velo.clubbers.ee

Haanja100, Salzgammergut Trophy, Transalp Challenge, Eiger Bike Challenge, Swiss Bike Masters, Tahko 120, mida võiks siia nimekirja lisada tõeline maastikuratta nautleja. Nagu mu sõber ütles - siin nimekirjas on nii mõndagi tõeliselt magusat, kuid on olemas midagi veelgi nauditavamat -“Kõikide Maratonide Ema” - Grand Ride.
Shveits 2011 20 august kell 06:25 Veribier u. 1500 meetrit üle merepinna. 5 minutit stardini - Väike Roderix (hääldus Roderii vastavalt kohlikele tavadele- õige nimega Knut-Roderick 6 kuud vana kutt) stardieelselt tõsiselt piidlemas hullu. “Kas sa ikka tead kuhu lähed?” - küsib pikaaegne elukaaslane ja minu vist ainuke fänn Kall Anne. Jah, ei tea. Kella 03:45 kandis telgis ärgates ja mägises õhus tähistaevast uurides ei teadnud ja nädal enne ei teadnud - rääkimata kuu-kaks tagasi. Selle teadmisega, et midagi ei tea kõlas ka stardipauk.
Verbier - lääne Shveitsis. Tundus lihtne sihtkoht. Mõttes plaanisime sõitu juba pool aastat. Kaugelt vaadates paistab kõik lihtne. Prantslastel on müstiline võime asju keeruliseks ajada. 19.08 stardikoridor - olemas. Teadetetahvel - olemas - puhtas prantsuses. Infopunkt olemas. Ainult rattureid pole. Kahtlane tundus juba üles linna kruvides. Kena infoprilli käest saame suuna hobuste väljanäitusele, kes on tulnud kõrgmäestikusse hapnikutrenni. Aga rattureid ikka pole. Ju paistsin pikas reisist just hobuseajaja moodi olema - sadulajälg meil kõigil kannika vahel ju nähtav. Eks hõredas õhus juhtub mõndagi, tuli välja, et numbrid jm. staff tuleb ajada korda 50 km eemal kaugel orus - Sioni linnas tundmatul aadressil. Ratturi vaist raja leidmisel on aga meile juba geenidega kaasa antud. Kõiges 2,5 tunniga olime õiges kohas. Selged prantsuse juhised ja meeldiv teenindus. Lükkasin voki tehh. kontrolli. Ui-ui - no mida - no ja siis. Vend kontrollis ei tee märkamagi Haanja100 kleepsu raamil, kui õiendab ja vehib kätega ja maigutab prantsust, et mingi suur jama mul rattaga. Esimesed piduriklotsid taipan. No mida - mõned sõidud mägedes ikka tehtud ja pika selgitustöö peale vend ka leebub ning ratta kleebistab-märgistab. Igaks juhuks lähen ikkagi läbi mehhanikute juurest, keda oma 20 venda on oma pukid püsti ajanud. Rahvusvaheline zhest annab mõista, et kontrollpunktis olnud vend ei kannata olulist kriitikat tõeliste tehnikute-mehhanikute silmis.
Esimese tõsus keskel mööda head asfalti liikudes ei saanud aru, kus on lubatud raskused - 125 km ja u.5000 tõusu. Kõik on siiani läinud libedalt ja tipus sai mõnuga 35km/h siledat pandud. Eks on ammu teada, et ....... jne. - “tark mees ei torma ja loll ei peatu”. Eks sai peetud kinni just viimasest ja laskumise keskel sai nautida ülekuumenevaid pidureid, tugevalt tehnilisel singlil. Tase ümberingi oli tegelikult väga tugev. Kiirused sirgetel lõikudel kippusid jääma isegi minu positsioonidel 35-40 km kanti. Uskumatu mõtlesin hoides pulsi 155-160 vahel. Varasematest kogemsutest mägedes oli see just õige vahemik, millega sellist rada kulgeda. Saabusid esimesed “külluslikud” toidupunktid - banaan, apelsiin ja vesi.
Peaks vist kutsuma Vooremäe 3000 vaatama-kureerima. Sellise haleda lauaga ei jõua just kaugele. Need, kes plaanivad abiliste suunamist rajaline. Ajugümnastika ja logistika igatahes lootusetult keeriline. Eriti veel väikeste lastega. Tänasin mõttes Taarajumalat, et ei nõudunud kedagi rajale. Tagantjärgi igati õige otsus. Lihtsalt väga raske on leida õigeid kohti ja ligipääsud ülesõitudele väga rasked. Jah, vertikaalgraafikut vaadates on enne kahte lõputõusu väikesed sakid. Võiks öelda, et sedavõrd tehnilist maratonirada ei ole varem sõitnud. Laskumiste nurgad 20-30% ja ka tõusud oma tuntud headuses. Lisaks ohtralt singleid kividel. Alguses olid fullimehed härga täis, kuid ajapikku taltusid ka nemad ning