velo.clubbers.ee

Kuna minust paremad ei ole siin veel muljeid jaganud, siis teeks ise alguse.

Idee sinna maratonile minna tekkis millalgi eelmine sügis peale põlveoperatsiooni; kuna Austria riigina meeldib, mäed samuti (seda siis maastikuelemendina) ja nooremana on olnud pidevalt uitmõtteid, et mis tunne oleks sellistel radadel ennast proovile panna. Kuna ajalimiit oli 12 tundi ja üks 2007-dal aastal käinu julgestas, et rada on 90% kruus (millest ma siis järeldasin, et TRM + 3600m tõusu), siis muutus tahtmine juba suuremaks. Igatahes sai ennast ära regatud ja nagu saatuse positiivse irooniana otsustas olemasoleva ratta raam pärast seda katki minna. Tänu sellele sai 4 nädalat enne starti uus ketaspiduritega ratas hangitud ja peab ütlema, et kettad olid vist abiks.

Starditud sai juba nädal varem, et aklimatiseeruda Poola avastamata motospordi talentidega, Tshehhi õlle ja Nutrendi energiasöökidega (mille hinnad nii Praha Inter- kui ka Gigaspordis olid poole odavamad, kui Eesti kaubandusvõrgus, a la purk Isodrinki+karbitäis Magneslife + mingi dushigeel olid kokku 400 CZK-d, Isodrink eraldi oli vist 205 CZK), lisaks külastatud Tshehhi ja Austria vaatamisväärsusi.

Neljapäeval kohale jõudes mõtlesin ka hurraaga, et testiks esimese tõusu ära. Kui aga sai hotelli parklast nähtud, kui kõrgel on Ewige Wand ja kui madalal ta rajaprofiilil on, siis loobusin sellest ja otsustasin ennast säästa ning tegin lihtsalt ringi ümber järve.

Laupäeval stardis oli fiiling hea, kuna tänu paduvihmale olin kindel, et vähemalt vedelikupuudust ja palavust kannatama ei pea. Esimene MEGAtõus sai isegi enamus vändates läbitud, v.a see tehniline koht ja viimased 1-2km kus vaheldumisi kõndisin ja kuidagi väntasin. Esimene laskumise ajal sai pidevalt oodatud, millal see otsa saab, kuna käelabad said ikka korralikult vatti; samas leidus küllalt neid rattureid, kes hoogu juurdegi väntasid. Teisele tõusule järgneval laskumisel mõtlesin, et kas nüüd saab tunda seda, mida ka Tahkol käijad kogevad. Kusagil pärast Ewige Wandi läks mööda ErikT, kes oleks minu "Jõudu!" peale vist pea-aegu seina pannud . Laskumise lõpus otsustasin testida, milline on ratta töökindlus - tundmatule HRK-lasele sai laenatud oma tagavarakumm ja pump (tal oli vist neid juba 2tk katki läinud). Edasi Rossalmi tõusu alguseni läks mõnusas tempos, rada kulges mööda tähistatud rattateid, lõpus enne tõusu oli siis singlijupike ka.

Rossalmi 10km tõusu ma enamuses kõndisin, kuna vaatasin, et ega vändates kiiremini ei saa. Kusagil seal läksid mööda koomas näoga Tarmo ja Leho ning kusagil tõusu keskel ka Vigurivänt. Sellele järgneval Gosaust algaval 4-dal killertõusul kadus ka lootus, et alla 10h saab rada tehtud. Tõusunurk ei olnud suur, aga jõudu ka enam õieti ei olnud, seega sai see ka enamus kõndides läbitud. Sealt lõpuks finishisse veeredes oli tunne ..... igatahes Haanja100 2005 väsitas rohkem. Hommikul olid ainult tuharalihased valusad. Elamus maratonist on muidugi 100% positiivne, Eesti omadele nagu ei viitsigi enam minna, pigem teha aastas 1 sarnane kusagil Alpides. Osavõtumaks ju meil peaaegu sama juba. No OK, Rakke omale vist ikka läheks.

Kalari: su e-maili avastasin alles täna (endal kulus reede asjade pakkimiseks ja ei olnud mahti enam e-maili lugeda).

Tundmatu HRK-lane: tahaks oma pumpa ja rehvi tagasi. Kiiret ei ole.

Teised, eriti A rajalised:

Kas Tahko180 on kergem, kui A rada
Kas Jäppinen oleks esi3 sisse tulnud?

LauriA kirjutas: Kas Tahko180 on kergem, kui A rada
Kas Jäppinen oleks esi3 sisse tulnud?

Tahkot ei anna üldse võrrelda salziga, kuna Tahkos puuduvad tõusud, mida võrrelda. isegi el grande oleks vaevalt salzi profiilis nähtav. minu vastus oleks - salzi 209 km raskusaste on niivõrd suur, et ei kannata tahkoga mingit võrdlust. kirjutan varsti oma blogis sõidust pikemalt.

Jäppisele koha ennustamine on tänamatu töö, aga teades tema tulemusi erinevatelt MK etappidelt, pakuks talle kohta Salzi 209 km esikümne piiril.

kas sina Lauri olid see veloclubbersi särgis mees, kes midagi Tahko kohta küsis kui ma mööda sõitsin?

tarmo kirjutas:kas sina Lauri olid see veloclubbersi särgis mees, kes midagi Tahko kohta küsis kui ma mööda sõitsin?

