velo.clubbers.ee

http://www.scoutspataljon.ee
Kas mõni rattur ka läheb?
Üritus sobib eriti hästi töötutele: on neljapäeval,tasuta, kiiremad saavad uue särgi selga ja lõpuks võid ennast supist segaseks süüa. Võib ka ratta kaasa võtta, tingimusel, et too 15+kg kaalub ja võistleja seda kogu distantsi seljas kannab.
Muide, supp parem kui elionil

zx11 kirjutas:Kas mõni rattur ka läheb?

Kas nüüd ennast päris "ratturiks" pidada võin kui kõikvõimalike muude aladega ka tegelen, kuid sel aastal on plaan esimest korda minna küll. Pärast Otepää-Tartu jooksumaratoni (27.03) peaks jalad selle maa ära küll kandma

Eriti nõme on asja juures see, et teenin ise paldiskis praegu aega aga Hr leitnant pole suutnud 3 nädala jooksul öelda kas tohime selles osaleda või ei...
Endal soovi oleks rohkem kui küll...
aga hoiatan, et lund on paldiski piirkonnas enam kui küll

Krt, võiks ju minna, saaks hää mahutrenni.
Esimese kategooria varustus on muide olemas, aga teenistusrelva pole
Seega tuleb vist osaleda teises kategoorias, 10x1,5 liitrist veepudelit kotti ja minek!

holden kirjutas:Krt, võiks ju minna, saaks hää mahutrenni.
Esimese kategooria varustus on muide olemas, aga teenistusrelva pole
Seega tuleb vist osaleda teises kategoorias, 10x1,5 liitrist veepudelit kotti ja minek!

kui mälu ei peta siis toit ja jook ei lähe arvesse kuna võitluse lõpus seda enam poleks. samuti on lõpus kaalumine kas kott ikka 15 kg on. soovitav on riideid kanda vms sest see pehme ja annab kotti hästi pakkida ja kui ilm nöögib siis ka hea vahetada kui vajadust peaks olema

redevil kirjutas:

holden kirjutas:Krt, võiks ju minna, saaks hää mahutrenni.
Esimese kategooria varustus on muide olemas, aga teenistusrelva pole
Seega tuleb vist osaleda teises kategoorias, 10x1,5 liitrist veepudelit kotti ja minek!

kui mälu ei peta siis toit ja jook ei lähe arvesse kuna võitluse lõpus seda enam poleks. samuti on lõpus kaalumine kas kott ikka 15 kg on. soovitav on riideid kanda vms sest see pehme ja annab kotti hästi pakkida ja kui ilm nöögib siis ka hea vahetada kui vajadust peaks olema

Oled sa kindel, et on olemas nii suur seljakott, mis mahutab 15 kilo riideid? Teiseks näita mulle tegelast, kes 30 kildi peale 15 liitrit vett joob!
Need veepudelid ongi lihtsalt ballastiks, joogi jaoks on camel-back ja võileivad saab panna vöökotti!

Kõige parem on kasutada võimalikult väikest seljakotti võib tsiviili oma olla on mugavam aga kui kellelgi on nn RD jäänud siis ka see on hea. Täiteks on kõige parem kilekotti pakitud kuiv liiv, võtab hästi selja kuju ei hõõru ega loksu. Seljakotiga peab enne kindlasti prooviringi tegema varem, selgitamaks kas ikka kõik on OK, et saaks enne asja parandada.

Tsiviil või mitte, aga parem oleks selline kott mis ristluule toetab mitte ainult õlgadest ei ripu. Soovitavalt raamiga.

Nende soovitustega on nii, et see tõde on kusagil vahepeal. Ise ei soovita küll väikeste pudelitega vett raskusena kaasa võtta. Sama asi liivaga.
Asi on selles, et sellisel juhul on kogu raskus all ja kiirel jooksul või käimisel peksab see teil vastu tagumikku ning keha on tasakaalust väljas. Ei päästa ka korralik matka seljakott. Kes ei usu võib järgi proovida.
Ise olen selleks võistluseks erinevaid variante proovinud ning kuue aastase kogemuse najal endale mõned nipid selgeks saanud.
Minul on raskus kahes veekanistris, mis on üksteise peal. Seljakotiks on mul korralik matka seljakott, mis toetub hästi puusadele. Need, kes matkavad vähe tihedamini teavad, miks see hea on.
Jooksu ajaks väga palju vett kaasa ei võta, sest joogipunkte on piisavalt. Söögiga on nii nagu iga teise vastupidavusalaga- võtad seda, mis sees püsib.
Jalanõud peavad olema sissekäidud ja piisavalt suured, sest jalg tursub päris palju. Tõnuke, kes ka nii mõnegi maratoni jooksnud, teab kindlasti, kui palju jalg tursub. Ise olen kunagi mõned küüned kaotanud, kuna tundus uskumatu, et saapad, millega sai vabalt matku teha, ei kõlba üldsegi 15kg seljas jooksmiseks.
Riided peavad olema väga hea hingavusega, sest selg on teil seljakotiga kaetud ning sealtkaudu aurustumist ei toimu.

