velo.clubbers.ee

Nagu nimest lugeda võib toimub seal võistlus esimest korda.
Muljetage mida oodata on ja kus täpsemalt see start asub?

Kirsa kirjutas:Nagu nimest lugeda võib toimub seal võistlus esimest korda.
Muljetage mida oodata on ja kus täpsemalt see start asub?

Tamsalu võistlus meenutab veidi Rakvere etappi, kus on samuti 2 ringi ning saab alguse ja lõpu suusakeskuses. Samuti tuleb suusakeskuse radu läbida 3 korda. Raja alguses veidi vähem ja lõpus veidi rohkem. Tamsalu künkad on väheke leebemad kui Mõedaku omad ja seal puuduvad singlid. Suusarajapõhjad on kõvad ja kurvid seetõttu kiired. Muu rajaosa on põhiliselt metsateed, osad pehmemad, osad kõvemad, aga kokkuvõttes ei ole rada minu meelest raske ja sobib kõigile, kes maastikurattasõitu armastavad. Kaunid paigad rajal on Porkuni järve ümbrus ning samuti läbib rada ühte suletud eramaad, kus suure tõenäosusega saab näha ainulaadset hirvekarja. Raja teine pool tundub mulle veidi raskem, aga mitte oluliselt.
Võistluskeskus asub Tamsalu Tervisekeskuse (spordihoone, Tehnika tn. 2a) kõrval asuval suusastaadionil. Asukoha kaart ja rajakaart- ja profiil on saadetud Sportinfole ja neid saab seal peagi näha. Kes soovib raja GPS faili, siis saatke mulle mail tarmo@stardipaik.ee

start siis kell 12 ikka?

Juhendis on ju nii kirjas, et kl 12.

Homme tuleb "põnev" võidusõit. Ma just jõudsin tagasi 4 päevaselt jalgrattamatkalt saaremaalt ja hiiumaalt. Mingi 300km 25kg tavaariga (telgid, õlled, vorstid ju nõu). Voore 3000 on ka veel jalas. Aga eks tuleme ikka kohale ja naudime rada täiel rinnal... raha ju tagasi ei anta või?...

Kirsa kirjutas:Homme tuleb "põnev" võidusõit. Ma just jõudsin tagasi 4 päevaselt jalgrattamatkalt saaremaalt ja hiiumaalt. Mingi 300km 25kg tavaariga (telgid, õlled, vorstid ju nõu).

Sa oleks võinud ju oma kolaga otse Tamsallu vändata. Hiiumaalt on Tamsallu ikka oluliselt vähem kui Tartusse. Ja lisaks on Tamsalu spordikompleksis korralik hostel, oleks saanud veidi puhata ka enne võistlust.

No kuidas oli?

Minule täitsa meeldis, võttis ikka korralikult läbi. Teisel ringil juhtus selline asi, et koer mis oli 8km/43km sai ketist lahti ja kus siis oli tempo.

Paar tõusu pidi ikka jala võtma. Teisel ringil kuulsin, et liidrid olid rajast mööda pannud. Ja suht "lahe" oli vaadata kuidas Raido ja Massa mööda sõitsid.

Aga muidu 5+ üritus.

Ka mulle rada meeldis nagu ka korraldus - lõbus ja lahe.

Esimesel ringil panin küll ühe teise ratturiga päris mõnusa otsa juurde. Kuskil oli vasakpöörde märk kas märkamatuks jäänud või ... Aga minu meelest pole sellest väga hullu. Olen ju kodus tervena tagasi, sõitsin teise (õige) ringi otsa ning meel on rõõmus. Trenni sai ka tehtud (4h), seepärast ma sinna ju läksingi.

Aga jah, sõitsime igatahes Tapa maanteele (Moe-Nõmmküla) välja, möödusime Saiakopli bussipeatusest ning mööda asfalti veeresime Tamsalu suunas. Võinuks ka tagasi minna, kuid ei osanud ju isegi aimata kui kaugel võisime valesti minna. Lisaks ajasid sel kruusakal meid taga koerad, kes olid päris n.ö. elevil. Kuid staadionile jõudes läksin aga edasi teisele ringile ning selle sõitsin "määrustepäraselt". Teise ringi sõitsin 10 minutit kiiremini kui esimese, mis ilmselt näitab, et olen kuskil avaringil viltu pannud. Ma ei teagi, mida minu tulemusega tegema peaks, kui aga korraldaja leiab, et õige oleks minu, võistleja nr. 54, tulemus annulleerida, siis minul pretensioone ei ole.

See võistlus võiks aga kindlasti veelgi toimuda.

