velo.clubbers.ee

Tunnistan ausalt, et ei ole jõuluinimene ja minus on see propaganda tekitanud pigem vastumeelsust, sestap ka täna vähe pikem kirjatükk sai valmis meisterdatud.

Asjatundmatul võib tekkida küsimus, et millest jutt? Teemaks seekord erinevad maanteerehvi tüübid, mis täna aktuaalsed on. Et kohe hakata kõike lahkama ja vaatama, mis värk siis tegelikult on, oleks etteruttav, teen väikese ülevaate möödunud aegadest.

Rattarehvide ajalugu

Kunagi väga ammu, kui rohi oli rohelisem ja iPhone'st ei teadnud keegi veel midagi, kasutati üldse isemoodi "rehve" - mingid rauast rihmad puust velgedel. Jah, ma ei saa ise ka aru, sestap ei lahka seda "leiutist" pikemalt. Seejärel täiskumm, mille vahepeal prooviti ka seest õõnsat kummi. Tundub, et vist ei toiminud neist ükski selliselt, et neid tänapäeval enam kasuta kõlbaks. Ja 1889 tuli Dunlop välja tänapäeval kõige popima lahendusega - õhukummi lahendusega. Et aastaarvud antud juhul ei oma väga tähtsust, siis ei hakka ei ennast, ega teisi nendega üldse vaevama, ehk siis mõne aja pärastu tuli välja uus lahendus - tubular - liimitav kumm pöiale. Väliskumm ja sisekumm on kui üks tervik. Jne jne. Väga midagi revolutsioonilist edasi pole toimunud.

Tänapäev

Nüüd oleme 21 sajandi algul ja kasutajale on valik erinevaid rehvitüüpe - tubelessid, clincherid, tubularid.
Iga tüübi tootja kiidab enda oma ja absoluutset tõde ei olegi. Ja tänapäeval tõesti on seda tõde raske leida, sest tihedas konkurentsis püsides käib tihe arendustöö.
Räägiks siis sellest, mis tänapäeval toimub, mida üks ja teine ja kolmas rehvitüüp endast kujutab, milleks ta hea on ja kus üldse ei soovitaks kasutada jne.

Clincher (inglisepäraselt) - rantmantel

Eesti keeles nimetatakse rantmantelrehviks. Kõige levinum rehvitüüp üldse. Enamus rattaid poest tuleb just selle rehviga, sest seda on kõige odavam toota ja kasutaja ei pea sellega oma pead liigselt vaevama.
Rantmantelrehv on siis see, millele käib sisse eraldi õhukumm - lihtne ja loogiline. Millised siis on selle rehvi eelised? Miks ta nii popp ja "kõigi" poolt eelistatud on?

Odav! Soodsama otsa rehvi saab kätte juba 12-13 euroga. Sellisel juhul on muidugi tegemist rehviga, mille ääre sees on terastraat. Sellist ei soovitaks tegeliult kellelgi osta ja kasutada. Korralikumad, kevlaräärega rehvi hind algab alates 20-est eurost, ülemine ots on julgelt 100+ eurot.
Lihtne kasutada. Peale ja maha käib üldjuhul ilma abitööriistadeta ja on ilusti näppudega tehtav. Vahest harva on vaja paari kummilabidat, sõltuvalt rehvist ja pöiast.
Mugav. Tavaline butüülist sisekumm kaalub ~100g, ei võta tagataskus väga palju ruumi ja kui peakski kodunt kaugel, võõras linnas sisekumm katki minema, leiad igast rattapoest odava raha eest uue. Samuti ei ole seda ka keeruline parandada - lapp peale ja tuld
Kerge. Kergema otsa rehvid kaaluvad juba alla 200g. Sinna paberõhuke 50g sisekumm sisse ja tuld
Piisavalt suur ja taskukohane valik igale maitsele ja asfaltile
Et igal mündil on aga 2 poolt ja serv, siis midagi peab ka negatiivset olema.
Sisekumm on kergem purunema. Et sise ja väliskumm on kas eraldi objekti, siis mõnest takistusest üle sõites on suurem oht läbilöögist tingitud sisekummi purunemiseks. Sisekumm jääb väliskummi ja pöia vahele ja plaks - katki. Nimetaatakse snake-byte'iks. Selliselt purunenud sisekummi pole enam mõtet parandada.
Keskmisel rehvil on suurem veeretakistus kui tubularil (sellest räägime tulevikus, ehk natuke all pool). Seda ennekõike sise ja väliskummi vahelisest hõõrdumisest.
Ei soovita väga madala rõhuga sõita. Ehkki seda tahaks just viletsama tee peale, parema sõidumugavuse saavutamiseks teha.
Suurema, kui tootja soovitusliku rõhu kasutamisel võivad olla kurvad tagajärjed - heal juhul lendab lihtsalt pöia pealt kurvitades või mõnest takistusest üle sõites maha, carbon-clincheri puhul võib aga terve pöiaserva õhku lasta.
Üldjuhul on sise+väliskumm raskemad kui 300g.