Sai ka esimene kord käidud ennast proovimas. Kahjuks mitte lõpuni, kuni 25. km-ni ja sealt autoga Paldiskisse tagasi.
Hea on nüüd neid õpetusi lugeda just jalatsite ja jala paisumise teemal. Mis siis juhtus. (kaitseväest saadus kott) Kott oli suur nii suur, et 2 umbes 4,5 kilost liiva pakki mahtus külje taskutesse ja üks sama raske ülesse koti peale. Mis halb oli: jooksmise ajal külje taskud (milles olid raskused) käisid nagu elevandi kõrvad edasi - tagasi. Jooksin käed taga koos.
Aga muidu enne esimese asfaldi lõppu u.6-endal kilomeetril tundsin, et vill juba tuleb, parema jala kannale. Arvasin et kannatan ära ja jõuan finisisse. Esimene 10 km oli aeglane. kaotasime medali graafikus (erakas) u. 25 minutit ehk 10 km aeg umbes 1 tund 45 minutit. Kui metsavahele keerasime, panin teise käigu ja lahkusin seltskonnast. Kulgesin suht hästi. Kui öeldi et 15 km on läbi näitas kell kaotust 4 tunni graafikale u. 17 minutit. 20 km aeg oli juba 2t ja 49 minutit. kaotus graafikule 9 minutit. Peale seda 2 km asfalti pani põnsu. Kuna mõlema jala all oli hulganisti ville ja jala mahapanek polnud enam õige siis tundsin kuidas parem põlv, ei kannata enam koormust, mõne aja pärast jõudis valu parema puusani. Lumise metastee kulgesin juba roomates. arvan, et siina läks juba 1 tund 3 kilomeetri peale.
Tulemus 12 villi kahe jalapeale kokku ja naine (medidsiinis kodus) arvas et vahetusse läheb vähemalt vaskujala suurevarba küüs, kuid vist ikka parema oma ka
Tore päev oli

Nojah, kõigepealt pean muidugi mainima seda et ToomasL postitust lugesin alles nüüd, kui rännak juba tehtud Siiski oli mul niipalju taipu endal ka, et millegagi eriti puusse ei pannud. Jooksma läksin tossuga, kuigi enne starti mõtlesin et ehk võiks saabas poris isegi parem olla... No selge et ei oleks olnud! Eriti pärast 7km järel põlvini vees sulistamist Selga võtsin sõbralt laenatud umbes 25l raamiga seljakoti, millel raam on koti poole kaardus ja raami ning selja vahele jääb veel võrk, mis laseb seljal hingata Kotil olid all ka rihmad, millega sai suurema raskuse tõmmata puusadele Ainus asi millega mööda panin, oli see et kolm tellist mis sai kotti raskuseks pandud, oleks pidanud kilekottide asemel riide või mõne tugevama materjali sisse pakkima. Sunnikud kulutasid liikudes kilekotid katki ja hõõrusid ka seljakotile väiksed augud sisse Koorem oli aga seljas üsna mugavalt. Noh, jah - lõpu poole muidugi hakkas natuke selja taga vöökohta marrastama, kuid siis sai jällegi raskus õlgadele tõmmatud ja oli lõpuni täitsa ok. Panin tähele, et mitmed olid magamismattide ribasid kas siis õlarihmade või vöörihmade vahele pehmenduseks paigutanud.

