EESTI IRONMAN 2008
Postitatud: 19. 08. 2008. 12:47
Soh, läbi see kohutav pingutus.
Võrreldes eelnevate aastatega on olemine oluliselt kergem.
Kahtlesin kuni 12. augustini, kas võistlen või mitte. Majaehitus on röövinud minu une, raha ja energia ning treeninguteks eriti aega ei ole jäänud. Kuni maini olid koormused ja mahud ilusasti kasvavad ja siis... Juunis 1 treening, juulis 2 treeningut ja augustis siis meeleheitlik pingutus taastada kevadist hiilgevormi, kuid nelja treeniguga seda ei jõudnud.
Ujumiseks olin sügisest kuni kevadeni valmistunud. Eelmine aasta ju kõrbesin oma trumpalal- uus trikoo höörus kaenlaalused ära ja sooja ta kah eriti ei hoidnud. Plaanis oli see aasta ujumispükstes ujuda ja ajaga 1h 10min kanti. Ujumisel vette minnes sain aru, et ilma kalipsota vette ronimine on sulaselge lollus- kiiresti veest välja ja viis minutit enne starti hakkasin kalipsot selga ajama. Ametlikult pidi vesi olema 18 kraadi aga pakun, et tegelikult oli see 17. Siinkohal tahan tänada Indrek Pakki, kelle soojenduskreem aitas mul ujumise ajal selga soojas hoida ning igaaastane neeruprobleem ei ole ennast tunda andnud.
Ujumisel oli plaan hoida ennast Mardi ja Matti lähedale ning nende kiiluvees kiiresti kaldale jõuda. Aga Mardi tempo oli ikka meeletu- paarisaja meetri pärast mõtlesin, et andku aga minna- mina kustuksin sellise tempoga umbes 500m pärast. Kasutasin talvel harjutatud säästliku ujumise tehnikat, kulgesin rahulikult lõpuni. Ujumise peale kulus 1h 21min. Veest väljudes ei tundnud ma oma varbaid aga rätikuga höörudes sain vere käima ja kiirelt ratta selga ning algas kihutamine maanteel.
Nagu ka eelmine aasta üllatasin ennast sellega, et kiiruseks oli 37km/h. Pulss kõigest 150.
Üritasin ennast natuke tagasi hoida aga kuna Kanamalt Ääsmäe suunas oli taganttuul, siis stabiilse pulsiga kasvas kiirus hoopis 43km/h. Ei tea millest see tuleb aga maanteetreenigul selliseid kiiruseid nii madala pulsiga ei suuda saavutada. Maanteel üritasingi hoida ühtlast väntamise kiirust ja pulssi 140-160 vahel. Keskmine kiirus vaikselt aina kasvas, kuni jäi püsima 33km/h kandis. Kui sõidetud sai 70km hakkasin hirmuga mõtlema sellele, et see aasta minu pikimad treeningud ongi ainult natuke üle 70km olnud- järelikult varsti peaks tulema tagasilöök kiiruses ja kahtlaselt heas enesetundes.
90km- ikka on liiga hea olla ja pulss käis korra üle 170 kui tegin mõned möödasõidud.
120km- liiga hea on olla. Päike paistab, vedeliku puudust ei ole, lihased ei valuta.
Korraks läks ringide lugemine sassi ning arvasin, et olen viimast korda värskenduspunktis-toppisin taskud keemiat täis ja hakkasin tempot kruvima, kui naine andis teada, et võib rahulikumalt võtta. Kahtlaselt hea on olla.
Vahepeal muutis tuul 180 kraadi suunda ning nüüd tuli harjumatult hoopis Kanama suunas väga madalat profiili hoida ja kangutada.
Keilasse jooksuraja suunas sõites hakkasin uuesti tempot kruvima, kuigi ei olnud minu taga kedagi ja ei olnud ka ees kedagi püüda. Aga kiirus kasvas hooti kuni 47km/h.
Keilasse jõudes tegin ühe oma kiireima vahetusala läbimise. Kõik käis kui õlitatult- asjad olid olemas ja ilma rabistamata sain nad ka kiiresti jalga ja selga. Rattasõidule olin kulutanud kõigest 5h ja 35min- sellist aega ei oleks julgenud kunagi pakkuda. Kiire arvutus peas ja arvasin, et lõpuaeg ca 11h 30min.
