velo.clubbers.ee

Ei leidnudki sarnast teemat, aga oma kogemust otsustasin foorumiliikmetega jagada.
Probleemseks rattaks on "Peletis" (tegelikult 60-date RVR, lausroostes, taga 2,5mm kodarad ehk ideaalne käula soolläga sees lõhkumiseks)
Muidu töökindel, aga see vene keskjooks - kiilud kipuvad loksuma. No kurat, kaua võib! Kiil juba vända sees, niisama haamriga taguma ei ulatu, ikka torni vaja. Lõin siis kodus mingi poldiga ta kinni ja sõitsin töö juurde. Seal jälle loksus. Seepeale otsustasin oma viha kiiludele välja valada. Tõin riistakambrist kilose vasara, nii poolemeetrise varrega ja priske torni. Depoo hallis kajas hirmus kõlakas ja minu "Õõh pljääd!!" Kiil asendus torniga ja kiil ise lendas hirmsa litakaga vastu mu varbaid. Läbi vända, teisest küljest välja.
Järgnes veel veerand tundi koonilise kujuga torni kättesaamisele kiiluaugust (riistakambri pomo tahtis seda tagasi, muidu oleks võinud sellegagi sõita), seejärel lõin kiilu oma pessa külili sisse. J ennäe imet, pidama jäi!

....hea teema muidu, igasugu juhtumisi ka omal olnud.

Vända kiilu naljadest tuli mul üks aastaid tagasi juhtunud "kajakas" meelde.

Käidi ju kunagi Uue-Silla juures lähedal metsas poisikestena "krossi" sõitmas. Ühelt ringilt tuli sõber "erekas" käekõrval, kiil kaduma läinud. Mõlemad vändad rippusid nagu konnajalad. Aga ilge tahtmine oli edasi sõita. Pundi "meister", üks selline vähe suurem ja kogukam seltsimees, "teadis" täpselt mida teha on vaja. Ise irooniliselt rääkides ütles: "oh see pole midagi, oota", pigistas käe taskusse, võttis sealt tühja! padrunikesta (9mm), ja maast kivi. Toksis selle sinna kuidagimoodi sisse ja ütles: "noh, pane nüüd!". Aga rada algas kohe sellise suusahüppemäe stiilis hüpekaga, millele laskudes ja paar korda vändates, vändad kohe jälle "konna" panid . Paratamatult tuiskas kergemeelne Ereliukase-taltsutaja valusalt "lepikusse". Ja "meistrit", too vend, enam kunagi ei usaldanud!

no väike lugu siis minupoolt ka

ykskord sai siis parandatud sellist ratast nagu intersport, millel olid rummusisesed käigud, kuid need ei töötanud enam ja nii ma otsustasingi midagi ette võtta. kruvisin siis venna vanalt käikudega rattalt tagujooksu alt ära ja mõtlesin et panen interspordile alla, kuid ei mahtunud ära, kuna kumm oli liigapaks, siis võtsin terava noa ja lõikasun kylgedelt kogu mustri maha, ja napilt mahtuski tagukahvli vahele ära. siis järgmine mure oli, et kuidas käikar kinnitada, kuid see sai lahenduse kuna vanasti olid käikarid sellised, mis käisid võlli kylge ja siis mingi konksukesega ka raami kyljes olevasse auku, kuid kuna mul seda auku polnud, siis kruvisin niisama jõuga kinni. kuid probleem tekkis siis, kui tahtsin käigulylitajat peale panna, need kohad, kuhu kõrid lähvad olid valesti ja pikka kõri ka polnud. siis läksin oma vana võrri kallale kruvisin maha sellelt sidurilingi koos pika trossi ja kõriga, lingi panin raami ylemise pulga alla ja keerasin lingi poldi nii tugevasti kinni, et link vaevu liikus, käiguvahetus toimus siis nagu turistil. niiet nii saingi vanale rattale käigud peale aretatud, võrri abiga

kuid kahjuks pärast sain ka väiksel hyppel oma yheosalisest krängist lahti, ja see oli juba valus laks-sõna otseses mõttes

9mm padrunikest.

Hea veel, et see kest oli. Kui oleks sitasti läinud, oleks lisaks konnale veel kuuli harude vahele saanud. Muidu on tõesti kiilu läbimõõt 9mm.