Võistlusest endast niipalju et eelneva laupäevase Otepää - Tartu maratoni aeg 3:33:33 lubas loota et kui midagi hullu liigestega ei juhtu, siis võiks ka rännakul 3:30 aega loota. Kuna stardi eel sain Arvi Koitve käest teada, et tema osaleb juba üsna mitmendat korda, siis lootsin temaga koos kulgeda. Stardi järel võttis aga Arvi sellise kiiruse üles, et näis olevat otsustanud kindlalt võidu peale välja minna. Loobusin üsna kohe tema jälitamisest, kuid ikkagi läks tükk aega enne kui pulsi jälle alla sain. Nii ma siis kulgesin rahulikult ja püüdsin teha oma asja. Päris muljetavaldava kiirusega jooksis mööda nii kaitseväe vormis kui ka tsiviilvormis mehi. Siiski loeti mulle 5km järel kohaks 18 ja nii ma mõtlesin et olen ikkagi liiga kiiresti alustanud Edasi jõudsime maastikule ja miskipärast ei tahtnudki enam keegi mööda minna. Küll oli aga näha et kiire algus oli nii mõnegi mehe juba kõndima pannud. Nii juhtuski et 12km järel olin juba esikümne konkurentsis. Kuigi eest paistis mehi koguaeg, ei muutnud ma kordagi oma tempot ja kulgesin täiesti rahulikult edasi. Poolel maal jõudsin järgi Arvile, kes kõndis ja kurtis krampe. Küsisin küll et miks ta alguses nii kimas ja et kas ta siis pikemaid jookse pole teinud, kuid tema vastas et tema pikimad jooksud ongi Scoutsrännakud ja et ta on nii teinud igal aastal Kuidas teoreetilised teadmised ka praktiliste kogemuste najal ei kasva, sellest on muidugi raske aru saada... Võibolla pole ta lihtsalt kunagi katsetanud rahuliku algusega Igatahes mina panin tähele et seiklusspordi üritused on sellise võistluse jaoks suureks kasuks. Nimelt oli mul jäisel teel jooksmise tehniline pool seiklustelt saadud kogemuste tõttu märgatavalt parem, kui teistel. Igatahes 20km järel olin tõusnud viiendale kohale. Kuigi ees oli väga kaugele näha, ei paistnud enam kedagi. Küll püsis aga üks vormis vend kogu pika asfaldilõigu mul sabas. Kuigi olin otsustanud mitte kiirust lisada ja kulgeda omas tempos, raputasin ta maha sellega et 22km joogipunktis juua ei võtnud. Mul oli endal vööpudel veel täis ja polnud vajadust peatuda. Sealt peale ei näinud kuni lõpuni ühtegi võistlejat. Võtsin eesmärgiks lihtsat lõpuni liikuda joostes ja see mul ka õnnestus Et aeg tuleb 3:15, seda küll ei oodanud. Kinnitades Holdeni sõnu, tuleb öelda et sai päris hea mahutrenni

Minu klõpsitud PILDID (tegelt on kolm pilti minust klõpsitud ikka teiste poolt)

Selle aasta rada oli küll kõvasti pehmem, aga külmad lombid mõjusid kokkuvõttes ilmselt kõigile hästi. 2009 olid jalad suht haavatud, seekord ok. Ise läbisin raja ühtlases tempos-sörkjooksus. Lastiks 10+5kg kangiraskused mis teibiga koos ja rihmaga selja külge tõmmatud. Eesmärk oli lüüa oma rekord 3.38. Tuli 3.37

Holden, kuidas bahhillad veetakistusi läbides vett pidasid?

Kas hoidsid hästi sees või hästi väljaspool?

No seal, kus vesi üle põlve oli (ja mul oli lausa munadeni, sest käisin seal käpuli, vist tuli keegi tagant selga...), polnud neist eriti abi. Aga tavalompides näiteks seal poolsare otsas ning pärast muda ja lume sees (ca 23-25km) polnd paha. Sellisel rännakul võivad ka saapasse sattuvad kivikesed ja muu puru hakata liikumist segama, nende vastu on bahilla ületamatu.

Ilmselt lähen järgmisel aastal tossuga, aga ka siis panen bahillad peale!

Aga kuna nüüd on valu möödas, siis veidi ka rännakust. Alguses joosti kohe minema, jooksin ka suure teeni, siis vaatasin, et pole vist mõtet. Tavaline Salomoni seljakott ei lubanud üldse joosta ning ei jäänd üle muud kui pika kõnniga lasta. Peale veetakistust väänasin saapad välja, panin kuivad sokid ja edasi. Lõpuni jõudsin pisut alla 5h, keskmine pulss oli 127, aga jalad (eriti sääre esiküljel olevad õhukesed lihased) olid ikka põrguvalusad. Ja seljakoti jälg oli kah punase randina palja keha peal näha. Muidu OK, lähen ilmselt järgmisel aastal taas. Hää trenn!

