Kui laupäeval Võru Rattaralli oli algusest lõpuni vihmasajus, siis Täispikk Triatlon toimus pühapäeval ideaalilähedastes tingimustes. Vee temperatuur oli ok. Ei mäleta mina ka et täispikal oleks nii tuulevaikset ilma olnud! Võibolla oli jooksu ajal minu jaoks pisut palav, kuid ju ma olen siis nii kuumakartlik. Igatahes jahutasin pead külma veega pea iga ringi järel
Olgu siis ka pisike kokkuvõte sellest üritusest. Kõik algas juba Võrus suurte äpardustega. Nimelt suutsin autoga väikse kõksu teha - vihmaga läks auto kurvis libisema ja panin kõmaki üle äärekivi. Miskipärast ei õnnestunud paar tundi hiljem autot isegi enam käivitada (ju siis oli miski veest läbisõites totaalselt märjaks saanud). Tehtud-mõeldud - tuli bussiga Tallinna minna. Rõõmus uudis sellest et Holdeni buss oli just vedru välja visanud, tähendas et starti tuleb minna jalgrattaga. Sättisin hommikul kõik vajaliku toidu valmis, mida oli plaan rajale võtta ning siis segasin joogid valmis. Aeg kulus ning korraga märkasin et läheb-tead-kiireks! Kähku kott kokku ja rattaga minema. Stardikohta jõudsin 40minutiga. Hakkasin siis kõike valmis sättima kui selgus et toidukotti polegi
Olin selle maha jätnud
Aga kus häda kõige suurem, seal ligimene abiks - ToomasL jagas mulle lahkesti on varudest batooni ja kaks geeli, mis oli ülimalt suureks abiks. Holdeniga oli kaasas Kalvi (või oli see vastupidi), kes oli valmis meid raja ääres jootma. Igatahes sai aeg väga ruttu otsa ja ma ei hakka muudest pisiäpardustest rohkem rääkima. Anti start.
Alustasin suhteliselt rahulikult, sest käed tundusid pisut kanged. Tammemäe karjääris ujuti kaks ringi ja umbes poole ringi peal hakkasin alles jõuga tõmbama. Ujumine läks nii kiiresti, et sellest polegi palju rääkida - kuna ujuti sel korral vastupäeva, tegin avastuse et mul on kombeks kalduda vasakule. Varasematel aastatel leidsin end tihti roostikust, nüüd kaldusin rohkem järvele. Et ujumise ajal on palju aega mõelda, siis suutsin ka selle välja mõelda, et mul pole kiipi peale saanud
Nii oli esimeseks asjaks välja tulles kiip hankida (see oli Kalvi autos seljakotis püksitaskus). Veest välja joostes teatas Tiina Pallase, et minu ujumise aeg oli 1:14. Nii et aeglasem kui mullu. Jooksin rattavahetusalasse, kus seisis Holden ratas jalge vahel ja ootas midagi. Ma hõikasin teda ja küsisin et kas Kalvi on siin. Ta vastas et kohe tuleb. Tuligi. Holden nimelt oli unustanud numbri autosse ja Kalvi tõi talle selle nüüd ära. Kui ma teatasin et vajan Kalvi abi, et autost kiip kätte saada, siis võttis see teda ohkama: "Mehed mis teil viga on!" põrutas ta. Üks unustab numbri, teine kiibi ja tema peab nüüd meid kantseldama ja maha jäänud asju taga otsima. Õnneks sain mina riiete vahetuse järel juba ka kiibi kätte (Holden avastas numbri puudumise pärast riietumist ja pidi lihtsalt ootama). Igatahes tänud Kalvile! Rattaga sain sõita vaid 4km, kui nägin tuttavat HRK särki tee kõrval - Holden vahetas juba rattal kummi. "Mida! Juba kumm läks?! Mine pekki!" kõlasid sõnad minu suust... Ise arvasin et Holdenile enne jooksu järgi ei jõua, sest TriStaril väntas mees eest niimoodi minema, et mingit varianti ei olnud. Siin oli aga tasane maa ja ju siis minu rattal ketas funkas päris hästi
Jõudnud Kanama viaduktile, tundus pisut imelikuna et ratturid liiguvad igas suunas. Alles siis meenus et viaduktil tuleb ju veel "liblikas" ka teha, enne kui saab Ääsmäe poole vurama hakata
