Rapha Cent Cols Challenge Alps
Postitatud: 02. 09. 2012. 19:59
Kuna vastav üritus just värskelt läbitud, siis mõtlesin, et panen natuke muljeid kirja, äkki keegi soovib, tahab tulevikus osaleda:)
http://centcolschallenge.com
Variante on 3: Alps, Dolomites, Pyrenees. Mina osalesin Alpide omal (kuna Dolomiitidele, mis nendest 3st kõige raskem, ilma regada ei saa, kui mõnda teist pole läbinud)
Tegemist siis ühe raskeima maanteesõidu üritusega harrastusratturitele. Kestab 11 (5+1puhkepäev+5) päeva, mille jooksul on siis eesmärgiks 100 Prantuse Alpide tõusu vallutada. Meil oli seekord kokku kaardil 113 tõusu (et ka nõrgemad ilusti 100 täis saaks, kui mõnest jõud üle ei käi). Oli nii kuulsaid Tour de France'i tõuse (Ventoux) kui ka 0 liiklusega peidetud maasikaid.
Natuke statistikat siis selle aasta kohta: kokku sõitsin 1946km, tõusumeetreid 42192, 113 tõusu (+mõned "rolling hills" tüüpi tõusud, mis meie mõistes on u 1-5km pikkused künkad, kuid neil arvesse ei lähe:)). Kõige lühemal päeval oli sõiduaeg (koos toidupunkti pausidega) ca 7h30min ja kõige pikemal 12h30min. Laskumistel sain kätte ca 90km/h (kuigi garmin näitas ka 136, kuid see on ebareaalne:)).
Hommikul oli tavaliselt äratus ca 6-6:30, asjad valmis, hommikusöök ja starti ca 7:30. Start oli alati hotelli juurest koos ning üldiselt sõideti kuni esimese tõusuni ilusti grupis. Tõusul läks siis iga üks oma teed. Tavaliselt enne 6-7 õhtul järgmisse hotelli ei jõudnud... Seekord oli võistlejaid kokku 14, kellest üks haiguse tõttu katkestas. Korraldaja muideks sõitis ise ka terve distantsi ilusti kaasa (tegemist uk's väga tuntud mehe Philip Deeker'iga). Iga päev oli siis 3 toitlustuspubkti - 1 enne lõunat, 1 lõunal ja 1 pealelõunad. Laud oli külluslik, nii et nälga ei jäänud:) Alustasime sellisest väiksest linnast nagu Annecy ning seal ka lõpetasime. Kõik vahepealsed ööd siis uues linnas. Kogu varustus veeti korraldajate poolt ilust järgmisse hotelli. Rajad olid tähistatud ning pundi ees ja taga sõitsid saateautod, mis siis ka vett ja muud vajalikku jagasid. Ühesõnaga korraldus oli igati tasemel ning isegi parema tahtmise juures ei suudaks millegi üle praegu tagantjärgi viriseda...
Minul isiklikult oli kõige raskem 2ne ja 3as päev. Kaalusin väga tõsiselt ka maha tulemist, kuid õnneks seda ei teinud. Teisel päeval oli paar tõusu, kus lihtsalt enam sõita ei jaksanud (krampe ei tulnud ja pulss ka üleliia ei tõusnud, lihtsalt jalad/keha oli täitsa toss). Tulin aga ratta pealt maha, paar min puhkus ja venitust ja siis üritasin edasi... (PS! tasemelt olen selline samsungi 300ja mees, km oli enne võistlust kogutud ca 3500, millest kõik kahjuks siledal). Alates 4dast päevast läks enesetunne aga oluliselt paremaks ning jõud tuli jalgadesse tagasi. Teised osalejad viskasid ikka nalja, et oi sa oled Eestist, et seal ju mägesid pole, et kus ma siis trenni käisin tegemas:) Tänu sellele, et esimestel päevadel võistleisn viimase koha eest ja viimastel päevadel ees otsas, siis teenisin ka "enim arenenud ratturi tiitli"...
