Mida aastaid edasi, seda rohkem tundub kokkuvõtte kirjutamine iseenda kordamine.
Selle aasta emotsioon on kuidagi eriti terav ja vastuoluline. Mõni ütleb, et süües kasvab isu aga mina ütleks, et treenides selgineb eesmärk.
Minu väga „märg unenägu“ oli lõpuaeg 9:15-9:20, mis tähendas igal alal eneseületust ja ideaalseid tingimusi. Põhilist edasiminekut lootsin jooksus. Plaan oli teha maratonis aeg 3:20-3:25. Teistel aladel sõltub väga palju ilmast ja seal nii konkreetseid eesmärke ei seadnud.
Ujumise start oli jällegi tavapärane. Tõmbasin ennast etteotsa ja vaatasin, et Citybike sättis ennast minu kõrvale kontrollivale positsioonile. Nii me koos ujusime- meeskonna omadele ma tähelepanu ei pööranud, sest nemad ei pea hiljem väntama ja lõdvestusjooksu tegema.
Ühel hetkel läksin Citybike jalgadesse ja mõtlesin, et las mees teeb tööd, kuid siis hakkas ta oma tavapäraseid sikk-sakke tegema ja mina ei tahtnud 3,8km-le niipalju juurde ujuda ja lasin tal oma teed minna. Tõmbed olid pikad ja rahulikud ning mingil hetkel tabasin ennast mõttelt, et äkki isegi liiga rahulikud. Esimese ringi lõpus tegin viimase poi juures ühe ja ainsa apsu ning minu kõrvale jõudis Vladimir Galkin, kes tugeva ujujana plaanis ujuda alla tunni. Ujusime kõrvuti ja aegajalt lasin temal tööd teha ja ujusin jalgades. Veest väljudes vaatasin kella ja naeratus tuli näole, naine hüüdis ka täpsustatud aja- 56 min ja 40 sek.
Kiire ja mitmeid kordi harjutatud vahetusala ning ratta selga. Sedakorda olin esimest korda elus rattale alla sättinud ette kõrge (ca 90mm) aerojooksu ja taha ketta ning lootsin sellelt kombinatsioonilt tõhusat ajavõitu. Põhiline, mis see kombinatsioon tagas oli väga väsinud vasak õlg, sest tuules pidi kogu aeg vastu hoidma, et suurel kiirusel ikka rajal püsida. Ei ole enne märganud, et mul rattasõidust õlg ära väsib.
Kuna kõiki andmeid registreerib randmel olev kell, siis seda sõiduajal eriti ei jälginud. Rattaetapil oli plaanis sõita pulsi järgi ja hoida pulssi 140 juures nagu viimaste aastate täispika rattaetappidel. Ideaaltingimustel (tuulevaikus, temp 18-20 kraadi) lootsin aega 4:45-4:50. Ühel hetkel ca (60km), kui kiirust vaatasin ja nägin, et keskmine on üle 40km/h, siis mõtlesin, et täna on minu päev. 90km aeg oli 2:17, tuul tõusis ja konkurendid hakkasid maha jääma- kõik see lisas enesekindlust, et jooksuetapile minna rahuliku südamega. Teise poole distantsist sõitsin ajaga 2:26.
Igal ringil sõin ühe geeli või batooni ning üle ringi võtsin lisaks ühe pooliku banaani või terve hapukurgi. Rattal oli kaks pudelit: ühes Värska mineraalvesi ja teises erinevad isotoonilised joogid.
Citybike sain teisel ringil kätte ja uhasin mööda, kuid nägin, et mees üritab mul 10-15m kaugusel sabas püsida. Pool ringi see tal ka õnnestus. Ainus, kes minust mööda sõitis oli meeskonna sõitja Jaanus Mägi. Tema algkiirus tundus minule selgelt üle võlli, kuid mõne aja pärast märkasin, et meie vahe püsib. Vahepeal arvasin ekslikult, et sõitsin temast ise mööda. Raimo Kivioja, kes eelnevatel aastatel mootorrattana mööda kihutas, oli sedakorda küll kiirem, kuid tänavu olin ma ka ise „mootorratta“ seljas ja kuna ta oli minust poole ringiga ees, siis oli hea kiirusi võrrelda.
