Oled kunagi kõvasti kukkunud? Jaga kogemusi!

[JaanMatti]

Tervist. Tahtsin juba ammu siia foorumisse liikmeks tulla, aga kuna pean nüüd 2 nädalat õnnetuse tõttu voodirežiimil olema, siis on nüüd aega ka selleks Tahtsin just küsida kaasfoorumlaste kogemusi kukkumiste vallas. Kas keegi siinsetest on ka kuskil varem kõvasti kukkunud, st. saanud füüsilisi vigastusi? Äkki jagate kogemusi paranemise kohta vms?

Endal juhtus õnnetus teisipäeval, kuskil Kadaka Selveri juures oleval ristmikul vist. Siiamaani mälukaotus sellest päevast, kui poleks kiivrit peas olnud siis oleks vist kaput. Sõber arvas, et vb. sõitis auto otsa - esiratas kaheksas, käeluumurd ja mälukaotus. Samas vabalt võisin ise ka süüdi olla, vb sõitsin kuskile postile otsa vms... Mälu siiamaani tembutab - isegi õnnetusele eelnenud kuudel toimunud sündmused on kuidagi hägused. St, tulevad küll meelde aga kuidagimoodi läbi uduloori vms. Õnneks läheb vaikselt paremaks vist ikka

Tahtsin just küsida sarnaste juhtumite kohta siit foorumist. Mis juhtus, kuidas paranenud olete? Kas mälu tuli tagasi? Kuidas muude kognitiivsete oskustega oli? Mis rattast sai?

PS: Mis uus 28tolline ratas hübriidile maksma võib minna? Ise olen üsna värske rattur tegelt, ratas sai soetatud eelmise suve lõpus ja suurem rattapisik nakatas alles selle suve alguses. Suurt midagi varuosadest ega juppidest veel ei tea, niipalju kui on vaja olnud, on Hawaii Expressis kõik ära tehtud

[kalari]

Mul hea tuttavaga juhtus mõned aastad tagasi samalaadne õnnestus Harku metsas. Esiratas kaheksas, mälukaotus. Siiani ei ole ta teada saanud, mis juhtus, kellega kokku põrkas.
Kiiver on tegija!

[Gunnar]

oma kogemustelt - see 10min mälu ei tule tagasi ja tegelt pole üldsegi tore mitte teada miks ja kuidas õnnetus juhtus, minul tekitab see siiamaani s.ta tunde kui rohkem sellele mõtlen.
Kuna mul kondid jäid terves, siis olin ülejärgmine päev Mulgi maratonil pool nägu kinni plaasterdatud ning uus kiiver peas.

[raigo13]

Mõnikord ma komistan, mõnikord ma kukun... Niikaua kui mul hing on sees..., ma tõusen ikka sadulasse...

Kõige hullem oli 6-7 a tagasi, kui oma esimese mtb ostsin ja sellega koju väntasin. Tulemus 24 h koomas (kiivrit ei jõudnud osta) + õlg siiani sodi (valutab siiani päris tihti) ja mälule pani ikka paraja põntsu. Peavalud hakkasid peale pooleaastast paranemist vaikselt järele andma, kuid mälu jäigi nõrgaks. Õnnetuse päevast mäletan uduselt vaid paari pildikest.
Pärast seda jäi ratas ikka päris mitmeks aastaks kuuri remonti ootama...

Tõenäoliselt väntasin paraja lennuga kodupoole, kui pimeda hekinurga tagant suur naabri koer ette hüppas. Ju panin siis mõlemad pidurid täiega põhja...

[clx]

Ise kukkusin mõned head aastad tagasi BMX'iga hüppelt ca 3m kõrguselt näoga asfaldile. Ebameeldiv tunne kindlasti, mõned päevad ei kippunud kah maailma asjadest adekvaatselt aru saama ja ei olnud nädal-paar ka linna kenamate kavaleride seas. Öö otsa šokist oksendada ja enda nime meelde tuletada oli muidugi väärt kogemus. Kiivrit muidugimõista tookord polnud, praegu ikka panen vahel pähe selle kolaka mäletsuseks. Oleks tookord kiiver olnud, oleks see teema ühe postituse võrra lühem

[banzai]

Tõeliselt segaseks Haanja 100-l

[UrmasL]

Legendaarne Kuusalu lugu:

viewtopic.php?f=11&t=3776&start=50

[Soobel]

