Sel korral oli see minu jaoks siis juba kolmas tuur ja teist korda õnnestus ka finišeerida. Eelmisel aastal jäi tuur teisel etapil saadud vigastuse tõttu pooleli. Samuti sai sel korral soolosõit ära proovitud, sest igaastane paarimees on hetkel väga heas hoos ja ma polnud lihtsalt nõus 3 päeva tema tuules vaevlema.
Kütiorg: Viimane võistlus kus sai osaletud oli JRM-poolik, seega polnud mul oma sportlikust vormist mingit ülevaadet ja 13,5 km peale lubatud 300m tõusumeetrit sisendasid teatavat aukartust. See teeb km kohta küll kõigest 22m tõusu, mida polegi palju, aga stardiala juurest sinna kuristikku vaadates ei tundunud see 22m kuigi lohutav olevat. Mõni tund varem maha sadanud padukas oli raja väga libedaks teinud ja metsavahe oli pärast driftijaid täis. Samuti oli vihm muidu sõidetavana tunduvad tõusud libedaks muutnud, laskumistest muidugi rääkimata. Kuna reedesest etapist nagunii midagi ei loe, siis hoidsin jalga lõputõusuks ning seal sai nii mõnigi sõitja veel ära karistatud.
Unustamatud on ka need udused vaated, kui Kütiorust sai ööbimspaika sõidetud.
Kütioru valikule 5+ ning kuiva ilmaga oleks see võinud isegi 10 km pikem olla ja miks mitte +200 tõusukat siis veel lisaks.
Läti päev: Peale seda reedest padukat võis ainult rõõmustada, et teiseks päevaks oli läti trip planeeritud. Kuna sealpool pinnas liivasem ja paduka mõju tõenäoliselt väiksem. Kuna viimasel ajal ei pea eriti tuules ja puntides sõitmiset lugu, siis enese säästmiseks ja lihtsamalt lätti jõudmiseks tuli end ikkagi kuhugi punti sättida. Loomulikult kukkusin mitmest pundist välja kuni lõpuks tekkis selline mõnus kolmene punt, kus Vaiko Järvi tegi tempot ja Marko Pohlaga istusime tal tuules. Kõik tundus ideaalne kuni ühel kiirel laskumisel külje maha panin ning läinud nad olidki. Edasi tempo juba langes ja tagant poolt tulijad pikalt vestlema ei jäänud. Pagana maal järveäärsel singlil, mis on mul alati selle etapi lemmik olnud, lasin mootori korra veel peeneks ja jõudsin singli lõpuks ka Järvile ja Pohlale järgi, aga kohe peale singlit lükkas mootor end uuesti chill modele peale ja sai üksi edasi tiksutud. Peale teist tp-d, kruusalõikude lõpuks, jõudis Ahto Kruusmann mulle tuulde, soovitasin tal küll kohe edasi liikuda, sest liikusin juba langevas tempos. Aga kuna ta oli kruusal pikalt üksi tulnud, siis ei raatsidnud ta sõidukaaslasest loobuda. Mingi hetk vahetas ta mu muidugi krampide vastu välja ja kuna Tervisespordi segapaar uhas meist mööda, siis otsustasin sinna tuulde end haakida. Tänud neile vedamise eest!
Kogu etapp oli läinud nagu arvasin, tõusude ja mõõnadega ja vaim oli Jürihani tõusudekaskaadiks valmis, aga see mis seal ees ootas pani moraalile täieliku põntsu. Õnneks ei olnud ma seal ainus kannataja. Aga tegelikult oli see tõus päris hea.
Päeva pluss: mõnusad kaasõitjad, Läti tüdrukud, kes vett ja kirsse pakkusid ning Paganamaa rajad.
Miinused: 6-7 km enne lõppu kruusal vedelevad geelipakid.
Kolmas päeva: Pikalt midagi kirjutada ei ole, sest sõitsin esimesed 2 tundi täiesti üksi. Vällakal pidi erinevalt eelmisest aastast korra jalastuma. Munamäel sel aastal krampe ei olnud. Esimest korda elus sai mõrvarist alla sõidetud, kuigi see on päris madalaks lihvitud ja tuuri trassidel oli nii mõnigi hullem laskumine minumeelest sees ning Jürihani tõus oli erinevalt laupäevast oluliselt sõidetavamaks muutunud.
Päeva plussid: Varasem start, üle ootuste kuiv rada ja muidugi mõnusad singlid.
Miinuseid ei olnudki
Peale kiiret sööki ja rattapesu sai suund jälle Läti poole võetud ja õhtul sai veel natuke Positivuse muusikafestivali nauditud.
Neile ratturitele, kes pole varem Rõuge Tuuril käinud, julgen küll seda soovitada, sest sellel korral tõestasin, et tuuri saab ka „kohupiima“vormi pealt ilma vaevlemata läbi sõita.