Esimene 3km ring jooksurajal oli nagu Buratinol, kui Papa Karlo talle põlveliigesed unustas teha. Teine ring oli juba harjumuspärane. Kolmanda ringi alguses tundis ennast äkitselt väga halvasti- pea käis ringi ja pulss tagus sörkimise ajal juba 170 peal. Haarasin veepudeli kaasa ja hakkasin käima. Peale kilomeetrist käimist üritasin korra jooksma hakata aga siis hakkas pilt virvendama. Hirmuga mõtlesin, et soh- juba teist aastat järjest tuleb mul 9km peal katkestada. Pea lõhkus jubedalt ja pulss ei tahtnud kuidagi alla minna. Ühel hetkel liitus minuga Indrek Pak, kellel oli ka väga raskeks läinud. Kohtunike käest sain teada, et õhutemperatuur on varjus ca 24 kraadi. Päike lööskas lagipähe ja higi voolas ojadena. Peale kolmandat ringi kükitasin maha ja valasin endale jäävett pähe. Lõpuks sain ka pulsi alla ja hakkasin uuesti jooksma. Kuid jooksmise tempo oli kohutavalt aeglane. Enda arvestuse järgi tegin kiiremad ringid alles 21-30km-l. Siis hakkas jälle tempo langema ning oli aega ka teisi võistlejaid jälgida. Ürginimene Lembit jooksis nagu ei oleks tal midagi häda, teised ürginimesed, kelle sünniaastad algavad eelajaloolisel ajal, olid ka hirmutavalt reipad.
Mart Kuusk oli minu arvates lihtsalt ennast segaseks jooksnud- sellise kivist näoga ja sellise meeletu tempoga peale sellist ujumist ja sellist rattasõitu ükski normaalne inimene küll ei jookse. Matti kontrollis iga võistleja seisundit sellega, et viskas naeratades pöidla püsti ja siis üritasid valugrimassi alla surudes naeratada ja pöialt püsti visata. Ühel hetkel jõudis mulle järgi Indrek Jürgenson, kes tuiskas minust sellise hooga mööda, et mõtlesin, kui ta niiviisi jätkab, siis varsti saab ta minust ette. Samas võtsin seda stoilise rahuga, sest teadsin, et see aasta ei võistle ma ajaga, vaid lõpetamise pärast. Sellise treenitusega midagi muud tahta oleks liiast.
Tõnu ja Urmas, kelledega olin maanteel pika vahe sisse sõitnud, said mind kätte ja möödusid nagu tuulispask.
Neeme-Rain kihutas ka ühel hetkel väga pika ja ilusa jooksusammuga minust mööda ja siis vist veel korra. Õnneks teadsin, et ujumise ja rattasõiduga olen ma piisavalt turvalise edumaa tema ees saavutanud.
Muret tekitas mulle Augusti klaasistunud pilguga väljanägemine, kes ei vastanud ühelegi minu hõikele ega käeviipele.
Sellest kui aeglasti ma ikkagi jooksin sain aru siis kui jõudsin järgi Hannesele, kes kõndis. Selleks, et ennast temast lahti rebida kulus minul 3km. Samas oli ta ise väga reibas ja heatujuline ning kiiret kõndi tehes, sekka mõned jooksusammud, kulges ta naeratades lõpuni.
Naine hakkas raja ääres juba kurvaks minema, kuna kõik minust järjepanu mööduvad ning üritas mind igati tagant utsitada. Paaril korral vastasin päris vihaselt, et kurat eesmärk on lõpetada aga mitte ennast surnuks joosta.
Seda et ma viimasel ringil olen, sain teada kohtunike käest, kuna endal oli juba ammu kõik sassi läinud. Finišijoone ületamine oli ikka väga võimas tunne.
Kokkuvõttes seni parim aeg enda jaoks: 12h ja 16min.
Tänud korraldajatele- see on minu meelest üks parimaid võistlusi õhustiku mõttes. Sellist toetust ja sooja vastuvõttu ei saa mitte üheltki teiselt võistluselt. Samuti oli väga hea kogeda ka võistlejate heasoovlikkust ja toetust. Aitäh teile.
Järgmine aasta jälle.
Võrreldes eelnevate aastatega on olemine oluliselt kergem.