möödasõite jäi järjest vähemaks. Tundub uskumatu, et 8-10 km/h liikumine on juba kiire ja möödud sellel kiirusel teistest nagu postist. Kindlasti toetas ka lahjendatud Borjom’i -lahus ja geelipakid ning meeldivalt jahe ilm. Päikesetõus mägedes on rattaseljas eriti nauditav. Eelviimase tõusu alguses oli tunne ikkagi väga hea ja liikumine kulges oma mõnusas tempos. Maratonide Ema aga hakkas tasapisi ilmutama ennast kõigis aspektides. Kui mõelda Salzi 209 km 7000 meetriga üles, siis see on pikem distants tõusumeetrite suhtes ja seda oli väga hästi tunda jalgades Verbier’is. Tundub, et rada ainult tõuseb. Eelviimase tõusu alguseks oli selge, et päike on põhjamaa mehe vaenlane nr. 1. Ning sai otsitud varju igast võimalikust kohast. Tagurpidi paremsujärjestuses siis- elektripostide varjud, põõsad, puud majad. Kiirus säilis ja tipus sai isegi mõned asjalikud shashlõkivardavennad (Camelback íga sõitjad) kotti panna. Tegelikkuses, ega sellisele rajale just igaüks kipugi. Grand tunne oli juba mitu tundi jalgades. Eelviimasel laskumisel singeldades sai juba mõeldud, et pole siin hullu midagi. Varasemast kogemusest läheb 1000 meetri peale 1 tund. Olin 6 tunniga viimase tõsus all, nii et 2 no max. 2,5 tundi veel ja kodus olengi. Oled sa jah! Temperatuur tõusis selleks ajaks meeldiva 35 kraadini ja varju polnud tõusul mitte kuskil. Nii hakkaski kujunema väike päikesepistemoodi seisund, kus esmakordselt sel rajal tulin sadulast ja seisin, natuke hiljem ka lamasin ja veelgi hiljem külitasin. Joomine-söömine olulist efekti ei andnud ning kulgemine oli hirmraske. Ka kaasõitjad olid minuga samal meelel. Väga huvitav on jälgida seltskonda liikumas tõusul rütmist mina laman-magan praegu sina võid ju proovida sõita kuid paari tserpentiini järel olen sul järel - möödas. Nii see pendeldamine käis kuni juustu-saiapunktini vahetult enne kuulsat lõpulaksu. Sellest on mehed rääkinud - naised lihtsalt ei taha rääkida. U. 3 km kõndimist. Luban kõigile julgetele, kes lubavad sõita. Ega te sõida ühti. U. 1500 meetriga võtsin järgi seltskonnale, kes oli minust tõsu alguses möödunud. Ülejäänut 1500 meetrit ei taha mäletada. Radu mäkke läks mitmeid, kuid ühtegi neist ei tahtnud valida. Nurk oli nii terav, et lihtsalt ei olnud võimalik üles saada. Ratta oleks jätnud meelsasti kellegi teise hoolde. Möödusin ühest Rabobanki vennast ja tegin u 10 meetrit edu. Võtsin siis järjekordselt sisse parima võistlusasendi - sellili poollamasklev naudingupositsiooni ja julgelt minuti vaatasin kuda vend minu suunas rühib. U. poolel maal minuni e. 5 meetrit lähemal jätkasin omas tempos liikumist. Olin kahjuks unustanud, et viimase tõsu tipp on sarviline ja sarvilisi tuli üle huulte päris mitu. Õnneks sai mõlemas tipus kerget kosutust. Uskumatu oli see, kuda saadi teha toidupunktid 2800 meetri kõrgusele praktiliselt singlitega ligipääsetavatesse kohtadesse. Siinkohal tuleb korraldajad tänada. Ilma oleks lihtsalt surnud. Lõpulaskumine oli omaette klassist. Meenus Transalp í viimase etapi laskumine Garda äärde sõjaväeteel 30% nurga all . Nüüd oli tegemist singliga ja 10:30 stardist ja tõsise päikesepistega. Võin öelda, et niivõrd nauditavat ja tehnilist singlit rajal mujal ei olnud. Kaks kõva fulli meest panid mööda ja otse pambusse. Need olid ka ainukesed, kes proovisid mööduda. Lõpunõksul (2 meetrit üles)sai võetud kaks venda veel ja finish oli meeldivalt kruusasel parklas. Esimene emotsioon - mitte kunagi enam. Teine emotsioon - tervena ja ilma ühegi kukkumiseta kodus. Ja kolmas - 4:40 viimase tõsus tegemiseks - see on ikkagi Grand Ride.
Igatahes oli ületamatult meeldiv kohtuda perega finishis, kes olid jõudnud u. 30 min enne minu saabumist. Tänud südamest tulnud toetuse eest neile kõigile.
Ühesõnaga - kogemus, millest tõeline MTB fänn ei tohiks võimalusel loobuda.

