velo.clubbers.ee

Sai nii mõningatestki võõrkeelsetest foorumitest uuritud, et ketivaha on hea just kuivadesse ja liivastesse tingimustesse kuna ei võta tolmu nii kergelt ligi.
Eile kogesin ise vastupidist. On ehk kellelgi soovitusi, mida ketil kasutada, et saada parim tulemus just kuiva ilmaga ja pisut liivase pinnasega metsas sõites.

k666n kirjutas:Sai nii mõningatestki võõrkeelsetest foorumitest uuritud, et ketivaha on hea just kuivadesse ja liivastesse tingimustesse kuna ei võta tolmu nii kergelt ligi.
Eile kogesin ise vastupidist. On ehk kellelgi soovitusi, mida ketil kasutada, et saada parim tulemus just kuiva ilmaga ja pisut liivase pinnasega metsas sõites.

oli hullult aktiivne teema 2003-2004 siinsamas foorumis. vaata palun vanu selleteemalisi postitusi.

Sel aastal olen nii MNT, kui ka MTB rattal kasutanud ainult Finish Line Pro Road ketiõli ja pole veel kordagi täheldanud et liiv oleks ketile külge jäänud ja kuuldavalt krõbisema hakanud. (sõtnud siiani kõik kolmapävakud, Elionid ja ERMS`d) Eelmistel aastate kohta on palju meenutusi, kus liivast läbi sõites mingi aja kett iseloomulikult "krõbises".
PS. Mainitud ketiõli tuli suht hiljuti (2008, 2009) välja.

Aga mida arvata sellisest asjast? : http://www.hobisport.ee/index.php?page= ... &Itemid=53
ons ka hea?

kas tavalise aerosooli õliga on hea rattaketti õlitada või on see halb?

Olen õlitanud rattapoe uhke-peene ketiõliga, musta läbikäinud vene mootoriõliga, lääne mootoriõliga nii läbikäinu kui puhtaga, käigukasti-transmissiooniõliga, hüdrosilindriõliga, õmblusmasinaõliga... võibolla veel mõne õliga. Kõigil neil õlidel on ühine omadus: peale korralikke kilomeetreid paduvihmas või peale lörtsisajus sõitmist, kui ratas pärast ära kuivab, siis kett vigiseb ja on tuhkkuiv.

Omaette nähtus on hüpoidülekande õli, mis püsib kõige kauem peal - aga on ka kole kleepjas ja paks ning korjab hästi sodi külge. Ei teagi, kas sellest, et ta on kleepjam kui teised, või sellest, et pole vajadust nii tihedasti õlitada.

Põnev õli, mida kunagi proovida tahaks, on auruveduri silindriõli - selle eriomadus seisneb selles, et seda ei pese vesi ega kuum aur maha. Vene ajal olnud see normaaltemperatuuril paks nagu tavott, aga see, mida tänapäeval läänes muuseumraudteedel kasutatakse, olla vedel kui vesi.

Ahjaa - tahtõlituse õli on ka proovimata - selle eriomadus on suur imbuvus. Võib ka hea olla.