velo.clubbers.ee

Hei,

Olen uus user, küll mitte uus velomaailmas.

Aktiivsel perioodil sai tallatud kuskil 4500km per hooaeg ja seda Cannondale mtb seljas.
Paraku on sellest ajast kuskil 10-11 aastat möödas ja soov uuesti rattaga sõita on aina häirivam.
Olen seega otsustanud, et sel aastal lükkan jalad uuesti klippidesse, aga õhus on dilemma:
Mõlgutanud olen mnt-mõtteid, aga igasugune ratsionaalne mõistus ütleb, et see on halb idee.
Ma tahaks lihtsalt sõita, veeta mõned tunnid nädalast ratta seljas ja kuidagi nii, et auto all ei lõpetaks.
Võistlemine pole teemaks, va äkki mingid rahvaspordiüritused, mis annaks lihtsalt võimaluse rajal turvaliselt sõita.
Põhimõtteliselt ootaks foorumlastelt toetust mnt soetamiseks eluliste näidete najal
Kuigi jah, Tallinna peamine mtb playground on mu kodust paarisaja meetri kaugusel. Tundub see aga kuidagi läbielatud etapp olevat ...

r.

Väga paljud (sh mina) teevat trenni maanteel Tallinna kandis. 10 aastaga on pilt oluliselt paremaks muutunud, chillida pole maanteel võimalik vast kunagi siinmail.
Samas on tänapäeval nt Kakumäe-Suurupi suunal võimalik kulgeda ca 15km (D2D siis ca 30km) mööda kergliiklusteed. Trenni seal ilusa ilmaga ei tee, aga sõita saab.

Sama siin.Vähemalt 8 aastat mõõdetud asfalti, mis jääb Viljandi mnt ja mere vahelisse sektorisse, st päripäeva.

Kehtib ütlus - kui hunti kardad, ära metsa mine. Ehk kui kardad asfaldil sõita, pead minema metsa.

maantekaga on puhtam kuivem ja muretum tunne. Võimalusi sõitmiseks on küll ja isiklik kogemus ütleb, Tallinnas saab ka autodega koos liigelda (kui vaja mingi osa autoteel sõita) - on sigajuhte aga kus neid poleks. Pirta-Viimsi pool on sõitmisvõimalus olemas, MaTi kirjeldas Suurupi poolt, varsti saab ka Järvevana tee valmis. Pärnu maantee äär on piisavalt lai, et mugavalt kuni Ääsmäe viaduktini kimada. Jõelähtme ja prügimäe kandi teed on väga hõreda liiklusega nagu ka Loo-Saha-Kostivere.

Julgustan. Osta kindlasti. Ma ostsin möödunud sügisel. Olen siiani seisukohal, et se oli elu parimaid oste. Eelnevalt olin MTB-ga oma lõbuks veerenud pikemaid-lühemaid otsi. Tallinnas pole väga vaja sõita, Tallinn on pisike. Tuleb leida optimaalne tee linnast välja pääsemiseks ja sõita maanteel. Lühemate kui 50km ja linnasiseste sõitude jaoks on MTB

Või siis äkki juba cyclokas ?

IMHO saab linnas väga hästi maantekaga hakkama. Kõik sõltub enda paindlikkusest, kas viitsid piisavalt kerega auke neelata, kui vaja, või oled rohkem istmikuga sadulas-tüüpi. Kui mingid väga udupeened ja superkerged võistlusrehvid all pole ja rõhu normis hoiad, ei ole minu kogemusest ka liig-sagedase kummipurunemisega probleeme. Maanteekaga on igal pool, kus vähegi tasast asfalti, sõidumõnu ikka kordades üle - kiirendused, kiirused, tunnetus ja kasvõi vaba veeremine. Asfaldil igati intelligentsem. Ma siiani ei saa aru, miks üle poolte pühapäevasportlastest, kes mulle kergliiklusteedel vastu tulevad, oma dšiibikummidega sõidavad. Võibolla meeldib neile see kärnilise kummi undav saund, Võibolla lähevad nad kõik metsavahele, .. kuigi see on veidi kaheldav.

peeterplaaster kirjutas:IMHO saab linnas väga hästi maantekaga hakkama. Kõik sõltub enda paindlikkusest, kas viitsid piisavalt kerega auke neelata, kui vaja, või oled rohkem istmikuga sadulas-tüüpi. Kui mingid väga udupeened ja superkerged võistlusrehvid all pole ja rõhu normis hoiad, ei ole minu kogemusest ka liig-sagedase kummipurunemisega probleeme. Maanteekaga on igal pool, kus vähegi tasast asfalti, sõidumõnu ikka kordades üle - kiirendused, kiirused, tunnetus ja kasvõi vaba veeremine. Asfaldil igati intelligentsem. Ma siiani ei saa aru, miks üle poolte pühapäevasportlastest, kes mulle kergliiklusteedel vastu tulevad, oma dšiibikummidega sõidavad. Võibolla meeldib neile see kärnilise kummi undav saund, Võibolla lähevad nad kõik metsavahele, .. kuigi see on veidi kaheldav.

