käis naks ja sellega kaasnes meeletu valu. Füsioterapeutist elukaaslane testis. Tema hinnangul oli „paugu“ põhjuseks liiga pinges külgside ja asjaolu, et reie esimene lihas on üle treenitud, tuhar ning reie tagune nõrk. See omakorda nihutas pinges kõõluse üle mingi nuki, riivates piirkonnas asuvaid närve ja andes seeläbi valuaistingu.
Jooksmisest ei tulnud mitu nädalat midagi välja, rattaga ei saanud sõita. Kuni 90 kraadini kükitamine ok, peale seda käis pauk ja hambad plagisesid. Juuli alguses sain juba kergemalt joosta ja väga kontrollitud liigutusega ratast sõita.
Nädal enne täispikka triatlonit sain teha esimest korda valuvabalt sügavküki (seejuures tuli kontrollida põlve asendit). Seejuures ei saanud ühtegi trenni teha, kus jalg oleks saanud maksimaalse pingutuse. Pigem jäi parimatel hetkedel laeks 70-80%.
Enne täispikka kogunes kilomeetreid järgnevalt (01-08.2019):
Suusatamist 143km
Avaveeujumist 16 km (1,5-2km korraga)
Ratast 1025km (kõik rattatrennid jäid põlvevigastuse aega)
Jooksu 430 km (Sellest 122 km põlvevigastusega)
Jalutamist 121km (enamasti lapsevankriga)
Teadsin, et erilist lootust ei ole rada läbida. Otsisin tuttavaid, kes oleks nõus meeskonnana rajale minema, kuid ei leidnud. Mõtlesin seejärel, et läbin raja nii nagu jalg laseb. Kui läheb väga jamaks, siis astun kõrvale.
Vahele ei tahtnud ka jätta, sest seni olin kõigil 13 korral rajal olnud.
VÕISTLUSPÄEV
Pika stardis oli palju uusi nägusid ja väljamaalasi. Meie kohalikke vähem. Ilmselt olid kohalikud oma pika elamuse kätte saanud mõni nädal varem toimunud Tallinna Ironamnilt.
Saadjärve vesi oli meelivalt soe ja enamvähem läbipaistev. Puhus kõva tuul ja lainetus oli järve kohta päris arvestatav (järve laine on võrreldes mere lainega üsna ebameeldiv. Selline terav ja ei kanna). Olin teadlik järve põhjas olevatest jõekarpidest vms, mis võivad kokkupuutel kriimustada.
Ujumise stardi järel kandis kohe hoovus tugevalt kõrvale. Teisele ringile minnes keeras laine ühel hetkel mind valesse suunda. Õnneks sekkus julgestaja/ kanuumees, kes tegi märkuse minu suunavaliku kohta. Suur aitäh talle selle eest! Ise oleks ilmselt oma eksimust oluliselt hiljem märganud (peale võistlust kuulsin, et päris paljud olid lainetes suunataju kaotanud). Julgestuspaate oli see aasta üllatavalt palju, teisalt veekogu ka oluliselt suurem kui eelmistel kordadel. Lainemöllus tundusid poid kuidagi väiksed või vales kohas olevat. Mõtlesin, et äkki oleks rohkem abi olnud, kui rada oleks märgitud kolmnurgana või silm oleks osanud leida kaldalt orientiiri. Kuna kahtlesin vees pidavalt suunavaliku üle, siis kannatas ka liikumiskiirus. Veest väljusin ajaga 1:29. Aega kulus 15 min enam kui oleks võinud. Samas olid ka teiste ujumisajad kehvemad kui tavaliselt.
Rattarajal oli Jõgeva poole kulgedes korralik vastutuul. Tagasiteel teisel järvekaldal aga ülikonarlik asfalt, mis ei soosinud kuidagi kiiruse püsimist. Mitmel korral väristas pumba lahti. Kuna põlvejama tõttu ei saanud sadulast püsti tõusta, siis kippus sõites selg kangeks jääma (senini olin pea alasti eelistanud tõusudel sadulast tõusmist). Igal ringil tegin toidulaua juures peatuse. Veidi kahju oli vaadata 4-6 teenindajat, kes olid valmis tegema kõik selleks, et ma ei peaks hoogu maha võtma ja saaks vajaliku liikumiselt kätte. 60 km enne rattaraja lõppu oli toss päris otsas. Olematu sõidukiirus langes veel 1-2km/h. Kontroll jala asendi üle kippus kaduma. Viimasel ringil käis põlvest kaks korda pauk läbi. Õnneks oli põlv võistluspäevaks niipalju paremas seisus, et sellega ei kaasnenud ülisuurt valuaistingut.
Jooksurajale siirdudes tervitas palav päike, mis lõi olematul jooksukiirusel pulsi 150-ni. Lisaks tekkis põlve kuumustunne (sarnane nagu vahetult peale trauma saamist kui üritasin joosta). Otsustasin jalutamise kasuks, samal ajal kalkuleerides, kas enne saab kontrollaeg ümber või ületan finišioone.
