Tallinna Ironmani 70,3 ehk triatloni poolpika EMV

[ToomasL]

Panen üle pika aja tiba triatloni juttu ka siia foorumisse.
Selle aasta võistlusplaane tehes ei olnud Tallinna Ironman 70,3 üldse plaaniski. Põhivõistlus on EM täispikk triatlon Saksamaal. Kevadel selgus, et seoses pandeemiaga lükati Saksamaa võistlus juulist septembrisse ja siis sai treeneriga trenni- ja võistlusplaanid ringi tehtud. Kuna Tallinna Ironman 70,3 oli ühtlasi ka EMV poolpikas, siis panin nime kirja. Kokkulepe treeneriga oli, et teen seda 90% pingutusega, et ennast mitte pildituks võistelda enne täispikka.
Päev enne võistlust, kui võistlesid täispika omad, oli ilm selline, et ei tahtnud isegi pekstes õue minna. Sellise tuule ja vihmaga ei olnud mingit tahtmist ennast seal väsitada, riideid ja ratast määrida ning nohu üles korjata. See oli see aasta esimest korda, kui ma jätsin trenni ära.
Poolpika ehk 70,3 võistluspäeva ilm oli hea pika võistluse ilm- pilves, 19 kraadi, 9 m/s tuul ja erinevalt eelmisest päevast- vihmatu. Eelnevad treeningud ja võistlused olid kõik andnud hea põhja ning starti läksin suhteliselt muretult. Ainus mõte, mis peas vasardas, oli see kuidas ennast tagasi hoida.
Enne starti panin valmis endale piisava koguse sööki ratta peale. Plaan oli see, et vähemasti iga pooltund läheb üks geel. Rattal hoidjas 4 geeli, esimese vahetusala kotis 2 geeli, mis peale ujumist läksid kombe taskusse, teises vahetusalas 2 kofeiiniga geeli jooksuetapi jaoks. Rattal oli peal kaks pudelit, esimeses vesi ja teises spordijook. Vajadusel oleksin võtnud teeninduspunktidest lisaks nii geele, kui ka vett ja spordijooki. Batoonidest olin see aasta loobunud, kuna nende söömisele kulub liiga palju aega.
Ujumise stardist sain muretult minema- see aasta ei olnudki ujumisoskuseta inimesed ennast esimesteks pressinud ja kellestki sõna otseses mõttes üle ujuma ei pidanud nagu eelmine aasta. Enamuse ajast sain kellestki mööda ujuda ja enesekindlus kasvas- vorm on hea. Ujumise aega plaanisin vahemikku 29-30min. Tuli 30. Vahetusalas kulutasin aega sokkide jalgade ajamise, sest ei tahtnud jalgu enne põhivõistlust katki hööruda. Kui ilm ilus, siis olen poolpikas 90km ka sokkideta sõitnud.
Rattaraja algus on mitu head kilomeetrit pidev tõus, kus kogenematud ennast ära küpsetavad. Minu plaan oli sõita algus puhtalt võimsuse järgi ja sealt edasi pulsi ja võimsuse järgi. Hoidsin 260-280W peal ja andsin minna. Muiates vaatasin, kuidas esimese sileda km-ga tulin eessõitjatele lähemale ja siis tõusu peal kangutati eest ära. Harkust Tabasalu poole keerates hakkasid allamäe lõigul kõik need kangutajad selg ees vastu tulema. Mis siis ikka- rauad paremale ja tee telgjoone lähedal sõites algas kilomeetreid kestev pidev möödasõit. Tabasalu juures tundsin, et keegi hingab kuklasse- kiire pilk üle õla ja minust pani mööda prantslane. Peale Rannamõisa kirikut keerasime Sõrve peale ja sain kätte ühe hea ujuja. Rõõm oli üürike, sest kohe pühkis minust mööda minu vanuseklassi mees Rait Pallo. Mees oli teinud üllatavalt kiire ujumise. Vaatasin kellalt numbreid ja otsustasin, et Raidiga konkureerimiseks peaksin hakkama 100% pingutama- lasin tal minna. Oli selge, et mees on tippvormis ja vanuseklassi I koht läheb talle.
