Panen siis oma romaani ka siia.
Ma nüüd ei tea, kust alustada - kas sellest, et WCs polnud paberit, või Tour de Rõugest?
Igatahes TdR oli väga heaks suviseks treeninglaagriks - palju toredaid inimesi, ilus ilm ja kaunis maastik ... Liiva pea et polnudki.
Liivatrenn algas kolmapäeval peale Rõuget, kui Männikul sõideti järjekordset kolmapäevakut ja nagu ma Tarmo hilisematest ütlustest enda jaoks välja olen sõelunud, siis ega nad seda nii vägeva liivarallina plaaninudki - lihtsalt need 105 (või palju neid oligi) osavõtjat sõitsid raja pilbasteks. Igatahes liivatunnetuse jaoks läks sõit täkesse.
Järgmine liivalaks oli eilne Prükkel Lähtel, kus oli liiva päris mitme liivalossi jagu ja jäi ülegi. Tagantjärgi tegelikult ei oskagi arvata, kummast rajast rohkem/suuremad lossid oleks ehitada saanud
Selle pagasiga liikusin ma siis hommikul Tartu poolt Aegviitu. Auto sai pargitud ja aega oli tiksunud mõni minut pealt 11t. Mõtlesin, et mis ma selle rattaga vehkima hakkan, sirutan parem jalgu, toon numbri ära ja sätin siis.
No ma veel nii vana ei ole, et nõdrameelsust kahtlustada, kuid ikka suutsin ma mingil hetkel arvata, et väga hea on paremale keerata otse minemise asemel. Tulemuseks see, et astusin paarsada meetrit mööda järgmist parklat. Õnneks taipasin tagasi keerata ja õiges suunas edasi minna aga vantsimist oli ikka omajagu veel.
Number käes, tahtsin WCst läbi käia, et saab vaevast lahti ja kaalu vähe kergemaks. Aga noh, jõudsin juba pea püksid alla lasta, kui taipasin kontrollida kas paberit ka on - polnud. Kalpsasin välja ja ootasin järgmise sinise õnnepalee vabanemist - sääl ka põlnd! Autos paberit oli aga auto oli 10km Tartu pool
No jäi siis nii, et võtsin paki rajale kaasa.
Seniks kui autoni tagasi sain oli kell juba nii kaugel, et esimesed vennad olid vast paarkümmend minti juba stardikoridoris passinud. Kola kokku ja rattad alla - ei mingit soojendust, sest ei tahtnud starti jõudes avastada, et koridorid juba kokku lastud. Õnneks oli sel korral suht viisakas orgunn - gruppe eraldavaid linte valvasid tädid ja kord oli majas.
Start läks eduliselt, hoolimata sellest, et seal kus mina olin oli juba kerge liivakiht all ja minu ees olnud härral kett kenasti risti. Esimene paun joonistus kadudeta aga kusagil esimese tõusupõksu peal, kus enamus juba kergel mulladieedil oli, suutis keegi emakesest maast pimestatu mulle tagumisse käikarisse sõita nii vahvalt, et tagakäikari juures olev kõriaas oli kasseti vahel. Pitstop sealsamas, kõri tagasi sinna kus ta olema peab ja edasi.
Saime metsast välja esimese kruusa peale, tahtsin eest suure peale panna. Kett nii ei arvanud, vaid ronis juba kusagile veel suurema peale
Meelitasin teist nii ja naa aga see sunnik oli jõudnud ennast vända ja hammaka vahele kinni puua, no mis muud - pitstop nr. 2.
Edasise kronoloogia suhtes ma väga kindlaid veksleid ei annaks, sest selles sürreaalses tolmumaailmas liikus ilmselt aegruum ka teisiti.
Mingil hetkel paistis eest oma klubi särk ja esiti vaatasin seljakoti järgi, et Kirsa. Ise mõtlen, et kaebas teine küll mingit haigust, kuid nii taga ta nüüd ka olla ei saa. Järgmine pilk ütles, et see on hoopis Age. Agega olen ma vägikaigast vedanud juba mitu hooaega ja alati on tema peale jäänud. Sel korral siis teisiti, sest mööda ma läksin ja jäin.
Mingil hetkel hakkas eest paistma Haanja RK särk ja särgi peal suur ja kollase võrguga seljakott. Esialgu vaatasin, et keegi fanaatik on alanud EMi auks jalgpalli rajale kaasa võtnud. Siis mõtlesin, et ehk on varukiiver. No igatahes tuli mingi tõus, kus osad juba jalutasid, kuid enamus sõitis. Litsusin siis sellest seljakotiga tüübist ka mööda ja tagant kostunud Ivari häälega öeldud "paistab, et ma hakkan jalgu jääma" kinnitas minu huupi tehtud oletust, et see tema on. Mul polnud seal tõusul aega tagasi vaadata või midagi vastata, kopsul oli tolmu filtreerimisega miljon tegemist.
Edasi väga värvikaid hetki polegi meenutada, rada iseenesest oli lihtne ja üllatustevaene. Eelmistest kordadest meelde jäänud liivaaugud olid ka kuidagi õhemaks kulunud, suurest kuivast hoolimata ...
Noppisin rajal veel paar klubikaaslaste skalpi. Rainerist mööda tuisates küsis ta, et kuhu mul nii tuline kiire - vastasin, et WCsse.
Skalpe noppisin rajal kuni lõpuni, ainult viimased kaks pääsesid - üks poole rattapikkusega, teine vast poole jooksu jagu. Aga no patt oleks nuriseda, sest lõpukoht oli pärast seinalt protokolli lugedes endalegi üllatus. Ise plaanisin ennast kusagile 3-ga algavate finishinumbrite lõppu ja Kirsa pagan teab kus loetud 445. koht ainult kinnitas, et ma sinna ka platseerun. Meeldiva sürpriisina olin ma finishiprotokollis hoopis 2-ga algavate kohtade rea lõpus. Suppi süües pakkus Ivar, et ehk tulen koos temaga Tahkosse 180t sõitma, kui minek nii hea
Nüüd kui EECil kuuajaline paus vahel saab ehk trenni ka teha, muidu ainult võistlused jutti ...
lihtne rada, aga soe, liiv jms asjad tegid maratoni raskeks...maha ma seda maratoni elioni reast ei tõmmaks, aga loodan siiralt et järgmine aasta seal sajab 
no further comments 
Ilma hallituseta oleks ehk 45-ndaks pressinud? 
?