Kahju, et minu tagasihoidlikud näpunäited nii hilja kirja said ja mõni kodanik oma varbaküüntest ilma jäi või jääb. Ei lootnud lihtsalt kodulehelt Scoutsrännaku teemat leida.
Seekordne rada oli minu kogemuse põhjal üks raskemaid. Oli nii jääd, veega kaetud jääd, lund, kinnitambitud ja jäätunud lund, pori, telekas kuulsaks näidatud veetakistus, head kruusateed ning asfalti. Tänu raskele rajale sai väga palju energiat raisatud lihtsalt iseenda püstihoidmise peale.
Riietus oli juhendi järgi vorm nr 1 ehk siis laigulised ja saapad. Seljakotis kaks kanistrit veega ja automaat.
Rajale läksin lootuses korrata või siis parandada oma eelmise aasta aega 3:08. Kuni veetakistuseni olin oma ajagraafikust ees aga peale põlvini vees sumamist ning seejärel saadud krampe hakkas motivatsioon ja sellega seoses ka kiirus kaduma. Ca 10km oli kiirus langenud niivõrd, et mõtlesin käimise peale. Kuskil sellel hetkel tuiskas Tõnuke minust mööda. Sealt edasi sain aru, et isikliku rekordi püstitamisest saab ainult unistada. Vägagi märjad saapad ja sokid hakkasid hööruma, sest hoolimata treeningutest ei olnud ma kordagi proovinud joosta põlvist saadik vees ning veenduda, kuidas siis saabaste ja sokkide koostöö on. Siit idee järgmiseks aastaks.
Hakkasin käima. Peale ca 500m käimist tundsin ennast nii hästi, et hakkasin jälle jooksma. Viimati mööda „tuisanud“ (tegelikult taarunud) mehed sain kätte aga siis hakkasid segama talla alla tekkinud villid. Käisin jälle. Siis tundsin, et villid on nüüd puruks hõõrutud ja nüüd saan jälle joosta. Ca 17km, vahetult enne Paldiski mnt ületamist, tundsin jälle sellist talumatut väsimust ja tüdimust, et hakkasin käima. Natuke enne joogipunkti proovisin sörkida aga ei jaksanud. Joogipunktis jõin ühe tee ja siis tundsin, et nüüd hakkan panema. Sealt edasi juba jälle jooksin tehes aegajalt 100m jalutuskäike. Metsasihil pidevalt libastudes ja komistades hakkasin järgi jõudma minu ees jooksnud ca 10 inimesest koosnevale grupile, kuid ühel hetkel peale kukkumist sain aru, et see jääb siin sihil vähemasti unistuseks. Viimased kõige vastikumad 5km, mis kulgevad rannaäärt mööda ja kus eelnevatel aastatel on alati tuul vastu puhunud, sain kaks inimest minu ees jooksnud grupist kätte. Viimane, kelle kätte sain suutis viimase 300m kaotada mulle ca 2-3 minutit. Küsimusele, mis juhtus, vastas ta et ta lihtsalt ei suutnud enam.
Finišis ei osanud keegi öelda, mitmes ma olen, kuid aeg 3:43 ei olnud just see, mida ma lootsin. Samas on järgmine aasta topeltmotivatsioon oma aega parandada.
Koomiline oli vastata 15-20km vahel taaruvate klaasistunud silmadega kodanike küsimustele, et kui palju veel on ja mis rada veel ees on? Tundsin ennast vana kalana ja mõttes mõelda, et mida te mehed rapsite alguses sellise tempoga.
Järgmine aasta rajal näeme.

Lisaksin siis kokkuvõtteks veel et mida järgmisel aastal teisiti teeksin. VORM 2-ga võiks tähele panna, et tossude talla all oleks korralik muster, millel jää peal hea pidamine (tänavu läksin üsna siledaks kulunud tallaga). Tuleks kasutusele võtta Holdeni poolt kiidetud bahillad. Tossudesse lendas kruusaterasid, mis hakkasid talla all teravalt torkima. Õnneks pääsesin täiesti villidest, kuid mitte ebamugavusest, mida kruusaterad tekitasid. Pärast veetakistust kuivasid tossudes jalad väga kiiresti ja kohe hakkas jalgadel ka soe. Sokkide pealt pole mõtet raha kokku hoida - hea kallis rulluisusokk ei hõõrunud üldse Silver soovitab aga veel kallimat Lorpeni sokki. Tarvitusele tuleks võtta lisa pehmendused nii õla, kui ka puusarhmade vahele - ilmselt magamismati ribad peaks sobima kuna neid tarvitati päris palju. Ja kriitilisema pilguga tuleks üle vaadata ka riietus. Pean silmas võimalikke ebamugavaid õmblusi, mis võivad jääda raskuse ja naha vahele ning hakkavad niiskeks saades soonima või hõõruma. Aga noh, kokkuvõtteks tuleb öelda et tänavu sain niigi väga mugavalt läbi ja väike kannatusemoment tegi ürituse "meeldivalt raskeks"

Mina põhiliselt Lorpenit kasutangi. Ülikonnapeole minnes, kus kingadega, läheb Suva toodang jalga. Lisaks on mul veel Injinji sokid erijuhtudeks.

