velo.clubbers.ee

Tere !

Jagage oma kogemusi veidi nohusena TRMi läbimisest ? Kas on mõtet ette võtta ja mida peaks silmas pidama ?

Arst arvas et rattaga sõit vastunäidustatud ei ole ja peale kinnise nina/nohu on kõik muud külemtuse sümptomid kadunud.

sõidu ajal soojaks minnes lähevad lõõrid lahti ja pole häda miskit. küll kunagi jälle saad terveks ka.

maakas kirjutas:Tere !

Jagage oma kogemusi veidi nohusena TRMi läbimisest ? Kas on mõtet ette võtta ja mida peaks silmas pidama ?

Arst arvas et rattaga sõit vastunäidustatud ei ole ja peale kinnise nina/nohu on kõik muud külemtuse sümptomid kadunud.

Karta on, et kui külmetus vaevab (nohu näiteks), siis peale maratoni lõppu on kaks varianti: kas täiesti terve - higistasid haiguse välja, või täiega haige.
Ei ole küll suurem asi pessimist, kuid praktika näitab, et variant 2 domineerib.
Sõitmata pole mõtet ka jätta - niikuinii hooaja lõpp!

Oman ise sellist kogemust, ja ei olnud mitte lihtsalt nohu vaid ka mingi viirus nädala algul kimbutamas. Tunne oli selline, et kergelt käis veel pea ringi ja nõrk oli olla. Aga polnud hullu. Lihtsalt tuleb endale aru anda, et oled vastavas staadiumis, et kuskil liigselt pingutama ei hakka. Raske oli natuke küll, aga samas oli ka üsna tuim tunne. Mäletan, et imesin veel stardis ja sõidu ajal mingeid nohu ja köhatablette, mis vähegi hingamisteed vabastaksid ja baktereid tapaksid (doping?). Natuke ohtlik on see ka sest kes teab, kuidas organism vastu peab ja loomulikult on tähelepanuvõime natuke pärsitud.

lihtsalt nohu pärast sõitmata ei jätaks.

Olen ka nohusena EECi etappidel osalenud - hullemaks ei läinud. Samuti eelmise aasta TRMi läbisin ühe jala abil - parem põlv oli korralikult paistes nädala tagusest jalgpallis saadud traumast (mille kohta siiamaani puudub teadmine, et mis tegelikult põlve sees toimus); aeg oli siis 3h10min ringis.
Pärast kõndida oli muidugi keskmisest valusam...

Jäin eelmisel aastal nädal enne TRM'i tõbiseks, aga sõitsin siiski, ainuke asi, et jube kannatus oli, kuna organismi tegi haigus nõrgaks, aga enesehinnang ei lasknud seda tunnistada ja tahtsin sõita veel kõvemini kui kunagi varem...loomulikult see ei õnnestunud...

Eelmisel aastal jäin nädal enne(esmaspäev) haigeks, kuid reede-laup. oli enamvähem. Kartsin küll jõupuudust aga polnud hullu midagi.
Seeaasta siis jälle omast lohakusest haige, kuid 3 päeva veel ees.

astun ka siis haigete klubisse!
samuti esmaspäevast haige ja päris kõvasti kohe,algul oli palavik 39.4 ,nüüb hakkab juba alla 38 saama! aga eks näeb mis saab

sparxxx kirjutas:astun ka siis haigete klubisse!
samuti esmaspäevast haige ja päris kõvasti kohe,algul oli palavik 39.4 ,nüüb hakkab juba alla 38 saama! aga eks näeb mis saab

Soe soovitus see kord vahele jätta.

