velo.clubbers.ee

vaatasin ringi, aga eraldi teemat ei leidnud. äkki oleks kasulik koguda siia infot piirkondade kohta, kus ratturid peaksid olema koerte suhtes tähelepanelikud.
mind nimelt ründas laupäeval koer Vasula kandis. tempo oli väga mõõdukas, pigem alla 20 km/h. ühel kruusateelõigul oli koer tee peal ja maja õues teismelised tüdrukud. koer tuli haukudes, mina võtsin kenasti temast kaugemale teepervele. lapsed karjusid "Bella, Bella" aga koer ei teinud absoluutselt kuulmagi. hammustas kõvasti paremat säärt. siis kui seisma jäin, pages eemale.
koer viidi kohe tuppa. üks õues olnud tüdrukutest ja autos istunud mees tulid appi, aitasid jalga kinni siduda. "omanik"-tüdruk aga ennast näole ei andnud.
koer oli musta selja ning kollaka kõhualusega, selline laika-krantsi tüüpi. suhteliselt uuel majal aeda ümber ei olnud.
maja asub siin http://kaart.postimees.ee/?zoom=9&lat=6 ... T&id=40569

Aadress teada, koera omanik pmst teada - käik politseisse Saad omale mingi hüvituse ja koer arvatavasti enam teisi edaspidi ei kimbuta.

Eks neid maju ole mitmeid. Iga suvi sõidan Peipsi äärsetes külades ringi ja mitmeid kordi olen pidanud tugeva spurdi tegema, et elajas kätte ei saaks. Võta sa kinni - tuleb ta lihtsalt haukuma või võtab kohe säärest kinni. Õnneks ise pole pureda veel saanud, kui kunagi peaks saama, siis oleks mõtekam asi politseisse viia ja hüvitist nõuda, muidu nad ei panegi koera kinni ja keegi teine saab veel viga. Kas on tõesti nii raske koera ketis hoida või lihtsalt õuele aed ümber panna... Täiesti mõistetamatud inimesed.

Ja mis hüvitust sealt politseist saab?Pole sealt veel midagi peale trahvide saanud. Koer vardasse,peremehele molli,see aitab ikka. Kui tikud kaasas(suitsumehed) siis võib majale ka tule otsa pista.No nii nagu i le täpiks

metslane kirjutas:Ja mis hüvitust sealt politseist saab?Pole sealt veel midagi peale trahvide saanud. Koer vardasse,peremehele molli,see aitab ikka. Kui tikud kaasas(suitsumehed) siis võib majale ka tule otsa pista.No nii nagu i le täpiks

Ma vaatan, et su kasutajanimi ühildub sinu mõttekäiguga üsnagi perfektselt.

Aga muidu olen näinud koeri viimsi ps. juures, hulguvad seal lahtiselt ja siis Viljandi kandis, eriti seal lähedal asuvates külades. On pidanud ka tagumenti sadulast kergitama. See suvi oli Viljandi linnas nii, et laskusime mäe tn. pidi alla staadioni juurde ja järsku hüppas kuskilt aia tagand teele mingi must hundu, lõrises ja tegi kurja häält, vennal peaaegu hammustas säärde. Ega's midagi, kerge purakas peale ja adre laks oli nii kõva, et isegi ei jõudnud vaadata, kas autot tuli ja kiirusega kohe peateele, tänasime pärast õnne et ühtegi masinat sealt ei liikunud. Siis see suur laskumine staadioni juurde ja peni jäi maha, teeotsa peale lõrisema. Pärast süda peksis paar minutit ikka SV-s ära Jube vastikud ehmatused on need lahtised koerad küll!

Vaadake loomad,ka koerad on sellised huvitavad elukad et tunnevad ära kui kardad neid.Ja mis on veel loomal õnneks vaja kui naljakas ratastel põgenev olend.Loomulikult hakkab teid taga ajama(mängima) ja siis kui adreaniili laks on üleval siis lööb ka hambad säärde(tahtmatult)
Proovige koertega teist moodi.Jääge seisma,rääkige ja kasvõi mängige nendega.Siiamaani pole veel hammustada saanud.

