Asjatundmatul võib tekkida küsimus, et millest jutt? Teemaks seekord erinevad maanteerehvi tüübid, mis täna aktuaalsed on. Et kohe hakata kõike lahkama ja vaatama, mis värk siis tegelikult on, oleks etteruttav, teen väikese ülevaate möödunud aegadest.
Rattarehvide ajalugu
Kunagi väga ammu, kui rohi oli rohelisem ja iPhone'st ei teadnud keegi veel midagi, kasutati üldse isemoodi "rehve" - mingid rauast rihmad puust velgedel. Jah, ma ei saa ise ka aru, sestap ei lahka seda "leiutist" pikemalt. Seejärel täiskumm, mille vahepeal prooviti ka seest õõnsat kummi. Tundub, et vist ei toiminud neist ükski selliselt, et neid tänapäeval enam kasuta kõlbaks. Ja 1889 tuli Dunlop välja tänapäeval kõige popima lahendusega - õhukummi lahendusega. Et aastaarvud antud juhul ei oma väga tähtsust, siis ei hakka ei ennast, ega teisi nendega üldse vaevama, ehk siis mõne aja pärastu tuli välja uus lahendus - tubular - liimitav kumm pöiale. Väliskumm ja sisekumm on kui üks tervik. Jne jne. Väga midagi revolutsioonilist edasi pole toimunud.
Tänapäev
Nüüd oleme 21 sajandi algul ja kasutajale on valik erinevaid rehvitüüpe - tubelessid, clincherid, tubularid.
Iga tüübi tootja kiidab enda oma ja absoluutset tõde ei olegi. Ja tänapäeval tõesti on seda tõde raske leida, sest tihedas konkurentsis püsides käib tihe arendustöö.
Räägiks siis sellest, mis tänapäeval toimub, mida üks ja teine ja kolmas rehvitüüp endast kujutab, milleks ta hea on ja kus üldse ei soovitaks kasutada jne.
Clincher (inglisepäraselt) - rantmantel
Eesti keeles nimetatakse rantmantelrehviks. Kõige levinum rehvitüüp üldse. Enamus rattaid poest tuleb just selle rehviga, sest seda on kõige odavam toota ja kasutaja ei pea sellega oma pead liigselt vaevama.
Rantmantelrehv on siis see, millele käib sisse eraldi õhukumm - lihtne ja loogiline. Millised siis on selle rehvi eelised? Miks ta nii popp ja "kõigi" poolt eelistatud on?
Odav! Soodsama otsa rehvi saab kätte juba 12-13 euroga. Sellisel juhul on muidugi tegemist rehviga, mille ääre sees on terastraat. Sellist ei soovitaks tegeliult kellelgi osta ja kasutada. Korralikumad, kevlaräärega rehvi hind algab alates 20-est eurost, ülemine ots on julgelt 100+ eurot.
Lihtne kasutada. Peale ja maha käib üldjuhul ilma abitööriistadeta ja on ilusti näppudega tehtav. Vahest harva on vaja paari kummilabidat, sõltuvalt rehvist ja pöiast.
Mugav. Tavaline butüülist sisekumm kaalub ~100g, ei võta tagataskus väga palju ruumi ja kui peakski kodunt kaugel, võõras linnas sisekumm katki minema, leiad igast rattapoest odava raha eest uue. Samuti ei ole seda ka keeruline parandada - lapp peale ja tuld
Kerge. Kergema otsa rehvid kaaluvad juba alla 200g. Sinna paberõhuke 50g sisekumm sisse ja tuld
Piisavalt suur ja taskukohane valik igale maitsele ja asfaltile
Et igal mündil on aga 2 poolt ja serv, siis midagi peab ka negatiivset olema.
Sisekumm on kergem purunema. Et sise ja väliskumm on kas eraldi objekti, siis mõnest takistusest üle sõites on suurem oht läbilöögist tingitud sisekummi purunemiseks. Sisekumm jääb väliskummi ja pöia vahele ja plaks - katki. Nimetaatakse snake-byte'iks. Selliselt purunenud sisekummi pole enam mõtet parandada.
Keskmisel rehvil on suurem veeretakistus kui tubularil (sellest räägime tulevikus, ehk natuke all pool). Seda ennekõike sise ja väliskummi vahelisest hõõrdumisest.
Ei soovita väga madala rõhuga sõita. Ehkki seda tahaks just viletsama tee peale, parema sõidumugavuse saavutamiseks teha.
Suurema, kui tootja soovitusliku rõhu kasutamisel võivad olla kurvad tagajärjed - heal juhul lendab lihtsalt pöia pealt kurvitades või mõnest takistusest üle sõites maha, carbon-clincheri puhul võib aga terve pöiaserva õhku lasta.
Üldjuhul on sise+väliskumm raskemad kui 300g.
Et mina leian plusse ja miinuseid olema võrdselt, soovitan igal juhul seda rehvitüüpi - odav ülal pidada (uus sisekumm maksab ~4 ja väliskumm alates 20 euri.) ja ei pea liigselt mõtlema. Point and shoot!