Kunagi ammu kooli ajal keerasime ühe tüübi esiratta veidi lahti ja õhutasime hüppest sõitma(korraliku hooga sõites sai seal mingi 8 m õhulennu)Tol ajal oli seda naljakas kaeda kui esiratas õhkutõusul ära tuli ja mees kubet pidi lenksu otsas poole kahvlini maasse rammis.(oli teine selline lihtne maapoiss)tõusis püsti,keeras mutrid käega kinni(nii et teised ei saanud pärast võtmega lahti)ja sõitis uuesti Hetkel ootab tal naine neljandat last,järelikult kõrvalmõjusid ei olnud.

vigurivänt kirjutas:Kunagi ammu kooli ajal keerasime ühe tüübi esiratta veidi lahti ja õhutasime hüppest sõitma(korraliku hooga sõites sai seal mingi 8 m õhulennu)Tol ajal oli seda naljakas kaeda kui esiratas õhkutõusul ära tuli ja mees kubet pidi lenksu otsas poole kahvlini maasse rammis.(oli teine selline lihtne maapoiss)tõusis püsti,keeras mutrid käega kinni(nii et teised ei saanud pärast võtmega lahti)ja sõitis uuesti Hetkel ootab tal naine neljandat last,järelikult kõrvalmõjusid ei olnud.

p2ti kari

ise olen nii teinud, et vanal vene kokukal keerasin keskmise poldi lahti ja siis s6idu ajal pakkis ratas kokku ennast..

Sellist pulli pole veel ma kuulnud ega näinud.

Võtsin Ülümpia hotelli juures ülesmäge ristmiku juures kohalt ära. Jõudsin poole ristmiku peale, kui äkki käis valju kilakas ja vasak vänt lõi ropsuga alumisse surnud punkti. Veel hetke kõlisesid asfaldil vändakiilu tükid, mutter ja seib.

Kiiludega on igasugu jama olnud, nad on loksunud, nende asemel on olnud igasuguseid kõrvalisi esemeid, aga ma pole veel kuulnud, et see vidin oleks kellelgi pooleks läinud ja kõlinal pesast välja lennanud.

Eks ma ole raske astumisega, seegi kord vist oli käik 51/15 peal, niimoodi on kette pooleks ja kutsikaid kildudeks raiutud, aga kiil lendas mul esimest korda.

DH_feaver_Beast kirjutas:

vigurivänt kirjutas:Kunagi ammu kooli ajal keerasime ühe tüübi esiratta veidi lahti ja õhutasime hüppest sõitma(korraliku hooga sõites sai seal mingi 8 m õhulennu)Tol ajal oli seda naljakas kaeda kui esiratas õhkutõusul ära tuli ja mees kubet pidi lenksu otsas poole kahvlini maasse rammis.(oli teine selline lihtne maapoiss)tõusis püsti,keeras mutrid käega kinni(nii et teised ei saanud pärast võtmega lahti)ja sõitis uuesti Hetkel ootab tal naine neljandat last,järelikult kõrvalmõjusid ei olnud.

p2ti kari

ise olen nii teinud, et vanal vene kokukal keerasin keskmise poldi lahti ja siis s6idu ajal pakkis ratas kokku ennast..

Endal kunagi kokukal see keskmine polt murdus sõidu ajal pooleks. Päris huvitav viimane kilomeeter kodupoole oli sellise liigendnoaga

98 aasta kevadel (mäletan ma seda sellepärast, et lõpetasin põhikooli) sõitsin jalgrattaga kodu poole ja naabripoiss tuli mulle vastu. kaugelt juba näha sirgel teelõigul. ei tea mida me tollel hetkel mõtlesime aga hakkasime üksteisele vastu sõitma. ühel hetkel said kokku meesteka esiratas ja kokuka esiratas. mina kokuka seljas kergema rattaga tegin korraliku õhulennu ja lõpetasin asfaldil pea lõhki. meestekal polnud midagi viga aga kokuka ratas oli küll kortsus!

Umbes 10000 km ilma piisava hooldusetta rattal murdus esimese rummu koonus pooleks. Midagi naljakat selles ei olnud, aga tehniliselt oli huvitav pilt, oleks võinud pilti teha. Õnneks oli talv ja sõitsin suht plokeerunud rattaga veel koju. Rummu viskasin kül minema, aga mehhaanika huvist võtsin ennem lahti.

Järjekordne intsident Peletisega.

Pole midagi, tunnike keevitamist ja otsekui uus sai. Lahas ka igaks juhuks peale keevitatud ja puha...