Jah. Siis ma sain teada, et Tahko (60km? või isegi 180?) on sellega võrreldes sprint
Kas Rossalm läks sul sellise tempoga nagu ta läks eelkõige sellepärast, et juba ... 150km oli jalgades? S.t kas värskes olekus oleksid a la 2-3x kiiremini läbinud (saades sellel tõusul siis 15-20 km/h keskmiseks).

Olin juhtumisi finishisirge ääres, kui teadustati LauriA saabumist. Väljanägemiselt tundusid üsna kobe ja hoog oli nii kõva, et pani mõtlema, kus nii kaua aega veetsid?
Minul puudub Tahko kogemus. On vaid kaks Haanja100 sõitu ette näidata. Neid kahte rada omavahel võrrelda ei saa. Haanjas on intensiivsus palju suurem - kohati on tõusudel pulss "punases" ja jalad piimhapet täis. Üks terav laks järgneb teisele. Austrias seevastu "töristasin" tõusudel ühtlases aeroobses reziimis. Valdavalt kasutasin eelviimast käiku (kiirus 6,5km/h) ja mingil määral ka eel-eelviimast käiku (8,5km/h) Kõik pikad tõusud sõitsin üles, tõsi - teise ja kolmanda tõusu viimased sajad meetrid tuli juba veidi pingutada. Käisin võistlusele eelneval päeval seda pikimat tõusu proovimas ja sain üsna kiiresti aru, et sellest elusana ülessaamiseks peab vaid oma pulsi järgi sõitma. Üle taluvusläve punnitamine lõppeks igal juhul jala mahapanekuga. Ja selliseid mehi-naisi nägin üksjagu - väntasid ees üsna sirgjooneliselt ja ühtlase rütmiga ja ühtäkki, poole vändapöörde pealt jäid, nagu niidetult, pea lenksule toetades seisma.
Minule oli kõige raskem moment see esimene pikk-libe-kivine-juurikane laskumine, mis lõppes linnas. Näpud olid täiesti kanged pidurite hoidmisest (v-pidurid nõuavad tugevamat pigistamist) All, asfaldil tahtsin amordi vedru pehmemaks keerata aga näpud olid nii kanged, et vaid peopesaga pusides sain töö tehtud. Laskumine ise läks suht kiiresti, kuna suht ülaosas möödus minust päris hulk "mürske" keda pidasin oma konkurentideks. Nüüd tagantjärgi arvan, et nad võisid olla ka A-raja esiotsa mehed. Vennad lendasid seal kivide ja juurikate vahel selllise hooga, et oi-oi... Nendest eeskuju võttes, suutsin laskumise lõpuosas ka ise juba mingit arvestatavat kiirust näidata.
Tagantjärele tarkusena peab tunnistama, et viga sai tehtud stardigrupi valikul. Teise stardigrupi mehed kippusid esimesel singlitõusul liiga kergekäeliselt käima. Tunda oli, et ka keskmine väljamaa "karvajalg" ei armasta eriti singlitel sõidu oskust treenida!
Kuna oln Austrias oma autoga ja ainus juht, siis hoidsin ennast teadlikult veidi tagasi. Nüüd uuesti sõitma minnes, suudaks vast mingi veerandtunni jagu kiiremini raja läbida. Aga see on puhas spekulatsioon. Igal juhul oli viimasel kilomeetril, linna sisse keerates tunne, et millegi tõsisega on hakkama saadud ja õhtul oli liigutav moment, kui ennast paari kosutava õllega premeerida sain!
Ootan suure huviga A-raja raudmeeste pajatusi. ErikT, kes on eelnevalt igasugu hullumeelsusi läbinud, kirjutas sportinfos, et temagi pole midagi nii karmi näinud...

kalari kirjutas:Olin juhtumisi finishisirge ääres, kui teadustati LauriA saabumist. Väljanägemiselt tundusid üsna kobe ja hoog oli nii kõva, et pani mõtlema, kus nii kaua aega veetsid?

Tõusudel ikka. Eks põhilisene probleem ole ikka kilod, mis üles vedada tuleb, koos rattaga ikkagi üle 100kg. Ka kilomeetreid on see hooaeg vist ainult 1000 ringis, kui mitte vähem. Küllap ka iseloom on selline, et kerid väsinuna 100 meetrit, siis veel 100 ning siis enam ei ole motivatsiooni ja viitsimist:). Enda algne prognoos oligi see, et kui esimese tõusukomplekti (Goisernist-Goiserni) saab 3 tunniga ära tehtud, siis on päris hea. Rossalmi alguses oligi tunne üsna hea (rajal olin olnud siis alla veidi alla 5 tunni vist), aga esimesed kilomeetrid tõusu ikka tegid oma töö, jalgades ikka suurt midagi ei olnud, ehkki hiljem siledat maad pärast finishit oleks vist jaksanud veel sõita. Kuni õhtuni ei andnud ka keha tunda (v.a selline pohmaka moodi tunne), aga hommikul oli muidugi teine asi. Õnneks õhtul sai juba Horvaatias mere ääres lebotada.

