Jõulumäe etapp tundus selle aastal kuidagi raskem, kui eelmisel aastal. Ratas ei tahtnud kuidagi veereda, kuiv liiv ja sammal oleks nagu imenud rehvi pinnasesse. Eelmine aasta sai sõidetud kitsa cyclo 29" rehviga ja tulemus koha mõttes parem, kui sellel aastal pisut laiema rehviga. Kui 15 km oli lõpuni, siis jõudis kohale, et ei ole kitsa rehvi päev ja päris pildituks ei ole mõtet sõita. Oli mõnus selg sirgeks ajada ja vaadata, kuidas laiemad rehvid liivast läbi veeresid. Sellel astal tundusid jällegi tõusud kergemad. Metsas oli 2 tõusu, mis tuli jala võtta, muidu olid kõik sõidetavad. Kerge üllatusena oli metsas üks paras laskumine nö auk, kuhu mõned ratturid enne mind olid sõitnud, kes ka olid üritanud liivase laskumise kõrvalt kõvemat pinnast otsida
![Smile :)](./images/smilies/icon_smile.gif)
. Õnneks pidurit ei pannud ja veeresin läbi.
Lõpp oli ka äge, korralike tõusudega, eriti see viimane enne finišit. Supp oli ka hea ja lihane, vähemalt esimese poole lõpetajatele. Räägiti, et Kalevipoja lõpu otsa ratturid olevat saanud vääga lahjat leent.
Sellel hooajal veel vähemalt TM 89 km vaja ette võtta, aga SEC-iga võrreldes on TM mõnus vahepala, vaid paari keskmise tõusuga.
Juurikate ja kändude teema ongi iseloomulik maastikule, on ju neid, kellele juurikad ja kännud eriliselt meeldivad. Kahjuks tuleb kukkumisi ette. Samas kõik takistused kõrvaldada oleks liiga suur ettevõtmine ja mida ütleksid selle kohta maaomanikud. Hea, et üldse lastakse erametsades sõtkuda.