harrastajaring tallinnas pirita-lasna kandis
Postitatud: 18. 05. 2004. 16:21
nagu teada, pole lasna-pirita kandis midagi erilist ja uut avastada, siiski üritan jagada minu proovitud ringi. Ring on täitsa custom ja eelkõige mõeldud harrastajatele, sest selle tase vbolla ei ole top-vendadele eriti pingeline.
elan ise katleri kandis lasnas ja olen otsinud mõistlikke teid, kus saaks normaalselt ringi velotada.
Eesmärgiks on saada võimalikult pikk ja mitmekesine ring maastikuratta jaoks:
Alustame näiteks katlerist, seal uue tennisehalli juurest.
1. Tennisehallist läheb kruusajalgrada otse üle haljasala rattateeni, sealt on mõtekas pöörata vasakule, kuni väikse ristmikuni (1 otse viib lauluka poole, 1 alla pirita-kose, 1 katleri poole, sealsamas on 1 tee tähistatud sissesõitu keelava liiklusmärgiga ehk telliskivi), sinna keelava märgi suunas liigumegi. Kohe tee juurest pöörab tee pisut vasemale kuni järsakuni, siis piki järsakut paremale säästumarketi poole. Kui järsak lõpeb (mõni hardcore vend võib päris korralikku üle 1m kõrgust hüpet proovida, paar kohta on) pöördub tee alla (kunagi kavandatud tee lasna-pirita vahel), kevadel oli seal veetakistus ka (mingi 15-20cm sügav ca 5m lai). Lõpuni kuni algab kraav (kahjuks üleminekut pole ja peab rattalt maha astuma), üle kraavi ja vasakule purde tänavast alla (ettevaatust: alguses auklik kruusatee).
2. Sihiks võtame kose postkontori, kas siis otse läbi purde tänava ja siis vasakule kose teele, või siis vahepealt (hiie ja kaunis tänav). Postkontori ristmikust üle sebra teisele poole teed, pisut otse ja pöörame metsa. siin mingeid vihjeid ei oska öelda, kuna väikseid jalgradasid üsna mitu, eks igaüks sõidab nii, kuidas suudab, on täitsa tehnilisi laskumisi (eriti üks, kus trepi kõrvalt läheb väga järsk liivane tee alla ja pärast üle ca 80cm laia äärteta kivisilla, kus paar meetrit allpool ojakene, nõrgemal mehel võtab jala päris pehmeks). Mingi aja pärast peab metsa alt asfaldile ronima, kuna pole enam teid ja algab eramaa. Piki asfalti miski 400m ja siis pöörab vabaõhukooli tänaval tee alla botaanikaaia suunas (veel mingi tõke on teele ette pandud). Mäest alla minnes võiks teha väikse ringi (suunduda paremale), seal viib jõe ääres künklik jalgrada. Väike kaar piki jõge (vastupidises suunas voolule) ja jõuame botaanikaaia puusillale. Üle silla ja paremale (vasakule jääb kohe botaanikaaaed ja seal ratastega sõita ei tohi), siin on parajalt vinge tõus (muru ja jalgrada). Tõusust paremale asfaldile ja otse (otsige kaardilt kiviaia teed). Kui keegi teaks, kas seal metsast saaks kuidagi otse kloostrimetsa teele, siis oleks hea teada anda, mina ei hakanud orienteeruma, vaid liikusin piki asfalti.