Nagu tavaliselt võib küll EMS-l olla vähem osalejaid kui Elionil, aga ega seepärast rajal vähem juhtu. Emotsionaalses plaanis isiklikult väga üles-alla nagu ka valdav osa rajast. Algus oli paljulubav - suusaradadel küll hoidsin pisut tagasi, kuid pärast seda oli enda kohta hoog hea. Porkuni järveni oli seis ideaalne:
1. olin suutnud Flashi selja taga hoida, mis oli paras ime, tavaliselt tuleb vahet finišis kalendriga mõõta;
2. järve ääres soparaja alguses tõstis Erikr üliviisakalt oma 29" FS-i pisut kõrvale ja lasi kergemad mehed ette;
3. kohe pärast Eriku viisakusavaldust nägin Jansa selga - teadupärast tugevamad naised ju vähemalt rauast või veel mingist kangemast kraamist tehtud, igaühe alistamine on saavutus.
Silme ette kerkis hat-tricki võimalus - 3 ülikõva skalpi ühekorraga (selguse huvides olgu öeldud, et kahele esimesele minu nägemine muud äratundmisrõõmu ei tekita, kui et samasugune valge number rattal ees). Paraku unistus purunes veel kiiremini kui oli tekkinud - mudast teele pöörates oli tagarehv katki. Algul proovisin pumbates aru saada, mis oli juhtunud - keset rehvi oli mingi ora ikka korraliku augu teinud, piim seda lappida ei suutnud. Egas midagi - õhukumm sisse ja edasi. Ma ei olnud sugugi ainus ohver, mõni hetk hiljem parkis oma ratta minu kõrvale Jõelähtme noorrattur Takel, kellele sai pumpa laenatud ning kui silm ei eksinud, siis oli ohvreid veel.
Kuigi reaalses elus tõenäoliselt rehvivahetus väga palju aega ei võtnud, siis emotsionaalselt tundus vähemalt pool tundi kuluvat ning motivatsioon sinna Porkuni järve jäigi. Mõtlesin, et tiksun selle esimese ringi lõpuni ning aitab, teisele ringile ei hakka minema.
Paari kilomeetri pärast tuiskas noorrattur Takel must koos 2 vaguniga uuesti mööda (ju tal oli motti rohkem), aga väga kauaks seda rõõmu ei olnud. Mingi 100m pärast esmapilgul täiesti süütus olukorras oskas ta ennast pikali visata ning kui õigesti aru sain, siis nii õnnetult, et rangluu katki. Igatahes kolmandat korda ta mööda ei ajanud. Aga ega see vahejuhtum motivatsiooni ei tõstnud - paari km pärast läks mööda Pavo Raudsepp. Niipalju suutsin end siiski koguda, et sai tuulde võetud ning esimeste mägede juures uuesti mööda mindud ning maha jäetud. Kuigi Pavo oli silmnähtavalt varsti algavaks talveperioodiks endale varusid kogunud ning omaaegsest vormist mitu ringi maas, tõstis siiski omaaegne paarissprindi MK 2. mehe alistamine omajagu motti. Hakkasin juba mõtlema, et äkki veab ennast teisele ringile ka. Ning kui ringi lõpus oli näha kedagi paarsada meetrit ees minemas ning keegi paarsada meetrit tagapool tulemas (ehk päris viimane ikka ei olnud), siis saigi võetud otsus lõpuni sõita.
Teisest ringist palju rääkida ei ole - paarist sai mööda sõidetud, keegi läks minust mööda, muidu ihuüksi kulgemine. Ka enamikest kohtadest olid rajajulgestajad lahkunud. Ma ei tea, kas oli sama juhtum, mida Urmet kirjeldas, aga mingi pöörangu peal aitas taks õiget teeotsa leida ning hoidis paarsada meetrit tempot üleval
Lõpuks uuesti suusaradadele jõudes olid jalad mõnusalt pehmed ning granny liigagi tihti kasutuses. Esimese ringi unistusest niipalju, et finišisse jõudes oli Flash veel kellelegi seltsi pakkudes supilauas, Erik supi juba tõenäoliselt unustanud ning Jansa juba auto juures asjadki pakkinud. Ehk läks nii nagu tavaliselt. Päris viimaseks vähemalt ei jäänud, kedagi oli kipsis jalaga naine mureliku näoga veel rajalt ootamas.