Kuskil 15a tagasi laskusin päratu suure, pika ja kõrge Kr.Saare Tallinna tehase pätsuaegse rattaga Kose sirget pidi alla Velotreki poole. Juba siis meeldis mulle 30km/h ja 56/18 ülekandearv. Kuskil praeguse J.Dunlopi mälestuskivi kohal tuli vastu kamp vene tatte miskitel erekatel ja desnadel vastassuunavööndis vastu. Mõtlesin, et mis nendega teha, siis nägin, et jagunesid kahte gruppi, paistis, et lähen vahelt läbi. Ja viimasel mälupildil olid nad vahetult mu ees, täpsemini ka läbipääsuvahe oli täiesti olemas. Seda aga enam ma ei mäleta, kes neist gabariiti tungis. Igatahes, kui toibusin, olin ma neist ilmselt läbi ramminud, nutsid ja nokkisid rususid oma 15m minust tagapool. Ma siis vaheldumisi oksendasin ja pikutasin seal veel jupp aega ega märganud, kunas tatid laiali läksid. Pärast läksin veel omal käigul koju, kutsusin perearsti, kes diagnoosis ajuvapustuse ja kirjutas ravireziimi ette. Rattal oli esimene sopaplekk sodi ja kimp kodaraid eest läinud, esiratas käis mõnuga vastu kahvlit.
Teine kõvem juhus oli kuskil Tartu linnas, kus ma suunda näidates käpa maha panin. Kõik käis kiirelt ja ilma mälukaotuseta, ratas jäi ka terveks, ainult peopesa hakkas pärast kõvasti valutama. Sealtmaalt ma naljalt suunda ei näita, kui tänav pole ideaalselt sile.
Ja suurimate kahjudega kukkumine oli "Pofaboriga"- see oli algselt kitsaste vanade velgedega ja mõlema otsa trummelpiduritega. Õnnetus juhtus Tartu jaama perroonil üliväiksel kiirusel (hea, kui 15 oli sees) ja põhjuseks porilauda hoidva klambri läbiroostetamine, mille tagajärjel porilaud rattale kukkus, kahvli vahele jooksis ja ratta jäägitult kinni kiilutas. Vaatamata väiksele kiirusele sõitsin kahvli kõhu alla kõveraks, üle kaela käies lõin mõlemad rattad sedavõrd sodiks, et ei kavatsenudki harkide vahel ringi käia, endal oli pool kintsu ja kõhtu lenksuvarrest sinised. Pofaka originaallenks sai ka siis ühest kohast kokku murtud. Sealjuures see klamber oli 2,5mm plekist ise tehtud ja üle kroomitud ning see läbiroostetamine toimus ratta esimese talve lõpul. Sai ka linnavalitsuselt küsitud, et mida sitta te tänavaile loobite, et mis asi see küll on, mis 2,5mm rauda 3 kuuga läbi sööb, vastus tuli, et neil on kõik euro ja väga hea, et ma pangu mokk kinni. Ja just sama talve sügisel juhtusin kuulma üht saadet, kus oli jutuks ka libedusetõrje ja kus keegi keskerakondlasest linnaametnik teatas, et soola ei pane me tänavatele enam ammu, et tänapäeval on teistsugune ja ohutum keemia kasutusel, nimelt paneme me tänavaile mitmesuguseid kloriide. Kahju kurat, et meelde ei jäänd, kes seda juttu rääkis raisk!

[Robert]

Paar aastat tagasi "õnnestus" minul Rakke Rattamaratonil kukkuda. Pärast pikka asfaldi sirget, millel ma sain hoo ca 40km/h (vähemalt) oli keegi otsustanud, et võiks teha lahtise kruusaga kurvi , millele ma lähenesin kordagi pidurdamata. Nii kui esimene ratas sinna kruusale jõudis oligi maapind jalge alt kadunud ja sain kruusal liugu lasta. Tulemuseks olid õnneks ainult katkised püksid ja jalg millelt natuke nahka tuli maha. Kusjuures valu jõudis alles finishis kohale, siis kui sõit läbi oli saanud.

[JaanMatti]

Kas kiivri õnnetusejärgne väljavahetamine on turvalisuse seisukohalt vajalik või on see pigem nn. karva lõhki ajamine? Mu enda kiivri siseküljel igatahes väljavahetamist nõudev kiri seisab, iseenesest tundub üsna mõistlik ka. Aga mõtlesin et küsin siit igaks juhuks üle ikka

[sigma]

Kas kiivri õnnetusejärgne väljavahetamine on turvalisuse seisukohalt vajalik või on see pigem nn. karva lõhki ajamine? Mu enda kiivri siseküljel igatahes väljavahetamist nõudev kiri seisab, iseenesest tundub üsna mõistlik ka. Aga mõtlesin et küsin siit igaks juhuks üle ikka

ratsionaalse mõtlemise seisukohalt sõltub see kukkumise tõsidusest, kui ikka penoplast (või mis iganes) sisemus on kahjustada saanud, siis tuleb vahetada. Kui lihtsalt välimine kate on kriimustatud, siis mina ei vahetaks. Samas on muidugi peale vaatamisel raske väita millised muutused materiali struktuuris on toimunud.

[Tonis_T]

Materjali struktuuri sa vaevalt suudad kukkumisest tekkinud löögi tagajärjel muuta. Mehaaniline kahjustus on see, mis määrab, kas hankida uut kiivrit või mitte.

[sigma]

Materjali struktuuri sa vaevalt suudad kukkumisest tekkinud löögi tagajärjel muuta. Mehaaniline kahjustus on see, mis määrab, kas hankida uut kiivrit või mitte.

Väljendasin end jah veidi valesti. Mõtlesin igasuguseid nähtamatuid pragusid, mis võivad tekkida.