Enne Rakke maratoni kaalusin viimase vindini, kas nohusena ikka rajale minna. Ja köha ei lasknud öösel korralikult magada, aga hommikul neelasin 2 Tylenoli kapslit, enne starti Humeri aerosooli (merevesi +1/2mendelejevi tabelit) ninna ja ära sõitsin. Isegi enda kohta mittepahasti. Väike tigu ninast rippumas ainult kaunistab ratturit.
Põhiline on, et fini?ist kimad KOHE kuivi riideid selga panema. Muljetad-venitad pärast.

kui palavikust 3-4 päeva möödas ei tohiks noorte tugevate meestega kyll midagi juhtuda , võib olla ainult pikema sõidupuhul ei kesta nii hästi kui tavaliselt. samas palavikuga oleks targem sõit ära jätta sest oht tysistusena miski myokardiit saada on täitsa olemas ja yks sõit ei kaalu sellega kaasnevat jama kyll mitte mingil juhul ylesse

Sama jama, praegu korralik nohu. Tundub, et nakkus levib läbi velo.clubbersi foorumi

Aga järsku keegi tark mees oskab arvata kumb tegevus on efektiivsem - võistluseni teki all ja kuuma teed juua või siis juba nohuselt ikka ka mingid trennid-kiirendused ära teha?

Arno kirjutas:...võistluseni teki all ja kuuma teed juua või siis juba nohuselt ikka ka mingid trennid-kiirendused ära teha?

Ravi ennast

mine ikka sõitma! ma lähen näiteks kipsis käega

Mul palavik teist päeva möödas, aga inisen põskkoopa paistetuse tõttu. Varasem kogemus on selline, et kõva võistlus on parim lahendus lõõride pasast tühjendamiseks, meditsiiniliste võtetega on see oluliselt vaevalisem (antibiots + loputus). Aga teatud ettevaatus südamele haiget tegemise suhtes peab kindlasti olema, palaviku ja suuremate põletikukollete olemasolul ei maksa liiga tõsiselt jamada.
Olen küll vahel mõnest võistlusest tõbiseks jäänud (näiteks pärast märjalt molutama jäädes), aga tatisena võistlema minnes pole asi kunagi hullemaks läinud...

Tänud kõigile soovitajatele. Käisin ja proovisin täna rattasõidu ära. Ei olnud veel ära unustanud - kui homme hommikul palavikku ei ole, siis kiirendas sõit paranemisprotsessi.

Mrt-le: see põsekoopa loputamine pole üldse hirmus. Mul on seda tehtud 3 korda (viimane kord CCCP relvajõududes, Samarkandi sõjaväehospidalis) ja kõige vastikum on mõte et mingi nõel läbi kõhre tungib (torkamisega kaasnev kõhrekrõgin oli ka vastik ). Aga mingeid valulikke kogemusi ma küll ei mäleta. Ja pärast viimast loputamist aastal 1987 ei ole mul põsekoopapõletikku hiljem olnud. Mälu järgi on ka paranemine alati olnud suhteliselt kiire.

Arno kirjutas:Sama jama, praegu korralik nohu. Tundub, et nakkus levib läbi velo.clubbersi foorumi

Aga järsku keegi tark mees oskab arvata kumb tegevus on efektiivsem - võistluseni teki all ja kuuma teed juua või siis juba nohuselt ikka ka mingid trennid-kiirendused ära teha?

see üks-kaks trenni sind enam tugevaks ei tee aga haiguse võivad pikale viia.
ma just lõpetasin nohu ja koleda köhaga, sõitmas käisin korra ja
oli tunda et hästi ei mõjunud.Haiguse ajal tegin õhtuti, kui ilm võimaldas,
tempoka jalutuskäigu, mis mõjus hästi.
Nüüd esimesed trennid üle hulga aja tuletavad kevadet meelde,
mil iga väiksem mägi lõõtsutama ajas.

maakas kirjutas: ...põsekoopa loputamine pole üldse hirmus...

Hoo, Maakas! Nje utshi otsa jebatsa - mind on loputatud nii siinamail kui ka sõjaväes (Omsk) Nõustud ju, et korralik võistlus loputuse asemel on siiski eelistatum? Mitte et see muidugi nii absoluutselt ravina toimiks, aga kergemal juhul küll.
Karta on, et siin niimoodi sportlikku ravi propageerides noomib mõni meditsiiniteadlikum inimene meid vastutustundetu propaganda eest...

m sõitsin ka eile ja terve eelmise nädala tugeva nohu ja köhaga, minu puhul läks köha hullemaks, kuid nohu hakkab juba taanduma, kuid võistlema ma ikka ei läheks, trenn üks asi kuid võistlusel tuleb endast ikka kõik anda...