Eks seda taevad vast kõik, aga ma arvan, et sellist riski ei maksa võtta. Koerad võivad täiesti ettearvamatult oma peremehel kallale minna, nii et alati ei maksa seisma jääda. Kaugele nad üldiselt ei jookse, nii et igaüks suudab eest ära sõita. Minul oli vast kõige ebameeldivam juhus Tartu linnas, kus üks väike nähvits ootamatult külge kippus. Eest oleks jõudnud probleemideta, aga paraku oli see südatalvel ja eelmine talv lumest just puudust polnud, nii et mul oli tükk tegu, et nähvitsaga distantsi hoida. Tihtipeale need pisikesed ongi kurjemad.

metslane kirjutas: Proovige koertega teist moodi.Jääge seisma,rääkige ja kasvõi mängige nendega.Siiamaani pole veel hammustada saanud.

väike pai elajale või ninanips alati heaks nipiks üldiselt on koeral oma territoorium, mida pole väga kasulik võõral ületada. Väljaspool seda, nt tänaval, on koer ebakindlam ning seetõttu peab seal liikudes ennast ise selle territooriumi valdajana tundma. Üldjuhul ei aita mitte kiired jalad vaid karmid pea röökivad sõnad. Seni on õnnestunud kõik tegelased niimoodi paika panna.

Taga ajada meeldib neile eest ärasõitjaid tõesti!

Oma kogemus: Sõitsime suvel suvalisel külavahelisel teel Viljandimaal(Viljandist Soomaa poole). Kolmes hoovis olid lahtised koerad, kes teele jooksid. Mina panin täie rauaga minema, koer jooksis mu isast ja vennast mööda(kes olid ka ratastel), mulle järele, ise haukudes ja lõrisedes. Kuna, aga selgus, et see oli vale tee, pidime tagasi sõitma. Proovisin siis teist taktikat, sõitsin rahulikult ja hakkasin koeraga rääkima("No mis sa nüüd haugud?" stiilis). Koer jäi seisma ja keeras koju tagasi.

Mul siiani õnneks üsna vähe selliseid kogemusi, ptüi-ptüi-ptüi. Siiani kasutanud kaht varianti- kui näen, et eest ära ei pruugi jõuda (vastu mäge nt), siis olen ratta seljast maha roninud ning koerale otsa vaatamata vaikselt eemale jalutanud kuni jõuan künka või nurga taha. Otsavaatamist või hammaste näitamist (nt naeratus) peavad nad väidetavalt agressiooni ilminguks.

Samuti on olemas variant järsku seisma jääda ja hakata ise rattaga koera taga ajama. Proovitud ja isegi toimis. Koer igatahes jooksis minema

metslane kirjutas:Vaadake loomad,ka koerad on sellised huvitavad elukad et tunnevad ära kui kardad neid.Ja mis on veel loomal õnneks vaja kui naljakas ratastel põgenev olend.Loomulikult hakkab teid taga ajama(mängima) ja siis kui adreaniili laks on üleval siis lööb ka hambad säärde(tahtmatult)
Proovige koertega teist moodi.Jääge seisma,rääkige ja kasvõi mängige nendega.Siiamaani pole veel hammustada saanud.

12 punkti Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et nendel, kelle füüsis kannatab probleemideta rattavõistlustel osaleda, mingeid treenimata krantse kardavad ega suuda neile õpetada, kes peremees on . Ma saan aru, et et läheb jahedaks, kui kusagil Everglades'i või Queenslandi veekogude kallasradadel trenni teed ja iga puunott alligaatorina tundub, aga mingit koera karta...?

Ma kunagi sattusin koera peale kel tuli kaval mõte hambad hoopis mu tagurattasse lüüa.

Oli nii, et sai kuskil külavahel veeretud kui kaks koera haukudes ja lõrisedes järgi tõttasid. Polnud eriti tahtmist nendega suhelda ja andsin pedaalidele valu. Kiirus oli päris hea, aga üks koer jõudis ikka järgi ja vist üritas rattast haarata. Rattast käis tugev jõnks läbi, kostis raginat ja hele kiunatus. Koer lohises paar meetrit järgi ja siis kadus ära. Ma sõitsin veel mõned kilomeetrid ja siis peatusin, et ratta seisu kontrollida.

Pidurite vahel oli paar verist karvatuusti, muidu paistis kõik enamvähem okei olema.

