velo.clubbers.ee

Viimase nädala jooksul olen kaks raamikõrva lõhkunud. Korralikult, nii et kõri, tross ja kett ka väljavahetamisele läksid. Mõlemal korral käis käikar seatstay vahelt läbi ja jäi chainstay taha pidama. Kodarad on väheke kraabitud aga jäid terveks. Esimene kord oli Riiamäel, sellel võssa trimmerdatud jupil enne pangalt laskumist. Mälu järgi käike ei vahetanud aga kostis hääl nagu oleks keti maha visanud, tegin õnnetuseks veel vändapöörde ja oligi kõik. Mingit oksa vms. ei näinud. Teine kord oli kiire laskumine - ei vändanud üldse, jälle tundus nagu oleks keti maha visanud, aga kindlalt ei vändanud sel korral. Tagantjärgi on meeles, et koukisin miski oksa tagajooksust välja, aga kindel pole. Varasemad raamikõrva murdmised on oluliselt vähem kahju tekitanud ja konkreetselt on olnud oks vahetaja vahel.

Kogu käigusosa on SLX, kõik piirajad on õigesti reguleeritud, raamikõrvad olid sirged ja käiguvahetus toimis suurepäraselt.

Küsimus, et kas peale tagajooksu oksa saamist on veel mingeid variante kuidas selline ikaldus tekkida võib? Käiguvahetaja tundub sirge ja korras olema, vedrud terved ja käega katsudes parajalt pingul.

Kas on võimalik, et kett rappudes tagant suurimalt hammasrattalt maha kukub? Tegelikult on küll väga vähetõenäoline, et mul tagant suurimal kett oli.

Kas see kodaraid kaitsev plastketas kasseti taga on vaid valesti reguleeritud piirajaga tagakäikari tekitatavate jamade vastu või on tast abi ka muudel puhkudel?

Üks võimalus on, et taga ratta laagrid lihtsalt loksuvad. See kogemus jääb küll kaugesse lapsepõlve , kui ratas oli veel Turist ja raamikõrvad polnud vahetatavad.

Laagrid ei loksu. Panin asja uuesti kokku, ilma selle plastkettata. Paar korda sõitnud Harkus ja kolmapäeval Keilas. Seni probleemideta. Kassetitagused kodarad on üsna koledad ja jooks laperdab - talvel lasen need välja vahetada.

Remondi käigus selgus veel, et kassetis on üks hammasratas kõver - võimalik, et see juhtus siis kui käikar ennast vahele keris, võimalik, et siis kui ma rattast singlespeedi ehitasin. Esimene kord sai kett liiga lõdavalt peale ja ta keris ennast tagant suuruselt järgmisele hammasrattale ja jäi väga suure pinge alla. Lõpuks õnnestus leida sobiv ketipikkus, millega kett püsis ühel hammasrattal ja millega sai normaalse kiirusega sõita. Kõvera hammasratta painutasin sirgeks.