Ei tea mis värk nüüd on, aga mina jäin ka pühapäeva õhtul tõbiseks ja kui teisipäeval tööle minnes oli nina nii kinni, et nuusata ka ei saanud - ainult tatt voolas muudkui nigu kraanist, siis tuli küll mõte, et poen vatiteki alla ja ei tule sealt enne pühapäeva hommikut välja. Siiski käksin õhtul hoopis koos teisteha Haanja 100 rada sõitma ja ma ütleks, et pärast 50km väntamist ja mõnusat leili saunas, tundsin ma end täitsa palju rohkem inimesena. Igatahes on see iga inimese puhul kindlasti individuaalne, kuidas trenn tõbisena mõjub ja palavikuga ei soovitaks küll kellelgi stahhaanovlast mängima hakata. Põhiline, et kusagilt külma lisaks ei saaks! Vaevalt minagi pühapäevaks päris terveks saan, aga praegune seisund lubaks juba ka Haanja 100-le minna.

mrt kirjutas:

maakas kirjutas: ...põsekoopa loputamine pole üldse hirmus...

Hoo, Maakas! Nje utshi otsa jebatsa - mind on loputatud nii siinamail kui ka sõjaväes (Omsk) Nõustud ju, et korralik võistlus loputuse asemel on siiski eelistatum? Mitte et see muidugi nii absoluutselt ravina toimiks, aga kergemal juhul küll.
Karta on, et siin niimoodi sportlikku ravi propageerides noomib mõni meditsiiniteadlikum inimene meid vastutustundetu propaganda eest...

Just-just. See meditsiiniteadlikum inimene räägiks kohe südamelihase põletikust, äkksurmast jne. Aga noh kui antakse valida et kas võistlus või loputus (ja lõppttulemused oleksid võrdsed), siis vist palju üle reageerimisaja valimiseks ei kuluks

Krt, ma eelmisest laupäevast kah haige. Siin on vist jah velo.clubbers mängus .
Alguses oli palavik 37,9, noh pole nii kõrge. Nüüdseks olen palaviku alla saanud, aga kehv tunne ikkagi. Täpsemalt põskkoopapõletik, mis on minu puhul krooniline (loe: iga-talvine). Aga sõidule lähen ikka. Esimene kord, aga siin kõik juba rääkinud, et TRM-i rada kerge. Treeningud olen eelmise nädala neljapäevast katkestanud (tõbi oli ka siis juba näha), on parem kodus terveks saada.
Igatahes kõigile head paranemist

deem, tõbi minuni ka jõudnud. Aga starti vahele ei jäta, kui just 40C palavik pole

Süüdi pole mitte VCE, vaid kavalad sügistuuled ja see, et keegi ei vaevu ennast riidesse panema, sest "kalendri järgi on ju veel suvi!"

Ja isegi kui vaevud riidesse panema, siis leidub keegi aktivist, kes sul bussis/trammis/jumalteabkus kõrval löriseb ja oma pisikuid tasuta jagab.

Ise ma TRMi sõitma ei lähe ja lõpetan hooaja Haanjas ja nende tatitõbiste pärast olen ise ka selline "imelik".

Üldiselt nohu puhul olen ise abi leidnud sudafedi nohutablettidest (siirup on pask - seda ei soovita vaenlasele ka). Tõmbab kraanid kenasti kinni ja inimese tunne tuleb tagasi. Teisest küljest kvalifitseeruks see vist dopinguna küll - asi sisaldab pseudoefedriini kui ma midagi ära ei soga

Vanarahva tarkus on siiski, et nohu läheb ise seitsme päevaga mööda ja ravides ühe nädalaga

Ma ise soovitaks samuti Sudafed-i, on seni endal aidanud küll. Aga noh, kehv olla ikkagi. Muidu olen soojalt riides küll käinud (spetsiaalselt, ert haigeks ei jääks TRM-i ajaks). Aga no võta näpust - kui asi krooniline on, pole midagi eriti teha. Stardis olen ikka.

