Kõige magusamad maasikad olid muidug Pikk jalg üless, siis mingine minu jaoks täiesti uus Laboratooriumi tänav, mis oli küll täiesti lauge, ent seal lebavad munakivid teravad kui klaasikillud, suured kui stepikilpkonnad ja iga kivi otsas peaks igaks juhuks olema tehniline abi, juhuks kui kumm läheb. Veel üllatas Tarmo mind ühe tõusuga Toompeale, mille võiks nimetada Sisikond-segamini tõusuks - algul pikk imev asfaltilõik ja siis järsk pööre vasakule munakate peale...

Korra sai proovitud ka Lühikest Jalga alt võtta. Alistasin tänava poole peale, kus sõit katkes tänu liigkõrgele astmele, mida väikse hoo pealt naljalt ei alista ja saateautot varujooksuga kah käepärast ei olnud, iseenesest sõidetav ka 42-21 ülekandega - valus oli, aga seeeest nauditav. Jällegi vaadati seda üritust kui tsirkuse-etendust.


Selline rada oli sile...

...ja sellise tee peal mõtled pehmest kodusest tugitoolist ja kesvamärjukesest!
Veel natuke siin-seal painutamist ja esimesed vihmapiisad hakkasid langema, suht kiirelt sai selgeks, et tänaseks on sõit sõidetud, sest kumbki meist ei olnud Tom Boonen ja Fabian Cancellara mootorit pole ammugi. Õnneks möödus tagasitee mööda Pärnu maanteed ja seda lausvihmas, mis tähendas, et dusshi alla ei pea seekord minema. Tarmoga kordamööda keevitades jõudsime ohutult stardipaika tagasi. Nagu ikka, tekitasid furoori meie armsad kõigist kaasliiklejatestsajagamittehoolivad autojuhid.

Antud sõidu jooksul sai selgeks, et munakivid ei ole need, mis kumme lõhuvad. Pigem ikka konkreetse sõitja sõidutehnika. Annab neil munakividel väga ohutult sõita, peab ainult silmad lahti hoidma. Kõrge pöiaga jooksuga ei ole antud tingimustes mitte midagi mõistliku teha (olen korra paarikilomeetrise lõigu säherdustega munakatel läbinud), kärbon pöia jäikus lõhub liigselt nii sõitjat, ratast kui ka kummi. Madala profiiliga pöid summutab lööke piisavalt, et igasugused kummipurunemised väga ei ähvarda. Arusaamatuks jääb aga see, et kuidas eliit suudab pikkadel mitmekilomeetristel sektoritel sõita pea sama kiiresti kui asfaltil... Üllatus-üllatus, Tarmo rasketehnika pidas lõpuni ideaalselt vastu. Lõpus tehtud tehnika kiirkontroll näitas, et minu all veerenud jooksud olid absoluutselt sirged, Tarmol mõlemid sutsuke viskasid, pole hullu, painutame sirgeks tagasi.
Pärast sellist sõitu tundub iga teine meie linnapildis olev asfaltilõik kui peegelsile, olgu ta siis nii auklik ja raputav kui tahes, munakividele sarnast sõiduelamust need ei paku. Kindlasti on sellisel treeningul ka sisu, eriti hästi peaks harjutama lihast just raputavate radade jaoks. Paljude jaoks on lihastlõhkuv raputav trass, olgu see siis maanteel või maastikul. Julgen soovitada ja häbeneda ei ole siin küll midagi. Ei maksa karta ka seda, et selline Hard-Core sõit ratast oluliselt rohkem lõhub. Ratas on siiski sõitmiseks ja ka vana hobune tahab kaeru!