velo.clubbers.ee

sügaval stagnaajal oli kombeks poisikestel punase ja valge veini korgikatteid, sellised plastikust, lenksu käepidemetele otsa toppida. samuti pesunöörist või kummist rõngas ümber rummu sebida, pesulõksuga tselluloidist filmitükk kodaratele plärisema panna. tegelt üks kuulimaid disainivõtteid oli nn põrkeraud esirattale.
lasnamäe karjäär oli koht kus sai aheraine kuhilatel krossi harrastada, vürtsi lisas oht libastuda rohelisse karjäärivette surnud kasside ja penoplastitükkide vahele (jäänukid parvedest) fixed gear ruulis igas asendis

Tere

nerd04 kirjutas:sügaval stagnaajal oli kombeks poisikestel punase ja valge veini korgikatteid, sellised plastikust, lenksu käepidemetele otsa toppida. samuti pesunöörist või kummist rõngas ümber rummu sebida, pesulõksuga tselluloidist filmitükk kodaratele plärisema panna. tegelt üks kuulimaid disainivõtteid oli nn põrkeraud esirattale.

Aga kuhu jäi värviline traat kodarates?

jJanno

meestekale sai ereka rattad alla pandud, eriline käbe pill oli.

jjanno kirjutas:Tere

Aga kuhu jäi värviline traat kodarates?

jJanno

no värvilist traati said vähesed endale lubada

nerd04 kirjutas:no värvilist traati said vähesed endale lubada

neid võis leida lõhkamisplatsidelt ja ehitustelt,samuti kohtdades kus miskised kaevetöid tehti ja oli vaja samuti lõhata miskit: ntx paekivikaevandused

Tallinna rataste värviline traat oli enamasti pärit jämedatest telefonikaablitest.

erikr kirjutas:meestekale sai ereka rattad alla pandud, eriline käbe pill oli.

...ja kurvis kallutades/vändates käis pedaal vastu maad ja tõstis tagaratta maast üles.

jajajaa- raskelt vihale ajas et soovitud ratast poes niisama lihtsalt kätte ei saanud. nüüd on paljud meie seast raskekujulise kompensatsioonimehhanismi küüsi langenud. see on vaid aja küsimus, millal see kellelgi välja lööb. ise sõidan alles 2 kuud ja sedagi vaid tööle ja koju, aga käivad juba 10 tonnise ratta hankimise luulud

Ja ärge unustage tennise palle mida kodarate vahele topiti. Kumme värviti ka ja kodaraid teibiti isoleeriga triibuliseks ja ... krt õlu maksis 52 kopikat.

Annelinnas oli kaheksakümnendate teisel poolel kokukate tuunimine in. Ainult memmekad sõitsid erekate või skolnikutega

*Kokuka lenksukaarde keevitati horisontaalne toru, et oleks ägedam.
*Rummu ümber tolknev kummist või plastikust rattake pidi rummu välispinna porist puhta hoidma.
*oraanzi kleepekat sai piki porilaudade väispinda kleebitud, et oleks ägedam.
*plastikust õllekastidest sai ühe pudeli osa välja saetud ja kuidagi raamile kinnitatud - pudelihoidja.
*lisaks värvilise traadi rummust pöiani kerimisele oli popp ühe või mõlema jooksu kodaratesse võimalikult palju helkureid sobitada.

Oli alles elu.

Perekat sai veel tuunitud meesteka esihargiga ja otseloomulikult alla kärukummid, millel suurem muster.

Hiljem mõned veel suutsid teisest raamist külgkorvi ka külge meisterdada.

erekal sai esimene porikas kohe maha kistud ning tagumine saeti pooleks ja tõsteti meesteka porikakinnituse abil üles, et oleks rohkem krossika moodi. plärinat tehti makaronikarbist lõigatud papitüki abil, mis pesulõksuga sai esikahvli külge kinnitatud. ilma värvilise traadita kodarates poled üldse mõtet õue minna. kummirõngaid rummude ümber sai põhiliselt norma mänguautode ratastelt.

Mati kirjutas:Ja ärge unustage tennise palle mida kodarate vahele topiti. Kumme värviti ka ja kodaraid teibiti isoleeriga triibuliseks ja ... krt õlu maksis 52 kopikat.

isokat sai igale poole kerida, eriti lenksu ümber. mu meelest oli õlu 33 kopsi kuigi ise ei joonud....

west kirjutas: Hiljem mõned veel suutsid teisest raamist külgkorvi ka külge meisterdada.

mingit isearetatud külgkorviga ratast nägin ma sel laupäeval prükkel cupil kosel tiirutamas. mitte võistlusrajal loomulikult.

Kes ütles, et erekas titekas oli?! Pirita-Kosel tuuniti neid vähehaaval krossiratasteks. S?ber tahtis ühte veel prügimäele viia, ?nneks sattus see minu valdusse. Rattale on taha keevitatud mingi s?jaaegse tagahark, pandud k?verad (laiad) punnv?rri vändad, ees m?istagi meesteka v?i turisti kahvel ja mingi k?rge kokuka lenks. Vaatamist väärib tagaratas, mis on pärit kokuka alt ja varustatud mopeedi kummiga, millel on osad mustrinublud vahelt välja l?igatud, et poris paremini edasi läheks. Veel pole ma saanud kätte tema "originaal" talvekummi, mis on tavaline siledaksaetud ereka kumm, millesse on puuritud miskit 300 M4polti (sikksakis sentimeetrise vahega). Ratasi ise oli värvitud s?javäe laiguliseks, mis oli eriti änksa.
Muidu arvan, et seda aparaati tasub säilitada küll ja t?enäoliselt leiab ta koha Varbola vanavaraaida ekspositsioonis.
Muidu oli selliseid rattaid Kosel kokku 3, neljas, minu oma, erines teistest selle poolest, et koosnes Saljudi raamist, millele oli meesteka "pulk" vahele keevitatud. Teised vist olid uuematest ühe pulgaga erekatest tehtud, aga säilinud isend on vanemast raamist tehtud.