Et mina leian plusse ja miinuseid olema võrdselt, soovitan igal juhul seda rehvitüüpi - odav ülal pidada (uus sisekumm maksab ~4 ja väliskumm alates 20 euri.) ja ei pea liigselt mõtlema. Point and shoot!




Tubeless

Tubelessi näol on tegemist sama lahendusega nagu autodel juba ammusest ajast ja ratastel popp viimased 10 aastat. Sellisel juhul ei panda rehvi sisse õhukummi, vaid väliskumm ise on juba nii hermeetiline, et õhk läheb otse sellesse. Endal küll selle lahendusega maanteel kogemused puuduvad, ent mõned sellid siinamil seda kasutanud on. Nende jutust lähtuvalt ja enda loogikat kasutusele võttes loetleks siis üles eelised ja puudused.
Positiivse poole pealt tooks välja järgmised punktid:
TUGEV! Rahvas teab öelda, et naljalt ära pole võimalik lõhkuda, sest väliskumm on piisavalt paks ja selle sees on erinevad tugevust andvad kihid.
Rehvi sisse "süstitav" latekspiim täidab märkamatult ka sõidu ajal sisse tulnud augud. Vahest ikka juhtub, et sõidad üle mõnest traadist või nõelast jne. Paar korda teeb ptsst ja korras, ei pea isegi seisma jääma.
Kui peaks tõepoolest juhtuma, et piim auku ei lapi, siis kannataba sisse panna ka sisekummi. Seda muidugi eeldusel, et sul sisekumm kaasas on .
"Sõidumugavus". See tekitab mul praegu küll palju küsimärke, sest tegemist on ikka suhteliselt raske tehnoloogiaga. Kujutan ette, et kiirendamisel võik alla jääda ka rantmantel lahendusele. Aga nemad kiidavad.
Miinustena? Teate, kuna ise sõitnud pole, siis väga laita ka ei taha ja oska, ent siiski:
KAAL! Brrrrr, hirmu ajab nahka, kui mõelda, et rehv kaalub üle 300g, 1 tükk!
Väike valik. Mina tean, et praegu tegeleb sellega Hutchinson. Võibolla keegi veel...
Kui katki läheb ja sisekummi kaasas pole, oled omadega mädas! Eriti võistlustel. Kui tühja tubulariga kannatab ilma olulisi kahjusid kandmata lõpuni veereda, siis nii rantmantli kui tubelessiga ma seda teha ei soovitaks. Esiteks võib lennata rehv pöialt maha mille tagajärjel paned korralikult üle kaela. Teiseks lõhud suure tõenäosusega ära ka pöia.
Kallis! 50-60 euri tüki eest on ikka natuke palju, seda enam, kui oled vaid harrastaja.
Et enamus suuremad ja pädevamad jooksutootjad teevad oma pöiad juba tubeless valmidusega, siis karta on, et varsti tulevad ka rehvitootjad sellega massilisemalt kaasa ja asi haarab enda alla suurema kasutajaskonna. Elame näeme, praegu olen siiski veel skeptiline aga tahan igal juhul kevadel ära proovida.