Tuttavatele sai ikka viibatud, kuid ainult mõni üksik viipas teiselt poolt teed vastu- ju siis oli piisavalt raske, et säästeti energiat väntamiseks. Tänu sellele, et numbritel olid nimed peal, siis sai mõõdumisel ka uusi osalejaid ergutatud.
Esimest korda täispika jooksul tabasin ennast mõttelt, et käike jääb väheks. Tagantuuleotsal oli distantsi teises pooles kiirus pidevalt üle 50km/h ja kadents hakkas harjumatult suureks minema.
Vahe kindlalt ja vääramatult aina kärises- Citybikelt sõitsin iga ringiga 1- 1min ja 10 sek eest ära. Aloga oli vahe juba nii suur, et arvestades meie jooksukiirusi olin tema juba lähimate konkurentide seast välja arvanud. Oleks vaid teadnud, kuidas ma tol hetkel alahindasin oma konkurenti. Silma hoidsin peal ka Aivar Juusil, keda tean stabiilse sõitja ja jooksjana, kuid kõik tundus kontrolli all olevat. Ainus, kellest ma lahti ei suutnud rebida oli minu jaoks tundmatu tegija Martin Kumm, kes liikus minuga samas tempos. Õnneks olin ujumises turvalise vahe sisse saanud ja mul oli lihtne tal silma peal hoida, sest tema oli kogu aeg teisel pool Pärnu mnt-d. Kristjan Melikov tundus turvalisel kaugusel olevat ja teades, et tegemist mehe esimese täispikaga, siis lootsin ta enda selja taga hoida, sest jooksus meil nii suurt kiirusevahet ei ole.
Vahe lähimatega oli viimases värskenduspunktis minu abilise andmeil 7-10 min. Keila suunal lasin tempot pisut alla, et joosta värskete jalgadega. Tankisin ennast korralikult täis, venitasin sõidu pealt sääri, reisi ja puusi ning tegin kõik vähegi võimalikud ettevalmistused jooksuks.
Vihaseks sain rattaetapi lõpus, kus reguleerija ei lasknud mul Keilasse sisse sõita, vaid saatis edasi Paldiski poole. Täispika tagasipööre oligi 1,3km kaugusel ja seal pani kodanik Metsaveerest terve kaitseväekolonni minu pärast seisma Ja liiklus oli tõesti tihe seal. Siinkohal sügav kummardus talle. Võrreldes osade võistlejaga tegin mina siis lisaks 2,6km. Eelmine päev näitasid korraldajad briifingul kaardi pilti, kus tagasipööre läks sealt, kus ma tahtsin keerata. Samuti oli kirjas ka kodulehel olevas rajakirjelduses (Keilas sooritatakse täispikal distantsil vasakpööre Paldiski maanteele). Esimest korda Eesti täispika ajaloos näitas minu kell, et läbitud on täpselt 180km ja sõiduks kulus 4:44, keskmine 38,3km/h ja maksimum 55km/h. Keskmine pulss 139. Oleks julmalt kohtunikust mööda sõitnud oleks aeg olnud 4:41. Aga ei tahtnud esikohal olles sellise tühiasja eest ajalist karistust ega disklahvi saada.
