Eelmise aasta kokkuvõte (viewtopic.php?f=12&t=67375&p=353648#p353648) sisendas aukartust. Muude välisvõistluste kogemust polnud, võrdluses olid Haanja 100 ja Rõuge tuur - seal olen stabiilselt viimase 10% hulgas olnud. Saariselkä tuur oli pikem (kokku 183km) ja tõusu oli ka rohkem (kokku 3,8km). Samas tundus, et nii hull see võistlus pole kui Poola tuurid.
Saariselkä on tiba üle 1000km Helsingist ja kuna nii pikka maad sõita ei viitsinud, siis läksin autorongiga. Piletite peale oli paras tung, mõne tunniga müüdi rong välja. Minnes ei saanudki Rovaniemini piletit, pidi Oulus maha minema. Tagasi tulles õnneks sai juba Rovaniemis rongi peale.
Ilm oli tänavu tuuri ajal väga hea. Temparatuur oli kõigil päevadel 12-15 kraadi vahel, puhus lõunatuul. Laupäeval sadas umbes pool võistlust, reedel ja pühapäeval paistis kogu päev päike. Huvitav oli see, et ei näinud ühtki sääske ega kihulast, mida Lapis pidi meeletult olema. Reedel olin lühikeses vormis - vastutuult sõites hakkas natuke jahe. Teistel päevadel panin selga Trimtexi pikkade käistega termopluusi ja vihma ajal veel kileka. Jalas olid lühikesed püksid ja vihma ajal säärised. Tavalised suvised rattakingad, mingeid kingakatteid vms ei pruukinud.
Suvi oli olnud väga kuum ja kuiv ning hoolimata augusti sadudest oli veetase igasugu veekogudes tavalisest madalam. Aga jalad said iga päev põhjalikult märjaks. Lisaks jõeületustele ojadest läbisõitmine, pikki ojasid sõitmine ja mõned turbamülkad.
Rahvast oli tänavu rohkem kui eelmisel aastal - kokku natuke üle 200 inimese. Korraldus oli väga hea. Neljapäeva õhtul oli põhjalik briifing, kus Powerpointi najal käidi läbi kõik reeglid, keelud, korraldused ja siis kõik etapid.
Rada oli märgistatud põhiliselt nooltega. Kuna kõik etapid olid enne võistlust maha pandud ja siin-seal rajad ristusid, siis olid noolte peal ka etapi number, mille kohta see käis. Ristid valede teeotste peal ja lisaks natuke kilelinte. Kordagi ei tekkinud segadust, et kuhu minna. Laskumiste ees oli allapoole suunatud topeltnool, aga see ei öelnud midagi laskumise raskuse kohta - pigem oli märk, et siit hakkab pikem kihutamine pihta. Ohtlikult kohad olid eraldi märgistatud - palju neid polnud ja kõik peale ühe olid sõidetavad. Sel ühel oli keelatud sõita - tegu oli pmst allamäge mineva ojaga, mille põhi oli suuri lahtisi kive täis. Ja mobiililevi seal kohas polnud.
Esimene etapp oli klassika - siirduti loodesse Kulmakuru kuristiku poole. Start oli asfalti mööda Kaunispää tundru tippu. Sai ennast rahulikult soojaks sõita. Siis pikk kiire kivine singel alla ja edasi järgmise tundru otsa. Jne. Tasast maad oli vähe - kogu aeg kas üles või alla. Samas tõusud ja laskumised olid väga mõõduka nurgaga - pmst olid kõik tõusud mulle sõidetavad v.a. üks neljakordne Vällapää teisel päeval. Rajad vaheldusid - ATV rajad, singlid, kruusateed. Aga kõik kõva põhjaga ja kiired. Isegi mudaaukudel ja turbamülgastel oli kõva põhi all.
Julgelt üle poole distantsist oli väga kivine, pmst kiviaed. Rajad ei olnud tehnilised - mingeid droppe ja hüpekaid polnud, ainult palju kive nii üles kui allamäge. Ainus tõsiselt järsk laskumine oli lõpulaskumine mööda slaalominõlva. See oli iga päev sama. Seal tuli kiirust hoolega kontrolli all hoida. Üks tüüp suutis seejuures oma pidurid ära sulatada. Suuri paljaid kaljusid nagu Lõuna-Soomes, mis märjaga libedaks võiks minna, ka ei olnud.