[JaanMatti]

No sellel vahtmaterjalil on mitmes kohas mõlgid sees, peamise löögi saanud koha juurest läheb suuremat sorti (5mm sügav) vagu läbi kiivri. Samas otseselt mingisuguseid pragusid ma ei märka, käes painutades tundub kiiver igati ühes tükis olevat

[AndresT]

Kas kiivri õnnetusejärgne väljavahetamine on turvalisuse seisukohalt vajalik või on see pigem nn. karva lõhki ajamine? Mu enda kiivri siseküljel igatahes väljavahetamist nõudev kiri seisab, iseenesest tundub üsna mõistlik ka. Aga mõtlesin et küsin siit igaks juhuks üle ikka

Pärast sellist matsu, nagu sul vahetaks mina kiivri välja. Materjalis võivad tekkida löögi tagajärjel mikropraod, mida visuaalsel vaatlusel ei ole võimalik kindlaks teha, kuid kiivri kaitseomadused on rikutud. Kiivri löögitugevus peab vastama mingile standardile, mida tehases vastavate seadmetega testitakse, sul see võimalus puudub. Tänu tootjate vahelisele konkurentsile püütakse üksteist üle trumbata järjest kergemate toodetega, mille löögitugevus vastab küll standardile, kuid on lubatu piirimail. Siit ka põhjus, miks tootja nõuab kukkumise läbiteinud kiivri väljavahetamist - ta ei saa garanteerida, et see järgmisele matsule vastu peab (kuigi võib edukalt pidada). Samuti ei saa sina seda garanteerida visuaalse vaatluse või käega katsumise põhjal. Valik on muidugi sinu, kas sa tahad riskida, et kiiver sind järgmisel kukkumisel kaitsta ei suuda.

[Villem T]

Osadel tootjatel on soodustusega kiivrivahetusprogrammidki.

[raamimurdja]

kukkumisi on "karjääri" jooksul palju ette tulnud, aga loomulikult ei hakka ma neist kõigist siia kirjutama. Kuid lühidalt on sodiks sõidetud kolm kahvlit ja pooleks kaks raami.

Aga raskeim toimus ca 8 aastat tagasi Tartu Rattarallil, kui Politsei julgestajad otsustasid Riia mnt viaduktile suht kitsa ja nähtamatu koha peale vastutuleva auto kinni pidada. Start oli just antud ja esimses pundis ületati taganttuulega nimetatud viadukti kiirusel 50-60 km/h. Suur punt ja loomulikult oli seda täis terve tee joonest jooneni ja natuke veel, ning ühel hetkel tegin silmad lati ja olin mingi auto katusel. Kuidas ma sinna sain ja mis ma seal tegin polnud aimugi. Viidi sireenide huilates Maarjamõisa haiglasse ja kõik mis ma teadsin oli enda nimi, isikukood, aadress ja kellegi telefoninumber (hiljem selgus, et isa mobiil). Kus ma olen, miks ma olen ja mida ma igapäevaselt teen polnud ainugi.
Tehti haiglas igast skaneeringuid ja õmmeldi kael kokku tagasi ja õhtuks lasti vanematel mind isegi koju ära viia. Diagnoosiks peaajuvapustus, igasugu lõikehaavad ja põrutused jne.
Hakkas juba meenuma perekond ja elukoht ning seda, et sõidan rattaga. Kuid mis ma Tartus tegin oli veel ikka teadmata.
Järgnevad ca kaks nädalat tõusin voodist vaid tualetis käimiseks ning söömiseks. Esimsel nädalal magasin rohkem kui 20h ööpäevas ja mälu hakkas vaikselt taastuma. Kolmandal nädalal käisin tegin TTÜ's ühe eksami ja esitasin erakorralise akadeemilise puhkuse avalduse.
Rattaselga ei roninud ca kaks kuud. Misjärel vaim murdus ja hakkasin taas sõitma ning ka võistlema. Tagantjärgi oleks võinud ikka tolle hooaja vahele jätta täiesti ja taastuda.
Peavalu oli minu jaoks enne täiesti tundmatu asi, peale seda ikka kimbutavad vahest ja üldiselt olen uimasem kui enne, aga hullu pole ja elatud saab ikka täisväärtuslikult.
Umbes kolme aasta pärast oli mälu täielikult taastunud. Täna mäletan isegi seda, kuidas ma peadpidi esiaknasse lendasin ja see ämblikuvõrgu laadselt pragunes. ja mis kohaga ma kuskile puuutusin kukkudes jne.

[wylde]

Mäletan isegi raamimurdja kaskadöörlikku saltot auto katusele.

Enda parim pala on treki 200m lendstardis püsti üleval viraasis hoogu kogudes esikummi purunemine, mille peale kukerpalliga ja libisedes ülevalt alla sai tuldud – ca 30% ulatuses olid kehal nahakahjustused… ja oli palav suvi

Teine juhtum on liiga jube, et rääkida – iagljuhul verekaotus ähvardas elutulukest lõpetada, nii ütles kirurg järgmisel päeval

Pange ikka täiega!

[BACARDI]

Nägin ka tol saatuslikul TRR raamimurdjat auto katusel peesitamas. Päris kõhedaks võttis ja kogu ülejäänud sõidu olin sellest vaatepildist krambis.