Maratonis plaanisin aega 3:20-3:25. Ja esimene pool läks täpselt plaani järgi. Pidin jooksma 8 ringi. Kolmandal ringil tegin kalkulatsioone ja silmad läksid punni pähe, et täna tuleb 9:00 ära. Siis tegin korrektuurid, et kindlasti vajun distantsi teise poole ca 10min ära ja saan aja 9:10. Kõik need kaunid ja ülevad mõtted peas läksin neljandale ringile ja siis sain 19 km sellise krambi paremasse reide, et pidin ca 200m inisedes ja longates jooksma. Tagasipööru punktis viskasin rahulikult käies kaks topsi vett sisse ja siis tuli eluvaim tagasi. Poolmaratoni aeg 1:42, kuid olukord läks järgmises värskenduspunktis nii kehvaks, et ütlesin naisele, et ma tahan nüüd ära surra. Mul olid sellised valud kehas ja reites, et seisin ettepoole kummargil ja ei tahtnud ennast liigutadagi. Organism oli hoobist energiast nii tühi, et ma ei suutnud enam edasi minna. Konkurentide naiste käest sain soolakapslid, Marko Albert ja Rauno Miljand ärgitasid edasi jooksma ja siis ma läksin jälle. Viienda ringiga ronisin august välja, kuigi tagasipöörupunktis pani Citybike hooga mööda, aga teadsin, et see on maraton ja siin võib igaühega veel kõike juhtuda. Proovisin kõik oma tehnikad ära- naeratasin, ergutasin kaasvõistlejaid, mõtlesin jooksutehnikale, mõtlesin lastele jne. 6 ringi ajal sain ennast niipalju tööle, et see oli jälle jooks, kuid tempo oli kõvasti kukkunud (5-5:30 km peale) ja siis hakkasin uduselt nägema-pilt läks kahekordseks ja kõik oli nii nagu vaataks vee all lahtiste silmadega. Ahastus tuli peale- kurat, kas ma pean sellepärast katkestama, et ma ei näe enam? Jooksin edasi, sest rada ma ju teadsin ning tasapisi nägemine taastus. Seitsmendal ringil lootsin, et pidevalt lähenevad Kristjan, Alo ja Aivar ikkagi ei jõua mulle nii lähedale ja kui jõuavadki, siis ma kannatan nende tempo ära. Kristjan läks mingi hetk mööda, kuid ausalt öeldes enam ei teagi millal. 8 ringi alguses hakkasid jälle sellised valud üle kere ja jäsemetes ning siis läks Alo mööda. Hambad ristis pressisin järgi, kuid 300 meetriga suutis ta minu eest 100m ära joosta. Minu ainus lootus oli, et ta teeb endale liiga ja ma saan ta ikkagi kätte. Järgnev oli muidugi katastroof- minu kiirus langes hetke pärast 6:30 km peale ja selja taga nägin juba Aivarit. Tagasipööru punktis üritasin meeleheitlikult tal sabas püsida, kuid ei suutnud. Teadsin, et tagant tulev Vladimir mind kätte ei saa, kui ma just roomama ei hakka ja Martin oli niipalju maas, et teda peaks roomates ka edestama.
Finiši pildil on mul rõõmus nägu, kuid järgmine hetk olin rohu peal pikali ja silme eest oli must. Hääli kuulsin ja aru sain, kes mu ümber sagivad, kuid silmad ei näinud midagi.
Jooksuaeg 3:43 ja lõpuaeg 9:27, mis tähistab uut isiklikku rekordit.
Sõbrast abilise ja naise vahel lohistati mind massaaži ja seal puhus lapsepõlvesõber mulle uuesti eluvaimu sisse, kuigi selleks kulus oma pool tundi. Terve õhtu keeras sees nii hullusti, et tavapärase muljetamise asemel nokkisin pisut süüa ja siis olin jälle kuskil külili ja üritasin seda toitu sees hoida.
Eile liikusin väliselt normaalselt, kuid trepid ei ole veel tänagi minu sõbrad ja lifti leiutajale tuleks ausammas püstitada.
Tänud konkurentidele, kes selle päeva meeldejäävaks tegid. Tänud raja ääres kaasaelajatele-see aitas kõvasti kaasa, kuigi rajal kaasaelajale see eriti välja ei paista.
Midagi teha pole selle distantsi eripära on paraku see, et maksavad aastatega akumuleeritud töö ja kogemused. 
. Enda selle aasta võistlused on kõik enam vähem läinud- rattas ei ole veel seda kõige paremat kiirust leidnud, kuid jätkan otsinguid. 