3. Nüüd peale ca 600-700m asfalditeed võiks pöörata vasakule Pärnamäe teele, siis pärnamäe kalmistust mööda miskit 1km ja vasakule kloostrimetsa teele. Jällegi asfalttee, teletornist mööda ja ikka otse kah mingi kilomeeter või nii. Nii pea, kui jõuame lükati metsa servale, lähme üle tee ja pirita-jõekääru metsa. Siin võiks sõita igaüks nii kuidas tahab, aga põhiline, et lõpppunkt oleks mäest alla kuni lükati sillani (hea on järsust mäest alla, mis suundub lükati sillani, ja suunduda pisut vasakule väiksele parkla poole, sest siis ei pea ratta seljast maha tulema, et üle barjääri ronida). Parklast paremale, üle silla ja uuesti paremale (teine väike parkla). Siis loogeldes piki jõge (kus inimestel tihti kala meeldib püüda või piknike teha) mööda kruusateed, kuni jõuate mingite lagunenud ja mahajäetud majadeni (vist 2 korruselised elamud). Kuskilt nende kahe maja vahelt liigub metsatee üles (parajalt karm tõus), hoides pisut paremale ja pärast väiksele lagendikule (vasakule jääb mingi maha põlenud maja), ristuval kruusateele (mis ka alla viib), liigume pisut alla (ca 15m), sealt paremale pöörab tee uuesti metsa velotreki suunas.
4. Siin on mitu jooksurada, millel saab ka hästi rattaga sõita, mõneti väiksed järsemad ja kiired üles-alla, mõneti kitsad jalgrajad, täitsa mõnus vaheldus, kahjuks pisut lühike, igatahes otse velotreki suunas, velotrekist jõepoolsest servast mööda (võib minna piki kruusateed alla jõe äärde, võib ka piki trekiäärset asfaltteed) ja uuesti metsa (kui treki äärest minna, siis läbi aiaaugu) ja vasakule pirita selveri poole. Kui nälg näpistab või janu piinab, siis võib pöörata velotreki kossuväljaku kõrval asuvasse snacki. Igatahes selverist mööda, läbi bensuka ja otse, kuid enne kose teed, mis vasakule üles suundub, võiks hoopis minna läbi soise metsa ning üles (kuid ma ei garanteeri, et pärast mäest ei pea ratast käevangus üles tassima), oleme kohe tamme bussipeatuse juures. Sealt otse kuni maarjamäe obeliskini. Obeliskist kuristiku poole ja asfaltteele, mis viib lauluka poole, kuid kohe pöörata kruusateele, mis suundub üles mäkke. Nüüd on pikk (mitusada meetrit) ja väga piinarikas tõus kuristikust üles lasna poole kivise kruusateega, enamik ei suuda ratta seljas püsida, kivid takistavad kõvasti veeremist kah.
5. Kohe natukene enne pika tõusu lõppu pöörame paremale kuristiku äärele paekaldale, seal läheb jalgrada, siin on kõige kenam koht sõitmiseks, kohati täitsa kuristiku serval, vahest täitsa ohtlikes kohtades. Pärast läheb kivine tee üle mullateeks, piki seda teed nii kaugele kui võimalik, kuni tuleb traataed ette ja tee pöörab paremale (ettevaatust, kohe jalgraja kõrval vasakul on üks auk, täielik nuhtlus, seda on muru sees raske märgata, aga kui esirattaga sinna satud, siis üle lenksu lend on kindel laks). Nüüd kuidagi üle tee (ülekäigurada ei ole
) ja kruusatee viib otse lagendiku poole, mõnes kohas on tee väga kitsas ja tuleb olla ettevaatlik, et pedaalidega piki kive ega taolisi asju ei lähe. Teed ei oska juhatada (seal mitu varianti), aga läbi küngaste lasnamäe poole (sinna virbi tänava poole) kuni autoteeni. Siis vasakul pool autoteed otse, mööda alvari tänava majadest (need, mis pisut eraldi teistest seisavad). Siis läheb konarlik kruusatee, mis viib otse sinna tennisehalli ja mereakadeemia suunas.
Ongi ring läbitud. pisuke vaheldust ja ka linnamelus saab normaalse trenniringikese leida.
Kokku peaks kilomeetreid umbes 20 ringis tulema, täpselt ei teagi, igatahes tore trenniring tavalisele harrastajale. Mingit tippratast omama ei pea, tavaline MTB sobib selleks täitsa OK, mõnes kohas soovitaks siiski mingit esiamordiga ratast või pehmemat esikummi, kohati võib käed pisut ära väsitada/põrutada. NB! kohati on tee päris ohtlik ja pange kindlasti kiiver pähe!