Pulss 144/202
kcal: 9600
Jooki u. 3-5 liitrit
1 metsapeatus.
3 Maximi 100g geeli, 1 Powerbar geel
2 Powerbari ja 3 Nutrendi batooni
2-3 banaani soolaga.

LauriA kirjutas: Kas Rossalm läks sul sellise tempoga nagu ta läks eelkõige sellepärast, et juba ... 150km oli jalgades? S.t kas värskes olekus oleksid a la 2-3x kiiremini läbinud (saades sellel tõusul siis 15-20 km/h keskmiseks).

150 km jalgades ei tähendaks ju muidu eriti midagi, aga kui sul 8 suurt tõusu juba seljataga (teil B rajal vist 2), siis asi hoopis tõsisem. Seal kus me kohtusime oli tõusunurk päris karm. Kui mäletad, siis Rossalmi algus oli kitsas asfalt, mis praktiliselt pööreteta jooksis otse mäkke, rõve kallak minu meelest. Kui rada läks üle kruusaks, läks ka mägi laugemaks, sest kruus läks mööda serpentiine. Lõpus oli muidugi taas paar "mõnusat" otsejuppi. Ma ei oska öelda kui kiiresti ma sõitsin, sest Alpides sõites näitab mu kell ainult aega ja hetke kõrgust, muu pole sealkandis oluline. 15-20 kmh tunnis ei suudaks seda tõusu kindlasti sõita. Omavahel nimetasime Rossalmi "püstikuradiks", sest see oli raja raskeim tõus ja algas see raja viimases osas. Kui ma õieti mäletan, siis selle tippu jõudmiseks kulus mul ca 1,5h. See tõus oli kindlasti raskeim katsumus mida ma kunagi ratta seljas tunda saanud olnud. Just "tänu" eelnevale väsimusele.