Kahtlesin kuni 12. augustini, kas võistlen või mitte. Majaehitus on röövinud minu une, raha ja energia ning treeninguteks eriti aega ei ole jäänud. Kuni maini olid koormused ja mahud ilusasti kasvavad ja siis... Juunis 1 treening, juulis 2 treeningut ja augustis siis meeleheitlik pingutus taastada kevadist hiilgevormi, kuid nelja treeniguga seda ei jõudnud.
Ujumiseks olin sügisest kuni kevadeni valmistunud. Eelmine aasta ju kõrbesin oma trumpalal- uus trikoo höörus kaenlaalused ära ja sooja ta kah eriti ei hoidnud. Plaanis oli see aasta ujumispükstes ujuda ja ajaga 1h 10min kanti. Ujumisel vette minnes sain aru, et ilma kalipsota vette ronimine on sulaselge lollus- kiiresti veest välja ja viis minutit enne starti hakkasin kalipsot selga ajama. Ametlikult pidi vesi olema 18 kraadi aga pakun, et tegelikult oli see 17. Siinkohal tahan tänada Indrek Pakki, kelle soojenduskreem aitas mul ujumise ajal selga soojas hoida ning igaaastane neeruprobleem ei ole ennast tunda andnud.
Ujumisel oli plaan hoida ennast Mardi ja Matti lähedale ning nende kiiluvees kiiresti kaldale jõuda. Aga Mardi tempo oli ikka meeletu- paarisaja meetri pärast mõtlesin, et andku aga minna- mina kustuksin sellise tempoga umbes 500m pärast. Kasutasin talvel harjutatud säästliku ujumise tehnikat, kulgesin rahulikult lõpuni. Ujumise peale kulus 1h 21min. Veest väljudes ei tundnud ma oma varbaid aga rätikuga höörudes sain vere käima ja kiirelt ratta selga ning algas kihutamine maanteel.
Nagu ka eelmine aasta üllatasin ennast sellega, et kiiruseks oli 37km/h. Pulss kõigest 150.
Üritasin ennast natuke tagasi hoida aga kuna Kanamalt Ääsmäe suunas oli taganttuul, siis stabiilse pulsiga kasvas kiirus hoopis 43km/h. Ei tea millest see tuleb aga maanteetreenigul selliseid kiiruseid nii madala pulsiga ei suuda saavutada. Maanteel üritasingi hoida ühtlast väntamise kiirust ja pulssi 140-160 vahel. Keskmine kiirus vaikselt aina kasvas, kuni jäi püsima 33km/h kandis. Kui sõidetud sai 70km hakkasin hirmuga mõtlema sellele, et see aasta minu pikimad treeningud ongi ainult natuke üle 70km olnud- järelikult varsti peaks tulema tagasilöök kiiruses ja kahtlaselt heas enesetundes. 90km- ikka on liiga hea olla ja pulss käis korra üle 170 kui tegin mõned möödasõidud.
120km- liiga hea on olla. Päike paistab, vedeliku puudust ei ole, lihased ei valuta.
Korraks läks ringide lugemine sassi ning arvasin, et olen viimast korda värskenduspunktis-toppisin taskud keemiat täis ja hakkasin tempot kruvima, kui naine andis teada, et võib rahulikumalt võtta. Kahtlaselt hea on olla.
Vahepeal muutis tuul 180 kraadi suunda ning nüüd tuli harjumatult hoopis Kanama suunas väga madalat profiili hoida ja kangutada.
Keilasse jooksuraja suunas sõites hakkasin uuesti tempot kruvima, kuigi ei olnud minu taga kedagi ja ei olnud ka ees kedagi püüda. Aga kiirus kasvas hooti kuni 47km/h.
Keilasse jõudes tegin ühe oma kiireima vahetusala läbimise. Kõik käis kui õlitatult- asjad olid olemas ja ilma rabistamata sain nad ka kiiresti jalga ja selga. Rattasõidule olin kulutanud kõigest 5h ja 35min- sellist aega ei oleks julgenud kunagi pakkuda. Kiire arvutus peas ja arvasin, et lõpuaeg ca 11h 30min.