Teinekord sattusin samast külast läbi sõitma, olid mõlemad koerad endiselt alles. Üks jooksis loomulikult ka järgi, aga hoidis distantsi. Teine jäi kõrvad lontis aia taha varju ja ei teinud piuksugi.

metslane kirjutas:Vaadake loomad,ka koerad on sellised huvitavad elukad et tunnevad ära kui kardad neid.Ja mis on veel loomal õnneks vaja kui naljakas ratastel põgenev olend.Loomulikult hakkab teid taga ajama(mängima) ja siis kui adreaniili laks on üleval siis lööb ka hambad säärde(tahtmatult)
Proovige koertega teist moodi.Jääge seisma,rääkige ja kasvõi mängige nendega.Siiamaani pole veel hammustada saanud.

Sina pole. Kuid on küllalt juhuseid, kus on hammustada saanud jalakäijad, kes jalutavad rahulikult ja ei sega koeri. Koerte kiiksud võivad ka veidrad olla, saavad rappida ka kartmatud ja rahulikud inimesed. Vahe on vaid selles, et kartmatud võtavad asja pohhuistlikult, ravivad end terveks ja unustavad juhtumi. Samas kartlikele võib sihuke laks ka psüühikasse mõjuda.


Kaardil näidatud kandis kohtasin ma tigedat koera ka mitu aastat tagasi, kui Vasula aiandis tööl käisin. Kuna ma liikusin ka seda vahet rattaga, siis eks sai seal peale tööpäeva lõppu ringi uidatud.

Siin tartus veeriku kandis on ka paar pudeliharja kes köhides sinu poole tormavad kui uhkelt mööda väntad. Sõidan omas mullis edasi ja mingi aja pärast jäävad nad seisma. Ega ongi see nn. territooriumi värk neil kus nad mingi paar postivahet täis on kusnud ja peremehetsevad. Sealt mööda saad on asi korras

See et neile mingi kiiks pähe lööb on ka õige. Õe taksikoer hakkas heast peast maal autot taga ajama ja üritas seda esirattast hammustada...

Aga jah - karju, vehi käega loobi kive, põruta jalaga vastu maad, küll nemad koju lähevad

Ma tean seda teemaalgataja poolt viidatud maja ja peni ülihästi, kuna minu sõidud kulgevad üldjuhul samuti selles kandis. Juba kevadest saadik on see peni mind ja teisi rattureid, sh väikeseid lapsi koguaeg hirmutanud ja pererahval paistab sellest suht poogen olevat. Suve lõpus oli juhus, kus too peni ei kavatsenudki minu tagaajamisest loobuda ja jooksis "oma territooriumist" minu kõrval lõrisedes ikka mitmesaja meetri kaugusele, kuni lõpuks keegi majast teda paaniliselt hüüdma hakkas (tolle koha puhul on veel see asi, et peni kõrvalt kulgev tee läheb üsna järsu tõusuga mäkke, mistõttu ei ole kuigi kerge peniga võidu vändata). Pärast seda ma enam ei julenud tükk aega sealt kaudu sõita, nüüd eelmine ndl.vah võtsin julguse kokku ja sõitsin üle hulga aja uuesti seal mööda. Seekord peni ma ei näinud - ei tea, kas tänu teemaalgataja õnnetule intsidendile on nüüd too peni kuhugi lukku pandud?!

Aga üldiselt on mul sellest koerateemast juba totaalne villand ja mõtlesin vahepeal isegi kuhugi avalikkuse poole selle teemaga pöörduda. Siin Tartu kandis vähemalt peab küla-ja metsateedel sõites ikka VÄGA HOOLIKALT oma marsruuti valima, sest pea "iga nurga" peal ootab mingi lõrisevate hammastega ratturinäljas peni. Tean seal Vasula kandis veel mitut talu, kus lahtised penid end ratturite tagaajamisega "lõbustavad". Enam ei saa juttugi olla sellest, et oh, läheks täna mingit teist, senitundmatut teed pidi, sest üldjuhul jääb mõni lahtine peni ikka tee peale. Seetõttu olengi sunnitud sõitma oma sissetallatud radu pidi, teades, et suure tõenäosusega ma end mingi peni eest seal ehk väntama ei pea.