Tegelikult algas meie plaan Salz ära võtta väikese eelsoojendusega kõrvalkülas (riigis) Villabassas. Pühapäeval 06.07 oli nimelt seatud üles väikene 120 km rada, 3800 höhenmeter´iga, päev varem toimunud MTB MM trassil ( mõningate kergentavate asjaoludega). Tegemist siis Südtirol Superbike Marathoniga. Pidasime Tarmoga seda parajaks eelsoojenduseks Salzile, kuid tuleb tunnistada, et ka kergelt võttes on sealsed rajad üsnagi kurnavad. Veel kaks päeva enne Salzi starti tundsin mõõdukat lihasvalu ning väsimust jalgades. Bad Goisern, nagu paljud teised Alpilinnkesed mõjuvad ratturile pnase rätina. Puhkamise asemel ratas alla ja sõitu. Nagu Eestis kombeks tuleb eelnevalt võistlustrass läbida, milleks me siiski täismahus valmis ei olnud. Võtsime üksikuid tõuse algusest ja tegime kõige siledama rajalõigu - ümberjärvetiiru. Viimane tundus olevat tõeliselt sobiv Salzi ajal eestlast panna. Nii mõnuga enne viimaseid tõuse pea lenksu all. Stardipäeva hommik algas juba eelneval õhtul hilise Pastaga nii, et kella 03:45 paiku õiget isu kellegi nagu polnudki (v.a. ErikT sic!). Karges hommikuses udus stardi poole sõites tundus kuidagi võimatu uskuda, et mingi tõsine võistlus on algamas. Lootsin salamisi, et kohe stardi järgi ei hakata hagu andma, aga kus sa sellega. Stardisirge lõpuks oli pulss juba 165 ja 208 km veel lõpuni. ErikT ja Tarmo särgid kadusid kiirelt tserpentiinide taha ning peatselt järgnes ka Haanja meeste tugev etteaste esimesel tõusul. Jäin vaikselt üksinda kerima. Leidsin mõned jutukaaslased, kellega oli varasemaid kokkupuuteid 2007 aasta Transalp Challenge tuurilt. Pidasime maha pika dialoogi kõiksugustel teemadel. Ühine oli ka meie rauarmastus rasketel mägisõitudel- pidasime parimaks tugevat metalli ning olime mõlemad käe andnud titaanile. Kahjuks saabus enne teise tõusu lõppu aeg lahkumiseks ning veeresime sõbralikult omas tempos edasi. Juba sõidu alguses kustusid lootused kergemale rajale, sest varasem luureinfo lubas tehnilist ja ohtlikku laskumist. Hämmastas seal naiste liidri hulljulge käitumine, lõppeski tema etteaste treppidel, kus ta kaotas tagumise porika ( no milleks see? ja miks proovida seda veel tagasi panna?) ning rohkem seda Musta Mambat ma ei näinud. 35-ndal kilomeetril silmasin jälle rõõmsat Vigurvänta ja ErikT-d, kelle sõidurütm sobis üha enam minu omaga, kuid kahjuks mitte kauaks. Üheskoos pidasid nad targemaks vaadata sündmusi tagantpoolt. Vaade pidi parem olema. Vahepeal kohtusin rajal ka Tarmoga, kellega koos sai võetud nii mõniga vihmastmärg tõus ja laskumine. Vihm on sealkandis sarnane mägedega – lihtsalt võimas. Kõik sai hetgea märjaks ning paari laskumisega ka ratas mõned kilod porist raskemaks. Viimast puhastasin sõidu pealt. Kahjuks saabus 90-ndal uus lahkuminek. Nägemisulatusse Tarmot enam ei saanud. Ka prillpuhastamine poleks aidanud. Niigi ei näinud suurt midagi. Prille puhastada ei julgenud, sest varasemast kogemusest ei õnnestu kunagi klaase puhtaks saada, pigem läheb veel hullemaks. Kahjuks ei saa ka klaasidest loobuda, sest nägemine ise on kehavvõitu. Peab tunnistama, et esimesed rasked kohad hakkasid tekkima just 130 km paiku. Tõusud muutusid järjest teravamateks ja laskumised kivisemateks. Siin oli ka selle raja üks pärleid. Teiline downkiller. Lõputu kivi-mudasingel allamäge. Siin esinesid kõvad allalaskmiskunnid, kes tõusu ja tasast rada hingest vihakavd. Paljud neist lõpetasid osavate niplitega ja rahulolu nende silmist võis lugeda. Kuid seegi õnnis osa sai ükskord ära võetud ja tundsin tõsist kergendust, kui kuulsin pika distantsi mehi nimepidi hüütavat ning sellele järgnevat ergutuskoor. Andis see tugeva tõuke „eestlase siledale“ (260 tõusumeetrit 15 km peale), mida kahjuks eht eestlase moodi läbida ei õnnestunud, lihtsalt ei leidnud enam tempot. Kulgesin sujuvalt uhkes üksinduses, kuni enne Püsti Kuradit möödus minust nagu postist kaasvõitleja, kes teatas, et tuleb sõita väga rahulikult ning karta eesolevat tõusu. No mida kuradit, ma siis tegin parasjagu. Enne lõplikku pööret tõusule sain tugeva sooja vastuvõtu kaasmaalalstelt soolakaevanduse linnas Halstattis. Sooviti edukat matka!!! metsa- ja mägiradadel. Tõusu algus üllatas järjekordselt ning algas see ratas seljas. U. 10 minuti pärast mööda pimedaid teravaid singleid krutides märkasin, et 1000 tõusumeetrist on võetud kõva 35 meetrit. Et, siis 965 veel. Valguse kätte jõudes avanes meile Püsti Kuradi lapsepõli. Lõputu tõus otse üles, ilma ühegi tserpentiinita. Rajameistri kokkulepe Vanatühjaga oli ilmselge ning paljud kaasvõitlejad toimetati selle tõusul Vanakese juurde hoiule. Esimest korda oma Alpivõistluste ajaloos (4 aasta) sõistin tõusu nagu joodik. Niimoodi ühest servast teise. Endal jube hea tunne, et üldse edasi liigun. Kiirus 4-5 km tunnis. Ka esimene tõsisem peatus loodusliku vee hankimiseks tuli ette võtta, mis oleks samas võinud lõppeda sealsamas jõesängis, sest alla sain aga üles ei saanud. Jõekalda olid kuradima libedada. Püsti Kuradi nime õigustab see mägi täiega, sest graafikul on näha,et tipp koosneb kahest teravast nukist e. meenutavad sarvi. Seda märkasin ühe lühema maa mehe lenksul olevalt kaardilt. Üksikul metsavahel esines üksik Haanjamees , kelle küsimuse peale, kas Tahko 180 on võrreldav, saatsin mehe tõsiselt pikalt – sorry, lihtsalt pold enam mina ise. Mõtlesin edasi kruttides, et mida siis võrrelda ja milleks üldse võrrelda. No mida ma ütlen mehele Elva maratonilit või Aegviidu rattasõidult. No kurat, midagi ei oska öelda. Tulge ise, tundge, kui hea on vorstike keset Püsti Kuradit. See on hetk kui ei soovi näha geeli, batooni, banaani, saiakest, kommi, jooki, spordijooki, muud jooki, limonaad ega muud vähegi magusat kraami. See oli tõus, kus tagasipöörde ahvatlus oli eriti meelitav. 20-30-ne miutilise laskumisega oleks kõik läbi. Lihtne, eks ole? Püstikuradi rajalõiku ilmestavad veel Püsti Kuradi Poeg ning Püstikuradi Ämm – viimane on neist suhteliselt hambutu, kuid ikkagi jalas tundaandev elajalik tõus enne finishit. Nende mõtetega laskusin omade juurde, kes kõigest väest püüdsid hoogu juurde anda. Isegi minu kõige väiksem (7 aastane tütar) suutis vabalt tõusul kaasa joosta ning ergutada. Vot selline masendavalt suur kiirus. Kuradi Pojakese algatuseks läbisime varjulise kontrollpunkti läbi telgi, kus suht suur rahvamass lisas jõudsalt energiat juurde. Pojakesel ei andnud enam ühtegi kohta ära ninhg Hambutu Muti võtsin juba täiega. Finishispurdiga (8 km) võtsin veel 2 mehe hinged, kellest ei olnud siledal enam mingit vastast. Finishis saabus tõeline , uskumatu rahulolu. Lihtsalt oli hetk, kus olnud enam oluline koht, aeg ega miksi muu. Vaid soov näha lähedasi sinuga koos südamest rõõmustamas. Tõeliselt soe kallistus kaasalt ning lastelt. Kõik elasid kogu selle pika päeva südamest kaasa. Ilma sellise toeta on väga raske ennast motiveerida.
Kindlasti on see minu senise rattasõidu kõige raskemad 13 tundi. Võrdlusmoment veel puudub. Varasemad sõidud mägedes olid oluliselt lihtsamad.
Parim soovitus kaasvõitlejatele – proovige, kui ei julge, siis tehke läbi kasvõi pool ning finishijoonel te ei kahetse.
Jõudu ja edu!