Soobel kirjutas:Järjekordne intsident Peletisega.

Pole midagi, tunnike keevitamist ja otsekui uus sai. Lahas ka igaks juhuks peale keevitatud ja puha...

Esiteks et tunnike!? Sellisele keevisele!? (see on muidugi mõiste "keevis" räige kuritarvitamine)

Teiseks et kas nende vanade ratastega mässates ei sigine tahtmist midagi kuidagi korralikult või nii teha?

Ma ei taha õel olla, aga sellest keevitusest on väga lühike samm ventilatsiooniteibini.

Villem T kirjutas:

Soobel kirjutas:Järjekordne intsident Peletisega.Pole midagi, tunnike keevitamist ja otsekui uus sai. Lahas ka igaks juhuks peale keevitatud ja puha...

Esiteks et tunnike!? Sellisele keevisele!? (see on muidugi mõiste "keevis" räige kuritarvitamine)
Ma ei taha õel olla, aga sellest keevitusest on väga lühike samm ventilatsiooniteibini.

Noh, kui keevitusaparaat ja elektrood kodustest vahenditest valmistatud, siis polegi paha tulemus
Aga kui vähegi kaasaegsemate (vene aegne tehnika kaasaarvatud), siis jah, tulemus on suht mannetu.
Kunagi sai praktika korras üks padestiga trepp valmis keevitatud. Isegi selle erialane kutsetunnistus olemas.

minu meelest on tulemus kõva sõna nn. ratbike kategoorias. motikamehed teevad küll väga lahedaid pille, aga saab ka velosid ju disainida.

Rivo kirjutas:Noh, kui keevitusaparaat ja elektrood kodustest vahenditest valmistatud, siis polegi paha tulemus

Mõtled midagi sellist:

Kiiludega oli aastaid tagasi selline jama, et nad olid kas väga pehmed või siis liiga pisikesed vända aukude jaoks - neid tuli iga kuu tagant juurde osta ja ei toiminud nad hästi ka tutikate väntade peal. Ikka oli, et iga kahe päeva tagant tuli sissepoole lüüa, alates mingist hetkest mutri alla kiilujämeduse auguga seibe panna, lõpuks kuu aja pärast läks kiil löömisel vändast läbi ja tuli näiteks ümber pikitelje tagurpidi või 45 kraadi kõrvale pööratuna sisse lüüa, kui polnud taibanud enne uusi kiile osta Praegune vokk on pea 3 aastat tagasi Hinnapommist ostetud (hind 999 krooni), tal kah kiludega vändad ja huvitav küll, kiilud ikka samad mis osteski, ainult paar korda olen kergelt haamriga peale koksanud ja mutreid pingutanud Sel vokil tuli millalgi välja vahetada hoopis kett ja tagaratas, kuid muu värk toimib nagu kellavärk...

Mu esimene käikudega ratas, naisteraamiga Tunturi (6 käiku), kasutatuna ostetud, pidas paar aastat ja kui siis lagunema hakkas, kulutasin umbes poole aasta jooksul remondile sama palju kui ostule (pea 1000 krooni), aga lõpuks läks raam kahest kohast puruks kah - esimese laksu lasin kinni keevitada, teise laksu peale löin käega ja viskasin voki ära, enne selle küljest uued ja hinnalised jupid maha kruvides...

Üks Dessna sõitis mul üldse ilma keskjooksu laagriteta ja kuna keskjooksu koonuse vint oli läbi, panin vända ja koonuse vahele suuri seibe...

Ühele Saljutile panin meesteka rattad alla. Veider jah, aga kuidagi ära nad mahtusid. Ja kui selle vokiga siis ühel suvel kahepäevasele matkale Valgamaale läksin, avastasin enne starti, et tagakumm on katki. Sai viimaste olemasolnud vahenditega seda lapitud, aga kogu selle matka ma nii läbi tegingi, et iga 10 km järel tuli peatuda ja pumbata. Matka sihtkoht oli Tsirguliina, seal ma ka ööbisin ja tagasiteel pudenes tagakummi ventiil lõplikult lohvi küljest lahti. Õnneks juhtus see kõigest 2 km enne Tartut ja koju saingi ratast käekõrval veeretades.