Ja ärge tulge rääkima koera psühholoogiast a`la kuidas oleks õige sellise tagaajava peni puhul käituda. Veel rohkem ma lähen aga marru sellise jutu peale, justkui koerad on koerad ja sinna ei saagi midagi parata, et nad rattureid taga ajada tahavad! Olen ise juba aastaid koeraomanik olnud ja tean, et koera psühholoogia ei ole üldjuhul ühese käitumismustri järgi ette ennustatav. Olenevalt ka sellest, kuidas koera on/ei ole kasvatatud, võib koera (veel rohkem aga tagaajava koera) käitumine olla täiesti etteaimamatu. Minu hinnangul on aga hoopis elementaarne, et lahtise talu puhul sa hoiad oma koera kinni, kui tead, et talle meeldib möödujate närvid proovile panna.

Jah, nõustun, et probleem võib-olla isegi ei olegi niivõrd koertes endis, vaid hoopis nende peremeestes, kes on koera valesti kasvatanud ja/või halvasti kasvatatud koera veel ka lahtisena ringi joosta lasevad. Sellepärast ma arvangi, et teemaalgataja võiks siiski selle intsidendi kohta teha kohe kindlasti avalduse politseisse, et asi oleks fikseeritud ja koera omanikel tekiks väikenegi mõttepaus sellel teemal, kas nende peni ikka võib lahtiselt olla ja avalikul teel sõitvaid rattureid taga ajada või mitte. Mingi kahjuhüvitise teema ei ole siinkohal üldse primaarne ja vaevalt, et Eesti kohtusüsteemis kannatajal peale ravikulude mingi erilist, täiendavat kahjunõuet tekkida saaks. Keegi IT-ga kursis olev inimene võiks genereerida ka kaardi, mida iga "tagaajatud" rattur saaks omalt poolt täiendada kohaga, kus tuleks meil ettevaatlik olla

Teema algataja võiks ikkagi mingi avalduse ära teha. Ehk varsti on see koer keti otsas ja ratturid saavad edaspidi seal rahulikult ringi sõita

Väga tigedaid isendeid võib ka pipragaasiga kostitada. Funksib küll.

Prommar kirjutas:Väga tigedaid isendeid võib ka pipragaasiga kostitada. Funksib küll.

Kui tuult pole siis küll.
Ise olen siiani edukalt kive kasutanud. Kui tean et ees on taoline loom siis paar kivi on alati kasuks olnud

Narrige narrige loomi.

Millegipärast kerkis vaimusilma pilt mingis Cofidise - Hawaii kirjadega liibukates ratturist, Glock kabuuriga kaenla all, mööda tuhisemas

kõne politseile. konstaabel polnud üldse üllatunud, sest selle koeraga on varem ka probleeme olnud ning omanikku on korduvalt hoiatatud ja karistatud. ta soovitas tungivalt teha avaldus ja asjadele ametlik käik anda. seda ma teen kah

http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=11406
Jalgratturid hakake end varustama pipragaasiga, sõber Pihkvast ei lähe ilma selleta kodust väljagi. Temal kulub aastas umbes 20 tk neid häid koerapeletajaid. Mul ka igaks juhuks alati tagataskus, pole veel kasutanud.

Ma sattusin ükskord võsas põdraga ninapidi kokku Vot see võttis küll junni jahedaks

TairKibal kirjutas:http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=11406
Jalgratturid hakake end varustama pipragaasiga, sõber Pihkvast ei lähe ilma selleta kodust väljagi. Temal kulub aastas umbes 20 tk neid häid koerapeletajaid. Mul ka igaks juhuks alati tagataskus, pole veel kasutanud.

üldiselt tundub mulle, et tallinna ümbruse koerad on tolerantsemad. koertega vist sama pull, mis maalastega, kes kohe kui kaugelt nurga rahvas nende kanti peole, jaanitulele või baari satub tahavad kaussi sõita:)

minu puhul töötab see, et tulen rattalt maha ja suhtlen koeraga. kuna ise koera inimene, siis leian üldiselt ühise keele. pipragaasi ühe töökaaslase eeskujul sai vahepeal kaasas kantud, kuid siin tallinna kandis oli asi pointless.

ma tahaks näha kuidas sa suhtled mõne koeraga siin kandis Minu point on see, et koer on koer. Tema käitumist ei tea kunagi ette, eriti treenimata koera. Ma pakun, et 80% koertest on treenimata? Kui väljaarvata see istu ja võta küpsist trikk.