Kui õhk läks jahedamaks, siis hakkasin lõiguti jooksma. Toss hõõrus kui vanakurat, kuid kuidagi sain üle lõpujoone. Kontrollaja lõpuni (17h) jäi veel veidi üle tunni.
Võrreldes Keilaga meeldis eelkõige ühtne vahetuala koht. Kuna mul ei ole kunagi motoriseeritud abiväge, siis seekord oli väga mugav kaasaelajatel ühes punktis aega parajaks teha.
Ujumisrada võiks olla kolmnurk või kuidagi seotud looduslikke orientiiridega. Nii suures veekogus ujudes on keeruline leida head sihtmärki, mille järgi ujuda.
Rattarada oli oluliselt raskem kui Keilas, kuid huvitavam - tõsi, eelistaks väiksemat ringide arvu.
Jooksurada oli hea, paar pikemat tõusu ja paar meeldivat laskumist. Päikselise ilma korral tahaks rohkem varju, kuid see-eest on jooksurada putukavaba.
Pealtvaatajate ja abistajate jaoks on tegemist hea koha valikuga. Vajadusel saab vihma eest minna Jääaja keskusesse varju. Samuti saab sealt osata sooja toitu, mis nii pika päeva puhul ei ole üldsegi vähetähtis.
Kui mõelda tagasi Keilale, siis Keilast jään igatsema veekeskust/ sauna.
Kui nüüd mõelda veelkord sportlikule poolele, siis Keila raja läbiks ilmselt iga vähegi liikumisharjumusega inimene. Saadjärve rada eeldab aga väheke tõsisemat ettevalmistust. Kindlasti ei ole see rada, mis läbitakse olematult treeningmahult.
Sügav kummardus korraldajate ja abistajate ees!
Eelmisel aastal terendas Keila täispika triatloni poolel rattarajal lõpuajaks 12:00-12:30. Rehvi ora saamine, lühema ventiiliga varukummiga pusimine ja hilisem aja tagasi kerimine tappis lihase. Lõpetasin mitu tundi hiljem kui loodetud.
Sain aru, et suuresti jäi kiirus lihasvastupidavuse ja tugevuse taha.
Seetõttu nihutasin sügisel rohkem trenne jõusaali.
Talvel lisandus meie perre uus pereliige. Töö juures oli personalimuudatus ja seeläbi kasvas kevadel ajutiselt hüppeliselt töökoormus. Kõik see võttis võimaluse pikemateks treeninguteks.
Seetõttu asendus kevadel jõusaalitrenn nädalas korra või kaks bodypumpi’ga. Kõrvale siis suusatamine või jooks.
Vormi testiks pidi saama Viljandi järve ja Tartu maratoni jooks. Viljandi järve jooksuks ei taastunud lihas pikemast tennist ära. Puhtalt omast rumalusest tuli seetõttu leppida aeglase kulgemisega (aeg mõni sek üle 1h). Poolteist nädalat enne Tartu maratoni 23 km starti, tehti lapsele rota-vaktsiini süst. Loomulikult korjasin selle endale üles. Tulemuseks kõrge palavik, kõhulahtisus ja päevaga -4kg. Kuna pilet oli „ostetud“, siis läksin lihtsalt läbima. Seega kaks planeeritud vormi testi kukkusid läbi.
Mai lõpus käis argipäeval süvakükki laskudes põlve küljel pauk. Valu selline, et lase või püksid täis. Iga kord kui põlv läks üle 90 kraadi või komistasin, käis naks ja sellega kaasnes meeletu valu. Füsioterapeutist elukaaslane testis. Tema hinnangul oli „paugu“ põhjuseks liiga pinges külgside ja asjaolu, et reie esimene lihas on üle treenitud, tuhar ning reie tagune nõrk. See omakorda nihutas pinges kõõluse üle mingi nuki, riivates piirkonnas asuvaid närve ja andes seeläbi valuaistingu.
Jooksmisest ei tulnud mitu nädalat midagi välja, rattaga ei saanud sõita. Kuni 90 kraadini kükitamine ok, peale seda käis pauk ja hambad plagisesid. Juuli alguses sain juba kergemalt joosta ja väga kontrollitud liigutusega ratast sõita.
Nädal enne täispikka triatlonit sain teha esimest korda valuvabalt sügavküki (seejuures tuli kontrollida põlve asendit). Seejuures ei saanud ühtegi trenni teha, kus jalg oleks saanud maksimaalse pingutuse. Pigem jäi parimatel hetkedel laeks 70-80%.
Enne täispikka kogunes kilomeetreid järgnevalt (01-08.2019):
Suusatamist 143km
Avaveeujumist 16 km (1,5-2km korraga)
Ratast 1025km (kõik rattatrennid jäid põlvevigastuse aega)
Jooksu 430 km (Sellest 122 km põlvevigastusega)
Jalutamist 121km (enamasti lapsevankriga)
Teadsin, et erilist lootust ei ole rada läbida. Otsisin tuttavaid, kes oleks nõus meeskonnana rajale minema, kuid ei leidnud. Mõtlesin seejärel, et läbin raja nii nagu jalg laseb. Kui läheb väga jamaks, siis astun kõrvale.