Kiivri vahetaks ma kohe välja kui see vähegi kannatada on saanud. Kindlasti pole ta enam nii vastupidav kui enne kukkumist. Olen kuulnud, et isegi ilma kukkumisteta peaks kiivreid vahetama ca 4 aasta tagant. Päike ja muud tegurid pidavat talle kahjulikult mõjuma.

[Kuldar]

soobel,
sinu kirjeldatud kukkumised seletavad nii mõndagi
See juhtum on nüüd lahendatud.

[Soobel]

soobel,
sinu kirjeldatud kukkumised seletavad nii mõndagi
See juhtum on nüüd lahendatud.

Milline neist kolmest?

[hall kass]

Kõige hullem mats oli aastal 2000. Liikusin Vana-Ihaste teed mööda linna poole ja tagant tuli liinibuss, mis hakkas minust mööda sõitma. Lagipähe lõõmav päike oli mu nii zombiks teinud, et ma lihtsalt vajusin küljega vastu bussi keskmist ust, peale mida lendasin paar meetrit eemale. Esimene mõte peale vastu maad kobatamist oli küll, et "kurat, kogun end veidi, siis ajan end püsti ja püüan koju loovida" (kodu oli üsna lähedal), aga bussi taga sõitnud autoseltskond oli kohe mu juures ja kutsus kiirabi, lisaks õnnestus silmanurgast näha, et ka buss pidas kinni. Õnneks piirdus asi vaid sinikate ja paari peaõmblusega, peale kukkumist olid mu silmad kuni haiglani nii tundlikud, et isegi hämaras kiirabiautos ei saanud neid lahti teha. Rattal tuli vahetada esiratas ja esihark.

Aga sellest ajast peale kannan ma ka palava ilmaga nokatsit (sest, jah, päike kipub mind uimastama) ja samuti väldin võimalusel siiani seda Vana-Ihaste teed. Politseis väänati peale seda matsu mulle trahv, kuna nende sõnutsi "ei arvestanud ma sealse liiklustihedusega".

[taivox]

delete

[MartV]

ca 30% ulatuses olid kehal nahakahjustused… ja oli palav suvi

Kujutan ette... Peale haavade paranemist ja päevitamist olid üleni lehmamustris?

[j2nx]

Väiksena on korra igaljuhul keel hammastevahele kukutud.

Viimati võtsin kole suure kiiruse ja vale rehviseguga (mustriga tegelikult) ja kole madala nurgaga asfaltil kurvi. Kuulsin kuidas käis iseäralik kraapiv heli ning tagumine rehv kaotas pidamise. Lohisesin matsuga äärekivisse. Säär, põlv, hüppeliiges olid kenasti segamini. Lolli peaga olin veel käe ka ette pannud (kinnas läks ka väga katki, aga käsi jäi terveks), ainult ranne oli valus tükkaega.

Õnneks ühtki peapõrutusega pauku pole olnud. Ei igatse ka.
Tüdrukul on vähe hullemini läiinud (lajatas valesid pidureid) sai paariks nädalaks botoxi huuled ning niisama paistes näo.

[Cly/Suva]

Eile sai ühele kurvile liiga suure kiirusega peale sõidetud ja liiga hilja hakkasin pidurdama. Kui avastasin, et ratas kohe üldse mitte aeglasemaks ei jää, siis laksasin mõlemad pidurid korraga alla ja noh võite ise arvata mis juhtus. Siiamaani ei suuda uskuda, et kuidagi ime läbi sellest libisemisest taastutud sai, ratas kaotas täielikult juhitavuse ja kiirus oli ikka päris suur. Seekord läks hästi ja nii mina kui ratas jäid ühte tükki, aga tuletab meelde, et peaks ikka natuke pidurdamist harjutama: kitsa kummi ja 35+ kiirusega rattaid blokki panna vist pole ikka päris hea mõte.

[j6ukur]

Aastaid üle 10 tagasi sain oma sputnik sossele hoby-hallist digitaalse spidoka, mis oli tollal muidugi über. Loomulikult tuli seda staadioni 100m sirgel testida nii kiiruse kui ka täpsuse osas. Kuna staadioni kummikattel sõita ei lubatud, osutus väga sobilikuks kohaks ka tribüüniesine plaaditud kõnnitee. Kuna sirge lõppes kitsama kohaga (piirde sisekülge oli majutatud metallist prügikast), tuli lõpus pidurdada. Mingil ajamomendil otsustas 69' aasta piduritrossi malmist? kinnitus otsad anda ja teekond lõppes prügikastis. Loomulikult oli esmane probleem üle vaadata, kas ratas on ikka jonksus. Kõver kässarihoob ajas ikkameele mõruks küll. See et parema randme mõlemad luud pooleks olid, nagu alguses ei seganudki.

[Maarek]

Lapsepõlves (vanus mingi ca 10-12) sai oma pisikese jalgrattaga hea hooga mööda kruusakattega tänavat pidi kihutatud, kui äkki otsustas esimese porilaua kruvi lahti tulla ja ma ei tea, kas tuule abil või kuidas, aga see porikaitse kiilus kodaratesse ja lennuk oli üsna konkreetne. Särk raisku ei läinud , sest olin palja ülakehaga, aga kõht oli üsna kriimuline ja verine ning päris valus oli ka.