Teismeeas oli võimalus veidi "leiutada" - ühel sõbral läks rattal õhukumm puruks ja kuna vanemad ei andnud raha uue ostuks, aga sõita tüüp ikka tahtis, siis toppisimegi väliskummi tihkelt noori pajuvitsu täis. Varsti sai tüüp raha, et õhukummi osta, aga siis ta jälle ei viitsinud osta ja sõitis veel kuu aega "pajurehviga" - ise veel kuulutas, et "teate, mul on kummis roheline õhk"

Aastaid tagasi ühel talvehommikul tööle vändates murdus lenksu vars - jäin siiski terveks ja jõudsin tööle kah, kuna õnnetus toimus töökoha lähedal. Koju minnes sai aga murdekohta mingi kõver puupulk löödud, et ratast käekõrval vedades seda lihtsam juhtida oleks.

Villem T kirjutas:

Soobel kirjutas:Järjekordne intsident Peletisega.

Pole midagi, tunnike keevitamist ja otsekui uus sai. Lahas ka igaks juhuks peale keevitatud ja puha...

Esiteks et tunnike!? Sellisele keevisele!? (see on muidugi mõiste "keevis" räige kuritarvitamine)

Teiseks et kas nende vanade ratastega mässates ei sigine tahtmist midagi kuidagi korralikult või nii teha?

Ma ei taha õel olla, aga sellest keevitusest on väga lühike samm ventilatsiooniteibini.

Noh "Pofabor" nägi esimese talveni vägagi korralik ja efektne välja. Ja on plaanis teha ka miskit uut ja tõsist.

Tund kulus umbes ratta töökottavedamisest tema sealt väljavedamiseni. Sealhulgas tuli ka jõulukingiks saadud käi kokku panna ja ahju kütta jne... Keevitamine ise toimus ikka minutitega ja esimene katse, kus ma selle muhvi kokku lasin, tuli täiesti viisakas välja. Aga noh, mine tea, kust järgmine prigu jooksma hakkab, sestap panin jõhkralt sinna ka selle raudlati otsa. Märkimist väärib ka asjaolu, et tavalise elektroodkeevituse jaoks on rattaraami torud õhukesed - põletab kergelt läbi.

Ventilatsiooniteibi stiil on selle ratta juures tegelikult ka taotluslik, õige ratbike mees ei kasutavat oma agregaadi remondiks sedagi - käibivad ainult traat ja juhtmepuntrad. Ehkki vahest olen vaadanud, kust sellele veel ühe korralikult roostes velje ja esiporipleki leiaks, aga nii rotikafänn ka ei ole, et asjasse süveneda.

Ega see 10-aastane 1000 krooni maksnud Biltema keevitustrafo ka päris õige riist ei ole, kuulub sińna koduextra kategooriasse. Aga tööd annab teha küll.

hall kass kirjutas:Kiiludega oli aastaid tagasi selline jama.

Kiilude jama algab vända ja võlli omavahelisest sobivusest - kui loksu ei ole, käivad kiilud praktiliselt igavesti. Reeglina selle hetkeni, kui on vaja keskjooks laiali võtta hoolduseks-remondiks. Kaua seesistunud kiil tavaliselt demonteerimist üle ei ela.

Parandasin kunagi vanal hallil ajal noorema venna Školnikut. Ketilukk oli lahti tulnud ja seib, mis luku pooli koos hoiab, ära kadunud. Ma siis tegin käepärastest vahenditest, a la mingi teine plekkseib või vasktraat uue "custom" seibi.

Enne ratta vennale tagasi andmist oli vaja muidugi ise üks "kiirem ring" teha. Mõeldud-tehtud. Ringi lõpus oli väike laskumine. Väntasin elu eest, et hoog sisse saada. Suure pingutuse peale käis raks, mu uhiuus isetehtud ketilukk kadus kus see-ja-teine ja kett tuli rattalt uuesti maha.

Kuna käsipidurit rattal polnud ja kuurisein lähenes hirmuäratava kiirusega, mõtlesin, et libistan jalaga tasakesi esiratta peal (porilaudu polnud "õigete meeste" ratastel ammugi) ja võtan nii hoo maha.

Aga niipea, kui mu jalg esiratast puudutas, oli jalalaba, raksti, esikahvli vahel ja järgmine asi, mida ma tundsin, oli, kuidas pea vastu murumätast laksatas.

Olen nüüd tarkvaraarendaja, nii et ilmselt püsivaid tüsistusi ei jäänud.

Vana nõukogude aegne meestekas.

