Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et ühel palaval suveõhtul kogunes Harku MTB rahvas Tagamõisa poolsaarel ühel kenal õuepealsel, et koos järgneva 3 päeva jooksul Juuli päiksest kuumaks köetud ja magusalt lõhnavatel niitudel ja kadakatest palistatud külateedel üks korralik MTB pidu püsti panna. Ergav juulipäike kiivri avadest sisse pressimas, soe tuul näost soolaseid higipiisku kuivatamas. Vanad kulunud tered, uued arglikud käeviiped. Edasi seltsimehed – julgemalt. Meie – igatahes, toetame. Igatahes.
Kui see oleks Juhan Smuuli reisikiri siis võiks seda alustada järgnevalt: "Meie sihiks oli Tagamõisa poolsaar. See Saaremaa kaugeim ja hõredamini asustatud loodenurk, mis nagu saaremaa küljest sirutuv käsi igatseb läände, vabaduse poole, eemale raudse eesriide roostese haarde külmast hingusest. Isegi majakas on vajunud igatsusest ja ihkamisest Rootsi vabade vete poole lääpa. Tundub, et ainus mis teda veel selle kivise maa küljes hoiab on madalate kadakate sitked juured ning lapikute rannakivide määratu raskus millest lahti rebida ei ole rammu .... "
Aga õnneks ei ole see vana reisikiri vaid HarkuMTB sportliku nädalavahetuse lõbus kokkuvõte.
Terve poolsaar on kaetud kadakaste karjamaade, metsajärvede ja loomulikult ümber poolsaare kulgeva rannaribaga. Et mõista mis teeb Tagamõisa poolsaare nii omalaadseks ja sobivaks MTB sõitudeks tuleb vaadata 30 aastat tagasi. Aega kui Saaremaa oli piiritsoon ja Tagamõisa oli kõige "ohtlikum" paik mida pidi valvama erakordselt rangelt. Terve rannajoon oli puhtaks kitkutud ja liiv piinliku täpsusega sirgeid jooni täis riisutud. Ikka selleks, et näha kui keegi on julgenud siit merele minna ja Rootsi putkata. Selle tulemusena on aga tänaseni ümber poolsare väga huvitav, vahelduva maastikuga, kivine, liivane, veneaegse atribuutika ja piirivalvurite kirsade poolt maha märgitud rada mida suure tahtmise ja katkematu kannatuse abil on võimalik rattaga läbi sõita. Seda me HarkuMTB rahvaga ka tegime, kohe esimesel päeval.
Varajased saabujad muutusid taluõuel juba rahutuks. "Lase vesi välja" " Ütle, et me oleme Tallinnast - ütle, et me maksame" Pisitasa täitus hoov rattariideis meestega ning et vältida päikelise taluõue muutumist tsüklokrossi rajaks oli vaja viia kõik see mees väikesele õhtusele tiirule.
Harilaid
Meie esimene sõit viis meid Harilaiule. Tee sinna läks mööda rohtunud külavaheteed. Mööda madalast järvesilmast mille kaldad olid metsaveo autode poolt kenasti tagurpidi pööratud. Meie kaastunne kohalikele, kuid MTB rahvale sobis see maastik nagu rusikas silmaauku. Et 20 kilomeetrine sõit liiga lihtne ei oleks võtsime suuna esmalt rannaliivale. Üle kõrkjate ja läbi lõikeheina. Korralikud rannavallid meist mõõtu võtmas. Ühel ilusal hetkel avastasimegi ennast sileda vee ja peene kõvapõhjalise liivaga rannast. Koht nagu unistus, hüppa sisse, tee pilti ise tead kumba eelistad. Sõit veepiiril, laine rammestunult ja vaevumärgatavalt liigutamas liivaterasid veepiiril. Tal ka puhkus. Kilomeeter, teine. Õhtupäike Juulikuiselt käsivarsi küpsetamas, hoolimata mere jahutavast hingusest, riided selga kleepumas. Palavus. Mõnus. Ilmselgelt oli see kõik liiga ilus, et kesta. Peagi tuli ratastega ronida esmalt kivivallidele mis krudisedes sinu ratta alt laiali tahtsid vajuda ja tundusid kohati isegi raskema maastikuna kui liiv ja sealt edasi vanadele piirivalve radadele kus viimane auto sõitis 30 aastat tagasi, kus viimane ratas liikus möödunud suvel ja sedagi käekõrval lükates. Aga meie sõitsime. Kõige aeglasema käiguga läbi liiva ja kiviklibu. Vaevu liikudes ja üksteist sõbralikult tögades aga ikka ja jälle tõdedes - kurat kui mõnus. On raske aga mitte halb. On raske nagu sõidaks mäkke. Ühel pool piiritu avarus, meri, mitte ühtegi paati, mitte inimest silmapiiril. Teisel pool läbimatud rannamännid. Õhk seisab paigal, lõhnad paitavad meeli.
