http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=11024
Sõitsin just täpselt eile maantekaga Võrus pikema tiiru. Startisin kell üks ja lõpetasin kell neli.
Seda ma vaatasin, et isegi minul oli juba päris soe ja vanad kondid lõpetasid ragisemise ning hakkasid tööle.
Võis lausa särgi seljast võtta ja maanteel kimada, ilma külma kartmata.
Aga naks naks olid need Võru teed tõepoolest, ratas ei tahtnud kohe kuidagi veereda

Ma ei ole oma valget värvi maantekat altpoolt veel julgenud vaadata. Tuleb vist pigieemaldusse viia.
Läksin mööda kiirteed Vastseliina risti, sealt Kasaritsa kaudu Rõugesse, edasi Nursi ja Sõmerpalu jne.
Rõugest Sõmerpaluni meenutas asfalt natuke talvist sõitu, libe ja vedel värk.
Millalgi kimas kallur mööda, kastist midagi pudenemas, tahtsin just juhile järele kihutada ja aknale koputada: "Kuule mees, sul koorem pudeneb.", kui taipasin et see on liivapuistur ja puistab kruusa ja liiva ja et viimanegi asfalt kraavi ei vajuks ja minema ei voolaks.
Natuke võõras oli küll kesk südasuve liivapuisturit näha.