SHOXi kirjutas:ma tahaks näha kuidas sa suhtled mõne koeraga siin kandis Minu point on see, et koer on koer. Tema käitumist ei tea kunagi ette, eriti treenimata koera. Ma pakun, et 80% koertest on treenimata? Kui väljaarvata see istu ja võta küpsist trikk.

Täiesti nõus. Isegi treenitud koerad võivad olla ettearvamatud. Pipragaas oleks vast kõige kindlam lahendus, kuigi mõned räägivad, et see võib koera pimedaks teha.

Ära üldista midagi, Paljassaare teel, kus hea värske rattatee, jõlguvad vahepeal sellised karusuurused kollid, et jahipüssi peaks kaasas kandma - ja nad pole üldse sõbralikud. Isegi kohalikud turvamehed kardavad neid, nad on karjaga väga ohtlikud. Nende juures ei soovita seisma jääda, kuid mööda neist kah kergelt ei saa. Ekspressis oli isegi artikkel, kui ohtlikud koerakarjad seal liiguvad ja keda nad murdnud on, keda vaid hammustanud.

MarttiM kirjutas:pipragaasi ühe töökaaslase eeskujul sai vahepeal kaasas kantud, kuid siin tallinna kandis oli asi pointless.

Monty kirjutas:Pipragaas oleks vast kõige kindlam lahendus, kuigi mõned räägivad, et see võib koera pimedaks teha.

Kiire interneti uuring andis teada, et väga harvadel juhtudel võib põhjustada lühiajalist pimedust. Kindlasti ei tee eluks ajaks pimedaks.

Ma olen ühe korra kasutanud, kui kaks väga tigedat koera ründasid. Nendega polnud rahumeelsest lahendusest juttugi. Lasin mõlemale väikese sutsaka ja arvasin et tormavad kiunudes minema, aga hakkasid lihtsalt kõvasti ilastama ja pead raputama ja tõmbusid veidi eemale.
Igatahes üsna ebameeldiv kogemus, need olid mingid lambist murdjad, läheduses polnud maju, tulid kaugelt kõrvalteelt.

Niipalju veel, et balloone on kaht tüüpi, ühest tuleb gaasipilv, teisest vedelikujuga. Vedelikuga variant on tuulekindlam.

Monty kirjutas:

SHOXi kirjutas:ma tahaks näha kuidas sa suhtled mõne koeraga siin kandis Minu point on see, et koer on koer. Tema käitumist ei tea kunagi ette, eriti treenimata koera. Ma pakun, et 80% koertest on treenimata? Kui väljaarvata see istu ja võta küpsist trikk.

Täiesti nõus. Isegi treenitud koerad võivad olla ettearvamatud. Pipragaas oleks vast kõige kindlam lahendus, kuigi mõned räägivad, et see võib koera pimedaks teha.

mul hakkas juba hirmus, kujutan ette kuidas ära sõnusin ja homme hakkavad mind baskervillid taga ajama. muuhulgas meenusid lapsepõlve kurvad mälestused, kui nõmme tänavad inimestest tühjenesid, kui naabri hirmussuurmurdjakaukaaslane kogemata lahti sai. tõsiselt - ilmselt on mul seni vedanud. ainult üks kord olen krokodill dundee kombel tõtt vaadanad ja vastavaid käemärke kasutanud.

niisiis, politseis käidud. omanikule tehakse rahatrahv suurusjärgus 3000.- see on vist maksimum, mis antud situatsioonis saab ette võtta. kui mainisin, et hakkan sealkandis nüüd meelega trenni tegema, et olukorda kontrollida, oli konstaabli soovitus järgmine: kui on näha, et koer ei ole oma territooriumil (näiteks on lahtiselt maja ees kruusateel) siis tuleks kohe teha kiire kõne konstaablile, isegi kui koer ei ründa.
ma julgen siin teha üleskutse ka teistele, kel vähegi tahtmist ja võimalust, sealt aeg-ajalt mööduda. kui on koeraga mingi probleem, helistage piirkonna konstaablile Argo Läätsile 53 30 71 05 (kuna number on avalikult politsei kodulehel, tohib seda vast ka levitada).

