Kirjutaks natuke muljeid passo di stelviolt(stilfserjauch kohalikele, sest 95% elanikest ja turistidest on saksakeelt kõnelevad inimesed). Tõusu on võimalik võtta kolmes suunast - ponte di stelvio, bormio ja shveitsi poolelt. Mina sõitsin ponte di stelvio poolt ja nii sõidetakse seda vist ka võistlustel enamasti ja see peaks ka kõige raskem viis olema sinna üles ronimiseks, samas vist ka parima vaatega ja bormio poolt paistis, et on ka nii mõnedki tunnelid, mis on suhteliselt ebameeldivad. Mina olin veel nii kaval, et enne sõitsin 2,5h ja kuskil 45km ja tõusin umbes 700m, mis juba ette mind natuke ära olid väsitanud... Alustasin oma teekonda meranost, kust tegelikult saaks rongiga suhteliselt mäe jalamile (rongid on täis ratastega inimesi...) aga samas on ka korralikud rattateed, mis samuti meranost mäe jalamile viivad, mis vahepeal siiski kopa ette viskasid, sest turiste oli seal ratastega ikka väga palju, aga selle kandi puhul oli tegemist ikkagi saksamaaga, mitte itaaliaga nagu kaardilt paistab, siis oli ka liiklus ok. Tõusu võtmisel peaks vältima kindlasti nädalavahetust, kuna siis ummistavad tõusu mootorratturid (keda on vist igal ajal palju) ja ikka suht häiriv oli kui mootorratturid pidevalt vastu ja mööda sõitsid ja seda suhteliselt suurel kiirusel.
Aga tõusust siis natuke. Õige tõus algab kuskil 900m pealt ja tipp on siis 2792m (see arv erineb erinevates allikas mõne-võrra). Mina olin tõusu alguseks juba 2,5h sõitnud mägedest üles alla, siis see ei tulnud ka väga abiks tõusu vallutamisel. Pärast mõningast tõusu hakkab iga kurvi järel näitama ka mitu kurvi sul veel teha on, mis oli päris masendav kui juba vaikselt võhm väljas oli ja 60 kurvi ja 1500m tõusu veel ees oli:D Aga natuke veel ja hakkasid tekkima juba super vaated, mis juba omakorda edasipingutama suutsid! Kiirus oli mul umbes 9-12kmh ja pulss 170 ringis ja ülekanne 39-26 (viimasel hetkel enne tulekut panin 26 hammaka taha igaks juhuks ja ilma selleta ma sealt mäest küll üles poleks saanud vist...) igaljuhul see 39-26 oli suhteliselt paras. Tõusu peal iseenesest ei olnud väga järske kohti, aga samas puhata ka kordagi ei saanud. Tõusu pikkuseks kujunes umbes 27km ja aega kulus mul umbes 2.20 ja keskmine pulss tõusul oli 167. Pulsinumber tegelikult ei kajasta seda piina, mis kohati oli tõusu peal ikka:D Kuskil natuke enne lõppu ma juba hakkasin mõtlema, et ma näen hallukaid suurest väsimusest, sest mäe vastasküljel oli üks maja keset mäge ja ma ei suutnud tuvastada ühtegi meetodit kuidas sinna üles peaks saama... Jõudu andis tõusu peal juurde see, et vaatamata väga vaevalisele ronimisele (aeglasemalt polnud enam väga võimalik selle ülekandega sõitagi...) sai kolmest inimesest nagu postist mööda sõidetud:D Ma ei kujuta ette kui kaua nemad seda tõusu võtsid... Viimased 300m tõusumeetrit sujusid juba päris ladusalt tänu eeskajandavale tipule ja temperatuur oli ka juba 35 kraadi pealt alla 20 kukkunud, mis elamise natuke mugavamaks tegi ja isegi lund oli raja kõrval natuke. Aga lõpuks tasus kogu see vaev ikka väga ära!!! See vaade, mis ülevalt paistis (ja see coca-cola, mida ülevalt osta sai) olid seda vaeva ikka tõesti väärt. Üleval muideks on täitsa väike linnake olemas isegi, kus olid ka mõned restod. Mina piirdusin bratwurstiga (pole just parim asi, mida trenni ajal sõita, tean-tean:D) Üleval oli näha isegi suuskadega inimesi veel. Pärast väikest puhkust üleval mõtlesin, et ei viitsi sama teed alla minna, et lähen parem shveitsi kaudu väikese ringiga nagu kohalik hotelli peremees/rattur oli soovitanud. Minu suureks üllatuseks oli aga üpris suur osa laskumisest kruusa peal... seega mingeid suuri kiiruseid laskumisel ei tulnud, sest üritasin tervete kummidega alla jõuda ja lisaks oli veel kurve nii palju, et hoog väga kiireks poleks saanud niikuinii kujuneda ja lisaks ma olin tõusust veel nii läbi, et polnud piisavalt jõudu enam laskumiseks!! (tundub ebaloogiline võib-olla, aga nii see oli. tiksusin väga rahulikult sealt alla). Poole laskumise peal oli veel nö piirikontroll, kus piirivalvuri mehike mulle ainult lehvitas ega nõudnud mingit passi. Ja pärast laskumist oli veel jäänud umbes 80km koduteed...
