Kuna varasematel aastatel Saariselkäs käinud on siin oma muljeid jaganud ja uudishimu tekitanud, siis otsustasin (juba) sel aastal osaleda, kuigi ei olnud aastavahetuse paiku regamisega tegeldes kaugeltki kindel, et ma selle võistluse läbimiseks tema toimumise ajaks piisavalt treenitud olen. Kohustuslikud katsed Haanja100 ja Rõuge tuuri näol olid startimineku ajaks siiski läbi tehtud ja mingi ettekujutus olemas, et pikad võistlused tehnilisel maastikul põhimõtteliselt väga sobivad ja üldse sellised tegelikult motiveerivadki mind trenni tegema ja tehnikat harjutama.
Ma etappide muljeid ükshaaval lahti ei kirjuta, eelmistel aastatel käinute muljete pealt siin foorumis ja Youtube'is leiduva kraami pealt saab päris hea pildi ja kogu selle aasta info, nii rajakirjeldused kui tulemused, pildid jm on (kirjutamise hetkel) viidatud siit: https://www.saariselkamtb.fi/en/ ja hiljem jäävad nad saidile eri sektsioonidesse ka üles.
Olen tohutult rahul, et sai mindud. Kidur põhjamaa loodus meeldib mulle niiehknaa, kuid ma ei kujutanud ette sealseid mastaape, mis tulid kindlasti rattasõidul palju paremini esile kui jalgsi matkates, ja see mastaapsus ja avarus ning kõrguste vahed olid väga minu hingele. Maastikutüübid kestavad kilomeetrite viisi -- vahepeal keskendud oma sõidule ja unustad ära, kus oled; siis vaatad ringi ja oled ikka veel seda sama tüüpi, meetripikkuste kaskedega maastikul või ronid sedasama samblikega kaetud tundramäe tõusu jne. Eestist tuttavad männi-pohlametsad kestsid ka nii kaua, et nende lõhna jõudis taas uuesti ja uuesti märgata. Teisel päeval oli rada vihmast märg ja lõhnad eriti hästi tunda. Ja kuna ma praeguse seisuga paljusid järsemaid tõuse sõita ei jaksa-oska, siis sai ka neid hetki nauditud, kus jalutad ja jääd seisma ja vaatad ringi ja imed endasse seda kohta, kus oled, ning toitud. Saariselkä osalejate tase on piisavalt seinast seina, et selliselt pool-matkates ei õnnestunud ühelgi etapil päris viimaseks jääda; ametlikke kontrollaegu ka polnud ja üldiselt nad olid arvestanud, et tagumisel otsal läheb kaua (teise päeva kõige aeglasem paar sõitis pea 8 ja pool tundi, mis oli kolm korda kauem kui võitja Joni Savaste).
Mida kindlasti tahan esile tuua, on radade tehnilisus, kusjuures ka tagumises otsas sõideti kiviseid pikki tehnilisi laskumisi oluliselt kiiremini, kui oleksin eeldanud. Kolmepäevasel sõidul jõuab aju+keha kooslus oludega üksjagu harjuda ja enda laskumiste kiirus kasvas ka, kuid selle all peab olema siiski mingi tehniliste oskuste baas, kehalised refleksid ratta juhtimiseks, ka pidurdamise ja väga aeglase sõidu oskus, et saaks kivide otsas vajadusel peatuda, sõidujoont muuta jne. Lihtsalt hea õnne peale ei soovita ma kellelgi neid radu sõitma minna, see võib halvemal juhul lõppeda katkise pea jm traumadega, leebemal juhul on lihtsalt jube väsitav. Samas vist kõik sellised väga kivised ja pikad laskumised olid avatud maastikul, kus osavamatel oli võimalus aeglasematest mööda sõita, sõidujooni oli üldjoontes mitmeid ja tehniliselt keerukamate kohtade juures olid eraldi ka hoiatusmärgid, nii et igaüks sai valida tempo vastavalt oma oskustele. Siinkohal, kui keegi osalenutest seda juttu loeb, võiksite kommenteerida, et kuidas need pikad kivised laskumised eespool otsas, suuremas sõitjate massis välja näevad, kas eri kiirustega sõitjad segasid üksteist, kas oli mingeid ütlemisi, napikaid?