LauriA küsis vist kõigilt Tahko kohta Ma ei osanud oodatagi eesti keelset ergutust selles kohas. Vana VCEE vorm on ära ununenud juba. Aga asjast.
Otsus Salzkemmergusse minna sündis mullu, kui võistlus Sportinfosse ilmus. Esialgne plaan hiljem Horvaatiasse põrutada asendus küll sel korral Ungariga. Kaua kaalusin millisel distantsil osaleda, aga et kilomeetri hind odavam oleks, valisin pikima Hirm oli küll, sest pikim sõit oli seni maanteel 150 km ja 2500 tõusumeetrit ja maastikul Tahko 120.
Kohale sõitsime ühe jutiga ja koos lõbusa seltskonnaga tripitamisega kulus selleks 27 h. Saaks ka 24-ga, aga polnud mõtet. Kohe peale sisse kolimist tegimi pastapeo ja panime paar tundi sliipi. Järgnes Hallstatt-i soolakaevandus ja väikene rattasõit looduses. Tõus, mis peaks siis olema Püstikuradi ämm (kui see on viimane kuhi rajaprofiilil) tundus meile metsikult suurena. Jäime ka lõpuks pimeda kätte, sest mägedes läheb ju järsku pimedaks. Nagu laseks keegi tule ära.
Teisel päeval tegime vaid starditõusust poole ja siis läksime laadale laiama. Numbrid käes ja mõningaste sekeldustega võistkonna regamine seljataga lubasime endale mõned pastad. Lisa anti ka küsimisel, aga peale esimest eestlaste lainet koristati riivjuust letilt ära ja edaspidi jagas seda kokk ise Õhtul tegime ka kodus korraliku pasta ja kella 11 ajal kobisime kotile.
Krt, panin äratuse eesti aja järgi ja seega olin juba 02:30 üleval Ega enne sellest aru ei saanud, kui pudru valmis tegin ja naise üles ajasin. Sai teine veel tunnikese pikutada. Ise ei pidanud seda enam mõtekaks.
Kui Bad Goiserni jõudsin kihas linn juba nagu sipelgapesa. Stardikoridor oli ka rahvast täis, aga kuna sõit oli ees pikk, siis polnud ka kuhugi kiiret. Trügida küll veidi tuli, sest täispuhutav reklaam, mis üle raja kaardus vajus ühel hetkel kokku ja start jäi teisele poole.
Peale pauku otsustasin eestlased üles otsida ja siis vaadata, mis saab. Peagi kuulsin Lehot hüüdmas, aga otsustasin ikka teised ka üle vaadata. Ees taamal tallasid 2 hallsärklast, keda ma kohe Porterlasteks pidasin. Hiljem selgus, et tegemist oli hoopis itaallastega. Peale 10 km pikkust tõusu, mis kulges 500 meetrilt merepinnast 1380-ni algas laskumine, kus kihutas minust mööda hoopis kollases särgis Erik. Tal tuli see lahtisel kruusal kihutamine paremini välja, aga tõusudel jõudsin jälle järele. Sedasi kulgesime kuni 30. km-ni. Siis jõudis Leho järgi ja kruttis kiirelt mäkke. Esmalt võtsin küll sappa, aga tempo tundus mõrvarlik ja otsustasin midagi varuks hoida. Erikul oli hetkel raske ja ma rühkisin edasi lootuses, et ta laskumistel järgi võtab. Rajaprofiili järgi ootasid ees sellised 300-500 tõusumeetritega künkad. Peagi hakkas ka sadama. Alguses ehmatas ära, sest sahmakas tuli enne laskumist ja pikalt alla kulgedes hakkas jahe. Jõudsin juba kahetseda, et varrukad ja vesti maha jätsin. Kasutasin agaralt TP-de abi, kus pakuti banaani, erinevaid keekse, sändvitse ja Powerbari jooki. See mulle istus küll ja vahetasin julgelt aina pudeleid. Sadu ei kestnud kaua ja järgnes leitsak. Tõusudel tahtsin kiivri kuristikku visata, kuppel kees. Magusast oli ka lääge. Alates 110 km algas võitlus peas, mitte lihastes. Sain vahelduseks omastelt pastavormi ja muud täiendust. Ületasin veel mõned tõusud ja algas järveäärne "elionirada". Kulgesin kusagil pehmes maailmas, laskumistel oli selline tunne nagu autoroolis, kui uni tuleb peale. Õnneks suikuma ei jäänud.
Hallstatti ootsin hirmuga, sest Püstikurat oli ees ja jutud selle koledusest olid hirmsad. Pere kosutas ja ergutas, tegin isegi murul väikese pikutamise. Siis see algas. 1000 tõusumeetrit mille läbimiseks kulus üle 1,5 h. Vahel kõndisin ja korra isegi suikusin. Heitsin pikali, imesin geeli sisse, jõin ja lasin silma kinni. Üks austerlane muretses küll, aga rahunes kui ära selgitasin, et lihtsalt puhkan. 10 min hiljem jätsin ta seljataha. Küll oli hea laskuda mööda asfalti, ees ootas "vaid" Püstikuradi poeg."Vaid" 500 tõusumeetrit. Kohtasin klubikaaslast, kes oli 100 km sõitmas, veidike jutustasime ja punnitasin lõpuni. Ees ootas pea 20 km allamäge ja see väike ämmake. Üllatavad jõuvarud olid veel kusagil peidus ja lõpuks sai mitu kohta tõustud. Sai veel järgi jõudnud muretseva austerlasega lõppu tehtud, mina võitsin Erik oli ka 10 min kaotuse 5 min peale sõitnud ja kindlasti lõpetamisega rahul. Minu esimene emotsioon peale lõppu oli, et on Austrias üks võistlus kuhu ma kunagi enam ei lähe. Õhtul oli tahtmine jalad otsast närida, aga siiski sai veel ka Kontrusti kontserdil käidud. Seda küll mitte kauaks, sest muusikastiil ei istunud ja seepärast hakkasin kergelt nokkima. Kadusin ära kotile.
Hommikul viisin tütre Junior Trophyle. Oli ka tõeline võistlus, sest 4,5 km rajal oli 185 tõusumeetrit. Seda pidid nad veel 2 korda sõtma. Siiski peale 1 ringi oli järsku finišh Kusagil läks ikka mingi info kaduma, sest regamisel veel rõhutati, et 2 ringi on. Siiski olime 6. kohaga rahul. Eesmärk olid ju kogemused.
Järgnesid Eger Ungaris, koos oma veinikeldrite ja savise rattasõiduga ja kinnikasvanud MTB rajad Slovakkias, aga see on teine teema.
Terava elamuse pakkus kahjuks ka poolakast rekkajuht, kes Leedus hoolimata parema teepoole remondist otsustas sealt ikka mööduda ja sattudes vihmast märjale süütule asfaldile oma hiiglase otse meie kõrval kääri keeras. Olin just Multivani tagaistet voodist istmeks tegemas, kui haagis mõne meetri kauguselt mööda vuhises. Meil samal ajal mingi 90 rauas. Õnneks see kolakas meid ei tabanud ja juht suutis peale pervest alla sööstmist ka monstrumi püsti jätta, aga kaup jooksis haagisest läbi tendi välja. Sellistes olukordades saad hästi aru, et sa võid ise teha mis tahad, kellegil on ikkagi teised plaanid.
Eks järgmisel aastal näeb, kas võtame selle veel plaani või valime uue katsumuse.
Tänud kõikidele ergutajatele-abistajatele, teilt sain palju vaimujõudu. Lisaks veel kohalike Aloo-zuper!
PS.Meie vähem tulemusel orienteeritud reisiseltskonna seiklustest saab lugeda veel siit