mõningased soovitused: mina käisin seal kandis juuni keskel, kui allpool oli küll 30+ kraadi, kuid kuna enamus sõitu kulges siiski kõrgemal, siis oli temperatuur tegelikult vägagi paras, seega ei soovitaks nii kõrgele väljaspool suveaega väga ronida, või siis varustada ennast vastavate riietega. Minu sõitsin lühikestega kuni tõusu lõppu ja seal panin selga õhukese vesti ja kile (kile võtsin u 2000m peal ära, kuna algas lootusetult palav ja lisaks tuli kile lõpus kasuks, sest viimased 20km sõitsin padukas:D) Kindlasti tuleks veel külge panna 2 joogikorvi ja võtta kaasa palju toitu. Mina tegin maiteakuimitu peatust, et jooki ja süüa juurde osta ja tõusu peal polnud tegelikult vist ühtegi kohta, kust midagi juurde osta!!! Seega vahetult enne tõusu peaks pudelid täis võtma ja sööki varuma, sest tõus on piiiiiikk.
Teisi küsitud tõuse ei oska mainida, aga merano kandis oli veel põnevaid tõusu, näiteks austria suunas jäi passo di rombo, mis läks u 2600m peale. Seda tõusu peetakse tihti isegi raskemaks, kuid minul tundus see veits kergem siiski. Oli küll järsemaid kohti, aga oli ka pikemaid laugeid otsi, samas oli ka mitu pimedat tunnelit, kust lihtsalt silmad kinni üles/alla sõitsin pm ja lootsin, et ma nüüd auku ei sõida.... Passo di rombo otsas oli ka OLULISELT külmem, aga kile ja vestiga ajas asja siiski korralikult ära ja tegelikult oli hullem lugu teisel ehk austria poolel, kus oli veel paksult lund tee ääres (seal austria poolel oli nüüd talvel vist ka mingi varing ja vahepeal oli see tee kinni) Poole tõusu peal sai veel valida kas minna passo di rombot vallutama või sõita teisele poole umbes 2100m peale. Seda tõusu võtsin ma kolmandal päeval ja see tundus täitsa köömes juba. Fotopause enam teha ei viitsinud ja sai umbes 16kmh kiirusega sealt ülesuhatud. Tahtsin veits tunnet kätte saada kuidas võistlusel seal olla võiks...
Mis siis veel - soovitan soojalt kõigil seal või kuskil mujal mägedes ära käia, juba ainult vaate pärast tasub minna, aga sealt rattaga ülessõitmine on omaette kogemus. Paneb veits teisiti mõtlema Eesti "tõusude" üle… Lisaks on seal kandis tohutult ööbimisvõimalusi (selliseid majasid, mis tube välja ei üüri seal kandis vist polnudki...) Samas õhtust tegevust seal väga pole/inimesed on kõik väga viisakad, aga samas igavad sakslased ja hea itaalia köögi asemel on ka bratwurst ja muu selline... Muuseas liiguvad seal kandis ka rongid, kuhu saab rattaga peale hüpata kui enam rattaga ei viitsi sõita ja väga suur rattateede võrk niisama kulgemiseks. Unustamatu kogemus igal juhul!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Kes tahab pilti näha stelviost, siis:
http://www.orkut.com/AlbumZoom.aspx?uid ... 6260&pid=1
(loe: EEC 500 pean heaks saavutuseks).
) kutse olema, nüüd piisavat lihtsalt ühe orkutlase kutsest, aga kuna ma pole veel seda kellelgilt saand, pole mul ka sinna kahjuks asja. 