Scoutsrännak 2011 leiab aset neljapäeval 07.04.2011. Täpsem info: http://www.scoutspataljon.ee/

Scoutsrännak 2011 pildid

Aitäh Tõnu. Ilusad pildid. Olin päris üllatunud ja hakkasin naerma, kui mingi mees minu ette tormas ja pilti tegi. See on ka pildil näha.
Rada oli sedakorda päris kerge. Veetõket ei olnud, soppa oli vähem ja tormituult, mida ilmateade lubas, saabus alles õhtul. Vihma küll sadas aga see oli kõigest pool tundi. Seljas oli siis juhendi järgi vorm nr 1 ning varustus sama, mis viimasel neljal aastal: automaat kotis ja kotis 7kg raskust- kott ise 3kg.
Plaan oli joosta ca 3:00. Esimesel 5km oli mul kaks konkurenti, kellel oli sama plaan. Peale 5. km pani üks nimekaimust konkurent ees minema. Tema lõpetas 3:14. 10 km jäi teine konkurent maha (lõpetas ajaga ca 3:30) ja siis edasi olin ihuüksi. Kuni 10. km-ni liikusin ca 11km/h, aga siis lume ja sopa sees liikudes hakkas tempo langema. 15.km sain aru et 3:00 jääb see aasta unistuseks. Varustus oli ilusasti seljas, seljakott höörus natuke alaselga, aga muidu oli kõik tip top, välja arvatud enda liikumiskiirus.
Aegajalt tulid mõned mehed selg ees vastu, kuid suurt rõõmu see ei toonud, sest kiirus tasakesi, kuid pidevalt langes.
21. km, mis on eelnevatel aastatel olnud selline murdepunkt, kus hakkab kas kohutavalt valus või hakkab motivatsioon kaduma, tuli sedakorda kuidagi emotsioonitult. Sain teada, et olen vormis meestest viies ja üldarvestuses vist üheksas. Ees jooksis üks vormis politseinik, kes viimased viis km oli pidevalt selja taha vahtinud. Jooksin lühikeste sammudega, sest sammu pikemaks venitades hakkasid sääred krampi kiskuma- 2:15 pidevalt tõukeid, lennufaasi ja maandust hakkasid oma tööd tegema. Jõeületus oli minu meelest see aasta kuidagi eriti lihtne- palkidest purre oli nii lai, et see ei olnudki enam selline ohtlik ettevõtmine, nagu eelnevatel aastatel.
Vastikult tüütu metsasiht oli see aasta tänu metsalangetusele kergesti läbitav, kahjuks ei olnud minust meest, kes seda oleks kiiresti teinud. Sihil sain esimesed ja viimased krambid. Kõige pealt tõmbus parema jala säär krampi ja seejärel vasak. Venitasin ja inisesin. Ja siis jooksin edasi. Viimasel 5. km oli ainult üks soov- saaks see juba läbi. Üks dressides mees tuiskas mööda, kuid tema tempo oli mulle ülejõu käiv. Kus kurat ta ennem oli ja miks ta alles nüüd nii kiiresti jooksma hakkas? 500m eespool jooksev politseinik hakkas pisut taaruma ja läks üle kõnnile. 4 minuti pärast sain ta kätte. Politseinik oli päris läbi, kuid tegi vaheldumisi 500m jooksu ja 500m kõndi. Lõpp tuli ihuüksinda ja emotsioonitult. Aeg 3:19.
Paar sõna juttu tuttavatega, saun, pesu, hernesupp ja tööle. Tänud korraldajatele ning kaasvõistlejatele. Järgmine aasta rajal näeme.

Kahjuks ei saanud ise osaleda, kuid lisan lingi veel mõnedele piltidele - head meenutamist!

http://www.mil.ee/~fotek/gallery/view_a ... =album1043

Scoutsrännak 2012 minu klõpsitud pildid

Kas võitja oli sõjaväe varustuses?? Aeg 2.50 on ikka sel juhul väga hull...Lehest lugesin, et 1400 osavõtjat-korralik laulupidu. U. 10 a. tagasi oli vast paarsada..