Jõhvi Rattaralli
Postitatud: 07. 06. 2004. 09:15
Sai käidud siis pühapäeval Jõhvi Rattarallil. Ei olnud küll sellist plaani sinna minna, aga nii kukkus välja 
Lubati 42 km rada. Ei ole ju just eriti pikk 
Aga ma ei kujuta ette, kuidas suutsid selle raja läbi sõita pühapäevasõitjad. Kuulsin hiljem kommentaare, et oli olnud kõvasti raskem, kui Otepää-Elva (ehk siis Tartu Rattamaraton).
Paar sõna siis rajast (nii palju kui meelde jäi). Algus, nagu tavaliselt, paar kilti asfalti, siis metsatee ning põllutee mis lõpuks hääbus singliks. Kõik nagu tavalise stsenaariumi järgi.
Esimene suurem emotsioon oli sügava (õnneks kuiva) kraavi ületamine, ratas õlal. Peale mida algas lõputu piin... algas tavalise killustikuteega, mis oli üsna sõidetav, kilomeetri-paari pärast jõuti killustiku- (aheraine-) väljale, kus kuni rusikasuurused kivid. Algas pea kilomeetripikkune (tunde järgi, võis olla ka 500-700m) tõus aheraine mäe jalamit pidi (õnneks mitte tippu). tõusu nurk polnud kuigi suur, kuid üsna ränk oli mööda killustikku sõita (raja põhi oli küll kallurite poolt kõvaks sõidetud, kuid oli ka lahtist killustikku peal). Peale tõusu keerati silmusekujuliselt tagasi ning sõideti tõusu kõrvalt alla.
Alles selle laskumise peal said aru, et tegemist oli üsna pika tõusu ja päris korraliku kõrguste vahega. Kiirus kasvas üsna suureks ja pidi olema ettevaatlik, et mitte sõita üle väljaulatuvate suuremate kivide. Kumme olevat seal purunenud mitmeid. Sellise killustiku peal sõites oli pidevalt tunne, et kumm on tühi ja arvasin, et olen minagi kummipurunemise ohver, aga see tunne oli õnneks petlik.
Sellega killustikukogemus aga ei lõppenud (tegelikult jagus killustikku erinevates versioonides peaaegu lõpuni), peale raudtee ületamist järgnes varsti paari km pikkune (raud-?)teetamm, kus taas lahtine killustik, seal aga polnud tee põhja eriti kinni sõidetud. Kiirus sellisel (tõusuta-laskumiseta-tuuleta) lõigul oli vaid 19-22 km/h.
Varsti peale seda jõudsime kaevanduse territooriumilt ära ja keerati külateedele - taas killustik
teedele oli värkelt peale veetud korralik kiht keskmist ca 1-2 cm killustikku ja seda äärest ääreni, juhitavus oli nagu liivas Õnneks oli sellel teel ka lühikesi lõike, kuhu killustikku veel ei olnud veetud. Seda oli mitu km.
Lõpuks sai see läbi ja üle põllu lõigates jõuti Kurtna järvede äärde. Sealt alates on mul kõik segi nagu pudru ja kapsad. Liivased männimetsateed, mis kohati pehmed ja järsud (paar kolm jooksukat), lahtise killustiku-liivaga kaetud/hööveldatud metsateed ja oran?ides vestides ajateenijad (tänud neile raja näitamise eest). Õnneks 5-6 km enne lõppu muutus rada heaks - metsatee, mis ei olnud ei liivane ega killustikune:)
Lõppes see kõik 3 km-se asfaldi lõiguga korralikus vastutuules
Aeg - 1:42
Keskmine kiirus - 24,7
Kommentaar rajale - karm!
Kohalike rahvasportlaste tase - kõrge:D
Osavõtjaid oli ca 80 või pisut alla selle.