Kuna tegemist oli siiski ka "võistlusega" siis arvestust peeti tõusude võtmisel. Iga etapp oli siis valitud 2 tõusu (tavaliselt raskeimad), mille aega mõõdeti. Ning kokkuvõttes siis parim aeg võitis. Esimestel aastatel peeti arvestust üld aja järgi, kuid see osutus liiga ohtlikuks, kuna 12h sadulas olnud harrastaja ei ole enam kõige osavam serpentiinides laskuja:)...
Tehnika pidas vastu. Piduriklotse läks 1,5 komplekti - swisstop yellow. Tagarehvi vahetasin ka puhkepäeval ära, kuna oli lihtsalt juba väga kulunud, vaatamata sellele et 5 päeva tagasi sai ostetud:) (Schwalbe ultremo HT tubular). Carbon jooksudega (velonia) mingeid kuumenemise probleeme polnud:)
Küll aga väsisid jubedalt ära käelabad ja pooled sõrmed, mis siiani kergelt surisevad:) Üks prantslane, kes ka varem sõitnud rääkis, et tal võttis poolteist kuud aega enne kui "surin" üle läks... saame näha:)
Sama palju kui oli raskeid tõuse oli ka super laskumisi, kus sai ikka pikalt pikalt kihutada nii kuidas jaksad. Paar sõitjat ikka panid kurvis välja ka, endal õnnestus paar korda kruusa peale sõita:) Ühesõnaga lõbu rohkem kui raha eest...
Rohkem hetkel ei meenugi, kui kellelgi tõsisem huvi, küsige aga. Kindlasti lähen tagasi, kui mitte järgmine, siis ülejärgmine aasta... See elamus... seda on natuke raske siia praegu sõnadesse panna... seda peab kogema... Minuajaoks parimad 10 päeva, mis ma kunagi rattal veetnud...
Valutav tagumik ja päevitusrandid kaovad, mälestus jääb.
http://centcolschallenge.com
Variante on 3: Alps, Dolomites, Pyrenees. Mina osalesin Alpide omal (kuna Dolomiitidele, mis nendest 3st kõige raskem, ilma regada ei saa, kui mõnda teist pole läbinud)
Tegemist siis ühe raskeima maanteesõidu üritusega harrastusratturitele. Kestab 11 (5+1puhkepäev+5) päeva, mille jooksul on siis eesmärgiks 100 Prantuse Alpide tõusu vallutada. Meil oli seekord kokku kaardil 113 tõusu (et ka nõrgemad ilusti 100 täis saaks, kui mõnest jõud üle ei käi). Oli nii kuulsaid Tour de France'i tõuse (Ventoux) kui ka 0 liiklusega peidetud maasikaid.
Natuke statistikat siis selle aasta kohta: kokku sõitsin 1946km, tõusumeetreid 42192, 113 tõusu (+mõned "rolling hills" tüüpi tõusud, mis meie mõistes on u 1-5km pikkused künkad, kuid neil arvesse ei lähe:)). Kõige lühemal päeval oli sõiduaeg (koos toidupunkti pausidega) ca 7h30min ja kõige pikemal 12h30min. Laskumistel sain kätte ca 90km/h (kuigi garmin näitas ka 136, kuid see on ebareaalne:)).
Hommikul oli tavaliselt äratus ca 6-6:30, asjad valmis, hommikusöök ja starti ca 7:30. Start oli alati hotelli juurest koos ning üldiselt sõideti kuni esimese tõusuni ilusti grupis. Tõusul läks siis iga üks oma teed. Tavaliselt enne 6-7 õhtul järgmisse hotelli ei jõudnud... Seekord oli võistlejaid kokku 14, kellest üks haiguse tõttu katkestas. Korraldaja muideks sõitis ise ka terve distantsi ilusti kaasa (tegemist uk's väga tuntud mehe Philip Deeker'iga). Iga päev oli siis 3 toitlustuspubkti - 1 enne lõunat, 1 lõunal ja 1 pealelõunad. Laud oli külluslik, nii et nälga ei jäänud:) Alustasime sellisest väiksest linnast nagu Annecy ning seal ka lõpetasime. Kõik vahepealsed ööd siis uues linnas. Kogu varustus veeti korraldajate poolt ilust järgmisse hotelli. Rajad olid tähistatud ning pundi ees ja taga sõitsid saateautod, mis siis ka vett ja muud vajalikku jagasid. Ühesõnaga korraldus oli igati tasemel ning isegi parema tahtmise juures ei suudaks millegi üle praegu tagantjärgi viriseda...