Majakas - endiselt viltu, endiselt vees ja ligipääsmatu. Pildid, pudelivesi ja edasi. Käime ära ka veest välja ulatuva kivise neeme tipus. Tiirud peakohal kriiskamas, mereadru ja linnusitt. Rühime edasi. Kiviklibu ja liiv muutub järjest pehmemaks, rahvast kes ratastega edasi viitsivad rühkida jääb järjest vähemaks. Lõpuks on kõik. Meri lööb jalaga vastu maad. Kõik aitab - mitte vändapööretki enam edasi. Keerame ringi ja jõuame õhtusöögiks tagasi. Inimesi on veelgi juurde tulnud. Mõned juba vanad tuttavad Harku MTB sõitudest, mõned peaaegu tundmatud. Suitsuahi, saare saun, külm õlu. Anne Veski plaat ja puude taha loojuv päike.
Homme sõidame pikemalt ....
Laupäev algas kange kohvi ja korraliku pudruga. Või, marjad, kuidas kellegile. Kell 11 asusime teele. Plaan oli sõita pikalt ja mõnuga. Võtta aega, et nautida, et mütata rannaliivas, et ronida kividel, et ekselda metsaradadel. Me teame ju kõik, et HarkuMTB sõidab 3 grupis. Ei olnud erand ka see päev. Kõige kiiremad läksid Maario vedamisel tiirule ümber poolsaare, nii mere äärest kui võimalik. Ja kui ei olnud võimalik, tõusti kaldapealsele ja tõmmati tempo üles. Kuni lõunapausini sõideti koos keskmiste grupiga mida vedas Tarmo. Peale lõunat võtsid keskmised suuna kodu ja tegd seda loomulikult kõige pehmemat rada pidi. Raskem/kiirem punt sõitis edasi. Ikka edasi kuni 100 täis tuli. 100 kilomeetrit saaremaa randa ja kruusa. Asfalti ei näinud vist kordagi, kui siis ainult korraks Kihelkonnal kus kohalik burgeriputka juba päev varem meie saabumiseks valmistuna hakkas. Ja ikka ületasime me nende lootused. Juu siis ei osanud kohalikud arvata, et harkust nii palju rattureid kohale on sõitnud ja viimased näljased pidid leppima pealt mõnusalt jahedate ent selle eest seest täiesti jääs pihvidega, mis serveeriti maitsva saia ja ilma salatita. Ilmselt saare moodi - kokkuhoidlikult
Kuigi Kari vandus jumalakeeli, et täna liiva ei tule, avastas kõige kergem punt ennast pool tundi peale starti liivaselt järvekaldalt mis oli suurte masinate poolt piinliku põhjalikusega segi pööratud. Veel hiljem aga sõideti sisse Harilaiu matkateelt mis viis sirgelt randa. Tee mis pidi kulgema ümber Harilaiu lõppes enne kui see randa jõudis.
Edasi tuli liiv, kõrkjad, kiviklibu. "Jälle see sama sara " ehk viltune tuletorn. Seekord aga teised rajad, pisut korgemal rannast ja pisut kergemalt. Ent emotsioon oli endiselt sama tugev. Need lõhnad mis vaheldusid iga tuulepuhanguga, Tormiga randa uhutud ning sinna aastateks unustatud leiud nagu võibolla juba 30 aastat tagasi rootsi kaubalaevalt merre visatud plekkpurk ja täiesti arusaamatul kombel keset liivavalli pooleldi uppunud raketikaater.
Saaremaa rannad ja Tagamõisa poolsaar võtavad su oma lummusesse ja sa võidki ennast sinna mereäärt uudistama unustada. Kahjuks tiksus aeg aga lakkamatu järjekindlusega edasi, ning sellel ajal kui kiiremad juba suuna lõunapausi poole võtsid, ronisid aeglased rannavallidest üles, võtsid kohaliku külamehe käest külmad õlled ja keerasid rattaninad metsateedele. Nüüd oli ka viimane tuuleiil kadunud. Õhk seisis paigal ning ainus mis metsavahel liikus olime meie. Ühel hetkel hakkas aga midagi veel liikuma. Põõsast jooksid teele kaks kahe meetrist jaanalindu. Hiiglasuured jalad all ja pikad kaelad nagu kaevu koogud püsti otsas. Jooksid teele ja jäid ehmatusest seisma. Selle lühida hetke jooksul ilmnes, et tegemist ei pruugi olla jaanalindudega vaid hoopis nende väiksemate sugulaste emudega, kes nüüd jooksujalu meie ees minema lidusid. Peatumata sõitsime nende järel. Teadupärast on ju jaanalinnud ja emud kiired kuid lennuvõimetud linnud. Seda suurem oli aga meie imestus kui üks emudest järsku tiivad lahti lõi ja mõned meetrid eemale metsavahele liugles. Nii muutusid meie eksootilised emud lihtsateks lendu ehmatatud sookurgedeks. Ilusad ja suured, lähedal ja elevust tekitavad aga siiski sookured.