Maal kihutasin sellega siia ja sinna, lõpuks suure hooga hoovist sisse ja hakkasin vändaga pidurdama, vändad tegid paar tiiru tagasi ja oligi kõik.
Ette jäi kuuri sein. Velg jäi sirgeks, hark oli natuke painutatud, aga töötas eduliselt.
Vahetasin tagumise jooksu ära ja toimis jälle.

Tol korral enam eriti kihutada ei julenud selle jupiga.

Peaosas - ei ei ole mina vaid jälle vana hea Start Shosse (SS). See liikur on mul senini alles ja kuhi selleaja kumme ühes jasiisveelet isevärki plaan sellega Tartu rattarallile minna. Ja kui arvestada, et ma ei tea eriti, mis värk seal maanteel käib, siis palun mind kohe hirmsa sõimu ja enamate soovidega mahatappa kui see väga kehv idee on. A palju seal TRR-l SS-sid näha on olnud? ah? mes? Aga aitab OT-st.

Kui ma veel noor olin, sai SS-ga ikka ivake ringi uhatud. Vända ja kiiluteema käis täiega, aga oli veel üks proble, need vene kummid läksid suht kergesti katki. Remont oli umbes sedalaadi: kumm maha, vette, ahah auk, selle koha pealt noaga lõhki, lapp sisekummile kummiliimiga peale, nõela ja niidiga katkilõigatud koht kokku, sitalt tööd, kvaliteet kahtlane. I-le pani täpi peale see, et kummid tuli velje külge kinni liimida, muidu nad seal ei püsinud; muuseas, kas see käib tänapäeval ka nii? Ja siinkohal hakkas kompunnmehe (või veliiki kombinaatori) mõte liikuma, et kui õhk ei taha kummis püsida, siis mis teha - simpel, rattale tuleb panna täiskummid!! Ja mis pepu sellepeale ütleb? A siukseid ju ei valmistata, ega's julend Dünamosse küsima ka minna, nii hullumeelse idee peale oleks võind kergesti Paldiski mnt kukushkasse sattuda. Nii, tuleb täiskummid ise teha. A millest? Projekti kulusid tuli samuti optimeerida.
Edasised sündmused arenesid umbes sedaviisi - projekti teostamise piirkonnas võis näha üht jopet mõõdulint käes otsiva pilguga ringi hulkuvat. Iseäranis huvitasid jorssi vanad äravistud autorehvid, nii mõnegi juures peatuti ja mõõdeti see üle. Kui sobiv oli leitud, tariti see töökotta ja seal hakkas jope väledasti sedasama kummi plekikääridega lõikuma (uskuge mind, see ei ole kerge töö . Lõigati piki protektorit kogu ümbermõõdu ulatuses kumm kaheks tükiks ja siis veel ühe poole küljest 1,5 cm laiune rõngas, kõik - täiskumm olemas. Veljele pealemonteerimine põlnd ka just meelakkumine, täiskumm sunnik osutus sitkeks, mis eriti ei veni ja tollal projektijuht heebleid veel ei tundnud. A kui lõpuks peal, siis seisis kui kännu taga, liimi pealt tuli kohe säästu.
Proovisõit osutus arvatavast hullemaks, pepu ütles asja peale ikka väga sitasti (ei mitte nii, õhk säilitas oma endise kvaliteedi ), iga väiksemgi tera asfaldil oli tunda. Kui ma õigesti mäletan oli proovisõidu distants mõnisada meetrit.
Kokkuvõtteks, projekt lõppes täiemõõdulise krahhiga, jätkati vana kummiparandamise tehnoloogiaga.

Jaa. Kokukad olid ikka põnevad riistad. Mul oli kunagi üks sellne, millel lenks kuidagimoodi väga kinni ei tahtnud püsida. Ükskord sõitsin kodu ümbruses ringi ja poole sõidu pealt jäin imestunult kättejäänud lenksu vaatama. Õnneks oli nii palju oidu või õnne, et suutsin ennast asfaldilt muru peale tüürida enne ümberpotsatamist.
Teinekord sõitis üks tuttav sama rattaga ja ei olnud üldse mitte nii õnnega koos. Aga tänapäeval on kuulda, et ta kõigest hoolimata siiski üsna mõistusega mees on...

