Alustaks sellest, et ma ei ole ealeski ühtegi rattavõistlust lähedalt näinud, neil osalemisest rääkimata. Jooksmas olen käinud küll, aga.. aga ma ei armasta jooksmist pooltki nii palju kui maanteeratast. Et mis sääl's ikka, läheks Karksi-Nuia siis. 100 km on mu jaoks suhtselt pikk maa küll, arvasin, kuna igapäevane on selline suvaline 30-40 km väga pedaale pressimata. Aga küll ma selle sada ka ära tiksun vaikselt. Vahelduse mõttes teisi teid pääle igapäevaste kuskil Tallinna lähiümbruses.
Rattavõistlustest mingi ülevaate saamiseks näidiseks Tartu RR, mille möödundaastastest protokollidest nähtus, et seal on enam kui 1000 osalejat (naisi küll alla 100.. see ala tundub kas Eestimaal või üldse rohkem meeste pärusmaa olevat?), et ju seal selliseid ikka on, kes mul kohe eest ära ei kihuta, neid linnuvaatleja tasemega matkajaid, kes üldse maastikurattaga starti tulevad. Registreerisin end aga ära ja näe, palju üle 100 Karksi sõidule end registreerund polnudki. Naisi kokku kolm, sealjuures. Aga jah, mis sääl's ikka, sai ratas sedaani tagaistmele pressitud, termos kohvi kaasa võtetud ja varahommikul suund Karksi-Nuia pääle võtetud.
Sain teada, et Karksi ja Karksi-Nuia on erinevad kohad ja Karksist ei ole mõtet Karksi-Nuia keskväljakut otsida. Oh üllatust, keskväljak oligi täpselt kesk Karksi-Nuiat ja oh üllatust, taevast hakkas keset pikka kuivaperioodi, kus kõik teeääred ja põllud tolmavad, vett kallama. Ja oh üllatust, ilmnes, et olin sattunud Eesti rattaproffide üritusele, kus kakeldakse Eesti maanteekarika eest
Ja praktiliselt pärast esimest laskumist läinud nad olidki. Kõik. Tegelikult viimased kadusid mu selja tagant kuskil teise väikse ringi keskel, möödus ka lõpubuss, kuna pöörasin Karksi-Nuiast väljumist näitava sildi juurest paremale, kuigi pidanuks minema otse ja tüüp, kes seal ristmikul seisis, ei hõiganud ka, et läksin valesti ja kui aru pärisin hiljem, laiutas käsi. Minema nad kõik igastahes läksid. Aga mis sääl's ikka, võidu sõita ei ole ma kunagi väga tahtnud, las nad kõik olla minust eestpool siis. A ei tea, vb polnudki nende ülesanne teed juhatada, rohkem vast liiklust kinni hoida. Teiselt ringilt taheti mind kohe Pärnu poole saata pärast stardi-finišisirget, a mul oli vaja veel kolmandale väiksele ringile minna. Kui oli aeg Pärnu poole minna, olid rohevestid sealt ristist, kus nad enne seisid, juba kadunud, ja hetkeks tekkis tunne, et kõik kadund, kas pidin üldse seda- või hoopiski teistpidi ringi sõitma. Tugevas vastutuules ja uhkes üksinduses rühkisin Abja-Paluoja suunal. Tagantuulega tuhisesin läbi Halliste ja möödusin jällegi vastutuules Muri bussipeatusest ja Oti õunapuust. Karksi-Nuia tundus kuskil Suure Munamäe mõõtu pinnavormi otsas olevat. Mingi kole pikk ja lauge vastutuult tõus oli, mida minu tasane Põhja-Eesti jalg polnud eales jalgrattaga sõitnud. Tüürisin finiši poole, kõht oli selle aja pääle juba kole tühjaks läinud ning kuskil hoovis grillijate lihalõhn pani ila suunurkadest voolama. Kusjuures kuskil poole maa peal mu support team autojuhi ja tolle retriiveri näol tõmbasid traati, et mind olla katkestajate hulka arvatud, ja nemad ajanud siis asjad korda, et ma kunagi tulen. Korraldajad, vaesekesed, vangutasid kindlasti päid, sest ei saanud asju pakkida ja koju minna
Korraldajaile - ega ma paha pärast nõnna aeglane pole
Karksi-Nuia (taas)sisenedes suutsin üks ristmik enne seda surnuaia kõrval olevat tõusu ristmikul paremale keeramise asemel vasakule keerata. Teed juhatavad noolekesed olid kokku korjatud
ja orienteerumisalane idioot mina oskan alati väga loominguliselt ära eksida. Sõitsin aga ristmikule pärast mõningast tiirutamist Karksi-Nuia eramute vahel tagasi ja pärast surnuaia tõusu kütsin aga kiiruse jälle üles ja pidurdasin parklas tagumise ratta blokki. Hah, 105,46 km näitas spidokas mulle. Kuigi enamus olid tolleks ajaks rattad kokku pakkinud ja mulle ammu-ammu vastu sõitnud maantee peal, anti mulle siiski veel lahkesti süüa ja anti kommi. Too kutt, kes kommikarbi tõi, uuris, et ega ma ikka ära ei ehmatanud, et tagasi enam tulla ei julge. Ma arvasin, et phäh, mis ära ehmatanud. Et jummala äge oli, küll ma tagasi tulen järgmisel aastal
Aga siis olen lihtsalt kiirem.
Tegelt vaevalt ma järgmisel aastal kiirem olen. Aga tagasi läheks küll. Vastutuulest ja ligumärgadest sokkidest ja vihmast hoolimata olid päris ägedad mäed, muidu kena kant & kuigi ma ilmnesin ainus mittesportlane olema, oli seegipoolest üsna äge neli ja pool tundi Mulgimaa asfaltil kumme kulutada