Pärnus sadas korraga maha aasta jagu vett. Meie hoovis oli aga tuulevaikne ja lämbe. Kõrged puud pakkusid varju ja hoidsid tuule eemal. Kaasa tulnud lapsed pidasid keset hoovi vaikselt lõunatundi. Saabusid esimesed ratturid. Kes pikalt kes lühikeselt ringilt. Käed ja jalad päikesest ja teetolmust hallikaspruuniks parkinud, prillid näkku joonistunud. Nägu naerul ise väsinud. On puhkus. Kes jahutab ennast esmalt kaevust koogutatud külma ämbritäiega kes põrutab kohe jahutava dušši alla. Keegi läks juba suitulesta tooma. Õhtuks on saun ja kaks kasti värskelt suitsust tulnud lesta. Tuua tuleb saare teisest otsast aga lest on saare parim, vähemalt kohalikud teavad öelda. Tasub oodata.
Kuumus annab tasapisi järele ja need kes päevasest sõitmisest veel isu täis pole saanud ning keda järgmise päeva Vilsandi ei kohuta panevad rätikud kaela, plätud jalga ja väntavad nagu koolipõlves ratastega järveäärde ujuma. Mõned istuvad pakikal. Vesi on soe. Vaevu jahutab. Aga sõit on mõnus. Õhtul on päeval kuumusest väsinud loodus jälle oma ilu ja lõhna poed lahti löönud ja rataste ees lendava kiiliparve juhatusel rullub meie ees lahti üks tõeline südasuvine akvarell – "Juulikuu Saaremaal"
Maario töötuba teemal Multitool ja sinu ratas, keskendub kõigele sellele mida sa saad oma väikese abimehega ratta juures ära teha. Selgub, et peale laagrite määrimise saab peaaegu kõigega selle abimehega hakkama. Töötuba läheb sujuvalt üle kriiksude ja krääksude eemaldamiseks ja Vilsandi matka ettevalmistamiseks, seejärel jätkub saunas rehvirõhkude ja rattamaratonide teemadega. Naistel on omad teemad ja jäägu need ......
VILSANDI - On kahte sorti inimesi, õigupoolest on inimesi loomulikult rohkem kui kahte sorti aga Vilsandi matka mõistes omavad tähtsust just need kaks. On need kes hoiavad oma ratast ja on need kes ütlevad kuradile see vesi ning võtavad ette 10 kilomeetrise rattasõidu Saaremaalt Vilsandile ja tagasi. Just nimelt sõidu mitte paadimatka või jalgsirännaku, sest see oleks liiga igav, liiga tavaline. Vilsandile ratastega - sõites ? Jah see on võimalik, jah see on tehtav jah me tegime selle ära. Ja kuigi see polnud mõistlik, lihtne ega mugav, oli see absoluutselt 110% igat vändapööret väärt. Aga alustame algusest.
Alustame kell 11 Käkisilmalt ehk Saaremaa poolselt küljelt. Vilsandile viib Käkisilma - Vilsandi rada mis kulgeb vana, piirivalve masinate poolt sisse sõidetud ja laiult laiule kulgevat madalat merepõhja. Raja pikkus on viimasest kuivast punktist esimese kuiva punktini Vilsandil täpselt 4 kilomeetrit. Kell 11 panime rattariided seljakotti, tossud või plätud jalga ning sidusime särgisabad üles. Ees ootas vesi, kivid ja teadmatus. Olid vaid siin seal kuuldud katked sellest, et mõned aastad tagasi kellegil õnnestus üle saada, et kellegil ei õnnestunud üle saada ja Vilsandi infopunkti kinnitus, et hetkel peaks sügavaim koht olema umbes nabani. Lootes, et infopunkti töötaja pole 220 pikk ja tema naba asub enamvähem samal kõrgusel kui keskmisel jalgratturil asusime teele.