See võib tiba OT olla, kuid lugu järgmine: palju aastaid tagasi, kui veel MTB oli võõras välismaa värk ja tüüpilisteks liikumisvahenditeks oli Start/Sport Sosse'd, peeti Elvas krossi-võistlust (siis küll juba Laululava ümbruses). Seal siis üks tüüps sõitis suht uljalt pool lenksust ratta küljes ja teine pool lihtsalt käes (pool lenksust oli irdunud ratta küljest). Täpselt stemmi juurest juurest oli ära murdunud. Mina ei tea kuidas ta sõita sai, aga minu teada sõitis ta lõpuni - ühe käega hoidis ratta küljes olevast lenksu jupist ja teist juppi hoidis käes (käes oleva jupi pidurit vist kasutas ainult).

muffits kirjutas:See võib tiba OT olla, kuid lugu järgmine: palju aastaid tagasi, kui veel MTB oli võõras välismaa värk ja tüüpilisteks liikumisvahenditeks oli Start/Sport Sosse'd, peeti Elvas krossi-võistlust (siis küll juba Laululava ümbruses). Seal siis üks tüüps sõitis suht uljalt pool lenksust ratta küljes ja teine pool lihtsalt käes (pool lenksust oli irdunud ratta küljest). Täpselt stemmi juurest juurest oli ära murdunud. Mina ei tea kuidas ta sõita sai, aga minu teada sõitis ta lõpuni - ühe käega hoidis ratta küljes olevast lenksu jupist ja teist juppi hoidis käes (käes oleva jupi pidurit vist kasutas ainult).

Olen ise aegade hämaruses Haabersti ringteel oma Turisti lenksu samamoodi pooleks murdnud. Hädasti oli eelnevalt vaja ju oinasarvi vähe väljapoole/laiemaks venitada Mingil imekombel õnnestus samuti püsti jääda.

teate.ma ei taha sellel teemal isegi mõelda.

Mul õnnestus aastaid 10 tagasi sõbra rattal üks kodar sõidupealt niimoodi puhtalt alt ära sõita, et mõlemad jäime isegi püsti mingi nipiga (minu ratta pedaal sattus möödasõidul tema ratta kodaratesse). Juhtus see Ehitajate teel Õismäel, sõitsime mööda autoteed loomulikult ja ei taha mõeldagi, kui maha oleks kukkunud, autod sõitsid kõrval peaaegu. Kiirus õnneks ei olnud suur, eks see päästis.
See vene rataste kiilu teema oli nagu tase omaette, mul vist pole ühtki vene ratast olnud, millel kiiludega jama poleks olnud. Teine probleem oli Sossi ja Turisti kasseti nn "konnad", mis kippusid alatihti ära kuluma ja oma vedru ära kaotama, neid sai "aidatud" tavalise pastakavedruga, mis mõnikord püsis isegi üsna edukalt. Kett viskas ka teinekord üle, väikeste käikude hammakad kulusid ära lihtsalt ja kett venis ka mõnuga.

Salmiakki kirjutas:Mul õnnestus aastaid 10 tagasi sõbra rattal üks kodar sõidupealt niimoodi puhtalt alt ära sõita, et mõlemad jäime isegi püsti mingi nipiga (minu ratta pedaal sattus möödasõidul tema ratta kodaratesse). Juhtus see Ehitajate teel Õismäel, sõitsime mööda autoteed loomulikult ja ei taha mõeldagi, kui maha oleks kukkunud, autod sõitsid kõrval peaaegu. Kiirus õnneks ei olnud suur, eks see päästis.
See vene rataste kiilu teema oli nagu tase omaette, mul vist pole ühtki vene ratast olnud, millel kiiludega jama poleks olnud. Teine probleem oli Sossi ja Turisti kasseti nn "konnad", mis kippusid alatihti ära kuluma ja oma vedru ära kaotama, neid sai "aidatud" tavalise pastakavedruga, mis mõnikord püsis isegi üsna edukalt. Kett viskas ka teinekord üle, väikeste käikude hammakad kulusid ära lihtsalt ja kett venis ka mõnuga.

Neid konnade vedrusid on küll ja küll keeratud traat-harja traatidest. Keemia on tirri tagasi kokku panna. Parim abivahend selleks oli niit.

muffits kirjutas: Neid konnade vedrusid on küll ja küll keeratud traat-harja traatidest. Keemia on tirri tagasi kokku panna. Parim abivahend selleks oli niit.

kustukummi tükk ajas vabalt asja ära (tavaliselt küll järgmise korrani).