t7pi kirjutas:niisiis, politseis käidud. omanikule tehakse rahatrahv suurusjärgus 3000.- see on vist maksimum, mis antud situatsioonis saab ette võtta. kui mainisin, et hakkan sealkandis nüüd meelega trenni tegema, et olukorda kontrollida, oli konstaabli soovitus järgmine: kui on näha, et koer ei ole oma territooriumil (näiteks on lahtiselt maja ees kruusateel) siis tuleks kohe teha kiire kõne konstaablile, isegi kui koer ei ründa.
ma julgen siin teha üleskutse ka teistele, kel vähegi tahtmist ja võimalust, sealt aeg-ajalt mööduda. kui on koeraga mingi probleem, helistage piirkonna konstaablile Argo Läätsile 53 30 71 05 (kuna number on avalikult politsei kodulehel, tohib seda vast ka levitada).

Oma kahjude eest karistust nõuda on arusaadav, aga veel probleeme otsimas käia? Isegi Eesti Akneliidu kodulehel on kirjas, et kaebupunn on üks sitemat sorti punn.

Villem T kirjutas:Isegi Eesti Akneliidu kodulehel on kirjas, et kaebupunn on üks sitemat sorti punn.

Hommik algas kohe rõõmsal noodil, päris hea!
Aga nagu keegi siin kirjutas kunagi, et kuskil kah üks peni koguaeg käis kollitamas, siis üheks sõiduks sai paugukaid (ilutulestiku müüjalt) varutud ning kui koer jälle haukudes nende poole tormas, visati need teele - krants lidus kuuti tagasi ning omanik isegi ronis majast välja uudistama, talle teatati jahimehe häälega: ja järgmine kord lasen maha! Rohkem probleeme polnud, koer alati hoovis ja ketis.
Pipragaas pidi koerte haistmismeele ära rikkuma, seepärast pole julgenud seda kasutada, aga neid jutte lugedes, tuleb ilmselt hakata kaasas kandma.

Sry, aga sellest kaebupunni teemast ma küll väga hästi aru ei saanud Vastupidi - järgmine kord ma kindlasti helistan tollele konstaablile, kui too peni seal jälle lahtiselt jookseb, aga loodame siiski, et peni omanikud lõpuks ikka mõistuse pähe võtavad. PS: samast majast ~300m mööda kruusakat lääne poole sõites on veel üks talu (Alliku talu), kus üks kuri peni tavatseb aeg-ajalt ratturite kulul "nalja teha", olge teadlikud!

Oma kahjude eest karistust nõuda on arusaadav, aga veel probleeme otsimas käia? Isegi Eesti Akneliidu kodulehel on kirjas, et kaebupunn on üks sitemat sorti punn

mul maakodus karu rajad teada. kes ilma kaebamiste sealt rattaga mööda saab,
võin teeotsa kätte juhatada. lumevaesel talvel on mõnikord tegelane unetu ning eriti kuri
ega kolgaküla maratonirada sealt väga kaugele jäägi...

Hiljuti oli taas Jõgevamaale asja. Mõnigi kord sõidan sinna rattaga, vähema viitsimise korral olen rongiga Kaareperre sõitnud, et sealt edasi vändata.
Vaat Kaareperest tiba maad Jõgeva suunas, piki raudteed mineval kruusakal, jääb teele 1 talu, kust senistel trippidel on alati üks keskmise suurusega koer välja jooksnud, nii et ma olin sunnitud maast kiva haarama või taskust ballooni võtma. Õnneks pole neid asju seal seni kasutada tulnud.
Sellel viimatisel sõidul sain meeldiva üllatuse - koera polnud. Erand? Ma nagu ei mäleta varasemast ajast kordi, mil see peni mu möödasõidule ei reageerinud - alati kappas ta teele.

Seal, kus Saadjärve tagant tulev tee poolviltu Jõgeva maanteega ristub, kohtasin samuti suvel peni, kes natuke maad mu kõrval lippas ja lootis ampsu saada - mu pilk õnneks hoidis teda tagasi ja nii ta mu ümber joostes luuras. Lahkus siis, kui olin talust umbes saja meetri kaugusele jõudnud.