kalari kirjutas:KaupoR kirjutas:Tänane Postimees pilab talviseid rattureid. Minu teada liiklusseadus ei ütle, et talvel on jalgrattaga sõitmisel mingid piirangud (va ohutu liiklemine vastavalt ilma- ja teeoludele) ning ise seda tehes olen korduvalt mõelnud, et mis alustel talviseid rattureid peedistatakse (nt lükates sahaga kogu autode sõiduraja lume teekattele joonistatud märgistusega eraldatud jalgrattarajale).
Vabandan, et ei ole sinu poolt kirjeldatud situatsiooni oma silmaga näinud. Aga luba mul visata järamiseks selline "kont": Nimelt on minu isiklik seisukoht selline, et jalgratas ei ole sobilik liiklusvahend Eesti kliimas aastaringseks kasutamiseks. Miks? Sest riik (ühiskond, maksumaksjad, mina) ei ole nii jõukas (loe: ei ole nõus kulutama), et omada tehnilist võimeksust, mis tagab linnatänavate absoluutset lumevabadust. Arusaadav, et siin jääb kannatama see käputäis talirattureid. Ja see ei ole peedistamine, nagu sa ütled, vaid mõistlikus.
Teatud sarnast häirekella löömist saab kuulda/lugeda alati, kui seoses keerukate ilmaoludega ei jõuta kogu riigi teedel-tänavatel loetud minutite (sic!) jooksul libedusetõrjet teostada. Absoluutselt alati on sellistel puhkudel mingi häälekas grupp pahameelt avaldamas (karjumas). Ja mida siis sisuliset nõutakse? Sisuliselt seda, et meil oleks ootel kümneid ja kümneid kordi praegusest suurem teehooldusmasinate park koos juhtidega. Kes selle pulli kinni maksab?
Probleem ei ole selles, et puuduksid ressursid selleks, et teed puhtana hoida. Meil on turumajandus ning kui on nõudlus, on ka pakkumine alati olemas. Kõige suurem probleem on just selles, et kõike tehakse raha pärast, mitte soovist enda tööd korralikult teha. Ja just täpselt sellepärast ongi nii, et kella 9ni(!) hommikul on teed klaasjää all -5 kraadi juures, kuid samas on märtsis terve linn soolapuisturitest umbes, kui peaks lõuna ajal üks väike lörtsilärakas kuskil sadama. On ka muidugi väga kohusetundlikke sahamehi eriti kuskil maakohtades- ei üldista.
Ja mis selle point on? Point on selles, et inimesed soovivad elada puhtas ja hoolitsetud keskkonnas, mitte liiklusvahenditega kuni suveni välja poris ja soolalögas püherdada. Puhtus ja korruptsioonivabadus on minu meelest kõige esimene samm lääne ühiskonna poole ning need ei ole mitte need vähesed inimesed, kes iga asja üle vinguvad vaid need, kellel esimesena nippel üle viskas.
Ja rahast rääkimine on küll täielik tabu- meil on pappi nii palju, et varsti sõidab terve Eesti tasuta ühistranspordiga.