Tubeless
Tubelessi näol on tegemist sama lahendusega nagu autodel juba ammusest ajast ja ratastel popp viimased 10 aastat. Sellisel juhul ei panda rehvi sisse õhukummi, vaid väliskumm ise on juba nii hermeetiline, et õhk läheb otse sellesse. Endal küll selle lahendusega maanteel kogemused puuduvad, ent mõned sellid siinamil seda kasutanud on. Nende jutust lähtuvalt ja enda loogikat kasutusele võttes loetleks siis üles eelised ja puudused.
Positiivse poole pealt tooks välja järgmised punktid:
TUGEV! Rahvas teab öelda, et naljalt ära pole võimalik lõhkuda, sest väliskumm on piisavalt paks ja selle sees on erinevad tugevust andvad kihid.
Rehvi sisse "süstitav" latekspiim täidab märkamatult ka sõidu ajal sisse tulnud augud. Vahest ikka juhtub, et sõidad üle mõnest traadist või nõelast jne. Paar korda teeb ptsst ja korras, ei pea isegi seisma jääma.
Kui peaks tõepoolest juhtuma, et piim auku ei lapi, siis kannataba sisse panna ka sisekummi. Seda muidugi eeldusel, et sul sisekumm kaasas on
."Sõidumugavus". See tekitab mul praegu küll palju küsimärke, sest tegemist on ikka suhteliselt raske tehnoloogiaga. Kujutan ette, et kiirendamisel võik alla jääda ka rantmantel lahendusele. Aga nemad kiidavad.
Miinustena? Teate, kuna ise sõitnud pole, siis väga laita ka ei taha ja oska, ent siiski:
KAAL! Brrrrr, hirmu ajab nahka, kui mõelda, et rehv kaalub üle 300g, 1 tükk!
Väike valik. Mina tean, et praegu tegeleb sellega Hutchinson. Võibolla keegi veel...
Kui katki läheb ja sisekummi kaasas pole, oled omadega mädas! Eriti võistlustel. Kui tühja tubulariga kannatab ilma olulisi kahjusid kandmata lõpuni veereda, siis nii rantmantli kui tubelessiga ma seda teha ei soovitaks. Esiteks võib lennata rehv pöialt maha mille tagajärjel paned korralikult üle kaela. Teiseks lõhud suure tõenäosusega ära ka pöia.
Kallis! 50-60 euri tüki eest on ikka natuke palju, seda enam, kui oled vaid harrastaja.
Et enamus suuremad ja pädevamad jooksutootjad teevad oma pöiad juba tubeless valmidusega, siis karta on, et varsti tulevad ka rehvitootjad sellega massilisemalt kaasa ja asi haarab enda alla suurema kasutajaskonna. Elame näeme, praegu olen siiski veel skeptiline aga tahan igal juhul kevadel ära proovida.
Paremat pilti ei leidnud, ent põhimõtteliselt läbilõige sama mis rantmantlil
Tubular
Mul hakkab juba ainuüksi sellest nimetusest ila tilkuma...
. Olen selle lahendusega kõige pikemalt teadlikult ja eesmärgipäraselt sõitnud. Tegemist on siis rehvitüübiga, kus sise ja väliskumm on sisuliselt 1 - pikk voolik, mis liimitakse pöiale. Odavama otsa tubularidel on eraldi sisekumm, mis on muust rehvist nö eraldi. Keskmise ja ülemise otsa tubularidel on aga nö sisekumm muus rehviga ühes. See lahendus on kõige populaarsem sportlaste seas ja lihtsalt populaarne "läänes". Ostujõulise tarbija jaoks on sellel rohkem eeliseid kui clincher kummil. Et asi läks ostujõulisuse juurde, siis jah, tegemist on keskmisest kallima lahendusega. Odavama otsa tubular rehv maksab alates 35-40 eurost. On ka odavamaid, ent need on isegi viletsamad kui kõige viletsam rantmantel rehv. Puruneb ta suure tõenäosusega esimese paarisaja kilomeetriga ja ka veeremis ja kaaluomadused jätavad soovida.Miks proffide seas tubular kõige eelistatum on? Torkekindel, kerge ja madal veeretakistus. Need on tulemuse saavutamisel väga olulised punktid. Esimene on oluline, et üldse lõpuni sõita, teiseks kaks aga kohad, mille arvelt olulisi võimsuse numbreid kokku hoida ja kokkuhoitud võimsuse arvelt hoopis kiirust tõsta.
Tubularidest pikemalt räägin mõnes teises postituses. Täna tooks aga välja selle rehvitüübi plussid ja miinused, üldiselt.
Miks siis on see tubular läänes ja proffide seas eelistatud variant?
Torkekindel, torkekindel, torkekindel! See kehtib siis nende rehvide kohta, kus eraldi sisekummi ei ole, vaid kõik on ühtne voolik. Sellise rehviga võib sõita väga madala rõhuga kehval asfaltil ja munakividel.
Talub kõrgemat rõhku kui rantmantel ja tubeless. Trekisõiduks mõeldud kummidesse "pressitakse" sisse lausa 20bari rõhku ja seejuures kaalub rehv alla 200g.Võib tekkida küsimus, et kuidas nii? Noh, nii on, ent profid sellise rehviga üldjuhul üle ühe korra ei sõida.