Esimese tagasipöörde järel ei läinudki kaua aega, kui Holden vastu liikus. Huh, mõtlesin - vähemalt kummi sai ta kiiresti vahetatud. Ilmselt on minu probleem selles, et igal aastal kipun rattaosa alguses natuke ülepingutama. Igatahes sõitsin päris mitmest võistlejast mööda, kuid minust ei sõitnud veel keegi mööda. Holdeniga võrdluses liikusin ka kiiremini. Isegi Jaaguar möödus minust neljandal ringil enne joogipunkti, mis pani mind imestama, sest tema tempo oli hoopis kiirem kui mul. Varsti oli selge, et tempo oli olnud liiast. Umbes poolel maal olin juba Holdeni tempos ja mõnel ringil isegi hävisin sellele. 7 ringi järel taheti mind juba Keilasse suunata, kuid ma seletasin et üks ring on vaja ikka veel sõita (ilmselt oli alguse "liblikas" ka eraldi ringiks märgitud). Viimaseks ringiks olid kõik geelid ja batoon ära tarbitud ja nii tegin igaks juhuks väikese söögipeatuse, et mitte ratta lõpus haamrit saada. Lõpp läks päris hea tempoga ja varsti saingi jooksma. Indrek Pak oli veel riietumistelgis kui mina kohale jõudsin. Siiski kui ma lootsin et temaga tekkib huvitav võistlus, võttis ta pinged kohe maha öeldes et ta pole üldse jooksnud ja eesmärk on lihtsalt lõpuni tulla. Jooksul olid kõige segavamaks faktoriks pisikesed kärbse moodi satikad, kes otse silma lendasid. Täitsa kadedalt sai vaadatud nende poole, kellel prillid ees. Mina mõtlesin alguseks jalad rahulikult liikuma saada ja siis vastavalt tundele jooksu teha. Paraku jõudsin juba teisel ringil järgi Andrus Rootalule. Kuna tema edu oli rattaringil olnud päris suur, siis arvasin et kaotan talle jooksus ühe ringi (3km). Tegelikult kaotasin talle juba kahe ringiga. Kuna aga minu jooksutempo oli hetkel kiirem, siis arvasin et äkki õnnestub ring tagasi joosta. Sel ajal kui mina jõin ja külma veega pead jahutasin, läks tema ilma peatuseta kolmandale ringile. Kui ma temast uuesti möödusin, lisasin tempot ja arvasin et võin juba kolmandal ringil tempot arendada. Neljandale ringile läksin ka ise peatumata ning lootsin et edu tuleb. 10km seljataga läks aga väga raskeks. Oli selge et tempot tuleb langetada ja leida võimalus taastuda. Andrusega oli küll kenake vahe sisse joostud, kuid järgmisel ringil oli ta sama kaugel ja siis hakkas lähenema. Minu katsed tempot tõsta lõppesid kõik sellega, et pilt hakkas virvendama ja jube raskeks läks. Küll sai soolakapsleid võetud ja söödud. Siis mõtlesin et äkki on kuumus halvasti mõjunud ja jõin ainult vett. Paraku ei muutunud midagi - oma kuus korda juhtus iga tempo tõstmise järel sama asi. Varsti jõudis Andrus mulle järgi ja möödus. Varsti oli tema sama kaugel minust kui mina temast olin olnud. Õnneks suutsin temaga tempo võrdseks tõsta. Sama oli ka Holdeniga, kes oli minust taga umbes 5km. Igal ringil jooksime üksteisele vastu samas kohas. Kolm ringi enne lõppu tegin peatuse, et ära vaadata Jaaguari finiš. Just enne ringi lõppu oli minu ees finišeerunud ka ToomasL. Karjusin ja ergutasin Jaaguari finišeerimisel, kuid mees mingit spurti ei teinud. Minul oli aga juba eelmisel ringil palju parem hakanud ja nii ma teadsin et kolm viimast ringi saavad olema nauditavad. Ringi tagumisel pöördel sain teada et minu ees jookseb mees samal ringil kui minagi. No ja nüüd tärkas minus võitlusvaim ja selleks et konkurendi vastupanuvõime moraalselt hävitada, jooksin tast mööda ning vedasin sammu nii pikaks, et ta järgi ei suutnud tulla. Eelviimane ring oli esimene ring, mille ma läbisin joostes mitte kulgedes. Viimaseks ringiks enam nii palju püssirohtu ei jagunud kuid õnnestus siiski nii kiiresti lipata, et enne ringi lõppu jõudsin Holdenile järgi ja sain ka temale oma igaastast lõpuspurti esitleda. Ehk küll tulemus polnud suurem asi (aeg 11:04:46), läks see suuresti viletsa jooksu nahka. Olin kartnud rohkem rattasõitu, kuid nüüd siis vedas hoopis jooksmine alt. Üllatav oli aga see, et 4min pärast minu finišeerumist hakkas lõpetajaid tulema ribu-rada-pidi - 4min jooksul 4 individuaalvõistlejat. Iga minuti järel keegi lõpetas
Vaat siis - tase on päris kõvaks läinud ja osalejaid juba päris hulga ilmunud! Sellest allab tunnistust ka see, et M-klassi esikolmikus lõpetasid kõik alla 10 tunni! Üritus on kõva ja tunnustus selle eest Jaaguarile, kes on nii suurepäraselt korraldatud triatloniga hakkama saanud!
Juba kuuleb lubadusi järgmisel aastal esimest korda stardis olla - seda on hea kuulda!