20 meetrit ja esimene veetakistus. Sõidetav. Vesi ulatub vaid ketini. Mõned üksikud kivid mida esimesed minejad hästi näevad kuid mis üles keerutatud liiva ja muda tõttu tagumistele sõitjatele jalgu jäävad. Jälle kuival maal. Väike laid ja selle keskel lohku sõidetud rööbasrada mis vett täis valgunud. Suured kivid veest välja paistmas. Vesi on soe. Tuult ei ole ja laidude vaheline meri on peegelsile. Silt - sügavaim koht. Veetase mõõdupostil näitab 90 sentimeetrit. Esimesed sõidavad peaaegu üle, vaid kõige sügavamas kohas pannakse jalad maha, sest ratas kipub ujuma. Eriti fätimeestel. Fätid ujuvad. Neid ei ole võimalik põhja suruda, veel vähem nendega sõita.
Sügavat nabani vett oli vast 5 meetrit siis olid jälle kõik ainult põlvini vees ja tee jätkus kordamööda vändates ja kõndides. Kes kui osav oli. Vilsandile sõitmise suurim katsumus ei ole vesi, kaugeltki mitte. Suurim katsumus on kivid mis esimeste sõitjate poolt on liivaseks ja läbipaistmatuks sõidetud vees peidus. Väntad ja järsku ratas peatub, sina loomulikult nii kiiresti ei peatu ja juhtubki see mis juhtuma peab, leiad ennast kas poolenisti või tervenisti veest. Viimased laiud on tõeline MTB ekstreem. Vett on vähe, on vaid kõrkjate vahel looklev kitsas tee, mis kulgeb mööda muda ja suuri kivikamakaid. Pedaalid on libedad, jalad ei püsi enam peal, püsti sõites libisesid jalad maha istudes samuti. Ainus võimalus oli teha jalgadega peadaalide kohal väntamisliigutust ja loota, et pedaalid ka päriselt kuskil selle liigutuse trajektooril asuvad. Vahepeal tuli kergendust pakkuv vesi. Vees oli hea. Vees oli lihtsam.
Lõpuks lõppesid kivid, lõppes vesi ja muda ning algas Vilsandi. Jess... me oleme need kes selle ära tegid, need kes ei jätnud soolase vee ja muude hirmutuste kiuste tegemata midagi väga ägedat. Rattaga Vilsandile. Tehtud. Soola peseme maha, laagrid puhastame ära, kui vaja paneme uued aga meie teekond oli kõike seda tuhat korda väärt. Õigupoolest jäigi Vilsandi mõnevõrra teenimatult meie emotsionaalse merereisi varju. Riputasime riided rannamännile, tossud sinna samma ja tegime 2 tunnise tiiru saarel, ronisime torni, sõitsime sadamasse, aga ikkagi oli nagu kõige ägedam juba möödas, või siis uuesti ees. Viimased kilomeetrid Vilsandil olid vaiksed. Tundus, et kõik on juba väsinud ja ootavad millal koju saaks.
Enk niipea kui vaevu kuivanud mudased tossud uuesti jalga said, kui rattapedaalid vees esimesed plärtsud tegid muutus kõik. Suud kõrvuni peas, meeled ahmimas lõhnu, päike kõrvetamas käsi ja merevesi jahutamas jalgu.
Tee tagasi. Juba tuttav muda, kõrkjad, kivid. Ei ole halb, on raske. Ja praegu on raskelt hea. Vesi, mõnus. Kuigi saaks ka ringiga, sõidavad paljud otse, läbi vee. Kui juba siis juba. Tekkib vilumus, kohad mis enne kõnniti lähevad sõites, jalgsi käimist sisuliselt enam pole. Vaid see kõige sügavam koht just enne lõppu , seal tullakse rattalt ja kõnnitakse üle.
Toetatakse rattad teisel pool vastu rannakive ja kõnnitakse tagasi - ujuma. Nii soe on vesi, nii puhas. Istud kaelani vees ja kõik on hästi. Järjest tuleb meid rohkem ja rohkem. Kõik viivad rattad üle ja tulevad puhkama. Jäänud on veel 100 meetrit ja see võib oodata. Naudime seda mida me täna siin teinud olema. Mida me viimased 3 päeva teinud oleme. See ongi meie jaoks HarkuMTB üdi. Mitte kohad võistlustel, mitte tunnid treeningkalendris vaid kivine suplus kuskil Saaremaa ja Vilsandi vahel, rattad ja riided soolasest mereveest märjad, päike kriiskamas lagipähe näod pruuniks pargitud ja jalad pehmeks sõidetud.
Ja kaldal ootasit autod ja õlled, ning laagris ootas värske supp. See ongi HarkuMTB suvelaager. Järgmise korrani sõbrad ....