Lemmik-rajalõigud jäid viimasesse päeva, võib-olla lihtsalt seepärast, et viimase päeva muljed surusid eelmiste päevade muljed mälus tahapoole. "Rautulampi Trail Paradise" ja "Ahopää Rock'n'Roll" olid ülimad, keha ja ratas tegid õigeid asju ja nii hea oli!
Korraldus, rajatähistused jne olid minu arust 5+. Meeldis väga võimalus oma pudelid TP-desse saata. Pudelile kirjutasid enda numbri peale, TP-s anti see sulle tühjaks joodud pudeli vastu kätte, tühjad pudelid toodi pärast võistluskeskusse. Söögivalik oli ka hea, kartulikrõpsud ja šokolaad olid eriti teise päeva pika sõidu vihmastes-tuulistes oludes väga abiks. Õhtuti sai buffee-stiilis süüa ja sauna võimalus oli ka.
Transaks kasutasin öö-autorongi Helsingist Pasila jaamast Rovaniemisse ja tagasi; Rovaniemist Saariselkäle on u. 3h autosõitu, mille käigus saab kohtuda ka põhjapõtradega (sellega seoses tasub veidi aega varuda). Kõige tülikam lüli selles ahelas oli minu arust Rovaniemi raudteejaam, kus auto kättesaamist tuleb oodata suht palja taeva all ja kuhu ei mahu ootesaalis rongi ootama kaugeltki kõik reisijad. Sõltuvalt ilmast võib see olla ebamugav, tasub arvesse võtta. NB! Väljumisaegu valides tuleb arvestada sellega, et auto pead rongi väljumisajast pea poolteist kuni paar tundi varem vagunisse ära sõidutama ja vahepeal tuleb oodata. Ja rongipiletid tasub ära osta juba sügistalvel, pärastpoole ei pruugi neid enam saada olla.
Võimalusel lähen järgmisel aastal kindlasti uuesti, see oli üks vinge üritus, tahan veel. Järgmise aasta kuupäevad on osalejate infovoldiku andmetel 22.-24.08.2025.
Saariselkä MTB Stages 2024
Re: Saariselkä MTB Stages 2024
Mul oli tänavu viies kord ja plaanin veel minna. Rajad on aastast-aastasse suuresti samad, tänavu oli teisel etapil väikseid muudatusi (mulle meeldis eelmise aasta variant rohkem).
Kohalikud ratturid laskumistel ei pidurda jah, vajuvad eest ära. Ma päris ilma hoogu kontrollimata kõike ei julge sõita. Rautatunturilt Rautalampi järvekese juurde laskumine võtab käed üsna läbi. Ma ütleks, et julge kolmandik rajast on selline kerge rockgarden. Sõidujoone valik ei ole keeruline - vaatad, et kõige suurematele kividele otse otsa ei sõidaks ja kõigest muust otse ja hooga üle.
Minu lemmikud on tasasemad singlid. Rautalampi Trail Paradise on hitt, esimese etapi Kulmakuru järgne single on samamoodi lahe ja teisel etapil see pikk ojaäärne põhjast lõunasse singel enne Luulampi.
Kohalikud ratturid laskumistel ei pidurda jah, vajuvad eest ära. Ma päris ilma hoogu kontrollimata kõike ei julge sõita. Rautatunturilt Rautalampi järvekese juurde laskumine võtab käed üsna läbi. Ma ütleks, et julge kolmandik rajast on selline kerge rockgarden. Sõidujoone valik ei ole keeruline - vaatad, et kõige suurematele kividele otse otsa ei sõidaks ja kõigest muust otse ja hooga üle.
Minu lemmikud on tasasemad singlid. Rautalampi Trail Paradise on hitt, esimese etapi Kulmakuru järgne single on samamoodi lahe ja teisel etapil see pikk ojaäärne põhjast lõunasse singel enne Luulampi.