Veel tuli meelde, et ühel korral õnnestus foori tagant jõuga startides Sossi vänt konkreetselt pooleks murda, jällegi jäin mingi nipiga püsti (isegi haiget ei saanud), kusjuures autod kõrval kiirendasid samal ajal.

Salmiakki kirjutas:Veel tuli meelde, et ühel korral õnnestus foori tagant jõuga startides Sossi vänt konkreetselt pooleks murda, jällegi jäin mingi nipiga püsti (isegi haiget ei saanud), kusjuures autod kõrval kiirendasid samal ajal.

Tean paari tüüpi, kel need "Sossi" vända murdmise jäljed siiani sääremajadel näha on - kuni oma 10-15cm pikad need armid. Ise olen korra "Sossi" vända ära murdnud Otepää uuel rollerirajal oleval "Tehvandi tõusul" - käpa panin maha aga ennast ära ei lõhkunud.

Just tuli paar juhust kaugest minevikust meelde:

1. Juhtus see Tartus Tamme staadionil (me olime siis alles väga "rohelised"). tegime sooja ning astus siis üks võõras treener ligi ütles mu trennikaaslasele, et tal eksentrik valesti fikseeritud. Nujah ta siis lasi sel tüübil seda sättida. Peale võistlusi kui hakkasime kodu poole sõitma, tõmbas tüübil tagaratta all risti - eksentrik oli lahti.

2. Samuti hulk aega tagasi juhtus see. Nimelt üks tuttav sättis oma ratta enne Elva rattarallit väheke jookse (tegemist oli Sport-Sossiga ja jooksudel oli tiba liiga suur lõtk sees). Peale võistlust teda nägin - hullult katki igalt poolt. Põhjus - kõige kibeda andmise ajal olid esijooksu koonused kokku jooksnud...

(vabandan juba ette et teemasse ei lähe aga mure siis selline.)Äkki te oskate öelda kus neid kiile hetkel müüakse .Sest just nüüd kui kiire oli käis ratal pauk ja kiil katki oligi .Arvatavasti selle pärast ,sest just paar päeva tuli ratas tagasi värvimisest ning need kiilud on ju aega näinud ja haamriga kohe löödi peale ja nüüd andis üks kiil otsad.

Kaheksakümnendatel lapiti start sossee kumme hapupiimaga kui väike auk sees oli .
Toimis küll . Vähemalt Tallinna dünamos . Kummid muidugi oli tehvka kaup sel ajal .

Nägin kunagi kõrvalt, kuidas üks noormees shosse-laadse maanteerattaga randa sõitis, veidi liiga kaugele lasi - ehk siis esirattaga rannaliiva sisse sattus, korraks esiratta peale toetudes taguots õhku tõusis ning siis esiratas ovaaliks vajus.
Ise olen kunagi Turist rattal tagumise käiguvaheti kodaratesse suunanud käike vahetades (vastav kaitse puudus taga) ja käike sai timmida trossi-pinguti kangist (polnud vist ka piire, ega tuntavat käikude "nõksu"). Igatahes käis ragin ja ratas seiskus.
Mu meelest oli tegu sama Turistiga, kui millalgi hiljem tagajooksu lahti võttes oli üllatus suur, kui kuullaagrid lihtsalt välja vajusid, polnud mingit ümbrist neil nagu ma senini olin näinud (meestekal, erekal).
Mingil rattal sai osa tagajooksu kuullaagreid metallipulbriks kah vändatud, ju siis oli loks sisse jäänud ja see muutus võimalikuks.

Mul viimasel ajal Vändakiiludega suur jama. Otsin pikemaid ja toekamaid tegelasi. Jõud on lihtsalt nii kõva,et kiil mitte ei lähe katki vaid freesitakse võlli poolt ära. See sirge kaldpind on ühel hetkel lihtsalt üks suur lohk. Ilmselt on asitingitud ka ratta massiivsusest ja sõitjate kaalust. Ometi jagan jõude käikudega ja ka elektrimootor abistab veol.
See kokkupandavatega sõit lahtise raamipoldiga oli omaette lõbustus kunagi. Sai täiega sõita.(Eemalt vaadates oli kole küll) Sai niimoodi lausa inimesi kiusatud. Algul sõitsid niisama, hoidsid raami koos. Kui kellegagi kokku said, lasid nimelt väändesse. Ehmatas ära küll.