Tervist, jagan enda muljeid.
Elu teine elion siis seljataga. Seda etappi ootasin pikkisilmi, sest tegemist ikkagi kodurajaga peaaegu, iga nädal kümneid kilomeetreid keritud seal. Ise lootsin vähe niiskemat ilma, aga õnneks päris palav ka ei olnud.
Päeva esimene taktikaline käik oli esimeste seas stardikoridori minna, et vähem jagelemist alguses oleks. Mõte oli hea, aga minut enne stardikoridori avamist taipasin, et joogipudelid olid autosse jäänud. Autoni ja tagasi sai korralikult soojaks end sõidetud
Start antud, proovisin alguses kohe tõusma hakata, mis ka õnnestus. Idee valida väliskurve õnnestus ja õnneks oli rada enne metsa keeramist üsna lai. Üllatusmoment oli suur kui sõidetud oli ca. 5-8 km ja oli väikse silla ületus üle kraavi. Tunne oli selline nagu oleks Laadapäevade kassasabasse jõudnud. Ma ei suuda siiamaani ära imestada, miks seal kohas selline pudelikael tekkis, oli teoreetiliselt kaherealine keskm kiire lõik. Konkreetselt minut aega jalg maas kraavi poole, peale kraavi oleval kruusateel tundsin, et pulss on nö rohelises ning läksin time-trial mode'i ja vajutasin päris tükk aega kuni seier jälle helepunases oli. Staadionile tagasi jõutud, mõtlesin, et jube lahe oleks pealtvaatajatele näidata kui kiiresti ma enne VF tõusule suudan lennata ja seal 2-7 käiguga üles ronida, asi õnnestus, aga peale VF joont tulid mustad täpid vaatevälja ja sisikond tahtis suu kaudu välja tulla aga õnneks päästev joogipunkt päästis. Järgnevalt tuli mu lemmiklõik rajal, üles-alla, paremale-vasakule singel, õnneks ei olnud erilist rongi mul ees ja sain korralikult paugutada seal. Tõus Pärnumaa kõige kõrgema mäe otsa oli ka puhas rõõm
nägin, et kõik kõnnivad tippu ja muidugi oli mul vaja rahvale näidata, et kuidas sealt üles sõidetakse, siiamaani mõistatan kuidas ma sealt paksu liivase tõusu pealt üldse üles sain ja laskumisele minnes oli muidugi jälle tahhomeeter põhjas. Rajalõik mis oli seal metsaraiesmikul, kus oli kaks mülgast, kukkus kergelt esimese mülka juures üks vana. Mõtlesin endamisi, et kuidas on võimalik sellises kohas maoli panna. Siis enne teist mülgast, suht pime oli seal, mul tumedad klaasid ka veel ja järsku läkski esiratas alt ära, ehmatus oli endal väga suur, et mis nüüd juhtus
Kuni viimase TPni tulin ka tõusvas joones, tõusud kannatasin ära ja sai nii mõndagi kodanikku tuulega aidata.
Ja siis tuli Jõulumäe maratoni "kirss tordil", ehk tõus mille peal üles kõndides tuli ettevaatlik olla, et nina vastu tõusu ära ei lööks. Üles jõudes oli tunda kuidas piimhappe säärtes pidu paneb. 100m hiljem, väga ebameeldiv laskumine, aga siiski oli meeles fakt, et olen trennis absoluutsel iga kord sealt alla sõitnud ilma jalgade abita. Vaatasin, et härrad lohisevad sealt vaikselt alla ja suht kaua aega läheb. Siis lakkas mul mõistus töötamast ja otsustasin kõrvalt sambla pealt minna, jõudsin poole laskumise peale ja tuli idee ülejäänud laskumine ilma jalgadeta sõita. Sekund hiljem, tagaratas muutus kaalutuks, ise lendasin nägu ja vasak käsi ees laskumise põhja. Toibusin, vastasin kaasvõistleja päringule, et olen OK, korjasin kiivri noka, prillid ja pudelid maast kokku, paar karvast sõna ja edasi. Siis sain aru, et motivatsioon jäi sinna laskumisele maha. Viimased 10 km ei suutnud ega viitsinud enam punases mootorit hoida, kulgesin omas gruppis. Aja möödudes andis ka vasak küünarnukk suht korralikult tunda. Jõulumäel tagasi, tuli raja kõige kiirem koht, vana asfalti peal laskumine, kus trennis spido numbreid alla 46 ei näidanud. Pettumus oli suur kui grupis sõites sain max 36 seal kätte. Ja siis hakkasid viimased tõusud, lülitasin kaine mõistuse välja ja andsin lihtsalt nii kõvasti minna kui kere vähegi suutis. Viimasel 500m tegin vist umbes 8 möödumist, neist viimane finiši sprint. Peale finišit oli organism justkui teisel universumil, väga raske ja paha oli. Aga hea supp kosutas ära
Kogu maratoni vältel vaatasin vähemalt 10 korda oma tagarehvi, et kas seal on üldse õhku sees, sest pidevalt oli selline tunne nagu sõidaks velgede peal, aga selline see Jõulumäe on, rada imeb sajaga
(heas mõttes)
Kodus tulemusi vaadates kerkisid suunurgad kõrgemale, 353. kohaga olen vägagi rahul. Kuu aega tõsiselt asjaga tegelenud ikkagi alles. Ootan järgmisi etappe.
Jõudu kõigile!
Tulemuseks senine parim koht Elionil.
üks silm naerab ja teine nutab. 
lõpu koht oli küll minu parim koht elionil, kuid olen vähe sõitnud (3 etappi) ja alati on mingi jama.......... kuidagi ei suuda ennast realiseerida. eks mulgis proovib uuesti.
No lükkasin keti peale ja edasi mäest alla, läbi TP ja siis hakkas kett jubedalt viskama tagumiste hammakate pealt, põhimõtteliselt iga vända peal tegi hüppe. Aru ei saanud mis jama on, nikerdasin singleid ja proovisin ikka grupist kinni hoida aga rütm oli sassis ja ei julgenud päris täiega vändata ka. Mingis laiemas kohas siis väänasin oma tagumist käiguvahetajat, sest arvasin et see sai tropis/kukkumisel paugu ja on kõver, aga kasu ei midagi. Kulgesin siis vaikselt TP3 poole ja lootsin seal mehhaanikult abi saada. Vahepeal jäi siis minu "lõbuks" u 100-130 inimest mööda lasta. Nii et kui keegi möödus TP2 ja TP3 vahepeal aeglaselt kulgevast ja aeg-ajalt ropendavast ratturist, siis see olin mina 