Paremat pilti ei leidnud, ent põhimõtteliselt läbilõige sama mis rantmantlil


Tubular

Mul hakkab juba ainuüksi sellest nimetusest ila tilkuma... . Olen selle lahendusega kõige pikemalt teadlikult ja eesmärgipäraselt sõitnud. Tegemist on siis rehvitüübiga, kus sise ja väliskumm on sisuliselt 1 - pikk voolik, mis liimitakse pöiale. Odavama otsa tubularidel on eraldi sisekumm, mis on muust rehvist nö eraldi. Keskmise ja ülemise otsa tubularidel on aga nö sisekumm muus rehviga ühes. See lahendus on kõige populaarsem sportlaste seas ja lihtsalt populaarne "läänes". Ostujõulise tarbija jaoks on sellel rohkem eeliseid kui clincher kummil. Et asi läks ostujõulisuse juurde, siis jah, tegemist on keskmisest kallima lahendusega. Odavama otsa tubular rehv maksab alates 35-40 eurost. On ka odavamaid, ent need on isegi viletsamad kui kõige viletsam rantmantel rehv. Puruneb ta suure tõenäosusega esimese paarisaja kilomeetriga ja ka veeremis ja kaaluomadused jätavad soovida.
Miks proffide seas tubular kõige eelistatum on? Torkekindel, kerge ja madal veeretakistus. Need on tulemuse saavutamisel väga olulised punktid. Esimene on oluline, et üldse lõpuni sõita, teiseks kaks aga kohad, mille arvelt olulisi võimsuse numbreid kokku hoida ja kokkuhoitud võimsuse arvelt hoopis kiirust tõsta.
Tubularidest pikemalt räägin mõnes teises postituses. Täna tooks aga välja selle rehvitüübi plussid ja miinused, üldiselt.
Miks siis on see tubular läänes ja proffide seas eelistatud variant?
Torkekindel, torkekindel, torkekindel! See kehtib siis nende rehvide kohta, kus eraldi sisekummi ei ole, vaid kõik on ühtne voolik. Sellise rehviga võib sõita väga madala rõhuga kehval asfaltil ja munakividel.
Talub kõrgemat rõhku kui rantmantel ja tubeless. Trekisõiduks mõeldud kummidesse "pressitakse" sisse lausa 20bari rõhku ja seejuures kaalub rehv alla 200g.Võib tekkida küsimus, et kuidas nii? Noh, nii on, ent profid sellise rehviga üldjuhul üle ühe korra ei sõida.
Kerge. Raskemad tubularid ei kaalu üldiselt rohkem kui 300g. Seejuures on nad aga rantmantlist tugevamad. Võistluskummid kaaluvad aga 200g piires.
Madal veeretakistus. Et väliskumm on ümaram kui rantmantel ja puudub sisekumm, siis testid on näidanud, et veeretakistus sellel rehvil on võimalikeist madalaim. See on saavutusspordis väga oluline ja tihti selgubki võitja vaid mm mängus. Samuti on ju ka niisama treenijal hea tehnikaga nauditav sõita.
Rehvi purunemisel võib ka tühja isendiga edasi sõita, lõhkumata pöida. Ma ei mäleta mis aastal (198X?), ent grupisõidu maailmameister sõitis enda viimased 10km sisuliselt pöia peal. Samuti 2011 aasta Paris-Roubaix'i võitja sõitis pooltühja rehviga.
Suur valik, väga suur valik. Endale meelepärase hinna ja kvaliteediga rehvi peaks leidma endale igaüks.
Rehvirõhu ampluaa on oluliselt suurem kui rantmantlil ja tubelessil. Rehviga, mis kannatab maksimaalset rõhku 15-16bar, võib vabalt sõita ka 5-6 bariga, vastavalt vajadusele. Näiteks kevadistel munakiviklassikutel kasutatakse tihti rõhku 6-7bari.
Spetsiaalse teibiga mugav montaaž.
Tegelikult võikski neid üles lugema jääda...
Raske on miinuseid välja tuua, eriti arvestades, et plusse sai rohkem kui rantmantlil ja tubelessil. Aga siiski, mingil põhjusel eestlane tubulari kardab:
Kallim kui rantmantel. Soodsam rehv maksab alates 35-40 euri. Kallimad aga 200+. Võtab kukalt sügama. Normaalse treeningrehvi eest peaks välja käima 50-60 euri.
Kui puruneb, siis parandamine on sisuliselt välistatud.
Eestis suhteliselt olematu valik v.a. netikauplused - sealt saab kõike!
Tülikas montaaž - liimimine on paras mökerdamine ja korralikult liimitud kumm on ikka viisakalt pöia küljes .
Liimimine eeldab kogemusi ja seetõttu ei ole kodus kõige mõistlikum seda teha.
???
Tegelikult ei oma need miinused väga tähtsust, sest omast kogemusest võin öelda, et tegemist on väga kindlapeale minekuga. Olen ise ühe rehvipaariga sõitnud 1,5a - 3000-4000 km. Kui see rahasse panna, siis ei saa arugi, et oleks rantmantlist kallim.
"Asjatundjad" väidavad aga, et tubulariga ei kannata üldse sõita, sest need lähevad nii kergelt katki ja on muidu jamas. Lubage selle üle naerda .


Lipp lipi peal, lapp lapi peal - selline on tubular


Kokkuvõtteks

Mida me siis teada saime? Et on olemas kolm kasutatavat rehvitüüpi - rantmantel, tubeless (ehk sisekummita) ja tubular. Igaühel on omad plussid ja miinused. Eesti oludes on sobivaim rantmantel, sest asfalt on ikka väga vilets ja lõhkumisi korralikult. Sellega tegelikult samale pulgale asetaks omast kogemusest lähtuvalt tubulari, tänu selle vastupidavusele. Jällegi, tubelessi kohta ei oska väga midagi kosta, sest valik väike ja ise sõitnud ei ole, ent parandan selle vea esimesel võimalusel. Kindlasti aga on tegemist hea ja perspektiivika lahendusega.

Enda kaks kätt ja jalga lähevad 100% tubularidele. Parim sõidumugavus ja vastupidavus. Korra 1,5 aasta jooksul 100-120 euri välja käia uute papude eest ei ole ka väga palju.
Kui eelistad lollikindlat ja läbiproovitud odavat lahendut siis rantmantel. Vajaduse korral leiad igast rattapoest soliidse valiku ja varukumm ei maksa võileivarahagi.
Tubulari soovitan just sellepärast, et teistel ei ole . Tasub proovida, et avada ka meie muidu kitsa silmaringiga harrastajaskonna silmad. Mida rohkem kasutajaid, seda enam ehk hakkavad rehvitootjad seda lahendust edasi arendama ja ka hinnad selle tagajärjel kukuvad... ja valik suureneb - tarbija võidab igaljuhul.