Esimene 3km ring jooksurajal oli nagu Buratinol, kui Papa Karlo talle põlveliigesed unustas teha. Teine ring oli juba harjumuspärane. Kolmanda ringi alguses tundis ennast äkitselt väga halvasti- pea käis ringi ja pulss tagus sörkimise ajal juba 170 peal. Haarasin veepudeli kaasa ja hakkasin käima. Peale kilomeetrist käimist üritasin korra jooksma hakata aga siis hakkas pilt virvendama. Hirmuga mõtlesin, et soh- juba teist aastat järjest tuleb mul 9km peal katkestada. Pea lõhkus jubedalt ja pulss ei tahtnud kuidagi alla minna. Ühel hetkel liitus minuga Indrek Pak, kellel oli ka väga raskeks läinud. Kohtunike käest sain teada, et õhutemperatuur on varjus ca 24 kraadi. Päike lööskas lagipähe ja higi voolas ojadena. Peale kolmandat ringi kükitasin maha ja valasin endale jäävett pähe. Lõpuks sain ka pulsi alla ja hakkasin uuesti jooksma. Kuid jooksmise tempo oli kohutavalt aeglane. Enda arvestuse järgi tegin kiiremad ringid alles 21-30km-l. Siis hakkas jälle tempo langema ning oli aega ka teisi võistlejaid jälgida. Ürginimene Lembit jooksis nagu ei oleks tal midagi häda, teised ürginimesed, kelle sünniaastad algavad eelajaloolisel ajal, olid ka hirmutavalt reipad.
Mart Kuusk oli minu arvates lihtsalt ennast segaseks jooksnud- sellise kivist näoga ja sellise meeletu tempoga peale sellist ujumist ja sellist rattasõitu ükski normaalne inimene
küll ei jookse. Matti kontrollis iga võistleja seisundit sellega, et viskas naeratades pöidla püsti ja siis üritasid valugrimassi alla surudes naeratada ja pöialt püsti visata. Ühel hetkel jõudis mulle järgi Indrek Jürgenson, kes tuiskas minust sellise hooga mööda, et mõtlesin, kui ta niiviisi jätkab, siis varsti saab ta minust ette. Samas võtsin seda stoilise rahuga, sest teadsin, et see aasta ei võistle ma ajaga, vaid lõpetamise pärast. Sellise treenitusega midagi muud tahta oleks liiast. Tõnu ja Urmas, kelledega olin maanteel pika vahe sisse sõitnud, said mind kätte ja möödusid nagu tuulispask.
Neeme-Rain kihutas ka ühel hetkel väga pika ja ilusa jooksusammuga minust mööda ja siis vist veel korra. Õnneks teadsin, et ujumise ja rattasõiduga olen ma piisavalt turvalise edumaa tema ees saavutanud.
Muret tekitas mulle Augusti klaasistunud pilguga väljanägemine, kes ei vastanud ühelegi minu hõikele ega käeviipele.
Sellest kui aeglasti ma ikkagi jooksin sain aru siis kui jõudsin järgi Hannesele, kes kõndis. Selleks, et ennast temast lahti rebida kulus minul 3km. Samas oli ta ise väga reibas ja heatujuline ning kiiret kõndi tehes, sekka mõned jooksusammud, kulges ta naeratades lõpuni.
Naine hakkas raja ääres juba kurvaks minema, kuna kõik minust järjepanu mööduvad ning üritas mind igati tagant utsitada. Paaril korral vastasin päris vihaselt, et kurat eesmärk on lõpetada aga mitte ennast surnuks joosta.
Seda et ma viimasel ringil olen, sain teada kohtunike käest, kuna endal oli juba ammu kõik sassi läinud. Finišijoone ületamine oli ikka väga võimas tunne.
Kokkuvõttes seni parim aeg enda jaoks: 12h ja 16min.
Tänud korraldajatele- see on minu meelest üks parimaid võistlusi õhustiku mõttes. Sellist toetust ja sooja vastuvõttu ei saa mitte üheltki teiselt võistluselt. Samuti oli väga hea kogeda ka võistlejate heasoovlikkust ja toetust. Aitäh teile.
Järgmine aasta jälle.