Kerge. Raskemad tubularid ei kaalu üldiselt rohkem kui 300g. Seejuures on nad aga rantmantlist tugevamad. Võistluskummid kaaluvad aga 200g piires.
Madal veeretakistus. Et väliskumm on ümaram kui rantmantel ja puudub sisekumm, siis testid on näidanud, et veeretakistus sellel rehvil on võimalikeist madalaim. See on saavutusspordis väga oluline ja tihti selgubki võitja vaid mm mängus. Samuti on ju ka niisama treenijal hea tehnikaga nauditav sõita.
Rehvi purunemisel võib ka tühja isendiga edasi sõita, lõhkumata pöida. Ma ei mäleta mis aastal (198X?), ent grupisõidu maailmameister sõitis enda viimased 10km sisuliselt pöia peal. Samuti 2011 aasta Paris-Roubaix'i võitja sõitis pooltühja rehviga.
Suur valik, väga suur valik. Endale meelepärase hinna ja kvaliteediga rehvi peaks leidma endale igaüks.
Rehvirõhu ampluaa on oluliselt suurem kui rantmantlil ja tubelessil. Rehviga, mis kannatab maksimaalset rõhku 15-16bar, võib vabalt sõita ka 5-6 bariga, vastavalt vajadusele. Näiteks kevadistel munakiviklassikutel kasutatakse tihti rõhku 6-7bari.
Spetsiaalse teibiga mugav montaaž.
Tegelikult võikski neid üles lugema jääda...
Raske on miinuseid välja tuua, eriti arvestades, et plusse sai rohkem kui rantmantlil ja tubelessil. Aga siiski, mingil põhjusel eestlane tubulari kardab:
Kallim kui rantmantel. Soodsam rehv maksab alates 35-40 euri. Kallimad aga 200+. Võtab kukalt sügama. Normaalse treeningrehvi eest peaks välja käima 50-60 euri.
Kui puruneb, siis parandamine on sisuliselt välistatud.
Eestis suhteliselt olematu valik v.a. netikauplused - sealt saab kõike!
Tülikas montaaž - liimimine on paras mökerdamine ja korralikult liimitud kumm on ikka viisakalt pöia küljes
.Liimimine eeldab kogemusi ja seetõttu ei ole kodus kõige mõistlikum seda teha.
???
Tegelikult ei oma need miinused väga tähtsust, sest omast kogemusest võin öelda, et tegemist on väga kindlapeale minekuga. Olen ise ühe rehvipaariga sõitnud 1,5a - 3000-4000 km. Kui see rahasse panna, siis ei saa arugi, et oleks rantmantlist kallim.
"Asjatundjad" väidavad aga, et tubulariga ei kannata üldse sõita, sest need lähevad nii kergelt katki ja on muidu jamas. Lubage selle üle naerda
.
Lipp lipi peal, lapp lapi peal - selline on tubular
Kokkuvõtteks
Mida me siis teada saime? Et on olemas kolm kasutatavat rehvitüüpi - rantmantel, tubeless (ehk sisekummita) ja tubular. Igaühel on omad plussid ja miinused. Eesti oludes on sobivaim rantmantel, sest asfalt on ikka väga vilets ja lõhkumisi korralikult. Sellega tegelikult samale pulgale asetaks omast kogemusest lähtuvalt tubulari, tänu selle vastupidavusele. Jällegi, tubelessi kohta ei oska väga midagi kosta, sest valik väike ja ise sõitnud ei ole, ent parandan selle vea esimesel võimalusel. Kindlasti aga on tegemist hea ja perspektiivika lahendusega.
Enda kaks kätt ja jalga lähevad 100% tubularidele. Parim sõidumugavus ja vastupidavus. Korra 1,5 aasta jooksul 100-120 euri välja käia uute papude eest ei ole ka väga palju.
Kui eelistad lollikindlat ja läbiproovitud odavat lahendut siis rantmantel. Vajaduse korral leiad igast rattapoest soliidse valiku ja varukumm ei maksa võileivarahagi.
Tubulari soovitan just sellepärast, et teistel ei ole
. Tasub proovida, et avada ka meie muidu kitsa silmaringiga harrastajaskonna silmad. Mida rohkem kasutajaid, seda enam ehk hakkavad rehvitootjad seda lahendust edasi arendama ja ka hinnad selle tagajärjel kukuvad... ja valik suureneb - tarbija võidab igaljuhul.Kel vähegi võimalik, soovitan aja jooksul endal kõik variandid ära proovida, et siis endale parim lahendus leida.
PS! Et ühes teises keskonnas sain tagasisidet tubelessile ühekülgse, kallutatud ja väheinformatiivse info kajastamise kohta, siis seda ainult ja ainult sellel põhjusel, et ei oma ise kogemust. Kui kellelgi on omapoolseid ülestähendusi selles osas, siis võib julgelt kirja või PS-i teel saata, lisan need postitusse koos "vihje andja" nimega
.
viimati pumpasin õhku u. 3 kuud tagasi. Praegu sama rõhk sees.