Kel vähegi võimalik, soovitan aja jooksul endal kõik variandid ära proovida, et siis endale parim lahendus leida.

PS! Et ühes teises keskonnas sain tagasisidet tubelessile ühekülgse, kallutatud ja väheinformatiivse info kajastamise kohta, siis seda ainult ja ainult sellel põhjusel, et ei oma ise kogemust. Kui kellelgi on omapoolseid ülestähendusi selles osas, siis võib julgelt kirja või PS-i teel saata, lisan need postitusse koos "vihje andja" nimega .

Lisaksin road tubeless kummide kaalu kohta, et 300g+ on pisike liialdus

Bontrager R3 TLR 265g
Hutchinson Atom 270g
Hutchinson Fusion 3 290g

Piim muidugi läheb sinna juurde.

Endal veel sõidukogemus tubeless rehvidega puudub, kuid järgmisel aastal on plaan treeningukilomeetreid koguda komboga Bontrager Race Light TLR 23mm + R3 TLR kumm. Lai pöid kombineeritud madalama rõhuga peaks tagama mugava ja pehme sõidu.

värv kirjutas:Lisaksin road tubeless kummide kaalu kohta, et 300g+ on pisike liialdus
Bontrager R3 TLR 265g
Hutchinson Atom 270g
Hutchinson Fusion 3 290g...

Oled sa mõne oma käega üle kaalunud? Mina olen - nt esimese põlvkonna tubeless Fusion2 kaalus üle 300g. Iseenesest see mind ei sega(nud). Nii nagu iga kummi puhul ei vaata ma ka tubelessi osas kõige kergemaid (nt Hutc Atom) kuivõrd soovin parimat balanssi toimimise ja vastupidavuse osas (sh arvestades ka enda kaalu jne).
Mis puudutab Bontrageri, siis väidavad ka suts kõrgemat kaalu - R3 270g ja R2 305g.
Alati saab kaaluteemasid tsekata ka kaaluviinide lehelt (seal ka nt Hutc Fusion3 raskem kui lubatud)

Tõsi, ise kaalunud veel ei ole. Bontrageri arvustust olen lugenud ja sealt ei loe kuskilt välja, et tegemist reaalsete kaaludega. 23mm ja 25mm oleks nagu sama kaaluga, võib-olla arvustaja ümardas hoopis. Eks kevadel panen kaalule ja saan ise veenduda.

Kristjan, üks kont veel järada - TUBULAR CLINCHER.

TUFO'l on olemas terve seeria antud nähtust.

Isiklik kogemus paari hooaja osas olemas C Giro Twix variandiga ning ei saa kurta. Päris huvitav kogemus sõita tubular kummiga (a la 12 bar) clincher pöial. Kasutasin seda varianti ainult TT ja Tri sõitudel.

Plussiks siis aero, kõrge rõhk (siledal asfaldil veereb hullu) ja võimalik ka panna törts piima sisse, et miniauke lapiks. Lisaks siis üldine võimalus kogeda tubular elamust clincher pöiaga - sh jääb ära liimimise seiklus.
Miinuseks hind ja C Giro Twix puhul ka kaal. Kaalu osas on TUFO'l ka paremaid variante, kuid ma nendega ei riskiks.

MaTi, mul kevadel plaanis suuremat sorti test erinevate jooksudega... Kindlasti tahan siis saada ka sinu Dalkia'sid, millel need Tub-clinid peal on . Peale seda saan siis täiendada ja üle vaadata.

Noh, päris nii must ja valge see rattakummi maailm siiski ei ole.
Tubular eeliseks on eelkõige see, et rehv on ümaram ja sellest tulenevalt on kurvis pidamist natuke rohkem ning subjektiivsete hinnangute kohaselt ka sõidutunnetus natuke mugavam. Teine eelis mis märkimist väärib on laiem kasutatav rehvirõhkuvahemik.

Kaal - kaaluvahet hea clincheri (+butüül/lateks õhukumm) ja tubulari vahel praktiliselt enam ei ole.
Siin võib muidugi mängu tuua ka jooksude kaalu ja jooksu ehituse iseärasused aga pakun, et paari aasta pärast on vahe marginaalne.
Continental GP Attack & GP Force Clincher Folding Tire Set 2013
approx. 175 gram (GP Attack)
approx. 195 gram (GP Force)
Michelin Tube AirComp A1 Latex approx. 70 gram
Continental Race 28 Supersonic Tube approx. 50 gram

Continental Attack Comp & Force Comp Tubular Tire Set
approx. 240 gram (Attack Comp)
approx. 260 gram (Force Comp)

Continental Competition Tubular Tire 28"
approx. 260 gram (28" x 22mm)

Veeretakistus - clincher on juba kiirem, paari aasta perspektiivis jõuab see ilmselt ka odavamte kummideni.
http://www.bikeradar.com/gear/article/b ... ths-29245/
http://www.bikeradar.com/road/news/arti ... nce-34432/

Tubulare saab siiski parandada - küsige vaid mõnelt vanemalt rattatreenerilt/sõitjalt, ilmselt nad on kõik parandanud vene tubulare vähemalt kolmekohalise arvu.