Päris mõnus kihutamine oli. Aeg tuli umbes 3h, ehk kiirem kui kalevipoja elionil.
Nagu ma juba eelpool kirjutasin, siis sai väsimusega peale mindud.
Päris alguses natuke kihutasin, ei teadnud ju palju kehas neid varusid veel on.
Üsna kähku aga võtsin oma tempo ja sõitsin sellega lõpuni.
Pulss oli tavapärasest 15 lööki madalam ja tõusudel lõid lihased tuld välja. Esimene oli siis matka süü ja teine pigem veel Vooremäe 3000 jalgades.
Kui need 2 nüanssi välja arvata siis oli minek päris hea ja rada meelepärane. Erilisi vahejuhtumeid ei olnud, kuhugi ära ei eksinud. Omajagu erutust tekitas muidugi see, kui kiiremad järsku tagant tulid. Hetkeks oli paanika, et olen lõiganud, aga kontrollisin näitusid, klapib, kerisin mälulinti tagasi - oma arust nägin kogu aeg linte - seega teised peavad eksiteel olema ja nii oligi
Niipea kui vähegi sirget ja siledat oli, nii karjuti mulle et pane nüüd "sinu lõik". Vaidlemiseks polnud aega, et tegelikult meeldivad mulle ikka singlid, tuli panna. See lai ja sile taganttuulega allamäge asfaldilõik oli päris tore. Mõlemal korral kimasin seltskonna ees, ikka nii 52-55km/h keris välja, enne kui käigud väga otsa said.
Viimase ringi lõpupoole aga läks enesetunne veidi kehvemaks, kergelt süda paha ja spordijook loksus kõhus, ega tahtnud mitte sealt edasi liikuda. Suurt ajakaotust sellest ei tulnud, irmsat moodi ebameeldiv lihtsalt. Ma arvan, et see oli keha märguanne endale, et mõõt on täis - peab puhkama. Olen ju viimase 8 päevaga 23,5 tundi suutnud rattaga kimada ja mitte just "tööle koju tempos" - tavapärase 7h nädalas asemel siis.
Kokkuvõttes tore päev. Natuke kahju on tulemusest, kindlasti mõne minuti oleks saanud puhanud peast paremini, aga nüüd ootab 2 nädalat puhkust!

see üks koht oli jah natuke vähem paremini märgistatud kui teised. Kaugelt oli näha, et tee läheb kaheks ja tee keskel silt vasakule. Antud hetkel pole võssa keeramise kohta nähagi, kui nüüd pilk teha voolujooneliseks / ehk nägu allapoole, siis jäigi õige teeots märkamata. Ise uhasin ka mööda kui maasikmets tuli vastu koos 7 teise ratturiga, siis sai tagasi pööratud. Ta ise oli vist päris kõvasti uhinud mööda. Ma kaotsin vbl 10-15 minti, saigi rohkem trenni Tegelikult kes olid tähelepanelikud või aeglased ( ) need mööda ei pannud.

Rada oli äge. Porkuni ümbrus oli eriti tore. Seal sai ka muidu haruldast ametlikku kahesuunalist liiklust nähtud, mida Elionil juba ei korralda, ja kohe pärast Porkunit nägime kahesuunalist liiklust, kus esiotsa mehed lihtsalt lisakilomeetreid tegid. Vähemalt ma ei mäleta, et ise sama teed Porkuni poole tagasi oleks sõitnud... Seda suurt musta koera maruvihasena kargamas nähes mõtlesin, et kaua need ketid selliseid mürakaid kinni hoiavad - ka veetilgad söövad kivist läbi... Kas sama koer sai lahti?
Fotosid autasustamisest ja tulemustest: http://nagi.ee/photos/andre170/sets/323911/

Piffik kas said oma pumba kätte? Mul läks rehv umbes seal kus Takel kukkus ja tema käest sain pumba. Takelile tänud abi eest ja head paranemist!

Rajameistrile võib küll kiitust jagada, väga mõnus oli ning rajale jagus kõike piisavalt. Porkuni mudakas oli ka suht reaalne seal kiilus ikka korralikult kinni ning sai põlvini mudas mässatud

Pumba sain finišis Tarmo käest kätte, sellega korras. Rada oli tõesti 5+, raske, kuid huvitav.

andre170 kirjutas: Seda suurt musta koera maruvihasena kargamas nähes mõtlesin, et kaua need ketid selliseid mürakaid kinni hoiavad - ka veetilgad söövad kivist läbi... Kas sama koer sai lahti?

mina sõitsin siis mööda kui, kett järgi andis!

Esigrupp kes mööda pani oli 7 liikmeline (ka.) Massa.Kahju, et mu vorm liiga hea oli ja ma grupis püsisin.Kõik on vaid üx suur olex.Selle kohta võib öelda vaid ühte: palju kära vähe villa kui siga pöeti.Teinekord sellistes kohtades, kus mahapöörded või iganes lahknevusi on, toppige vaid üx silt mis tähistab risti, ehk tupik ja linti polegi vaja teele ette tõmmata.Ma pidin esimesel ringil piisavalt orienteerumisega tegelema, kuna rada polnud vist veel keegi sõitnud ja raja kõrval seisnud inimesed vist ise ka ei saanud aru kuhu sõitma peab.Teisel ringil oli juba rada sisse sõidetud ja sõitsin nagu raudteel.Mööda oli raske sõita.Muidu oli rada suurepärane.Pole suvel seda veel sõitnudki.Osad lõigud tulid talvisest maratonist tuttavad.Hea, et ilm ilus oli.Selle pärast tasus tulla.