Sinu jutust jääb arusaamine, et oled vastu kiirusepirangutele ainult seetõttu, et keegi neid ei järgi. Selle loogika järgi võiks ju LE hoopis prügikasti saata ja liikluses anarhia välja kuulutada. Samuti jääb arusaamatuks sinu mõte, et kuna paljud jalgratturid rikuvad LE-d siis autojuhid ei peagi austama rattureid. Sellise mõttelaadi puhul võib iga jalgrattur, kes näeb jalgrattateel keset teed jalutavat jalakäijast autojuhti talle tuima näoga tagant selga sõita, sest milleks austada autojuhti kes rikub jalgrattateel LE-d ja blokeerib selle? Minu arvates vägivald ja anarhia ei ole siiski lahenduseks.Ereliukas kirjutas:Teen siis selle ettepaneku maha. Igapäevaselt nii auto, kui ka rattaga liigeldes võin kinnitada, et minu, kui mootorsõidukijuhi liikumiskiirusest tingitud jalgratturi mittenägemisest (kui pole tegemist pimedas valgustamata mustades riietes ratturiga) pole 20 a jooksul, mil olen aktiivselt moottorsõidukiga sõitnud, esinenud ühtegi ohtlikku situatsiooni.tarts kirjutas:Värisen juba hirmust adminnide ees oma ettepaneku revolutsioonilisusega kuid loodan, et halvemal juhul tehakse siiski vaid see ettepanek ratturite poolt maha ja adminnid seda ära kustutama ei hakka.
Ettepanek on kehtestada Eestis maksimaalne suurim lubatud sõidukiirus:
asulasisesel teel 40 kilomeetrit tunnis;
asulavälisel teel 80 kilomeetrit tunnis.
Nendel teedel kus on teedele joonitud jalgrattateed(rajad) võib lubada sõidukiirust:
asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis;
asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.
Eesmärk on tagada juhtidele piisav reageerimisaeg jalgratturite märkamiseks ja vastavalt LE nõuetele reageerimiseks. Praegused sõidukiirused ja liiklustihedus maanteedel ning asulates ei jäta enam piisavalt aega auotjuhtidele mõistlikuks reageerimiseks mootorsõidukitega võrreldes aeglaselt mööda teed sõitvate ratturite teel kulgemise puhul.
Teedel kus on märgitud jalgrattarajad võib lubada kõrgemat sõidukiirust, kuna ratturid sõidavad autodest eraldi asetseval sõidurajal ja seetõttu ei vaja autojuhtidel rattast möödumine täiendavat reageerimist ning sõidutrajektoori muutmist, kuna rattatee on ka autojuhile pidevalt nähtav. Juhul kui rattatee märgistus on nõnda kulunud, et autost seda enam märgata ei ole võimalik, siis tuleb suurema kiiruse võimaldamine autodele sellel teelõigul lõpetada.
On olnud ohtlikke situatsioone, mis on tingitud jalgrattaga liikleja terve mõistuse vastasest, ettearvamatust liiklemisest.
Iga terve mõistusega inimene võiks olla aru saanud, et keeldude-käskudega ei muutu meie liikluspildis midagi. Praegu lubatud linnas 50 ja mnt-l 90, aga mis on reaalne keskmine liikluse kiirus? Kui palju liigub joobes juhte, kuigi see kõvasti keelatud?
Liiklus hakkab muutuma paremuse poole siis, kui tekkib juhtide(nii jalgratturite, kui ka mootorsõiduki juhtide) seas reaalne teineteisega arvestamine ja austamine. Kuidas saab see tekkida, kui mõni rattaga rullnokk bussijuhile "tigu"teeb.
Kuidas saab autojuht austada seda, kes teda ei austa(pean silmas räigelt eeskirju rikkuvaid jallgrattureid, keda karjade kaupa ringi liigub)
Igaüks võiks nüüd endalt küsida, kas teeb rattaga sõites kõik 100% liikluseeskirjade järele - see, et teised, nii mootorsõidukiga, kui ka mootorita liikujad räigelt rikuvad ja sigatsevad, ei ole vabandus.
Kui üksikindiviid ise ei hakka endas muudatusi ellu viima, siis ei muutu siin maailmas midagi.
