Maratona dles Dolomites
Postitatud: 09. 07. 2018. 23:20
Osalesin koos paari sõbraga eelmisel nädalal Maratonal. Nüüd tagasi kodus olles panen kirja oma kogemuse ja mõtted - ehk on teistele minejatele abiks.
Mis?
Maratona dles Dolomites on Itaalias, Alta Badia regioonis toimuv suur maanteerattasõit (ei teagi, kas pigem gran fondo või võistlus). Valida on kolme distantsi vahel: Sellaronda (55km/1780 tõusumeetrit), Middle (106/3130) ja Maratona (138/4230). Nagu numbritest näha, siis siledat maad praktiliselt pole, ikka ainult üles või alla. Osalejaid on tavaliselt umbes 9000 kanti. 2019. aasta Maratona saab olema juba 33. kord.
Kus?
Itaalia, dolomiidid, Alta Badia. Logistiliselt meile paraku üsna ebamugav, häid lennuühendusi pole. Lähimad lennujaamad, kuhu Tallinnast või Riiast saab, on München (seda kasutas osa meie seltskonnast, 4h autosõitu), Verona, Bergamo, Veneetsia. Piirkond ise muidugi muinasjutuliselt kaunis. Olen ka mujal mägedes käinud, aga dolomiidid on ikka omaette klass. Tasub tulla pikemaks ja proovida ka muid tegevusi: maastikurattasõit, matkamine, rafting jne.
Võistluse eripärad. Rada on viimastel aastatel vist sama olnud. Huvitavaks teeb sõidu võimalus valida distants sõidu käigus. Ehk siis: on teatud "kontrollpunktid", kust saad keerata kas pikemale või lühemale rajale. Otsuse teed ise kasvõi sealsamas punktis iseeendaga aru pidades. Loomulikult on teatud ajalimiidid, millest hiljem enam pikema ringi lisapaunale ei lasta.
Teine huvitav asi on võistlusele registreerimine. Kui sa pole varem Maratonal käinud, siis kõigepealt pead osalema loosis (2€, mida ei tagastata), et üldse saada võimalus endale "pilet" osta. Loosis saab osaleda nii üksi kui kogu oma tiimiga. Viimasel juhul on siis nii, et kas saab peale kogu tiim või mitte keegi. Meie neljane kamp eestist pani end tiimina kirja ja oli ka loosiõnne (see juhtus vist novembris/detsembris). Seejärel on lotovõitjatel aega umbes aprilli alguseni, et päriselt registreerida.
Rajal on kuus pikemat tõusu: Campolongo, Pordoi, Sella, Gardena, Giau (ainult 138 km peal), Valparola (via Falzarego). Lisaks veel mõni km enne kahe pikema distantsi lõppu lühike, aga väga terav Mür dl Giat. Campolongot võtavad kahe pikema distantsi sõitjad kaks korda. Ise sõitsin keskmist ehk 106km distantsi ja seal olid kõik tõusud pigem leebemad, kesmiselt nii 6-7% kanti. Kuna sel aastal vorm kesine ja sõidetud vaid ca 1000km jagu, siis pikim distants ei olnud variant. Sealne Giau tõus on juba kraadi võrra raskem ja vajab pisut paremat ettevalmistust. Laskumised on erinevad: leidub nii serpentiine kui ka sirgemaid lõike. Mina sain seal igatahes uue max kiiruse kätte - ei olnud enne üle 80 km/h sõitnud. Samas peab ettevaatlik olema teekattega: kohati on see päris kehvas seisus ja rattast on päris kahju kui suure hooga kuskile auku sõidad.
Stardigruppe on neli, millest kolm esimest on neile, kes varem osalenud ja lisaks on kõik naised pandud teise stardigruppi. Viimane grupp on uutele ja neile, kes eelmisel aastal väga aeglaselt sõitnud. Start antakse justkui kõigile korraga, aga tegelikult vist oodatakse pisut iga grupi vahel kuna muidu tekiks Campolongole väga suur ummik. Muide, stardipauk oli võimsaim, mida näinud olen: taevas oli helikopter, millelt rippus alla mingi suur jurakas, mis tegi sellise paugu, et kellelgi ei jäänud kahtlust, kas start juba oli või veel mitte. Minul kõige tagumisest grupist startides võttis paugust alates aega 32 minutit, et üle stardijoone saada
õnneks läheb kirja netoaeg ehk kogu see ootamine tulemust ei riku. Sellest edasi oli kulgemine pigem sujuv, vaid esimesel tõusul oli üks lõik, kus asi veidi umbe jooksis ja osad ka jala seetõttu maha panid.
Enda sõiduga jäin rahule - õnnestus säilitada enam-vähem meeldiv enesetunne, haamrit ei saanud ja pigem sain koguaeg teistest mööda sõita kuna alustasin tagant ja vahepeal vajusin jälle taha kummivahetuspeatuse tõttu. Nimelt ühe laskumise peal hakkas lateksit pritsima. Kahjuks tubelessi enam rõhku pidama ei saanud, seega läks õhukumm sisse ja õnneks see toimis lõpuni. Ilm oli väga meeldiv: päeva teises pooles isegi veidi palav. Miskipärast paljud kohalikud sõitsid ikkagi ka tõuse vestide-jakkidega kuigi ma ei pannud viimasteks laskumisteks enam isegi vesti peale.