Nohusena sõitnutele!
Kuidas siis oli ka? Kas nohust, köhast või millestki muust, aga poole peal tekkisid mul probleemid, mida muidu pole olnud. Olen suht rahulik alustaja ja "haamreid" pole kogunud. Seekord aga jäin oma grupist ( 120-170) 37 km-l. lihtsalt maha.
Tegin raviks kõike , mis välja mõeldud, aga .... .
Nohust. Kui ravid kestab see kaks nädalat , kui ei ravi siis tervelt 14 päeva. See on nüüs järgi proovitud. Tõsi ta on!

jaanusj kirjutas:Nohusena sõitnutele!
Kuidas siis oli ka?

sõit ise oli kui surma järgi minek kuid sellest tatijamast sain sõiduga lahti ka.

erikr kirjutas:

jaanusj kirjutas:Nohusena sõitnutele!
Kuidas siis oli ka?

sõit ise oli kui surma järgi minek kuid sellest tatijamast sain sõiduga lahti ka.

Startisin 1000-1500 grupi päris lõpust, kuid alguses tundus tempo ikkagi kiire olevat. Lihased ei tahtnud hästi tööle hakata. Paarikümne minuti pärast tuli sisse selline rütm, mis võimaldas sõitu nautida. Tõusudel oli veidi jõuetu tunne, umbes 5 km enne lõppu saabus haamer.

Vaatamata kõigele olen siiski rahul et koju ei jäänud.

Nina sai tühjaks, seda kindlasti. Peast ei tahtnud kõik kohe lahkuda, teatud tinane tunne püsis. Aga finisheerudes sai hoobilt riidetelki sõidetud, kuivem ja muretum, siis enam olulisi tuhusid ei tundnud.
Jalad olid paarinädalase sõidupausi tõttu küll lahjemad, distantsi teises pooles oli teatud pehmo-tundemärke. Aga kübe järgi andes lasi jätkata, tulemus sai olukorda arvestades lõpuks enam-vähem (579, start 13xx).
Tänaseks hingamine korras, nina kaudu. Ei väida, et ka ilma maratonita tingimata hullem oleks, aga ...

Pühapäeva õhtust saadik käimas intensiivne ravikuur Tylenoli kapslite ja Broncho köhasiirupiga.

Kui vähegi kannatab, siis neljapäeval norm. 50...70 km mnt-ratast, reedel jalad seinal, laupäeval 1...1,5h riistvara kontroll metsatingimustes ja pühapäeval Haanjas.

Enda nohu sain laupäevaks ütleme normi piiresse, sain ilma taskurätikuta ka juba elada. Selle pealt siis warm-up, mille algus oli tiba kole aga läks paremaks. Tatti lendas muidugi Ja pühap võistlus -- peale Harimäge oli korraks raske moment ja tundus, et pea hakkab ringi käima, õnneks läks kähku üle. Aga täit jõudu kah ikka ei olnud ja vennad, kes EECl seljataga, sõitsid nüüd eest ära. Kurb oli vaadata aga teha kah midagi polnud.

No ja 14 päeva nohust tervenemise teooriale võin vist küll alla kirjutada - peale sõitu ikka samasugune mitte-päris-terve olemine. Võistlus küll parandas enesetunnet aga seda pigem psüholoogilisest aspektist.

Läksin maratonile üsna valusa kurguga, olemine oli enamvähem, pigem vähem. Sõiduga läks olemine järjest paremaks, imelikult kombel oli kurk pärast sõitu hoopis vähem valus. Tulemus ka 8 mini parem kui eelmisel aastal. Nüüd halvem külg. Eile saabus nohu, tänaseks on kõrv lukus ja veel mõned hädad (aga kurk on täitsa ok). Ravin kõikvõimalikel viisidel end ja Haanjaks kavatsen terveks saada.