Clincher - vastupidav ja nii treenimiseks kui ka võistlemiseks sobiv mantlipaar (2tk) maksab 90 eurot. Näiteks:
http://www.bike24.com/1.php?content=8;n ... ;orderby=3
Kes on kaval, leiab üles 2012 ja varasemate aastate mudeli ja saab paari kätte alla 50 euro.
Milline mantel maksab 100 eurot ja seda ka reaaselt väärt on, sellist mina ei tea.
BTW. Nendel välja toodud Continentali clincheritel on 330TPI(!) karkass. Enda kogemusest, sain sõita üle 5000km kerge 60g butüülõhukummiga. Null probleemi. Tagumise sõitsin lõpuks küll pudelipõhja peal ribadeks aga see ei ole standartne olukord.

Juhin tähelepanu sellele, et tihti kestavad odavad rantmantlid vähem kui kallimad variandid, nii et viimast senti pole siin mõtet taga ajada.

Kui me räägime võistluskummidest, siis tuleb esiotsa meeste jaoks mängu ka aerodünaamika aspekt, seda eriti pikkadel distantsidel. Zipp väidab, et puhtalt aerodünaamika seisukohalt on clincher kummid täna nende uuema põlvkonna jooksude peal märgatavalt kiiremad kui tubularid. Näiteks nende viimane ketasjooks Super 9 on 27.5mm lai, carbon clincher ning väidetavalt nende tänaseni kiireim jooks.

Nõukaaja tubular ja kaasaja tubular on nagu siga ja kägu. Tänapäeval on tubularile õhku pidav sisemine kiht välimiste kihtidega ühes tükism mistõttu parandada pole midagi. Odavamatel on jah eraldi sisekumm sees, mida viitsimise korral lappida võib, vaevalt seda aga keegi tänapäeval teha viitsib ja töökojas küsitaks selle eest hinda, mis ei ole lihtsalt mõistlik.

Tubulari ja clincheri võrdlus - eks ta paljuski ole usu ja rahakotiküsimus. Meil ei jõua see massidesse enne, kui sellest rääkima pole hakatud, laiemalt. Kaupmees ei taha seda riski enda peale võtta, temal on odavam endiselt rantmantlit müüa. Foorumi-harrastajarahvas on jagunenud kahte leeri - rantmantli näiline mugavust hindavad velosõbrad ja rahakoti sisu pärast muretsejad. Eks ta meil jääb veel pikka aega väikese "kiiksuga" seltskonna pärusmaaks.

Tubularist plaanin hiljem pikema jutu teha... Siis saab edasi arutada .

Tubular ei jõua kunagi massidesse, vähemalt liimitavalt kujul. Tema näiline populaarsus internetis tuleb pigem teatud seltskonna edevusest kui reaalsest vajadusest või mõistlikust valikust. Mõned üksikud erandid üldpildis suurt midagi ei muuda.

Siin peab toimuma mingi tehnoloogiline edasiminek, nagu see Tufo lahendus, mis oleks nii kummi kui jooksutootjatele ilma patenditasudeta kättesaadav. Teine ja paljuski kohalik probleem on see, et meil müüakse enamasti täiskomplektseid rattaid. Mingi X soovi rahuldamiseks tuuakse nurga tagant välja korralik hinnakirves või jookseb müüja aju lihtsalt errorisse. Ehk siis uut ratast pole eriti võimalik tubular jooksudega osta.

Hooaja alguses läksin üle clincherilt tubularile. Paar tähelepanekut sellega seoses:

viimati pumpasin õhku u. 3 kuud tagasi. Praegu sama rõhk sees.

liimlindiga paigaldus on lihtne. Sain hakkama esimesel katsel. Ka purunenud rehvi mahavõtmine on mugav sest liimlint jääb rehvi, mitte pöia külge. Pole mingit mökerdamist ega pöia kraapimist liimijääkidest mida algul kartsin.

veerevus ja vibrasummutus parem.


Kasutusel on Tufo Hi-Composite carbon, piimatilk ka sees.