Mina piltidel see kollase särgiga:
TP'sid on parajalt ning need on väga hästi varustatud. Rattahoidjad, kohalikud söögid lisaks tavalisele banaanile-rosinale, coca-cola, kultuuriprogramm jne.
Ka muus osas ei ole korraldusele midagi ette heita - kõik toimis sujuvalt ja infot oli piisavalt. vaid numbrite jagamisel paar päeva enne võistlust oli veidi pikem järjekord kui muidu. Stardipakis oli korralik Maratona kujundusega Castelli särk ning lihtsamat sorti vest. Arvestades 100€ osalustasu on see päris hea, ma ütleks.
Paar sõna veel ka logistikast. Start ja finiš on eri külades, neil on vahet umbes 4-5 km. Expo ja numbrite kättejagamine on veel omakorda kolmandas külas ca 3 km stardist eemal. Umbes kolm päeva enne võistlust on sealkandi liiklus väga tihe: lisaks tavapärasele kohalikule liiklusele on seal tuhandeid rattureid rataste või autodega kitsaid teid sõitmas. Stressi vältimiseks oli olulisematest küladest regulaarne shuttle buss expoalale - väga mugav! Majutusega meil vedas - start oli alla 2 km allamäge veereda ning hiljem finišist "koju" ka vaid ca 6 km mitte-nii-hullu tõusu. Võib aga palju hullemini minna, lisaks veel see, et esimeste tundide jooksul ei lubata finišist võistlejatele vastassuunas tagasi liikuda, aga just seal suunas ilmselt suurem jagu osalejaid end majutanud oli.
Üldine "vaib" ja tunne igal juhul väga mõnusad. Melu on korralik, tekib tõeline "rattalaulupeo" tunne ja saab sõita tõenäoliselt kõige ilusamaid tõuse ja laskumisi maailmas. Osalejad on viisakad, korraldajad tasemel ja kui ilmaga ka veel veab, siis ei oskagi midagi muud tahta. Erinevalt L'etape du Tourist pole see veel eestlaste rattaturismi massiliseks sihtkohaks saanud, aga usun, et see on vaid aja küsimus kui siit aina rohkem rattureid Maratonale läheb. Ise plaanin kindlasti ära teha ka täispika Maratona distantsi - tuleb lihstalt rohkem trenni teha
Mis?
Maratona dles Dolomites on Itaalias, Alta Badia regioonis toimuv suur maanteerattasõit (ei teagi, kas pigem gran fondo või võistlus). Valida on kolme distantsi vahel: Sellaronda (55km/1780 tõusumeetrit), Middle (106/3130) ja Maratona (138/4230). Nagu numbritest näha, siis siledat maad praktiliselt pole, ikka ainult üles või alla. Osalejaid on tavaliselt umbes 9000 kanti. 2019. aasta Maratona saab olema juba 33. kord.
Kus?
Itaalia, dolomiidid, Alta Badia. Logistiliselt meile paraku üsna ebamugav, häid lennuühendusi pole. Lähimad lennujaamad, kuhu Tallinnast või Riiast saab, on München (seda kasutas osa meie seltskonnast, 4h autosõitu), Verona, Bergamo, Veneetsia. Piirkond ise muidugi muinasjutuliselt kaunis. Olen ka mujal mägedes käinud, aga dolomiidid on ikka omaette klass. Tasub tulla pikemaks ja proovida ka muid tegevusi: maastikurattasõit, matkamine, rafting jne.
Võistluse eripärad. Rada on viimastel aastatel vist sama olnud. Huvitavaks teeb sõidu võimalus valida distants sõidu käigus. Ehk siis: on teatud "kontrollpunktid", kust saad keerata kas pikemale või lühemale rajale. Otsuse teed ise kasvõi sealsamas punktis iseeendaga aru pidades. Loomulikult on teatud ajalimiidid, millest hiljem enam pikema ringi lisapaunale ei lasta.
Teine huvitav asi on võistlusele registreerimine. Kui sa pole varem Maratonal käinud, siis kõigepealt pead osalema loosis (2€, mida ei tagastata), et üldse saada võimalus endale "pilet" osta. Loosis saab osaleda nii üksi kui kogu oma tiimiga. Viimasel juhul on siis nii, et kas saab peale kogu tiim või mitte keegi. Meie neljane kamp eestist pani end tiimina kirja ja oli ka loosiõnne (see juhtus vist novembris/detsembris). Seejärel on lotovõitjatel aega umbes aprilli alguseni, et päriselt registreerida.