Möödunud aasta Kõrvemaa triatlonil üritasin sellest ropult suurest porilombist hea hooga läbi lennata, aga esiratas kiilus sinna porisse kinni ja tulemusena üle lenksu lendasin ja sinna lompi sukeldusin. Postitiivne märk oli see, et kutt kellest vahetult enne mööda olin kihutanud, jäi kohe seisma ja tundis muret minu tervise kohta ja jätkas oma sõitu pärast seda, kui mina pärast mõnigast kohmetumist talle ütlesin, et kõik on ok. Õnneks midagi hullu polnud, sest verine kõrv puhastati võistluse järel ja pärast seda igal maastikusõidul valu tegev ranne sai rahuliku talve jooksul terveks.

[SL]

ralph naef on äsja kukkunud - indeed mtbiking can be dangerous!
http://img156.yfrog.com/i/vipo.jpg/

[AndreK]

Aga sellest ajast peale kannan ma ka palava ilmaga nokatsit

Kiivrit ei oleks turvalisem kanda?

[Mati]

Aga sellest ajast peale kannan ma ka palava ilmaga nokatsit

Kiivrit ei oleks turvalisem kanda?

Laks ikka mõjus järelikult ...

[kristjan07]

Enda karmimaks kukkumiseks on õnneks jäänud Tahko 2008a kukkumine. Sai enne lõppu järve ääres korralik maokas pandud, kui suures sõidu hoos ei märganud väikest kraavi kuhu esirattaga kinni jäin. Vigastuseks siis katkine küünarnukk mida soome arst ei raatsinud õmmelda kuna mädanemise oht oli eriti suur ja paistes jalg mis ei paindunud nädalaega.

[muffits]

Kunagi ammusel ajal liikusime Otepäält Rõngu poole ja kohe peale linna kus on see sügav org (tee on kerge kurviga) sõitsime paarides. Me sõitsime paarides. Ma ise mäletan ainult seda, et hakkasime sõitma Otepääl ja järgmine asi, mis meelde jäi oli see, et treener lappis mu paremat põlve (viimased sidemed). Auk võib vabalt olla kuskil 30-45min. Hiljem räägiti, et minu ees sõitev tüüp oli üle mingi pulga sõitnud ja see laksas mulle kodaratesse. Tegin ilge salto ja maandusin vastasuuna poolses kraavis peaga kivi otsa (ei tea küll mis põhjusel, kuid tol hommikul tuli jube tahtmine kiiver pähe panna - see oli aeg, kui kiivreid/slemme kasutati ainult võistlustel). minu salto laguses olin kuidagi oma paarilise kah õhku tõstnud ja see sõitis enda ees oleval tüübil üle selja. Mäletan veel, et treener oli jube vihane. terve parem külg oli puhas - õlg, abaluu, küünarnukk, käevars, puus, tiba kanni, reis, säär. Lisaks oli suht sügav auk ka peas (just selle koha peal oli kiiver ära lõppenud - kiiver oli pilbasteks. Tegemist oli vana "Salvo" kiivriga). see vend, kellel üle selja sõideti, pani ka niplisse (ta sai ka külje suht puhtaks). Päris koomiline pilt oli, kui sööma läksime - mina liipan ja üleni sidemetes-roheline, teine tüüp liipab karguks harjavars ning samuti sidemeis ja roheline. Sööklas jäi momentaalselt hiirvaikseks ja kõik-see-mees jälgisid meie liikumist.
Sellest laksust sai taastutud päris mitu nädalat. Ratas oli vanaraud. Hea pool oli see, et sai uus ratas ehitatud.

[AndreK]

Enda karmimaks kukkumiseks on õnneks jäänud Tahko 2008a kukkumine. Sai enne lõppu järve ääres korralik maokas pandud, kui suures sõidu hoos ei märganud väikest kraavi kuhu esirattaga kinni jäin. Vigastuseks siis katkine küünarnukk mida soome arst ei raatsinud õmmelda kuna mädanemise oht oli eriti suur ja paistes jalg mis ei paindunud nädalaega.

Tuletan meelde, et seal oli lint ja nool mis suunasid 5 meetrit edasi asuvasse kurvi - seega.... aga noh, oli mis oli.

[Kuldar]

Enda karmimaks kukkumiseks on õnneks jäänud Tahko 2008a kukkumine. Sai enne lõppu järve ääres korralik maokas pandud, kui suures sõidu hoos ei märganud väikest kraavi kuhu esirattaga kinni jäin. Vigastuseks siis katkine küünarnukk mida soome arst ei raatsinud õmmelda kuna mädanemise oht oli eriti suur ja paistes jalg mis ei paindunud nädalaega.

Tuletan meelde, et seal oli lint ja nool mis suunasid 5 meetrit edasi asuvasse kurvi - seega.... aga noh, oli mis oli.

ma juba eelmisel õhtul juurdlesin et küll seal keegi rajus finishitegemise tuhinas üle katuse paneb kui sealt shortcuti tegema läheb. Mina oma rikutuses oleksin peale kraaviületust eestikeelse "tere tulemast!" või "palju õnne!" sildi pannud.
Kui mu väsind meel õieti mäletab siis teisele ringile minnes oli sinna juba lint ette veetud.