Ärge nüüd nii elevusse ka sattuge oma tubularidest. Esiteks Kristjanile - Sina puutusid oma käega ilmselt nõuka ajal vaid 6 rublast kummi. Olid olemas ka vene siidikummid (Štšjolkovaja), rääkimata lääne kummidest. Ja need asjad olid sama head kui tänased edetabelis keskpaigast ülespoole paiknevad isendid. Ja rõhku kannatasid nad samuti 12.
Kes ütles, et 3 kuud pole pumbanud. Õhu rõhk kummi sees sõltub ventiili pidavusest ja kummi venimisest. Ei usu, et ühe hinnaklassi tubular ja clincher hullult erinevalt venivad. Samuti ei usu, et 8+ atmosfääri püsib sees kolm kuud!
Nüüd müügitehnikast. Mavic väidab ju labaselt, et tema jooksule käib vaid tema kumm. Blablablaa.
Ja jumala õige tähelepanek - seltskond ise kiidab edasi. Vaadake kasvõi seda teemat siin - 10-st kommentaarist ilmselt 8 kiidavad tubulari, poest tuuakse ometi oluliselt teisipidi tulemusega kumme.

Antud teemat on klikitud ~1000 korral. Spekuleerin, et läbi on kogu teema lugenud heal juhul 15% (150 tegelast). Nendest, ka kõige optimistlikumalt ei julge ma pakkuda rohkem kui et maanteed sõidab üle poole ( äkki tuleb 80?). Ja nendest 5% sõidab heal juhul tubularidega. Ja nendest omakorda vaid 2 on tubulari kiitnud.
Palju eesti harrastajaskonnast üldse tubularidega sõidab? Loogiline, et poest lähevad välja hoopis teised tooted aga samade müügiargumentidega. Korraliku tubulari peab eesti jaekauplustest tikutulega taga otsima, enamus tellitakse ikkagi netist ja siis ka pigem "soodsamad" tükid (50-60 euri). 60 euri eest saad aga väga pädeva rantmantli...

Kahe arvamuse põhjal hakata tegema põhjapanevaid järeldusi on muidgui selge ülepanek.

Andres, ma tubulari kiidulauluga selles alafoorumis ei ole veel alustanud. Ma ei hoiata ette ka, ent kui teemat näed, hoia heaga toolist või seinast kinni... suuremat sorti valimatuks "lahmimiseks" läheb .

KristjanS kirjutas: Korraliku tubulari peab eesti jaekauplustest tikutulega taga otsima, enamus tellitakse ikkagi netist ja siis ka pigem "soodsamad" tükid (50-60 euri). 60 euri eest saad aga väga pädeva rantmantli...

Nii Veloflex Carbon kui ka Roubaix maksavad 59,90.-

Olen sõitnud 3 hooaega tubelessiga (Hutchinson Fusion). Rehvide massi pole mõõtnud, ma pole seda oluliseks pidanud, sest 95% maanteerattal veedetud ajast teen trenni ja seal on teised prioriteedid. Võistlustel olen pannud alla sisekummiga ja clincheri. Aga tubelessist. Minu jaoks on peamine pluss see, et saab sõita kartmata kuulda häält psstpssstpssst! No on torke ja löögikindlad. Rehvi sein ise on paks, pluss veel kui lateksipiim ka sees. Rehvi vaadates on sellel lõikeid, torkeid jne aga näe õhku peab. Samas kui läheb tee peal, siis on paha. Tavaliselt on mul sisekumm kaasas aga kuna tubeless läheb pöia peale üliraskelt, eriti kui veel sisekumm ka peab ära mahtuma, siis korra olen teele jäänud. Tubeless siiski läks katki ja no ei saanud pärast enam koos sisekummiga peale kui pidin heebliga aitama ja juhtus see, mis juhtuma pidi - lõhkusin heebliga sisekummi ja seal ma siis olin.

Sõidumugavuse ja veerekiiruse kohta väga head võrdlust ei oma. Kaalu tõttu ma võistlustel valiks midagi muud, kuid Hutchinsoni ATOM'it ma samas pole proovida saanud, see peaks olema kergem variant. Minu jaoks on Fusion ideaalne trennirehv - sõida ja ära mölise rehv.

rainerhq kirjutas:

KristjanS kirjutas: Korraliku tubulari peab eesti jaekauplustest tikutulega taga otsima, enamus tellitakse ikkagi netist ja siis ka pigem "soodsamad" tükid (50-60 euri). 60 euri eest saad aga väga pädeva rantmantli...

Nii Veloflex Carbon kui ka Roubaix maksavad 59,90.-

Need hinnad on siiski talvine soodushind. Talviste hindade järgi midagi järeldada ja paika panna on muidugi asjatundmatu. Mõlemi rehvi normaalhind netipoodides on siiski 90+ eurot!

Vale vastus. Hind on selline aastaringselt. Olen neid pikalt kiibitsenud.
http://www.bike-palast.com/en/Racebike/ ... ubulars/3/

rainerhq kirjutas:Vale vastus. Hind on selline aastaringselt. Olen neid pikalt kiibitsenud.
http://www.bike-palast.com/en/Racebike/ ... ubulars/3/

+ €12 transa

Fakt on see, et tubularid kipuvad olema kallimad, kas otseselt või kaudselt. Kaudselt siis tänu nende limiteeritud/kehvemale kättesaadavusele siin ja kohe.