Tutvumiseks
/www.grand-raid.ch/
www.grand-raid.ch/parcours Tõusu- ja kaalumeestele väikeseks motivatsiooniks


Parimat ja kohtumiseni rajal.

Kõva sõna, mis muud öelda. Ega sellest aru ei saagi enne kui ise pole proovinud.
See vist ka seda sorti sõit, kus kõrvade vahel asi kinni ikka tugevalt üle 50% .

See on tõsi, et kilomeetrid ja tõusumeetrid ei määra sõidu raskust. Olin ka tänavu just Grand Ride-le minemas, aga laste EM ajas plaanid sassi ja seepärast sõitsin Graz-i maratoni, mis oma 104 km ja 3800 tõusumeetriga tundus palju raskem, kui Salzkammergut 209. Peale Salz-i lubasin ka, nagu Leho praegu, "ei kunagi enam", aga nüüd juba jälle läheks
Igatahes tubli Leho, kahju et ei saanud seltsi tulla.

Mida teh. kontroll endast kujutab? Liiga veninud ketiga ja poole peal olevate piduriklotsidega löögile ei pääse?

Tõesti, kulunud kummid, pidused klotsid jm. tehniline vaegurlus ei ole soovitav. Spetsid hindasid ratta seisundit süstemaatiliselt ja korrektselt. Ilma stardiloata rattaid oli kontrollis suht palju. Väiksemad asjad sai korrastada kohapeal. Loomulikult on soovitav minnes teatav varu kaasa võtta, eriti osasid, mis on sinu rattal spetsiifilised. Keskeurooplased sõidavad natuke teise spetsifikatsiooniga kui meie siinmail.

Panin ennast siis kirja 2013 aasta Grand Ridele - tuli tahtmine end proovile panna.

Lehor - kuidas valmistusid? Palju km alla said, palju erilist tõusutrenni tegid või milline su ettevalmistus ette nägi?
Elan ise Saksamaal ja mul siin natuke mägisem maa ning saab natuke paremat trenni mägede/küngaste mõttes.

Mitu päeva varem sa kohale läksid, et hõreda õhuga harjuda?

Eks mul neid küsimusi veel tekib ja eks võtaks heameelega veel ühendust.

kahwel kirjutas:Mitu päeva varem sa kohale läksid, et hõreda õhuga harjuda?

Valdav osa distantsist kulgeb 1500m kõrgusel ja need paar 2000+m tõusu pole ka mingi probleem, võib- olla 2800m tõusu tipu lähedal hakkab kergelt pooma. Ma pigem muretseks temperatuuri pärast, kui laksab mingi +30 kraadi ja enam, oled tõusul, õhk ei liigu, jook hakkab otsa saama, siis kisub nutuseks. Mõnes mõttes on mõni Alpides sõit isegi kergem kui näiteks H100 miili, kus peab kogu aeg tööd tegema, Alpides laksad 1-2h tundi tõusu ja siis laskud mingi 0,5h, saab taastuda.

Camelback sel juhul abistab? Pikaks sõiduks igal juhul abiks, iseasi kellele ja kuidas meeldib sõita seljakotiga.

Üldiselt hõreda õhuga oli viimati 2 a. tagasi kokkupuude, kui läksin kohe järgmisel päeval Grossglocknerit vallutama ehk alustasin maantekaga 1000m pealt tõusmist kuni 2100m kõrgusele ja
ütlen, et hõredam õhk kohe kindlasti andis tunda.

Mind kaamelikott segab, pigem installin sadulaposti külge lisa 0,5l või pistan tagataskusse. Kuidas kellelelegi. Kui kummidest rääkida, siis mina paneks alla täistubelessi lateksiga, TL ready ja muu tilulilu unusta ära, kive on sealkandis väga palju (õhukumm- balloon ikkagi kaasa), kui ilm on kehva, siis võta kile või vest kaasa, laskumised on pikad ja külm poeb kiirelt kontidesse. Kui varem pole Alpides või mujal lõunas laskunud, siis tasub ettevaatlik olla, kiirus kasvab kiiresti ja mats on kerge tulema, Poolas õnnestus mul nippel panna laskumisel, ei olnud just hea tunne, siiani on üks rangluu ots kuidagi viltu.