[kristjan07]

OT
Andre - oli mis oli eks kõik meist on vahest lõigata üritanud kurvides kui võimalust selleks on
Kuldar - õige jutt sul, pärast käisime seal siis vaatasime ise ka et lint oli hiljem ette veetud

[Hundwa]

Grupis sõit oli ning kuskil keskel üks vend sõitis teisele tagant ratasse. Noh ja kukkus küllili. Tema taga olevad paar tüüpi said küll pidama, kuid mina tegelesin parasjagu oma mõtetega ning ei pannud toimuvat tähele ja sõitsin oma sportaga tüübile kõrile. A õnneks luud-kondid jäid terveks.

[railaa]

Minu litter pole küll seotud rattaga, aga kogemus ikkagi.
Aastaid tagasi sai üpris aktiivselt rulluisutamisega tegeletud ja just võeti ka meie väikesel maarjamaal kasutusele uuenduslik topelt tõuge. No ja kuna iga uus on alul võõras, siis põhjustasin oma jalgade teineteise taha haakimisega kukkumise, mis omale maksis puru põlve. Kuid kuna olime sõitmas paaris ja mina vedasin, siis kehvemalt läks tuules sõitnul. Ta küll üritas minust üle hüpata, aga takerdus mu sõlmes jalgadesse ja esimese kokkupuute maaga tegi ta lahtise suuga. See toimus juba minust eespool ja need stopkaadrid säilvad mälus vist igavikuni.
Õnneks hakkas kohe sadama vihma ja see tähedas seda, et puru põlv ja kadunud 2 1/2 hammast ülareast, ei katkestanud ette võetud treeningut.

[Kai.sa]

See aasta oli mu esimene "korralikum" kukkumine Püha Loomaaia Rattarallil. Grupi eesotsas oli kukkumine, sain isegi kukkujatest mööda vingerdada, kuni keegi mulle rattasse sõitis ja ma peale seda asfaldil lohisesin (ise samal ajal mõeldes, et huvitav, kaua ma lohisen, võiks nagu juba pidama jääda, kiirus oli kukkumise hetkel 35km/h aga liug tundus üsnagi pikk). Tegelikult läks isegi päris hästi, ratas jäi peaaegu sõidetavaks ja sain vastutuult siis grupist majajäänuna lõpupoole rühkida. Õnneks liitusid minuga mõne aja pärast teised kukkumises osalenud ja aitasid mul nende tuules ikka lõpuni sõita, ühe jalaga ei olnud väga kerge vändata. Peale finišit jahtusid lihased maha ja siis alles hakkas kohale jõudma, et sai vist ikka korraliku matsu jalale. Kui enam pmst kõndida ei saanud siis sai traumapunktis käidud igaks juhuks, õnneks olid kondid ja luud terved aga kõndimisvõime oli mõnda aega häiritud. Sai nädalakese tööluusi teha ja kodus tabureti najal liikuda. Rattaga ei kannatanud kuu aega sõita.
Kiivri suhtes ei olnud õnneks küsimust, et kas saab veel kasutada või mitte - see oli kaheks tükiks ja asfaldile jäi maha ka osa minu juustest aga eks iluvigu tuli lappida nii minul, kui minu rattal

[Etsike]

Rattaspordiga ma ei tegele aga kukkumisi tuleb linnas liigeldeski ette. Nimelt sõitsin mõned päevakesed tagasi Tartu linnas nii et vasaku käega hoidsin lenksust ja paremas käes oli üks esijooks, mida hoidsin kehast paremal küljel. Ületasin Kaarsilda ja kaldteest allatulekuks haarasin ka parema käega läbi käes oleva jooksu kodarate lenksu otsast, veeresin kaldteest alla ja harjumusest hakkasin edasi väntama, mida ma aga ei märganud teha oli see parem käsi koos esijooksuga tagasi keha küljele viia. Ehk siis lenksu parem ots oli endiselt jooksu kodarate vahel. Enne kui arugi sain lähenes parem põlv kõige ülemisele asendile ja koos sinna jõudmisega pani põntsu tollele esijooksule ja selle tagajärjel käis kogu lenks 90 kraadi vasakule. Järgnevate sekundi murdsade vältel laiatasin ma keset tipptunni rahvamurdu asfaldisse. Esimesena kohtus asfaldiga põlv, mis ka päris korraikult kannatada sai, hetk peale seda kogu ülejäänud parem külg, mis ka korralikult põrutada sai.
Mis refleksid mul siis peas käisid on siiani segased, aga hetkega hüppasin püsti ja tagasi sadulasse ja edasi. Mõni sekund hiljem jõudis pöörane valu põlvest ka pähe ja selgus ka minu täielik tasakaalu tunnetuse puudumine ja kukkusin eelnevast sündmuskohast kümmekond meetrit hiljem teisele küljele, sedakorda pehmelt ja jäin sinna istuma senikauaks kuni pea selgemaks läks ja siis veeresin kuidagi pisitasa koju haavu lakkuma.