Nael kummi!
elan ise katleri kandis lasnas ja olen otsinud mõistlikke teid, kus saaks normaalselt ringi velotada.
Eesmärgiks on saada võimalikult pikk ja mitmekesine ring maastikuratta jaoks:
Alustame näiteks katlerist, seal uue tennisehalli juurest.
1. Tennisehallist läheb kruusajalgrada otse üle haljasala rattateeni, sealt on mõtekas pöörata vasakule, kuni väikse ristmikuni (1 otse viib lauluka poole, 1 alla pirita-kose, 1 katleri poole, sealsamas on 1 tee tähistatud sissesõitu keelava liiklusmärgiga ehk telliskivi), sinna keelava märgi suunas liigumegi. Kohe tee juurest pöörab tee pisut vasemale kuni järsakuni, siis piki järsakut paremale säästumarketi poole. Kui järsak lõpeb (mõni hardcore vend võib päris korralikku üle 1m kõrgust hüpet proovida, paar kohta on) pöördub tee alla (kunagi kavandatud tee lasna-pirita vahel), kevadel oli seal veetakistus ka (mingi 15-20cm sügav ca 5m lai). Lõpuni kuni algab kraav (kahjuks üleminekut pole ja peab rattalt maha astuma), üle kraavi ja vasakule purde tänavast alla (ettevaatust: alguses auklik kruusatee).
2. Sihiks võtame kose postkontori, kas siis otse läbi purde tänava ja siis vasakule kose teele, või siis vahepealt (hiie ja kaunis tänav). Postkontori ristmikust üle sebra teisele poole teed, pisut otse ja pöörame metsa. siin mingeid vihjeid ei oska öelda, kuna väikseid jalgradasid üsna mitu, eks igaüks sõidab nii, kuidas suudab, on täitsa tehnilisi laskumisi (eriti üks, kus trepi kõrvalt läheb väga järsk liivane tee alla ja pärast üle ca 80cm laia äärteta kivisilla, kus paar meetrit allpool ojakene, nõrgemal mehel võtab jala päris pehmeks). Mingi aja pärast peab metsa alt asfaldile ronima, kuna pole enam teid ja algab eramaa. Piki asfalti miski 400m ja siis pöörab vabaõhukooli tänaval tee alla botaanikaaia suunas (veel mingi tõke on teele ette pandud). Mäest alla minnes võiks teha väikse ringi (suunduda paremale), seal viib jõe ääres künklik jalgrada. Väike kaar piki jõge (vastupidises suunas voolule) ja jõuame botaanikaaia puusillale. Üle silla ja paremale (vasakule jääb kohe botaanikaaaed ja seal ratastega sõita ei tohi), siin on parajalt vinge tõus (muru ja jalgrada). Tõusust paremale asfaldile ja otse (otsige kaardilt kiviaia teed). Kui keegi teaks, kas seal metsast saaks kuidagi otse kloostrimetsa teele, siis oleks hea teada anda, mina ei hakanud orienteeruma, vaid liikusin piki asfalti.
3. Nüüd peale ca 600-700m asfalditeed võiks pöörata vasakule Pärnamäe teele, siis pärnamäe kalmistust mööda miskit 1km ja vasakule kloostrimetsa teele. Jällegi asfalttee, teletornist mööda ja ikka otse kah mingi kilomeeter või nii. Nii pea, kui jõuame lükati metsa servale, lähme üle tee ja pirita-jõekääru metsa. Siin võiks sõita igaüks nii kuidas tahab, aga põhiline, et lõpppunkt oleks mäest alla kuni lükati sillani (hea on järsust mäest alla, mis suundub lükati sillani, ja suunduda pisut vasakule väiksele parkla poole, sest siis ei pea ratta seljast maha tulema, et üle barjääri ronida). Parklast paremale, üle silla ja uuesti paremale (teine väike parkla). Siis loogeldes piki jõge (kus inimestel tihti kala meeldib püüda või piknike teha) mööda kruusateed, kuni jõuate mingite lagunenud ja mahajäetud majadeni (vist 2 korruselised elamud). Kuskilt nende kahe maja vahelt liigub metsatee üles (parajalt karm tõus), hoides pisut paremale ja pärast väiksele lagendikule (vasakule jääb mingi maha põlenud maja), ristuval kruusateele (mis ka alla viib), liigume pisut alla (ca 15m), sealt paremale pöörab tee uuesti metsa velotreki suunas.