Natuke selgitan, miks kõigilt küsisin Tahko kohta.

Kui pärast registreerimist avastasin, et ka Tarmo ja ErikT on ennast võistluseks reganud, siis mõtlesin, et what-the-hell:

1. Mul oli info, et tehniliselt on rada suht lihtne (enamus kruus ja tähistatud rattateed). Tõusud muidugi koledad, aga ikkagi kõvema kattega, kus läheb lihtsalt PALJU aega.

2. Porterracingule ja co.'le ei meeldi rajad , kus enamus kruus (ja seda oli vist ka ikka A rada? või oli seal siis tehnilist värki vähemalt ... 50km jagu). A la 5-10km pikkust Häälimäe laskumist või Taevatreppi ei ole. Nad kindlasti pettuvad. Kihutavad raja rutiinselt läbi s.h ka tõusud (ise arvestasin, et kuna tõusunurk kõigil neil peaks olema vist väiksem, kui Stelviol ning arvestades seda, kui kähku Stelviol Transalpi osalejad liikusid, siis oligi mul eelarvamus, et tugevad maastikuratturid liiguvad küll aeglasemalt, aga mitte nii aeglaselt Tegelikult siis ma mõtlesin, et mul ei olegi kõige hullem tempo

3. Iga aasta räägitakse, et Tahko on ikka selline MTB võistlus, kus igaüks käima peaks ja üliraske ning teab mis kõik veel. Saan ma aru õieti, et kui rattaga võistlemas käia eelkõige sellepärast, et silmaringi avardada (mitte sellepärast, et olla tingimata teistest parem - nii palju ei ole aega ja tahtmist trenni teha ), siis võrreldes Alpidega ja rääkimata Kaukaasiast, Nepaalist, Baikalist jne ei paku Tahko enam suurt midagi. S.t siis u. sama suur vahe kui võrrelda Slovakkia ja Austria mäesuusakeskusi.