Me ei ela Indias kus kodanikud on klassidesse jaotatud (autojuht, rekkajuht, mootorattur, jalakäija, jalgrattur) ning inimeste suhtumine ja austus sõltub siis sellest klassist kuhu ta kuulub ja kuhu teine kuulub. Liikluseeskiri ütleb üheselt, et sõidukeid juhivad sõidukijuhid ja austus kehtib kõikide juhtide vahel võrdväärselt sõltumata tema poolt kasutatavast liiklusvahendist. See, et rullnokad sigatsevad kas auto, rekka , tsikli või ratta peal istudes ei saa mõjutada austust teistesse juhtidesse, kes liiguvad normaalselt. Ja nüüd pane käsi südamele ning vaata peeglisse - kas sina täidad autoroolis kõiki LE nõudeid? Aus vastus on EI. Miks sa siis nõuad, et kõik ratta seljas istujad täidaksid 100% ulatuses kõiki LE nõudeid ja väidad, et LE rikkumine om põhjuseks ratturite vastases hoiakus?
Peamine asi autojuhi vaatevinklist, mis teda jalgratast nähes vaevab on siiski ratta aeglane sõidukiirus, mis tingib sellest möödasõitmise vajaduse. Siit edasi tuleb aga absoluutne laiskus sooritada möödasõitu ohutult vajadusel eelnevalt oma hoogu maha pidurdades ja tugevama tunne, et minuga ei juhtu niikuinii mitte midagi, sest olen korralikult plekkkestaga kaitstud. Lisaks tekib paljudes autojuhtides kiirelt sõitvat jalgratturit nähes sportlik võidukihutamise soov, et minu auto on võimsam kui see kondimootor ning seetõttu ületangi lubatud sõidukiirust ja sõidan tast ette. Siin on tegelik kala peidus.
Liiklustihedus Eestis on selle sinu 20-aastase ja minu 18-aastase autojuhi staazi puhul kordades kasvanud. Tänu suurele autode hulgale tänapäeval, jäävad paljud ratturid teiste autode varju ning autojuht näeb aeglaselt liikuvat ratturit viimasel hetkel, kui ta peab korrektselt möödasõitmiseks hakkama teostama äkkmanöövreid. Abiks siin tuleb piirkiiruse alandamine, mis jätab sellistes situatsioonides rohkem reageerimisaega korrektseks käitumiseks. Ei sina ega mina ei ole veel jalgrattureid alla ajanud. Küll olen osalenud mitmes liiklusõnnetustes autojuhina ja ka korra ratturina (õnnetuses purunes kiiver), kus on kaasliiklejad süüdi olnud. Põhjuseid neil õnnetustel on olnud seinast seina, kuid õnnelikult on nad lõppenud just tänu väikestele sõidukiirustele. See ongi minu piirkiiruste järgimise ettepaneku üks tulem, et õnnetused mis juhtuvad ei ole enam nii eluohtlikud ja jalgratturil on suurem tõenäosus õnnetuse juhtumise puhul ellu jääda. Loodetavasti väheneb ka õnnetuste hulk. Tänane statistika ütleb, et see aasta on suurenenud jalgratastega juhtunud õnnetuste hulk võrreldes eelmiste aastatega. Surma on saanud palju elujõus rattureid, kes oma eluga oleksid aidanud veel paljugi korda saata meie kõigi hüvanguks. Lisaks olen ratturina kogenud piisavalt ekstreemseid situatsioone, mida võib kokkuvõtta ühise nimetajana autode suurest lubatud kiirusest tingtud autojuhtide tähelepanu hajumiseks väkestelt liikuvatelt objektidelt suurtele ja sellega ohustades tahtmatult jalgratturite elu ja tervist.
Kokkuvõtteks ei lugenud sa minu ettepaneku rasvast osa lihtsalt läbi. Seal on kirjas, et joonitud rattaraja puhul võivad teel olla tänased piirkiirused. Ehk neil teedel, kus peetakse otstarbekaks tänast piirkiirust tuleb märkida maha ka rattarada, et rattaga sõitmine neil teedel ei segaks autosid ning rattur tunneks ennast turvalisemalt. Ma ei saa sust aru, et mis selles mõttes halba on? Sinu selgitustest seda ju välja ei tulnud. On ju hea kui kõik ohtlikumad teed omaksid ka ratturitele mõeldud rada sõidutee peal
või siis oleks rattatee puudumisel nendel lubatud sõidukiirus väiksem tagamaks ohutut kohalejõudmist kõigile liiklejatele. Keskmised liikluskiirused on juba ammu väiksemad kui need olid 20 aastat tagasi, seega puudub mõte lubada üleliigset kiirustamist kaassõitjate elu hinnaga. Mida rohkem tuleb liiklusesse juurde autosid, seda aeglasemaks muutub paratamatult nende keskmine kiirus. See võit mida saavutatakse maksimaalsel kiirusel sõites kaotatakse kõik ju mujal mitmekordselt. Ärme siis tee neid kiireid lõike ohtlikeks.