4. Siin on mitu jooksurada, millel saab ka hästi rattaga sõita, mõneti väiksed järsemad ja kiired üles-alla, mõneti kitsad jalgrajad, täitsa mõnus vaheldus, kahjuks pisut lühike, igatahes otse velotreki suunas, velotrekist jõepoolsest servast mööda (võib minna piki kruusateed alla jõe äärde, võib ka piki trekiäärset asfaltteed) ja uuesti metsa (kui treki äärest minna, siis läbi aiaaugu) ja vasakule pirita selveri poole. Kui nälg näpistab või janu piinab, siis võib pöörata velotreki kossuväljaku kõrval asuvasse snacki. Igatahes selverist mööda, läbi bensuka ja otse, kuid enne kose teed, mis vasakule üles suundub, võiks hoopis minna läbi soise metsa ning üles (kuid ma ei garanteeri, et pärast mäest ei pea ratast käevangus üles tassima), oleme kohe tamme bussipeatuse juures. Sealt otse kuni maarjamäe obeliskini. Obeliskist kuristiku poole ja asfaltteele, mis viib lauluka poole, kuid kohe pöörata kruusateele, mis suundub üles mäkke. Nüüd on pikk (mitusada meetrit) ja väga piinarikas tõus kuristikust üles lasna poole kivise kruusateega, enamik ei suuda ratta seljas püsida, kivid takistavad kõvasti veeremist kah.
5. Kohe natukene enne pika tõusu lõppu pöörame paremale kuristiku äärele paekaldale, seal läheb jalgrada, siin on kõige kenam koht sõitmiseks, kohati täitsa kuristiku serval, vahest täitsa ohtlikes kohtades. Pärast läheb kivine tee üle mullateeks, piki seda teed nii kaugele kui võimalik, kuni tuleb traataed ette ja tee pöörab paremale (ettevaatust, kohe jalgraja kõrval vasakul on üks auk, täielik nuhtlus, seda on muru sees raske märgata, aga kui esirattaga sinna satud, siis üle lenksu lend on kindel laks). Nüüd kuidagi üle tee (ülekäigurada ei ole
) ja kruusatee viib otse lagendiku poole, mõnes kohas on tee väga kitsas ja tuleb olla ettevaatlik, et pedaalidega piki kive ega taolisi asju ei lähe. Teed ei oska juhatada (seal mitu varianti), aga läbi küngaste lasnamäe poole (sinna virbi tänava poole) kuni autoteeni. Siis vasakul pool autoteed otse, mööda alvari tänava majadest (need, mis pisut eraldi teistest seisavad). Siis läheb konarlik kruusatee, mis viib otse sinna tennisehalli ja mereakadeemia suunas.Ongi ring läbitud. pisuke vaheldust ja ka linnamelus saab normaalse trenniringikese leida.
Kokku peaks kilomeetreid umbes 20 ringis tulema, täpselt ei teagi, igatahes tore trenniring tavalisele harrastajale. Mingit tippratast omama ei pea, tavaline MTB sobib selleks täitsa OK, mõnes kohas soovitaks siiski mingit esiamordiga ratast või pehmemat esikummi, kohati võib käed pisut ära väsitada/põrutada. NB! kohati on tee päris ohtlik ja pange kindlasti kiiver pähe!
Nael kummi!
)
eelmise aasta randmeluumurd teeb veidi ebausklikuks. käin küll märksa raskematel ja ohtlikumatel radadel kõrve kandis, aga piritale see aasta pole jõudnudki.