Vahele ei tahtnud ka jätta, sest seni olin kõigil 13 korral rajal olnud.
VÕISTLUSPÄEV
Pika stardis oli palju uusi nägusid ja väljamaalasi. Meie kohalikke vähem. Ilmselt olid kohalikud oma pika elamuse kätte saanud mõni nädal varem toimunud Tallinna Ironamnilt.
Saadjärve vesi oli meelivalt soe ja enamvähem läbipaistev. Puhus kõva tuul ja lainetus oli järve kohta päris arvestatav (järve laine on võrreldes mere lainega üsna ebameeldiv. Selline terav ja ei kanna). Olin teadlik järve põhjas olevatest jõekarpidest vms, mis võivad kokkupuutel kriimustada.
Ujumise stardi järel kandis kohe hoovus tugevalt kõrvale. Teisele ringile minnes keeras laine ühel hetkel mind valesse suunda. Õnneks sekkus julgestaja/ kanuumees, kes tegi märkuse minu suunavaliku kohta. Suur aitäh talle selle eest! Ise oleks ilmselt oma eksimust oluliselt hiljem märganud (peale võistlust kuulsin, et päris paljud olid lainetes suunataju kaotanud). Julgestuspaate oli see aasta üllatavalt palju, teisalt veekogu ka oluliselt suurem kui eelmistel kordadel. Lainemöllus tundusid poid kuidagi väiksed või vales kohas olevat. Mõtlesin, et äkki oleks rohkem abi olnud, kui rada oleks märgitud kolmnurgana või silm oleks osanud leida kaldalt orientiiri. Kuna kahtlesin vees pidavalt suunavaliku üle, siis kannatas ka liikumiskiirus. Veest väljusin ajaga 1:29. Aega kulus 15 min enam kui oleks võinud. Samas olid ka teiste ujumisajad kehvemad kui tavaliselt.
Rattarajal oli Jõgeva poole kulgedes korralik vastutuul. Tagasiteel teisel järvekaldal aga ülikonarlik asfalt, mis ei soosinud kuidagi kiiruse püsimist. Mitmel korral väristas pumba lahti. Kuna põlvejama tõttu ei saanud sadulast püsti tõusta, siis kippus sõites selg kangeks jääma (senini olin pea alasti eelistanud tõusudel sadulast tõusmist). Igal ringil tegin toidulaua juures peatuse. Veidi kahju oli vaadata 4-6 teenindajat, kes olid valmis tegema kõik selleks, et ma ei peaks hoogu maha võtma ja saaks vajaliku liikumiselt kätte. 60 km enne rattaraja lõppu oli toss päris otsas. Olematu sõidukiirus langes veel 1-2km/h. Kontroll jala asendi üle kippus kaduma. Viimasel ringil käis põlvest kaks korda pauk läbi. Õnneks oli põlv võistluspäevaks niipalju paremas seisus, et sellega ei kaasnenud ülisuurt valuaistingut.
Jooksurajale siirdudes tervitas palav päike, mis lõi olematul jooksukiirusel pulsi 150-ni. Lisaks tekkis põlve kuumustunne (sarnane nagu vahetult peale trauma saamist kui üritasin joosta). Otsustasin jalutamise kasuks, samal ajal kalkuleerides, kas enne saab kontrollaeg ümber või ületan finišioone.
Kui õhk läks jahedamaks, siis hakkasin lõiguti jooksma. Toss hõõrus kui vanakurat, kuid kuidagi sain üle lõpujoone. Kontrollaja lõpuni (17h) jäi veel veidi üle tunni.
Võrreldes Keilaga meeldis eelkõige ühtne vahetuala koht. Kuna mul ei ole kunagi motoriseeritud abiväge, siis seekord oli väga mugav kaasaelajatel ühes punktis aega parajaks teha.
Ujumisrada võiks olla kolmnurk või kuidagi seotud looduslikke orientiiridega. Nii suures veekogus ujudes on keeruline leida head sihtmärki, mille järgi ujuda.
Rattarada oli oluliselt raskem kui Keilas, kuid huvitavam - tõsi, eelistaks väiksemat ringide arvu.
Jooksurada oli hea, paar pikemat tõusu ja paar meeldivat laskumist. Päikselise ilma korral tahaks rohkem varju, kuid see-eest on jooksurada putukavaba.
Pealtvaatajate ja abistajate jaoks on tegemist hea koha valikuga. Vajadusel saab vihma eest minna Jääaja keskusesse varju. Samuti saab sealt osata sooja toitu, mis nii pika päeva puhul ei ole üldsegi vähetähtis.
Kui mõelda tagasi Keilale, siis Keilast jään igatsema veekeskust/ sauna.
Kui nüüd mõelda veelkord sportlikule poolele, siis Keila raja läbiks ilmselt iga vähegi liikumisharjumusega inimene. Saadjärve rada eeldab aga väheke tõsisemat ettevalmistust. Kindlasti ei ole see rada, mis läbitakse olematult treeningmahult.
Sügav kummardus korraldajate ja abistajate ees!