Esimesel päeval ületati kaks korda Tolosjoki. Oli selline lai, kiire, külm ja põlvini vesi. Teisel poole jõge oli metsik maa - metsa sisse oli singel maha laotatud, palju kive, üsna järsk tõus mööda kivist ojapõhja, jne. Tõusu lõpus Kulmakuru järsak. Sealt edasi ülipikk ja aeglaselt langev singel. Pidurdada polnud vaja, kui tahtsid võisid natuke juurde vändata - ülinauditav.
Lõpus siirduti Urho Kaleva Kekkose rahuvspargi maadele. Alates eelmisest aastast tohib Soomes rahvusparkides rattaga sõita - UKK rahvuspargis on väga vinged vaated ja eriti pikad laskumised (ja tõusud).
Teisel päeval hakkas stardi ajal sadama ja sadas ligi neli tundi. Algus oli samamoodi asfalti mööda mäkke, aga siis läks vihmast ära uuristatud kruusateed mööda alla - see oli väga kiire laskumine. Siis jälle, üles alla, veel kiiret kruusa ja siis pikk singel UKK rahvuspargis pikki üht ojakallast. See oli midagi Saku metsa sarnast - turvas, mülkad, juurikad, aga viskas kive sekka. Samas oli lihtsam sõita, sest põhi oli kõvem.
Umbes poole raja peal tuli üks suur ja järsk mägi ette - pmst nagu neli Vällamäge. Selle mäe jalamil järve kaldal oli üks väga üksik puhkemaja. Mäe otsas oli hullult külm - kõrvaltipp oli lausa pilve sees, tibas ja tuul oli kõva. Tipust alla läks pikk kergelt kruusaga kaetud ja väga kiire rada, edasi üks pikk ja aeglane tõus ja siis pikk ja kiire laskumine mööda kivist ATV rada ja siis mööda singlit. Lõpp sama, mis kõigil päevadel.
Kolmas päev oli teistsugune - algul oli tasane ja väga kiire osa Kiilopää tundru alla, siis väga pikk tõus Raututundurile, edasi paar 50 meetrist üles-alla käimist ja siis pikk kivine laskumine mägedevahelisse orgu. Seal oli pikk, kiire ja väga sinka-vonka singel mööda ojaäärt teiselt poolt Kiilopää alla tagasi, uus tõus, kaks kiiret tõusu ja laskumist ja lõpuks tavapärane lõpuosa. Vaated olid viimasel päeval võimsad - Raututunduril olid igal pool kuni silmapiirini ainult tundrud näha.
Kolme päeva peale tuli sõiduaega kokku 16:31. Eliidi võitja tuli finišisse 8:50-ga.
Paralleelselt käis ka Endurace sõit - see algas põhistardi eelsel ööl ja tüübid sõitsid kõik kolm etappi järjest läbi. Võitja finišeeris ajaga 11:57, paar minutit enne põhisõidu starti. Öösel lambi valguses nende radade sõitmine võis päris karm olla.
Tehnika pidas sellele kloppimisele hästi vastu. Põhihirm oli see, et sõidan kummi külgseina mõne kivi otsa puruks. Rajal oli kaasas kaks sisekummi, pump, raamikõrv ja ports ketilukke. Aga õnneks polnud ühtki kummiprobleemi. Ees oli Maxxis Forekaster 2.3, taga Vittoria Mezcal Graphene 2.35. Rõhku panin läbilöögi kartuses natuke rohkem kui tavaliselt, umbes 1.9 bari. Aga raja ääres oli kummimuredega inimesi palju. Esikumm pidas hästi vastu, aga Mezcali nupud närisid need kivid täitsa ära.
Eesti radade jaoks üledimensioneeritud ratas sobis Saariselkässe hästi. Esi- ja tagaamort olid kogu aeg lahti, mida lõpupoole seda otsemalt sai sõidetud - kõigist kividest otse üle, nii üles- kui allamäge. Dropper-postist oli kõvasti abi.
Fattidele tundusid need rajad ka hästi sobivat.
Kokkuvõtteks - oli väga ilus. Ei olnud üldse nii raske kui ma kartsin. Kes Rõuge tuuri või Haanja 100 läbi sõidab, sõidab Saariselkä ka. Kõik laskumised olid üliägedad ja sõidetavad.
Järgmiste aastate kuupäevad on ka kõik kenasti paika pandud: 22. - 25.8.2019, 20. - 23.8.2020 ja 19. - 22.8.2021.
Pisike album, põhiliselt loodusvaadetega ja väike video