LauriA kirjutas:kui rattaga võistlemas käia eelkõige sellepärast, et silmaringi avardada

Tiba teema kõrvalt: Kui see "võistlemas" vahetada "sõitmas" vastu siis laieneb võimaluste spekter oluliselt nii kohtade kui aja suhtes. Austrias ja kindlasti ka teistes riikides on paljude mägede kohta kaardipangad (nt bike-pinzgau.at), kust saab ettekujutust võimaluste kohta, GPS radu, samu kaarte on ka paberil kohapeal müüa (sama Pinzgau kaardipakk oli vist ca 10 euri). Siis on veel rattapargid (vaata nt http://www.konabikeparks.com) kus lisaks freeride ja downhilli radadele on enamasti hulga xc radu. Kuna tegemist on talviste suusakohtadega siis majutus ei ole mingi probleem.

[quote="LauriA"]

2. Porterracingule ja co.'le ei meeldi rajad , kus enamus kruus (ja seda oli vist ka ikka A rada? või oli seal siis tehnilist värki vähemalt ... 50km jagu). A la 5-10km pikkust Häälimäe laskumist või Taevatreppi ei ole. Nad kindlasti pettuvad. Kihutavad raja rutiinselt läbi s.h ka tõusud (ise arvestasin, et kuna tõusunurk kõigil neil peaks olema vist väiksem, kui Stelviol ning arvestades seda, kui kähku Stelviol Transalpi osalejad liikusid, siis oligi mul eelarvamus, et tugevad maastikuratturid liiguvad küll aeglasemalt, aga mitte nii aeglaselt Tegelikult siis ma mõtlesin, et mul ei olegi kõige hullem tempo

Alpi kitsaid ja kiviseid kruusakaid ei anna kuidagi võrrelda meie laiade, auklike ja tihti ka pehmete teedega. Sealsed ja siinsed kruusateed on 2 erinevat asja. Oled ju isegi kogenud seda.

Ma ei tea mis aastakäigu Transalpist sa räägid, aga Stelviole saab mitmel viisil. Mööda kruusa, mööda asfalti ja mööda üsna ränka singlit. Mina olen Transalpi raames sinna üles sõitnud seda viimast varianti mööda ja siis oli tempo kohati aeglasem kui mööda Salzi PüstiKuradit. Vahepeal käisin ka jala, sest üle kivide ei saa sõita. Alla kihutasime Stelviolt mööda asfalti. Kui Stelviole tõusta mööda asfalti, siis on hulga leebem kui PüstiKurat.

Eks Tahko ja Salzkammergut, samuti ka H100 kõik ole rasked, aga kõik on erinevad sõidud. Haanjas mängib oluliselt rolli ilm, kui ikka sajab siis rada imeb ja sõiduaeg pikeneb, lisaks rada suhteliselt ühtlane. Tahkos on palju kive ja nikerdamist ka nt allamäge, st ei saa kihutada ega puhata. Salzkammergut imeb aga oma tõusudega, tüütu ronimine, lihtsalt ei saa puhata, muudkui roni ja roni ja kui üles jõuad siis kiiresti alla ja jälle ronima.

Kui mitu aastat mägedes elada ja iga päev mägedes trenni teha, siis poleks see kemmerguralli tõenäoliselt raske midagi.

Ma ei tea kuidas teistele, aga minu meelest oli A rajal täisti piisavalt tehnilisi laskumisi, ja veel tehnilisemaks tegi neid märg ilmakene. Oli isegi paar treppi. Nii et kindlasti ei saa öelda et laskumised olid lihtsad. Mulle isiklikult tehnilised rajad istuvad ja ma ei jää hätta, kuid Salzis oli kohti kus ikka võttis kergelt mõtlema, et kas sõita või mitte. Tavaliselt otsustasin ikka sõites proovida ja läks õnneks, kuigi paar korda üle noatera.

Salzkammergut Trophy 110 km sõit oli minu jaoks selle hooaja suurem eesmärk. Kui eelmisel sügisel sai selle aasta võistluseid ritta pandud, siis tahtsin kindlasti ühe välisvõistluse kaasa teha ja netist asja uurides tuli otsus kiirelt – mäed ning ilusad vaated meeldivad, maratoni formaat meeldib ka - otsustatud.

Austria on maastikurattaga sõitmiseks idealne koht. Radasid on igal pool, tähistused ja kaardid on väga head – anna ainult tuld. Seda ma ka loomulikult kohe neljapäeval peale Bad Ischl’isse (minu elamiskoht võistluse ajal) jõudmist tegin. Valisin ühe 18 km ringi, mis koosnes suuremas osas ühest suurest tõusust (kruusatee) ja ühest laskumisest (singel). Tõus oli ca. 8 km ja laskumine natukene vähem. Tõusust üles minek oli karm aga laskumine veelgi karmim – lahtised kivid, kitsas rada, keset laskumist lehmade piiramiseks ehitatud värav jne.

Peaaegu oleks tervelt alla saanud aga ... vahetult enne päris all asfaldile jõudmist oli kruusale kogunenud suurem hulk ümmargusi kruusakive, millel suutsin kuidagi libiseda ja kukkuda. Põlv ja küünarnukk katki, sadul lõhutud ja hiljem avastasin, et sarvede otsast korgid kadunud. Samas emotsioon oli mega ja pärast ei jõudnud ära seletada kui lahe rada see ikka oli. Öösel hakkas põlv muidugi valutama aga õnneks oli üks päev vahel, et kosuda.