Tubeless tundub olevat mõistlik variant jah. Pole veel end tubelessiga sina peale saanud - ootan uut ratast, http://www.cube.eu/full/allmountain/ams ... hpc-sl-29/, ja siis oleks plaan tubelessiks minna küll uue rattaga.

Laskumiste teema on ka hea ääremärkus. Olen videosid näinud ja vaadanud ning kohati on tundunud ka, et päris hull kihutamine on vahepeal ja kiirused kasvavad päris suureks.

Kuidas sul toidu ja muu tränaga lood oli? Kui camelbacki polnud, kuidas siis kõik asjad kaasa said võtta? Seljapeale mahtus taskutesse ära kõik?

Õhukumm, ketivõti, varulüli või neet, heeblid sadulakotti, pump raami külge, kile olen stemi külge riputanud, taskud jäävad söögi jaoks, banaan, paar batooni, paar geeli aitab küll, üle ei maksa pingutada. Batooni ja geeli eelistus tuleks ennem välja selgitada, esimest ettejuhtuvat suva geeli ei maksa riiulilt võtta, võib vastu hakata.

Grand Ride on mulle üks meeldejäävamaid. Tegelikult ei ole mul kunagi olnud spets kõrgmägede ettevalmistust. Olen varasemalt 3x sõitnud Transalp tuuri (2005-2007), Salzgammerguti, Dolomiti Superbike'i, Swiss bike masters, Eiger'i maratoni 2010. Kõikide nende ürituste puhul otseselt kõrguse probleeme ei olnud. Esimest korda elus märkasin seda Grand Ride viimasel tõusul. Vist hakkab vanus tulema. Treeningprogramm oma ülesehituselt on natuke raske selgitada, kuna kasutan Powermeter'metoodikat, kus treening ei sõltu pulsist vaid W-dest. Seega ei saa ma sulle väga head nõu anda. Selgelt saime aga aru, et kohalikult on kõvad laskujad, kuid kiiruslikel ja tegelt ka tõusudel on nad syhetliselt kehvad. Seega madalal treenimine annab väga hea kiirusliku vastupidavuse. Grandil aga palju tehnilisi singleid ja laskumisi. Neid soovitan treenida. Kõrgmäelaagriga ole ettevaatlik, sest korra olen ennast kõrvetanud ning teist korda ei taha. seega ka Saksamaal treeni enamus aega madalal, ning 1max2 korda nädalas tee mõned tõusud. Toitlustamine rajal on tegelt OK. Kui häda väag suur, siis paljud pealtvaatajad kah abivalmid. Sõltub sinu tasemest, kuid aega arvesta min. 10-11 tundi või teisiõnu u. pool päeva. Sööma-jooma pead palju, sest esiemsed 4-5 tundi on kõik alati super. Haamer saabub viimasel tõusul. Kui korralikult pidevalt laadinud ei ole, siis saabub kergelt surm. Tunni kohtamin. 500-800 kcal sõltuvalt raskusastmest + vedelik. Temperatuur kõigub palju. Hommikul jube külm. Päeval jube palav. Laskumised väga tehnilised. Eriti ohtlikud on suusanõlvad ning tegelt viimase laskumise jõesäng on eriti ohtlik. Nägin mitmeid nippleid - need fulliga sõitjad. Ise sõitsin hardtailiga. 2006 a. Airborne. See on ennast õigustanud. Tubeles on minule enesestmõistetav. 5 aastat ei ole kumme parandanud. Geel on pidevalt sees. Ratta kaal mind ei huvita. Kui oled kaugele läinud, siis tahaks vähemalt ratta osas finishisse jõuda. Cameliga sõistin esimesed Transalipid, kuid enam ei kausta. Rajal saab pidevalt pudeleid täita ja tegelt ei võida suur midagi, kui arvadm, et peatused on ajaraisk. Kõik peatuvad alates 2-3 tunnist ja aega on üle ohtralt. Peaasi on tervelt jõuda koju!!! 2013 plaanis minna National Bike marathon sõidula. See on augustis Scoul'is Saksa piiri ääres Shveitsis. Seal väga huvitava trassiga sõit. Viib ühele kõige ilsuamale rajale Ida Shveitsis.
Parimat:Leho