Minul isiklikult oli kõige raskem 2ne ja 3as päev. Kaalusin väga tõsiselt ka maha tulemist, kuid õnneks seda ei teinud. Teisel päeval oli paar tõusu, kus lihtsalt enam sõita ei jaksanud (krampe ei tulnud ja pulss ka üleliia ei tõusnud, lihtsalt jalad/keha oli täitsa toss). Tulin aga ratta pealt maha, paar min puhkus ja venitust ja siis üritasin edasi... (PS! tasemelt olen selline samsungi 300ja mees, km oli enne võistlust kogutud ca 3500, millest kõik kahjuks siledal). Alates 4dast päevast läks enesetunne aga oluliselt paremaks ning jõud tuli jalgadesse tagasi. Teised osalejad viskasid ikka nalja, et oi sa oled Eestist, et seal ju mägesid pole, et kus ma siis trenni käisin tegemas:) Tänu sellele, et esimestel päevadel võistleisn viimase koha eest ja viimastel päevadel ees otsas, siis teenisin ka "enim arenenud ratturi tiitli"...
Kuna tegemist oli siiski ka "võistlusega" siis arvestust peeti tõusude võtmisel. Iga etapp oli siis valitud 2 tõusu (tavaliselt raskeimad), mille aega mõõdeti. Ning kokkuvõttes siis parim aeg võitis. Esimestel aastatel peeti arvestust üld aja järgi, kuid see osutus liiga ohtlikuks, kuna 12h sadulas olnud harrastaja ei ole enam kõige osavam serpentiinides laskuja:)...
Tehnika pidas vastu. Piduriklotse läks 1,5 komplekti - swisstop yellow. Tagarehvi vahetasin ka puhkepäeval ära, kuna oli lihtsalt juba väga kulunud, vaatamata sellele et 5 päeva tagasi sai ostetud:) (Schwalbe ultremo HT tubular). Carbon jooksudega (velonia) mingeid kuumenemise probleeme polnud:)
Küll aga väsisid jubedalt ära käelabad ja pooled sõrmed, mis siiani kergelt surisevad:) Üks prantslane, kes ka varem sõitnud rääkis, et tal võttis poolteist kuud aega enne kui "surin" üle läks... saame näha:)
Sama palju kui oli raskeid tõuse oli ka super laskumisi, kus sai ikka pikalt pikalt kihutada nii kuidas jaksad. Paar sõitjat ikka panid kurvis välja ka, endal õnnestus paar korda kruusa peale sõita:) Ühesõnaga lõbu rohkem kui raha eest...
Rohkem hetkel ei meenugi, kui kellelgi tõsisem huvi, küsige aga. Kindlasti lähen tagasi, kui mitte järgmine, siis ülejärgmine aasta... See elamus... seda on natuke raske siia praegu sõnadesse panna... seda peab kogema... Minuajaoks parimad 10 päeva, mis ma kunagi rattal veetnud...
Valutav tagumik ja päevitusrandid kaovad, mälestus jääb.
Tean, natuke, mida sa tunned 
. Oma kogemused ja meenutused täpselt samast kandist on ka sellised, mis pidevalt kisuvad tagasi. Seda peab kogema, et sellest täielikult aru saada. 10 päeva on muidugi midagi sellist, mille osas ma endale just suurt panust ei teeks ... 