Minu kogemus eelmisest aastast oli, et ujumise käigus hakkas päris palav. Ja eks ta nii oligi, et alguses oli küll külm, kuid juba poole ringi peal ei mõelnud ma enam vee temperatuurile vaid sellele, et prillid on udused ja et paadi tekitatud lained vett suhu ei ajaks. Ju on talisuplemine organismile ikka nii mõjunud, et sellises vees külmatunnet ei tekki. Kuigi nähtavusega oli pisut raskusi ja aegajalt tegi ujumise trajektoor suuremaid kaari (paar korda leidsin end ka roostikust), oli minek oma arust väga hea. Kangutasin päris kõvasti ja olin kindel et eelmise aasta ajale panin kõvasti ära. See tunne süvenes veelgi, kui nägin riietumise ajal, et Urmas alles tuli veest välja (mullu ujus mul eest ära). Protokollist aga selgus, et eelmise aasta ujumise aega edestasin vaid minutiga 
Ju siis jahe vesi poos ikkagi lihase kinni... Rattaga alustasin omast arust küll ettevaatlikult, kuid et eest kedagi paistis, oli vaja ikka järgi jõuda ja mööda minna. Arvasin küll et jagan jõudu üsna targalt, kuid pärast 100km läbimist läks jällegi raskeks nagu eelmisel aastal. No ega midagi, tulin ratta seljast maha ja hakkasin sööma. Veidike pikutamist ja jälle edasi. Huvitav küll kas öö jäi lühikeseks või mis selle põhjus võis olla - igatahes hakkas kange uni peale tikkuma. Eelviimasel ringil andis toidupunktis keegi hea inimene mulle topsi kuuma kohvi. Ja viimasele ringile minnes oli uni kui käega pühitud. Lõpuots Keilasse läks juba ludinal ja jooksma minnes olin täitsa värske olekuga. Nüüd hakkas siis selle suve kõige palavam hetk kätte jõudma. Kuigi mul oli kaks geeli ka taskus, ei julgenud ma neid kasutada, sest kunagisest kuumuses sõidetud Elva Rattamaratonist oli kurb kogemus veel meeles. Nii ma siis suhtusin sellesse kuuma ilma täie tõsidusega, kuigi ilm jooksu ajal nii väga kuum ei tundunudki. Igatahes oli tavapärane liigutus iga ringi järel neli topsi vett - üks rinnale, teine kraevahele, kolmas pähe ja neljas suhu. Peatselt hakkas ilmselt kuumus ka jooksjaid kimbutama. Indrek Pak oli hakanud kõndima ja tal oli selgelt väga raske olla. Jooksu alguses edestas ta mind rohkem kui poole ringiga. Peagi aga olin aga ise juba ringiga ees, kui ta joogi laua kõrval maas istus ja joogijagajale katkestamisjuttu puhus. Muidugi tõsiseid katkestamisplaane tal tegelikult küll polnud, kuid lahe oli kuulata kuidas too memm teda katkestada keelas. Kui algne plaan nägi ette kolm ringi rahulikult jooksulihased soojaks joosta ja siis tempot vaikselt kruvima hakata, siis kui kolmel esimesel ringil oli kildi aeg 5minuti kanti, ei õnnestunud ka neljandal ringil tempot kuigivõrd tõsta. Energiapuuduse kartuses sai neljanda ringi järel söödud ja pool geeli ka sisse võetud. See oli aga ilmselt viga, sest viiendal ringil kukkus kildi läbimise aeg seitsmele minutile ja kui palju ma ka vett sisse ei lahminud ja ennast ei jahutanud - enam jooksu tempot üles ei saanud. Kuumuses oleksin söömisega ettevaatlikum pidanud olema. Aga ega midagi - Urmasega alguses samas tempos kulgenud, hakkasin nüüd talle kiiruses kõvasti hävima. Kolm ringi enne lõppu jõudsin ka Toomasele järgi (tegelikult ma ei teadnudki, et ta sama kaugel kui minagi). Lippasin mööda ja mõtlesin et oleks vaja ka veel korralik vahe sisse joosta - mine tea, ehk läheb muidu lõpus veel tõsiseks andmiseks. Viimasele ringile minnes oli ka vend mind ergutama jõudnud. Nüüd tuiskas ka Neeme-Rain mööda nagu põder. Mina muidugi ei teadnud, et tal veel õige mitu ringi joosta ja kartsin et nüüd koht kaduma läheb. Punnisin, mis ma punnisin, aga eest ta kadus. Viimasel ringil võtsin ise ka viimast ja nägin et Toomas oli juba pool ringi maas ja tegeles venitamisega. Kuigi jooksu alguses oli lootus 12 tunni sisse jõuda, siis pärast tempo langust muutus see lootusetuks. Vihast lõpuspurti oleks ikkagi võinud veidi varem alustada - oleks sekundi võitnud