Rein Taaramäe kirjutas:
http://www.rattaprofid.ee/blogi
Touri 7. etapp
Autor: Rein Taaramäe
Väike kokkuvõte päevast siis minu silmade läbi.
Atrõõv läks mingi paari kildaga ära ja esimesed 110km sai puhata... Päev otsa puhus küll kõva küljekas, aga alguses see ei huvitanud kedagi ja esimese saja kilda möödudes oli megalihtne, näiteks pulsi keskmine oli vaid 102. Aga pärast söögipunkti läks asi järjest närvilisemaks, kuna enne lõppu kiirused kasvavad ja kõik kardavad küljetuule kaost.
Niisiis pärast toidukat hakkasime possade pärast võitlema, mina ja mu teamikaaslased. Põhimõtteliselt terve 215km sõitsin oma põhiabimehe Valentin-i tagarattas.
Ka teised teamid üritasid ees istuda ja käis pidev pidurdamine ja rataste blokki laskmine. Oli kukkumisi ja napikaid, kuid kuna küljekas oli täitsa küljelt, siis tempo väga suur polnud ja päris suuri maokaid polnud, st üle 10 mehe korraga ninali ei pannud. Ka endal oli ärevaid momente küllaga - küll olin kellegil õlaga küljes pidurduste ajal ja päris palju sai teistele pidurilingiga otse tagumikku sihitud. Korra panin jala maha ja jäin nibin-nabin püsti, tagaratas oli ikka päris pikalt blokkis. Alguses kartsin, et tõmbas kummil riide välja, aga vedas.
Teine ärev moment oli, kui mingi oinas mulle küljelt sisse sadas ja tänu sellele obadusele lendasin esirattaga paremal poolel oleva tüübi tsentrisse. Õnneks kodarad jäid sisse ja jooks oli vaid veidi kõver, nii et sain sõitu jätkata.
Järgmine ärev moment oli, kui mingi 10 meest maoli käis. Olime tol hetkel paremal äärel ja see maokas mängis meile ilmselt kaardid kätte, kuna järgmine laks, mis allatuule peal 75 km/h kiiruse pealt pandi, algas paremalt. Ise olime siis tänu eelmisele laksule vasakule äärele jäänud ja litakas hakkas paremalt, aga kandus sekundiga üle kogu pundi.
Sain millimeetriga laksust mööda, ilma pidurdamata keerasin rooli automaatselt vasakule ja õnneks oli tee ääres poolemeetrine mururiba ja seda kasutades jäingi ellu. Samal ajal, kui meeletu kiirusega muru peal kimasin, tegi seda sama mingi Euskalteli mees ja automaatselt käis peast refleks läbi, et, fakk, selle tiimi mehed ratta seljas väga pädevad pole ja seekordki läks napilt, kuna see mees pani rohu peal ratas blokkis külg ees ja sain tast kuidagi ilma pidurdamata mööda poolemeetrisel rohualal. Olen mõelnud, et kuidas ma tast küll möödusin (imed ei lõppe). Esimene nädal on ikka õnne kõvasti olnud! Muidu too Baskimaa mees panigi maoli.
Järgneva poole kildaga sain pundi katte, pundis oli oma 30 meest, aga sellest olenemata oli jube närvilisus ja nii mõnigi kord jäid mõned millid puudu, et oleks veel külili pandud.
Lõpuks sai vist oma 20 meest järgi, üks neist minu abiline Tristan Valentin, kes nips-naps oli suurest kukkumisest pääsenud ja siis lõpuni olime hästi valvsad ja Tristan aitas mind igal hetkel, kus tundus, et küljekat võib olla. Enesetunne oli täna päris hea.
Tänasega sai siis läbi ka esimene tuuri nädal ja esimene on alati kõige õudsem ja närvilisem (vinged maokad ja tuul). Homne päev on juba raskem, kuid mitte päris mägedes. Aga pidavat olema kogu aeg halb tee, kus ratas ei veere ja kogu aeg peaks olema üles-alla ja lõpp päris raske - 30-50 meest finishi peale (kes mäletab, siis Ricco võitis selle 50 mehe finishi seal 2008. aastal). Kahjuks lubatakse vihma. Eks näis.
Tänud, kes pöidlaid hoiavad, ilma nendeta oleks kindlasti juba 5 korda matsu pannud.
Lisaks peaks vist olema ka valge särk seljas! Super!
.