Reedel tegingi rattaga vaid kerge tunnise ringi ja käisin Bad Goisern’is laadal ning stardinumbri järel. Sain laadalt uue sadula ning kohalik rattapood andis niisama sarvede otsa käivad plastmasskorgid. Rahvast palju, ilm palav. Ootasin huviga võistlust.

Võistluspäeva hommikul oli ilm aga pilves ja paistis, et hakkab sadama. Võistluspaika jõudsin suhteliselt vara, kuna Vasaloppet’ist meeles pikki ummikuid ja järjekordi, mille pärast vara tulema sai hakatud, siin polnud. Taskud varustust täis, ratas üle vaadatud läksin starti-finiši juurde. Stardijoonele hakati kogunema suht vara – umbes pool tundi enne lähet. Võtsin ka ennast esimese startdigrupi neljandasse ritta sisse (selle grupi ette tulid siis veel eraldi presenteeritud tipptegijad). Vahetult enne starti hakkas sadama ja mulle kui V-piduri mehele polnud see laskumisi arvestades just parim uudis. Olin õnneks igaks juhuks varukummidega koos sadulakotti pannud ka kaks paari uusi piduriklotse (juhuks kui kulunud piduriklotsid peaks ohtlikuks saama).

Esimene tõus läks suhteliselt kiiresti. Nagu varem plaanitud läksin oma tempoga ja ei üritanud kellegagi koos püsida. Tõusu ülemises osas tuli paar kohta ka joosta/kõndida, kuna vihmast märjal suht kivisel rajal läks libedaks. Ja siis algas laskumine. Vihmast märjal rajal olin kohalikega võrreldes alguses ikka väga aeglane. Ühe eriti ohtlikuna tundunud kaljuse laskumise, mis vihmas oli väga libedaks läinud, otsustasin ka joosta. Päris palju sõitjaid tuhises mööda. Osalt olin eriti ettevaatlik ka seetõttu, et katkine põlv hoidis tagasi ja tahtsin kindla peale ilma kukkumata alla saada. Ei saanud. Üks kurv läks pikaks ja nii ma teelt välja kraavis vulisevasse ojja lendasin. Õnneks oli oja kallas samblane ja midagi hullu peale pudeli kaotamise ei juhtunud.

Laskumisel oli sees ka piltidelt tuntud kaljuse ääre peal kulgev rajaosa koos kaljust läbi raiutud tunneli läbimisega. Päriselus oli veel lahedam kui piltidel.

Sile osa läbi Bad Goiserni ja ümber Halstättersee järve läks rahulikult grupis. Grupis nägin ka Tarmo Neemela’t. Toitlustuspunktis sain kaotatud pudeli asemele uue ja katsusin enne teist suurt tõusu võimalikult korralikult tankida, sest tean kui valus on nälja/janu kätte jäämine. Ilm oli õnneks kuivanud.

Teine suurem tõus (Püstikurat) hakkas jooksukaga ning kulges edasi mööda kitsaid teid. Kerisin suurema osa tõusust eest keskmise hammasrattaga ja tagant paari suurema hammakaga aga viimased kilomeetrid läksin eest väiksele üle. Siis ei olnud teemaks enam see, kuidas kiiremini üles saaks aga, et tahtejõudu jätkuks üles välja kerida. Lõpp oli tõesti võitlus aga kõige parem tunne on üle sellise tõusu tipu sõita ja tunda kuidas üle mäe tuul vastu puhub ja eest suure hammakaga saab alla hakata kihutama.

Sellel laskumisel suutsin oluliselt rohkem tehnikale keskenduda. Mõtlesin talvel loetud Ned Overend’i raamatule ja katsusin järele teha. Ja töötas. Selle laskumise võtsin oluliselt kiiremini ja enesekindlamalt ning sain ise paar eespool sõitnut kätte. Järgnes Püstikuradi poeg, millest sain tänu Turbosnack’ile üles;) ja mõtlesin, et nüüd on finišini allamägi. Püstikuradi ämm tuli tõeliselt halva üllatusena, sest energiavarud olid juba suht kasinad. Õnneks oli see lühike põnts. Viimased 5km üksi (vahepeal nägin lühemate distantside sõitjaid) lõpu poole sõites oli mega tunne, mida on raske kirjeldada. Finišisse jõudnuna nägin, et loodetud 6 tunni piir sai alistatud ca 10 minutiga ja kokkuvõttes saadud 103 koht oli üle ootuste hea.

Korralduse osas oli üritus täitsa hea. Raja tähistus korralik, kõik vajalik stardi-finiši alas olemas ja inimesed sõbralikud. Nii et minu poolt on kõikidele tulevastele kahtlejatele positiivne soovitus olemas. Austriasse soovitan kõikidel ka niisama maastikurattaga sõitma minna. Ise sõitsin erinevaid radu nii seal kui Šveitsis ja elamus on kirjeldamatu. Tekkis mõte, et kunagi peaks asjast huvitatutega pundi kokku panema ja sealkandis ühe maastikuratturite laagri tegema;)