Minu teooria on see, et MTB populaarsus on tingitud Eesti taasiseseisvumise ja turgude avanemisega kus äkki sai vene velode asemele soetada vingeid maastikurattaid. Millegipärast tulid müüki siis peamiselt ainult need(vb oli tegemist mingi üldise MTB buumiga). Samal põhimõttel käisid paljud noored (sealhulgas ka mina) niisama ringi korvpalli tossudes jne. Kuna need nägid lihtsalt väga lahedad välja. MTB populaarsus lihtsalt püsis/püsib kauem. Selle ajastu inimesed lihtsalt omistavad alateadvuslikult MTB ratastele mingisuguse salapärase lisaväärtuse, mis kohati praktilisuse üle kaalub. Aga eks see tasapisi loksub normaalsemaks, uued moed jne.
Ja eks ta ole veits universaalsem liikur ka kui sa just mõnes "suuremas" linnas ei liigu ainult. Ise noorena kärutasin oma maastikurattaga igalpool ringi.

Aga see kõik oli ainult minu subjektiivne arvamus:D

Noh, eks see ole kindlasti ka rataste hinnast tulenevalt nii kujunenud. Odavamad maastikurattad hakkavad sealt 250-300 EUR juurest pihta, selle eest maantekat ei saa kuidagi. Eks see rikkus ja tarkus tuleb ajaga - suhteliselt vähe veel seda vabadust ja valikuvõimalust olnud.

Ei ole vaja oma elu keeruliseks elada, minu lihtne loogika ütleb: metsas müttamiseks mtb, maanteel trenni tegemiseks mnt, linnas kruiisimiseks hübriid (kui on väike hipsteripisik küljes, siis ka fixie). Sportlikule nipernaadile, metsikule maanteemehele või rafineeritud metsamehele cyclocross

peeterplaaster kirjutas:Asfaldil igati intelligentsem. Ma siiani ei saa aru, miks üle poolte pühapäevasportlastest, kes mulle kergliiklusteedel vastu tulevad, oma dšiibikummidega sõidavad. Võibolla meeldib neile see kärnilise kummi undav saund, Võibolla lähevad nad kõik metsavahele, .. kuigi see on veidi kaheldav.

sõidavad sellepärast, et kumm olgu kärnane, mees olgu karune, õlu olgu kange ja laul olgu lühike

Olen sel kevadel mõned esimesed mnt sõidud teinud, enne oli ainult mtb, mis minumeelest Nõmme ja Harku kandis metsavahel oli väga mõnus. Kolme mnt sõidu statistika - 1 purunenud kumm + 1 selline marsruudivalik kus tekkis tahtmine ratas sülle võtta (teadmatusest sisenesin linna Männiku teed Saku poolt). Kiirem veeremine on küll jne, aga sõita saab ikkagi pmst ainult maanteeservi mööda. Üksikud kergliiklusteed viivad eikusagilt eikuhugi. Millegipärast ei tundu maanteeservas avanev vaade kah nii tore kui metsavahel, kuigi saan aru et vaate pärast trennitegu pole iseenesest aktsepteeritav lähenemine... Ühesõnaga esimesed emotsioonid on suht segased.

Fre kirjutas: Kiirem veeremine on küll jne, aga sõita saab ikkagi pmst ainult maanteeservi mööda. Üksikud kergliiklusteed viivad eikusagilt eikuhugi. Millegipärast ei tundu maanteeservas avanev vaade kah nii tore kui metsavahel, kuigi saan aru et vaate pärast trennitegu pole iseenesest aktsepteeritav lähenemine... Ühesõnaga esimesed emotsioonid on suht segased.

Pole see asi nii hull midagi. Vaikse liiklusega asfaltteid on Tln lähedal küllaga. Ja vaate pärast treenimine on täitsa ok. Ega TRR'il "panemine" pole ainus mnt sõidu eesmärk.

Fre kirjutas:Olen sel kevadel mõned esimesed mnt sõidud teinud, enne oli ainult mtb, mis minumeelest Nõmme ja Harku kandis metsavahel oli väga mõnus. Kolme mnt sõidu statistika - 1 purunenud kumm + 1 selline marsruudivalik kus tekkis tahtmine ratas sülle võtta (teadmatusest sisenesin linna Männiku teed Saku poolt). Kiirem veeremine on küll jne, aga sõita saab ikkagi pmst ainult maanteeservi mööda. Üksikud kergliiklusteed viivad eikusagilt eikuhugi. Millegipärast ei tundu maanteeservas avanev vaade kah nii tore kui metsavahel, kuigi saan aru et vaate pärast trennitegu pole iseenesest aktsepteeritav lähenemine... Ühesõnaga esimesed emotsioonid on suht segased.

Jah, õige - MNT-ga sõidetakse maanteel.
Ideid sõitmiseks:
viewtopic.php?f=13&t=23132

Miks kumm purunes? Torge või läbilöök? On kummis ikka lubatud maksimumi lähedane rõhk?
Vaadet leiab ka, sest liigud hulga kiiremini ja näed rohkem. Alpidega muidugi kahjuks võrrelda ei anna
Leia endale mõni maanteel kogenum kaaslane ja sõitke koos. Vajadusel saad ka kogenuma / tugevama tuulde hoida.