[Rennes]

See jutt pole ka küll jalgrattaga kukkumisest, aga rattaga sellegipoolest Mootorrattaga. Aga kukkumine on kukkumine ja lugu mulle endale meeldib, seiklus missugune. Kel aega on siis loeb, siia ei hakka kleepima, pikem jutt natuke:
http://katominaator.blogspot.com/2005/0 ... -trip.html

[tripp]

Horvaatias rattamatkal, eelviimase päeva õhtu, veeresime randa veini jooma. Rannas oli tagantvalguses nähtamatu aste. Jõudsin selleni, veeresin üle, pidurdasin õhus esiratta blokki, kukkusin esirattale ja käisin üle pea. Tulemuseks küünarliigese mõra ja pikk jooksmine mööda kohalikke haiglaid.

Oleks vähegi sõita osanud, poleks pidurdanud ja oleks astmest lihtsalt edasi veerenud. S.t. oma lollus puhtalt.

[veixxx]

ma olen kõvasti pudelisse kukkunud. on jäänud mõned mälulüngad, aga üldiselt olen ilusti taastunud

[Petka]

Väike lugu

2008 TRM-l kruusane kurv, kaldusin parempoolsele äärele ja ratas kadus alt. Lõpuni sõitsin valudega küljes. Arvasin et ribid katki. Tegin pildi kuid onneks olid koik terved, kuid külg oli valus kuskil 1,5 kuud enne kui läks üle. Aastal 2009 Rõuge etapp -meeles oli eelmise aasta kukkumine .
Laskumisel mõõda asfalti mahapõõrdel järve äärde alla kruusale votsin omas mõttes laugema kurvi kuid siiski parempoolses osas kuhu oli kuhjunud arvatavasti eelnevate sõitjade kurvist lennanud kruus, olin praktiliselt sirgelt kruusal juba kui ratas nagu kadus alt, käisin täega vastu maad, arvatavasti maandusin õlale. Ajasin vaevaliselt end püsti, proovisin liigutada kuid tundsin et midagi on nagu jama. Õnneks oli läheduses teenätajad kes viisid mu ära med punkti. Seal oli selge sott-rangluu.
Sõitsime Pärnu-haiglasse selgus , et rangluu kolmeks ehk nägi välja nagu Zorro piitsalõõgi märk, lisaks killud ka veel kuskil. Arst arvas algul et peaks opi tegema kuid siis millegi pärast arvas ,et paneme niisama paika, pidavat olema palju pusimist opiga. Pandi siis mind mingile pingile istuma ja kaks med personali eest ja kaks tagant hakkasid mingit elastik sidet ümber minu venitama sealjuures mind painutades. See lõppes sellega et leidsin end põrandalt lamamas, jube õnnis tunne oli. Kuid millegi pärast ei saanud ma aru miks kõik mind vahivad . Siinjuures lisan ,et keeldusin nende teenustest edaspidi ja sain järjekorda opile Tallinnas. Tallina arst vangutas ainult pead kui mu pilti nägi ja küsis miks niimoodi tehti, siin ei pidavat olema midagi mõelda ainuõige lahendus olevat opp. Lohutas veel ,et Amstrong olevat ka poolteist kuud tagasi kukkund ja pandud plaat , kuid juba sõidab, mul sellest jube hea meel kuid täitsa nii see ei läinud.
Muideks olin must ja higine kui nad mulle selle asja ümber sidusid pidin pärast hirmsasti kannatama higise keha st. kaenlaaluste pärast kuna neid ei saanud puhastada. Ära ka ei julgend võtta nii et torkisin kaenlaaluseid mingi vatitopsiga et need ei läheks põletikku. Kohati oli tunne nagu põleks kaenlaalune.
Pidin küll oma katkise kondiga ootama viis päeva kuid asi tehti korda.
Peale oppi tunne jube-nagu kogu külg oleks viltu, pidev külma peal hoidmine, haav paranes visalt.
Nüüd on sees pikk plaat ja kaheksa kruvi. Paranemine vottis aega kuskil kaks kuud enne kui vaikselt hakkasin trenni tegema. Infot harjutuste kohta sain netist otsides

http://www.ndortho.com/Pt_Advisor-WEB/C ... acture.pdf

Sügiseks sain osaleda juba Jõulumäe, TRM ja Haanja 100-l.
Küljepeal magamine ei tulnud kõne alla enne aasta lõppu –praeguseks juba ok.
Kas kellegi kogemust mis selle plaadiga saab, praeguseks ei sega –kas tuleb välja votta voi jääb sisse.
Endal meeles kuskilt ei voib sisse jääda kui ei sega.
Kas väljavotmise järel läheb mingi aeg mille jooksul treenida ei saa, st haavad peaksid ju paranema.

Soovitan kindlasti kõigile kel peaks midagi sellist juhtuma teha opp, st paranemine kiirem.

[Villem T]

Kas kellegi kogemust mis selle plaadiga saab, praeguseks ei sega –kas tuleb välja votta voi jääb sisse.
Endal meeles kuskilt ei voib sisse jääda kui ei sega.

Mul sama info, et kui ei sega - las olla. Muidu jälle narkoosid jne, mis ei ole ka 100% ohutu, lisaks haav.
Mul on ilmselt sarnane plaat küll kuue kruviga vist juba 4-5 aastat, ei saa öelda et segaks.