No ja tuleb siis kokku 90.-?
Otsid veel paar tubi sõpra ja jagad kulud.
Kristjani viidatud 90.- oli ka netipoe hind, nii et pane sinna ka transa otsa.

Schwalbe tavaline (clincher) 23C*700 Ultremo ZX hämmastas oma kodulehel järgmise viitega: Maximum load (kg): 70! Sellist asja pole ma varem näinud ja ilmselt ei räägiks sel teemal, kuid eile tellisin endale ühe sellise ja hiljem hakkasin asja uurima. Kas Schwalbe kummiarenduslaboris töötavad 60-70 kg kaaluvad teadlased või ei saa seda 70kg juttu tõsiselt võtta? Igatahes üsna üllatuslik algus...

maxspeed kirjutas:Schwalbe tavaline (clincher) 23C*700 Ultremo ZX hämmastas oma kodulehel järgmise viitega: Maximum load (kg): 70! Sellist asja pole ma varem näinud ja ilmselt ei räägiks sel teemal, kuid eile tellisin endale ühe sellise ja hiljem hakkasin asja uurima. Kas Schwalbe kummiarenduslaboris töötavad 60-70 kg kaaluvad teadlased või ei saa seda 70kg juttu tõsiselt võtta? Igatahes üsna üllatuslik algus...

See peaks tähendama seda, et selle rehviga saaab sõita 15-20kg kaaluv sõitja? Sest igasuguste ebatasadustest tekkinud löögiraskusjõud on ju koheselt mitmekordne... Ma arvan, et seee on mingi eksitus ikka.

KristjanS kirjutas: ... löögiraskusjõud...

Nüüd ajate silmad suureks, aga raamide ja jooksude puhul on kaalupiirangud ju vana lugu.
Pigem on see Schwalbepoolne enda p***e kaitsmine õhukese ja hea lippega kummi "väärkasutamise" vastu.
Et peaks vastu enam-vähem kindla peale 70 kilose ässa "löögirakusjõu".
Kuidagi peab ju tootja end dumbuserite, tarbijakaitse ja kohtuskäimise eest kaitsma.

62-kilostele mägironijatele ju hea sajaga, sõna otseses mõttes, mööda serpentiini alla lipata.

maxspeed kirjutas:Schwalbe tavaline (clincher) 23C*700 Ultremo ZX hämmastas oma kodulehel järgmise viitega: Maximum load (kg): 70! Sellist asja pole ma varem näinud ja ilmselt ei räägiks sel teemal, kuid eile tellisin endale ühe sellise ja hiljem hakkasin asja uurima. Kas Schwalbe kummiarenduslaboris töötavad 60-70 kg kaaluvad teadlased või ei saa seda 70kg juttu tõsiselt võtta? Igatahes üsna üllatuslik algus...

Jalgrattal juhtumisi 2 ratast all, seega raskus jaguneb 2 telje peale. Seega, kui rehvile on soovituslik piirang 70 kg (s.t telje kohta), tähendab see, et ca 100 kg (või isegi raskem) mees võib vabalt selga istuda (tuleb arvestada ka rattaraami jm jubinate massiga ja jalgratta kaalujaotusega, mis on võidukal umbes 40% ees, 60% taga). Kergemate velgede korral tuleneb täismassi piirang aga juba velgedest endist (näit Zipp 202 korral max 113 kg).

Schwalbe muideks annab näit oma rehvide soovituslikud rõhud arvestatuna keskmise jalgratturi kehakaaluga, milleks nad on valinud 75 kg.

Bontrageri TLR süsteemist veel üks ülevaade.Seekord toodud ka kummide reaalsed kaalud – R3 TLR 23mm 260g ja 25mm 270g.
http://www.bikerumor.com/2013/03/08/jus ... ad-system/

Tr11 kirjutas:

maxspeed kirjutas:Schwalbe tavaline (clincher) 23C*700 Ultremo ZX hämmastas oma kodulehel järgmise viitega: Maximum load (kg): 70! Sellist asja pole ma varem näinud ja ilmselt ei räägiks sel teemal, kuid eile tellisin endale ühe sellise ja hiljem hakkasin asja uurima. Kas Schwalbe kummiarenduslaboris töötavad 60-70 kg kaaluvad teadlased või ei saa seda 70kg juttu tõsiselt võtta? Igatahes üsna üllatuslik algus...

Jalgrattal juhtumisi 2 ratast all, seega raskus jaguneb 2 telje peale. Seega, kui rehvile on soovituslik piirang 70 kg (s.t telje kohta), tähendab see, et ca 100 kg (või isegi raskem) mees võib vabalt selga istuda (tuleb arvestada ka rattaraami jm jubinate massiga ja jalgratta kaalujaotusega, mis on võidukal umbes 40% ees, 60% taga). Kergemate velgede korral tuleneb täismassi piirang aga juba velgedest endist (näit Zipp 202 korral max 113 kg).