Lubati 42 km rada. Ei ole ju just eriti pikk Aga ma ei kujuta ette, kuidas suutsid selle raja läbi sõita pühapäevasõitjad. Kuulsin hiljem kommentaare, et oli olnud kõvasti raskem, kui Otepää-Elva (ehk siis Tartu Rattamaraton).Paar sõna siis rajast (nii palju kui meelde jäi). Algus, nagu tavaliselt, paar kilti asfalti, siis metsatee ning põllutee mis lõpuks hääbus singliks. Kõik nagu tavalise stsenaariumi järgi.
Esimene suurem emotsioon oli sügava (õnneks kuiva) kraavi ületamine, ratas õlal. Peale mida algas lõputu piin... algas tavalise killustikuteega, mis oli üsna sõidetav, kilomeetri-paari pärast jõuti killustiku- (aheraine-) väljale, kus kuni rusikasuurused kivid. Algas pea kilomeetripikkune (tunde järgi, võis olla ka 500-700m) tõus aheraine mäe jalamit pidi (õnneks mitte tippu). tõusu nurk polnud kuigi suur, kuid üsna ränk oli mööda killustikku sõita (raja põhi oli küll kallurite poolt kõvaks sõidetud, kuid oli ka lahtist killustikku peal). Peale tõusu keerati silmusekujuliselt tagasi ning sõideti tõusu kõrvalt alla.
Alles selle laskumise peal said aru, et tegemist oli üsna pika tõusu ja päris korraliku kõrguste vahega. Kiirus kasvas üsna suureks ja pidi olema ettevaatlik, et mitte sõita üle väljaulatuvate suuremate kivide. Kumme olevat seal purunenud mitmeid. Sellise killustiku peal sõites oli pidevalt tunne, et kumm on tühi ja arvasin, et olen minagi kummipurunemise ohver, aga see tunne oli õnneks petlik.
Sellega killustikukogemus aga ei lõppenud (tegelikult jagus killustikku erinevates versioonides peaaegu lõpuni), peale raudtee ületamist järgnes varsti paari km pikkune (raud-?)teetamm, kus taas lahtine killustik, seal aga polnud tee põhja eriti kinni sõidetud. Kiirus sellisel (tõusuta-laskumiseta-tuuleta) lõigul oli vaid 19-22 km/h.
Varsti peale seda jõudsime kaevanduse territooriumilt ära ja keerati külateedele - taas killustik
teedele oli värkelt peale veetud korralik kiht keskmist ca 1-2 cm killustikku ja seda äärest ääreni, juhitavus oli nagu liivas Õnneks oli sellel teel ka lühikesi lõike, kuhu killustikku veel ei olnud veetud. Seda oli mitu km. Lõpuks sai see läbi ja üle põllu lõigates jõuti Kurtna järvede äärde. Sealt alates on mul kõik segi nagu pudru ja kapsad. Liivased männimetsateed, mis kohati pehmed ja järsud (paar kolm jooksukat), lahtise killustiku-liivaga kaetud/hööveldatud metsateed ja oran?ides vestides ajateenijad (tänud neile raja näitamise eest). Õnneks 5-6 km enne lõppu muutus rada heaks - metsatee, mis ei olnud ei liivane ega killustikune:)
Lõppes see kõik 3 km-se asfaldi lõiguga korralikus vastutuules
Aeg - 1:42
Keskmine kiirus - 24,7
Kommentaar rajale - karm!
Kohalike rahvasportlaste tase - kõrge:D
Osavõtjaid oli ca 80 või pisut alla selle.
aga olen kohalik ja tean kõiki neid asju ja jah see killustik ja aheraine on meie piirkonna (just kaevanduste ligi) võlu, kuigi tõesti kõige hullem on värskelt veetud peenkillustik, siis on jah nagu liivas sõitmine...ja seal kurtna järvede ääres pidite te ka pannjärve suusaradu läbima 
see siis oli ilmselt siis see osa: Liivased männimetsateed, mis kohati pehmed ja järsud (paar kolm jooksukat), lahtise killustiku-liivaga kaetud/hööveldatud metsateed ja oran?ides vestides ajateenijad (tänud neile raja näitamise eest).
