velo.clubbers.ee

Kuna ise panin hea mitu niplit (pidureid eriti polnud, kuid jonnakalt tahtsin laskumisi ratta seljas võtta) ja ka muda viis ratta mõned korrad vasakule, siis tekkiski selline haiglane huvi, et kui palju leidus neid tegelasi, kes läbisid raja ilma kukkumata.

3 korralikku laksu ja väikesi vääratusi, kus püsti kuidagi jäin, oli ka mõni ...
kõik võib kirjutada väsimuse arvele, sest ei suutnud ratast enam korralikult valitseda ...

2x. esimene kord sai kõva mees oldud ja ühest ojast, kust teised jala jooksid sõiduga läbi üritatud tõmmata. üritus sai karistatud väikse nipli ja märgade kätega.
teine kord oli munakalt laskumisel. ei saanud enne viimast järsku kurvi hoogu piduriga piisavalt maha. otsustasin siis üle kraavi kruusasele pervele hüpata, et seal kurv välja võtta - a see oli nii pehme, et esiratas poolenisti sisse vajus. haiget ei saanud kumbki kord.

ei kukkunud kordagi, amordilukk sõidu alguses kiilus kinni. sellest tulenevalt proovisin pehmelt ja ettevaatlikult sõita. vähemalt see õnnestus. jalaga tuli küll tuge aegajalt külgedelt otsida.

Kuskil kerge kallakuga kurvi taga oli ootamatult järsk aste ja oja selle all, ei tahtnud otse sinna sõita ja võsas ma olingi...

Kukkuda ei õnnestunud, kuid minu läheduses pandi kaks emsaklassilist niplit küll. Üldiselt mulle tundus, et suhteliselt ettevaatlikultm, ehk liigagi, võeti tehnilisemaid kohti.
Samas usun, et ei olnud alati isegi kõige parema oskusega võimalik vältida kukkumist - rada oli lihtsalt selline.

Iga edukalt läbitud oja lisas enesekindlust ja kiirus aina kasvas.Umbes 75-ndal kilomeetril oli järjekordse mudaoja põhjas aga meeletu auk mis esiratta neelas.Stiilipuhas üle pea käik,väänatud vasak põlv ja samas jalas kramp.Nii kõvasti pole varem Bike-ga kukkunudki.Niisiis 1x.

Madis kirjutas:Iga edukalt läbitud oja lisas enesekindlust ja kiirus aina kasvas.Umbes 75-ndal kilomeetril oli järjekordse mudaoja põhjas aga meeletu auk mis esiratta neelas.Stiilipuhas üle pea käik,väänatud vasak põlv ja samas jalas kramp.Nii kõvasti pole varem Bike-ga kukkunudki.Niisiis 1x.

Kusjuures sõitsin Madise ees samast august läbi ja suutsi teda veel selle eest hoiatada. Iseasi kas ta kuulis. Vaadates üle õla kas Madis ikka elumärki annab suutsin missata vasakulepöörde ja panin Sussaaninit paremas suunas kuni tõsise rägastikuni.

Ise kukkusin loodetavasti ikka alla 100 korra. Suht alguses kadusid tagumised pidurid. Kiiretel libedatel askumistel olid seega võsakündmised kiired tulema. Munamäel oli lõpus vaatamata täiest jõust pidurdamisele hoog nii suur et panin kurvist välja. Õnneks jäin laial teepeenral püsti ja hüppasin asfaldile tagasi. Ca 20 km enne lõppu olid ka esipidurid õhtal ja viimased 5-6 järsemat laskumist võtsin ratas käekõrval. Pikad kiired laskumised, kus olid pimedad kurvid hoidsin hoogu ühte jalga maas lohistades all.

Pidurid kadusid ning kukkumisi kogunes, vbl 3-4 pluss napikad. Mõned sinikad jäävad asja meenutama.

õnnestus läbida rada ilma kukkumisteta, kuigi mõned korrad enne ojasid tagaratas korralikult kerkis ja jalaga mutta sai vajutud. Munakalt allatulekul õnneks poolel teel proovisin (ketas)pidureid ja avastasin , et kumm libiseb nagu jääl. Minu eessõitja seda aga ei proovinud ja pani all küljega võssa. Head pidurid, ülihead mudakummid ja ettevaatlikkus tulid seekord kasuks. Lõpus Andsumäelt (vist) allatulek oli max kaif, kuna hirm oli väsimusega haihtunud.

Ütleme nii, et üle lenksu lahkusin rattalt vist ühe korra. Kui palju kordi külje maha panin, ei jõudnud enam lõpus täpselt kokku lugeda - ehk umbes tosin korda. Ja siis veel sellised momendid lisaks, kui rattalt jalgadele maandusin, kuid ratas ise kusagile mutta maandus...