[Petka]

On sul kogemust mida see plaat lennujaamas teeb, kas annab märku turvakontrollis.
Peab selle olemasolu millegagi tõestama?

[Villem T]

On sul kogemust mida see plaat lennujaamas teeb, kas annab märku turvakontrollis.
Peab selle olemasolu millegagi tõestama?

Mul ei tee, aga samas mul ei tee millegipärast isegi suurem pannal (kõrval mõni piiksub plekiribadega, ilmselt mingi kätega ravimise teema). Ja kuuldavasti on need plaadid/kruvid kroomkoobaltist vms ja ei magneetu vms (nagu magnettomograafias mainiti), mis äkki füüsikutele ütleb midagi.

See võib väga nõrk jutt olla, minu jaoks ei sisalda teema piisavalt põnevust et endale selgeks teha.

[Rennes]

Minu sääres olnud plaati ei võtnud ei Politseimaja metallidetektor, ega ka lennujaamade omad. Ju pole magnetiline metall. Soovitavad röntgenipilt kaasas kanda, aga omal jah kogemus puudub... Omal lasin plaadi välja võtta, kuna oli pisut ebamugav, kruvipead olid naha all tunda ja natuke tegi nagu haiget ka vahest. Kusjuures sisse pandi kohaliku ja välja võeti üldnarkoosiga Eks see oleneb kirurgist. Peale väljavõtmist valud kadusid, ju siis sai asja eest.

Tükk ja kruvid on alles, kui keegi detektoriga "katsuma" tahab tulla

[Kuldar]

13.06. katkise rangluuga keset muda ja limaseid kive 1500m kõrgusel Wielka Racza mäeaheliku otsas kusagil EU urruaugus. Clavicula on konkreetselt pooleks, otsad püsti.
16.06. Tallinn, Mustamäe Haigla. Lammutatakse kipskookon ja pannakse peale mingid benji nöörist traksid. Jooge moosivett ja nägemist! Eraldi rõhutatakse et unustagu ma igasugune äktiviteet vähemalt 2 kuuks, no siis võib juba jalutamas käia… saan kõnetraadi teise otsa Tartus dr. Ripsi kes üle neti minu pilte nähes on kuri - otsad on üksteise peal, tugilihaste ja luustiku funktsionaalsuse tagamiseks tuleb kindlasti lõigata.
22.06. Tartu Kliinikumi traumatoloogia- ja ortopeediakliinik, juba kinni kasvama hakanud rangluu lõigatakse lahti ja Leho Rips paneb talle opi käigus „naela“ e. titaanvarda.
01.07. Mustamäe hüppetorn. Trepp 6x ja jooks.
04.07. mnt 1,5h. Ühe käega ja kööbakalt. Ikkagi sadulas. Valus aga oluline.
05.07. mnt 1,5h.
07.07. trepp 8x jooks 1,5h
Jne. ilma kronoloogiata…kerged mnt otsad ja hüppemäe trepp 8…10x. Ainult jooksmine on nõme. Lenksule saan juba ilusasti toetada, enam ei väänle ega piinle.
15.07. ehk siis 3 nädalat peale oppi…Kona-Crafti kolmapäevak on esimene võistlusmoment peale matsu. Kõvakahvel on vale valik, õlg tuikab ja ei lase täie pasaga panna. See väike võistlus on motivatsioonile mitte tulemusele.
EEC Elva ja Otepää etapid ei mäleta et midagi oleks õla pärast tegemata jäänud, pigem nõrk jalg. Võib-olla ainult Otepääl hirm ligaste laskumiste ees kui totaalselt sadama hakkas.

Ehk siis kui rangluu ikka väga sandisti pilbasteks pole (nagu Auksil ja KaupoR-l näiteks, Aivar Lipust rääkimata) ja arst valdab oma ala, siis on võimalik üsna käppelt sadulas tagasi olla. Muidugi peab omal sõiduisu olema.

Ah matsust endast pole suurt midagi rääkida. Jalad tunnipikkusest tõusust pehmed läksin laskumisse. Sihuke triviaalne Vorstika moodi rohtukasvanud rööbastega, aga keskel kiviklibu. Kuna sadas, kivid oli kahtlased ja viraažis ei julgenud väga kallata, oligi esiratas rööpas. Enne kui väljatõstmise peale oleks mõeldagi jõudnud olingi juba üle katuse. Kontakt ja kuuldav raksatus.

[erikr]

Vene ajal kasutati suht palju roostevaba, titaani muidugi ka. Kui terasesulamis on üle 13% kroomi, kaovad magnetilised omadused. Samas ei tahaks ma uskuda, et turvaväravad vaid magnetilistele omadustele reageerivad.

Kui on kahtlus arstide tegevuse osas, tuleb pingutada niikaua, kuni reaalse spetsialistini jõuad. Mul oli 2002 Mulgis kukutud randmeliigesega sama. Kohalike tegevus ei tundunud usaldusväärne, järgmisel päeval Tallinnas perearsti äkksuunamisega tema kursusekaaslase juurde jõudes sain peale uut röntgenit kuulda arvamusavaldusi minu käe kipsi pannute aadressil, korrigeeriti liigese asendit ja pandi uus kips.