Nonii, pikk nädalavahe seljataga - mõni muljekatke ka.
Kõigepealt - palun, palun, palun ... tähistage järgmine kord rada selle mõttega, et need õnnetud, kes teistest hiljem starti jõuavad ka teaks, kust rada läheb.
Alustades algusest, siis läksin mina sooja tegema ja põit kortsutama, kui Võru linnapiiris tagumine kumm otsad andis. Tuttav kommenteeris, et "näe, isegi vett laskma ei jõudnud", mille peale ma ratta maha panin ja vähemalt selle asja joonde ajasin.
Tühjeneva kummiga lonkasin tagasi linna, kus 15 minti enne starti esimese ette jäänud Haanja RK särgiga venna käest lähimat rattapoodi küsisin. Juhatati mind Siljasse, kuhu ka kohale sain aga mehanni ei kusagil. Helistati, kutsuti - mehann laiutab käsi - ei ole sellist kummi ega ka jooksu laenata. Juhatati kusagile mujale, kuhu ma isegi et minema hakkasin aga poolel teel eksisin ja starti tagasi läksin. Lahkelt pakuti tagavarakummi, kuid sellest ma keeldusin - riistu vahetamiseks polnud.
Minut enne starti küsis keegi stardikoridoris olnutest, et miks ma ometi selja taga olevasse HE'sse ei läinud. Rabasin ratta selga ja jooksuga sinna. Enne mind oli veel üks hädaline, kes oli esikummist lahti saanud. Tema sai vast 3-4 minutit peale pauku sealt poest minema ja siis võeti mind ette.
Ei hakka pikalt kirjeldama, mis seal toimus aga müts maha tööl olnud mehanni ees - tagumine jooks sai korda ja mina joonele. Läksin stardikoridori ja küsisin seal toimetanud sellide käest, et kuhu see rada siis ka läheb

Juhatati linnast välja ja anti sama kaart, mis sportinfos väljatrükituna kaasa. Selle infoga varustatult panin 15 minti peale teisi ajama.
Kusagil peale Meegomäed ilmus minu üllatuseks tagant veel üks rattur, kelleks osutus sama vend, kes enda esikummi oli enne mind lappinud.
Rajatähistuse arvelt pritsis ta tuld ja tõrva kuni lõpuni - oma osa said "liputajad" ja TP'des olnud ka. Temaga sõitsime (vahelduva eduga ka orienteerusime, sest nii mõneski ristis tuli nuputada, kaarti lugeda, kohalikelt küsida ja lihtsalt oletada) kogu raja lõpuni läbi, noppides mahajäänuid, keda just eriti palju polnud.
Kõige raskem hetk oli mul peale teistkordset Rõugest läbisõitu, kui 50km märgist mööda sõitsime - oi milline demott!! Veits peale Haanjast läbisõitu jäi meile ette üks naissõitja, kes bussi tuules kulges ja keda oli muidugi püüda vaja. Kuna mul kiiruseandurit rattal pole, siis ma saan kõrgusprofiili järgi oletada, et see pidi olema ka see kõige suurem "laskumine" rajal, kus pedaal piltlikult läbi põranda lükati ja jumal teab kust see energia võeti, et seda sõitjat püüda. Noh, kätte me ta saime ja kummalisel kombel oli meie tempo tema jaoks liiga kiire!
Viimased 10km lõpuni olid ka rasked - tuul vastu/küljelt ja natuke viskas vett ka kraevahele. Vahepeal oli tunne, et seisame paigal.
Võru ringteel hakkas eest paistma mingi ratturi neoonroheline särk, kelle püüdmisest paistis et saab ainult unistada. 500m enne lõppu, viimase tõusu alguses, kus see neoonsärk juba omajagu lähemal oli, küsisin paariliselt, et ei tea, kas saaks veel kätte. Tema pakkus, et proovida ju võib, mille peale ma jälle võtsin pagan teab kust veel viimased energiariismed kokku ja panin ülesmäge ajama, lootes et kaaslane järgi tuleb. Päris finishisirgel, nii 50m enne joont sain tolleks hetkeks juba jala sirgu lasknud eessõitja kätte ja läksin mööda. Kogu sõidu minuga olnud kaaslane oli ilmselt kõik rajale jätnud ja tuli ülejärgmisena üle joone. Veelkord aitäh talle - üksi oleks maru kehv olnud.
Kogu selle seikluse lõpptulemuseks ilus ümmargune 100. koht elu esimesel "päris" maantesõidul maanteeratta seljas ja teadmine, et maanteesõit on ikka omaette maailm, mida uurida ja kus toimetada.