Enne Türialu tõusu möödus minust Rootsi tandem. Surusin korraks natuke juurde ja selgitasin teises vagunis olevale rootslasele, et meil on siin tuulessõidu keeluga võistlus. Vabandas ja lasi kaasmaalase minema. Peale Türisalu tõusu oli tema jaks ka otsas ja rohkem teda ei näinud. Vääna- Jõesuust keerasime Vääna peale ja lõpuks ometi oli tuul tagant või küljelt ning see pidev vastu tuult pressimine oli läbi.
Tutermaalt edasi oli väga igav sõit- ees ei olnud kedagi püüda ja tagant ka kedagi ei tulnud. Vahtisin kellalt numbreid, naeratasin ja viipasin üksikutele kaasaelajatele. Hiljem arvutist pulsi ja võimsuse numbreid vaadates on ka näha, et lasin ennast lõdvaks ja hakkasin ratta seljas mõnulema. Laagris olid klubikaaslased kaasa elamas ja olin sunnitud jälle vajutama hakkama. Sealt edasi Harkust Tallinnani pidi olema tähelepanelik, sest rajal olid ka sõidukid ja pidevad pöörded ning rajavahetused. Sõle tänaval jõudis mulle järgi soomlane, kes tähelepanematusest pani peale minust möödasõitu valesse ritta ja sai sellest aru siis, kui ta enam autodest mööda ei saanud ja tupikus oli.
Sõiduga jäin rahule. Enda kella järgi oli keskmine 38,5 km/h, ametliku protokolli järgi 39,6.
Geelidest jagus sõiduks piisavalt ning teeninduspunktist haarasin ainult ühe vee ja ühe spordijoogi lisaks. Kõik läks plaanipäraselt. See aasta tuleb tunnustada teeninduspunktis olnud vabatahtlikke- osati pudeleid anda ning sain need kiirusel 35+km/h ilusasti kätte. Eelmine aasta hoidis üks proua banaani nii tugevasti, et see murdus, teine proua taganes minu lähenedes banaan peos ja kätte ma seda ei saanudki.
Teine vahetusala läks kiirelt. Jällegi kaks geeli tasku ja algas jooks. Kohe vahetusalast väljudes sain naiselt teada, et olen oma vanusklassi 4 ja minu ees olev mees on km kaugusel. Esimese ringi poole peal nägin oma üllatuseks jalutavat Emeri Leppa. Seega oli lootust 3 koha peale. Uuesti naise juurde jõudes ütles, et olen juba pikalt Ahti Suppist ees ning Emeri ja Rait on veel ees. Mina juba teadsin, et tegelikult olen juba II. Ironmani äpp pani segast ja näitas justkui Emeri jookseb, aga tegelikult jalutas ta rahulikult finiši poole. Teisel ringil Paksu Margareeta tõusul otsustas üks kramp mulle vasaku jala reide karata. Tegin paar sääretõste jooksu sammu ja olingi ta maha raputanud, jäi sinna kedagi teist varitsema. Paarisajaks meetriks lasin tempot pisut alla ja siis tõstsin tempo uuesti 4:20-4:30/km peale.
Tabasin ennast mõttelt, et nii tore on võistelda, kui ei jooksegi kõrvad lukus ja silmad verd täis. Saab ümbrust jälgida ning raja ääres olevate tuttavatega paar sõna vahetada, patsu lüüa ning nalja teha.
Finišialasse joostes lõin oma toetajatele, klubikaaslastele ja naisele patsu ning jooksin naeratades üle finišijoone. Jooksu keskmine tempo 4:29/km.
Üldarvestuses 44 koht, EMV arvestuses oma vanuse II.