Rajal on kuus pikemat tõusu: Campolongo, Pordoi, Sella, Gardena, Giau (ainult 138 km peal), Valparola (via Falzarego). Lisaks veel mõni km enne kahe pikema distantsi lõppu lühike, aga väga terav Mür dl Giat. Campolongot võtavad kahe pikema distantsi sõitjad kaks korda. Ise sõitsin keskmist ehk 106km distantsi ja seal olid kõik tõusud pigem leebemad, kesmiselt nii 6-7% kanti. Kuna sel aastal vorm kesine ja sõidetud vaid ca 1000km jagu, siis pikim distants ei olnud variant. Sealne Giau tõus on juba kraadi võrra raskem ja vajab pisut paremat ettevalmistust. Laskumised on erinevad: leidub nii serpentiine kui ka sirgemaid lõike. Mina sain seal igatahes uue max kiiruse kätte - ei olnud enne üle 80 km/h sõitnud. Samas peab ettevaatlik olema teekattega: kohati on see päris kehvas seisus ja rattast on päris kahju kui suure hooga kuskile auku sõidad.
Stardigruppe on neli, millest kolm esimest on neile, kes varem osalenud ja lisaks on kõik naised pandud teise stardigruppi. Viimane grupp on uutele ja neile, kes eelmisel aastal väga aeglaselt sõitnud. Start antakse justkui kõigile korraga, aga tegelikult vist oodatakse pisut iga grupi vahel kuna muidu tekiks Campolongole väga suur ummik. Muide, stardipauk oli võimsaim, mida näinud olen: taevas oli helikopter, millelt rippus alla mingi suur jurakas, mis tegi sellise paugu, et kellelgi ei jäänud kahtlust, kas start juba oli või veel mitte. Minul kõige tagumisest grupist startides võttis paugust alates aega 32 minutit, et üle stardijoone saada
õnneks läheb kirja netoaeg ehk kogu see ootamine tulemust ei riku. Sellest edasi oli kulgemine pigem sujuv, vaid esimesel tõusul oli üks lõik, kus asi veidi umbe jooksis ja osad ka jala seetõttu maha panid.Enda sõiduga jäin rahule - õnnestus säilitada enam-vähem meeldiv enesetunne, haamrit ei saanud ja pigem sain koguaeg teistest mööda sõita kuna alustasin tagant ja vahepeal vajusin jälle taha kummivahetuspeatuse tõttu. Nimelt ühe laskumise peal hakkas lateksit pritsima. Kahjuks tubelessi enam rõhku pidama ei saanud, seega läks õhukumm sisse ja õnneks see toimis lõpuni. Ilm oli väga meeldiv: päeva teises pooles isegi veidi palav. Miskipärast paljud kohalikud sõitsid ikkagi ka tõuse vestide-jakkidega kuigi ma ei pannud viimasteks laskumisteks enam isegi vesti peale.
Mina piltidel see kollase särgiga:
TP'sid on parajalt ning need on väga hästi varustatud. Rattahoidjad, kohalikud söögid lisaks tavalisele banaanile-rosinale, coca-cola, kultuuriprogramm jne.
Ka muus osas ei ole korraldusele midagi ette heita - kõik toimis sujuvalt ja infot oli piisavalt. vaid numbrite jagamisel paar päeva enne võistlust oli veidi pikem järjekord kui muidu. Stardipakis oli korralik Maratona kujundusega Castelli särk ning lihtsamat sorti vest. Arvestades 100€ osalustasu on see päris hea, ma ütleks.
Paar sõna veel ka logistikast. Start ja finiš on eri külades, neil on vahet umbes 4-5 km. Expo ja numbrite kättejagamine on veel omakorda kolmandas külas ca 3 km stardist eemal. Umbes kolm päeva enne võistlust on sealkandi liiklus väga tihe: lisaks tavapärasele kohalikule liiklusele on seal tuhandeid rattureid rataste või autodega kitsaid teid sõitmas. Stressi vältimiseks oli olulisematest küladest regulaarne shuttle buss expoalale - väga mugav! Majutusega meil vedas - start oli alla 2 km allamäge veereda ning hiljem finišist "koju" ka vaid ca 6 km mitte-nii-hullu tõusu. Võib aga palju hullemini minna, lisaks veel see, et esimeste tundide jooksul ei lubata finišist võistlejatele vastassuunas tagasi liikuda, aga just seal suunas ilmselt suurem jagu osalejaid end majutanud oli.
Üldine "vaib" ja tunne igal juhul väga mõnusad. Melu on korralik, tekib tõeline "rattalaulupeo" tunne ja saab sõita tõenäoliselt kõige ilusamaid tõuse ja laskumisi maailmas. Osalejad on viisakad, korraldajad tasemel ja kui ilmaga ka veel veab, siis ei oskagi midagi muud tahta. Erinevalt L'etape du Tourist pole see veel eestlaste rattaturismi massiliseks sihtkohaks saanud, aga usun, et see on vaid aja küsimus kui siit aina rohkem rattureid Maratonale läheb. Ise plaanin kindlasti ära teha ka täispika Maratona distantsi - tuleb lihstalt rohkem trenni teha