Schwalbe muideks annab näit oma rehvide soovituslikud rõhud arvestatuna keskmise jalgratturi kehakaaluga, milleks nad on valinud 75 kg.

Ja kui kolm ratast alla panna, siis võib peale istuda lausa 210kg kaaluv inimene?
Äkki peaks siit ratta kaalu ka maha lahutama? ja siis pudelid ja riided?

Kummitootjad kaalu piirangut seades ei eelda ostjalt matemaatika kasutamist vaid ütlevad kohe ise välja sõitja kaalu. Sama teevad ka jooksude ja rataste tootjad. Tegemist on ikkagi sõitja kaaluga.

Tegemist nagu ikka on selle kaaluga, millele nad annavad "garantii". Tegelikkuses tehakse igasugu asju ja ei juhtu midagi aga kui juhtub, siis tead, et oled ise süüdi.

raamimurdja kirjutas:

Tr11 kirjutas:

maxspeed kirjutas:Schwalbe tavaline (clincher) 23C*700 Ultremo ZX hämmastas oma kodulehel järgmise viitega: Maximum load (kg): 70! Sellist asja pole ma varem näinud ja ilmselt ei räägiks sel teemal, kuid eile tellisin endale ühe sellise ja hiljem hakkasin asja uurima. Kas Schwalbe kummiarenduslaboris töötavad 60-70 kg kaaluvad teadlased või ei saa seda 70kg juttu tõsiselt võtta? Igatahes üsna üllatuslik algus...

Jalgrattal juhtumisi 2 ratast all, seega raskus jaguneb 2 telje peale. Seega, kui rehvile on soovituslik piirang 70 kg (s.t telje kohta), tähendab see, et ca 100 kg (või isegi raskem) mees võib vabalt selga istuda (tuleb arvestada ka rattaraami jm jubinate massiga ja jalgratta kaalujaotusega, mis on võidukal umbes 40% ees, 60% taga). Kergemate velgede korral tuleneb täismassi piirang aga juba velgedest endist (näit Zipp 202 korral max 113 kg).

Schwalbe muideks annab näit oma rehvide soovituslikud rõhud arvestatuna keskmise jalgratturi kehakaaluga, milleks nad on valinud 75 kg.

Ja kui kolm ratast alla panna, siis võib peale istuda lausa 210kg kaaluv inimene?
Äkki peaks siit ratta kaalu ka maha lahutama? ja siis pudelid ja riided?

Kummitootjad kaalu piirangut seades ei eelda ostjalt matemaatika kasutamist vaid ütlevad kohe ise välja sõitja kaalu. Sama teevad ka jooksude ja rataste tootjad. Tegemist on ikkagi sõitja kaaluga.

Tegemist nagu ikka on selle kaaluga, millele nad annavad "garantii". Tegelikkuses tehakse igasugu asju ja ei juhtu midagi aga kui juhtub, siis tead, et oled ise süüdi.

Schwalbe rehvidest rääkides ei ole kindlasti tegu sõitja kaaluga, vaid "load" tähendab rehvile max lubatud rehvirõhu juures konkreetse telje kaudu avalduvat max lubatud koormust. Tsiteerin Schwalbe kataloogi: LOAD="Maximum Load (per tire at max. pressure)".

Schwalbe määrab katseliselt rehvi max load väärtuse, kui staatilise koormuse, mis põhjustab max lubatud rõhuga täispumbatud rehvi deformatsiooni 20% ulatuses (s.t. rehvi vajumine 20% võrreldes koormuseta olekuga).

Seega, oletades, et jalgratta mass on 10 kg, sõitja mass 90 kg ja jalgratta kaalujaotus 40:60, siis saame, et esimesele rattale avaldub staatiline koormus 40 kg ja tagumisele 60 kg. Kui selle tagumise ratta all olevale Schwalbe rehvile on lubatud max load 70 kg, siis isegi, kui rehvi kasutada maksimaalselt suurima lubatud rehvirõhu juures, jääb koormus alla Schwalbe lubatud max piiri ja kõik on tootja poolt antud normidele vastav. Loomulikult võiks arvesse võtta, et kiirendades või näiteks püsti mäkke sõites avaldub rehvidele küllaltki suur täiendav koormus ja muutub ka ratta kaalujaotus.

Üldiselt, kui inimene just ei kaalu kõvasti üle 100 kilo või ei kavatse jalgratast kasutada raskete pakkide veoks, siis pole mõtet selle Max Load näitajaga jalgrattarehvide juures eriti pead murda. Peale Schwalbe enamik tootjaid mu meelest jalgrattarehvidele seda numbrit üldse välja ei annagi, vähemalt ei õnnestunud leida ei Continentali, Michelini, Vittoria ega Vredesteini veebilehtedelt.