Veel tuli meelde moodne materjal kohroplast, mis kujutas endast k?rvutiasetsevatest kandilistest polüetüleentorudest lehtmaterjali. Poest seda muidugi ei saanud ja issi-emme ka ei ostnud, sestap käidi videviku varjus poe tagant kaubakaste virutamas ja lammutamas.
Kohroplastist sai imesid teha, kuna detaile andis sobiva jämeduse ja kujuga traadijuppide abil igas poosis liita. Paljud tegid sellest omale ketasrattad, nagu CocaCola kampaaniarattal on, minu kokukal oli tagumine ratas kohroplastist gondliga pooleldi kaetud. Keegi lootis erekale voolujoonelise kasti v?i vähemalt midagi ringraja tsikli gondli moodi värgi ümber aretada, ent poisikluttidel jäi lukksepaoskustest vajaka.

siin läheb vabsee hardcoreks kätte

Erekas oli selline mõnusa lühikese raamiga ratas. Ise sai sadulapulga pikendamise ja muu tuuningu teel erekast selline 178 cm pikkusele 17 a. jõmmile paras "trikiratas" tehtud. Vägev oli.

Kõige karmim asi oli kunagi trepist alla sõites - tundsin, et esiratas vajub alt ära (libe oli), vahepeal on tükk tühja mälestust ja siis olin trepist all, sileda osa peal, PÜSTI ja ei saanud mitte aru mis juhtus. Selg ja pea oli tolmu ja peenikest kruusa täis... Teised rääkisid, et ma olla stiilipuhta kukkerpalli teinud rattaga. Sujuva. Nagu aeg-luubis.

Vahur

Olen vist ainus, kes omal ajal ereka asemel Lastotshkaga sõitnud. Hää ja vastupidav ratas oli...

Ja siis veel meenutan hea sõnaga aega, mil Lutsu (täna Näituse) ülesõidukohas üle linna rattapood oli. Paraku põletati see kaks korda maha ja siis kolis pood Spordikooli kõrvale. Nüüd on see koos turuplatsiga kõige kaduva teed lännu...

Mati kirjutas: ... krt õlu maksis 52 kopikat.

hmm... kas koos pudeliga v?

gandalf kirjutas:Erekas oli selline mõnusa lühikese raamiga ratas. Ise sai sadulapulga pikendamise ja muu tuuningu teel erekast selline 178 cm pikkusele 17 a. jõmmile paras "trikiratas" tehtud. Vägev oli.

Miks erekast minevikus räägitakse ? Mul endal pole küll sellist olnud, see-eest oli Riga 20 nimeline naistekas, millega sai ka igasugu trikke tehtud (omapoiste jalgrattakross ja kaugushüpped). Aga selle aasta Tartu rattarallil oli ereljukas ju täiesti platsis ! Ja päris kiiresti sibas. Niiet - Erekas rulez veel tänapäevalgi.

Soobel kirjutas:Veel tuli meelde moodne materjal kohroplast, mis kujutas endast k?rvutiasetsevatest kandilistest polüetüleentorudest lehtmaterjali. Poest seda muidugi ei saanud ja issi-emme ka ei ostnud, sestap käidi videviku varjus poe tagant kaubakaste virutamas ja lammutamas.
Kohroplastist sai imesid teha, kuna detaile andis sobiva jämeduse ja kujuga traadijuppide abil igas poosis liita. Paljud tegid sellest omale ketasrattad, nagu CocaCola kampaaniarattal on, minu kokukal oli tagumine ratas kohroplastist gondliga pooleldi kaetud. Keegi lootis erekale voolujoonelise kasti v?i vähemalt midagi ringraja tsikli gondli moodi värgi ümber aretada, ent poisikluttidel jäi lukksepaoskustest vajaka.

Ja ma just mõtlesin , et miks keegi neid kettaid ei maini , kuna meie kandis olid need suht populaarsed.
Kunagi venelased (olgu saatus neile armuline) keerasid mul maja ees olnud rattal esiratta mutrid lahti (ei olnud lohakus, sest pätakad nägid) , mida mina vaikselt sõitma hakates ei tundnud.No jah, aga siis lubasin naabripoisil ka proovida kuidas siis nokka tõmmatakse ja tagarattal sõidetakse.Ning see pilt mis avanes kui ratas mitte kohe kahvliga kaasa ei läinud vaid jätkas oma teekonda ja naabripoiss hämeldusest unustas kiirreageerimist teha...nu jah, polnd just ilus pilt kui vaatasin kõverat kahvlit ja sealt üks viis meetrit eemale veerenud kõht kõveras naabripoissi.Algul oli vist tal valust aga pärast oli naerust kui ma seda ratast sikutasin püsti.

Mul oli vana desna või "kits". Kuidas keegi nimetas. Igastahes sai raami keskelt polt välja keeratud, raam "pooleks" murtud ja polt teiseltpoolt veidi siise keeratud. Siis raam enam otseks enam ei läinud ja rattad jooksid kutsikat. Küll oli äge

Erekatele pannakse siiani ju veoautode roole juhtrauaks.

nüüd tuli meelde et ventiilid ju krt ei ühildunud muuga kui jalgrattapumbaga. naabripouisi isa leiutas mingi ülemineku auto T pumba lohvile ja poiss laias kivikõvade kummidega

Vist enne ei olnud mainitud siin - skolnale sai kokuka rattad alla pandud, siis paistis vabsee loll'i moodi välja.

Oma mälestustest veel, et käsipidurid olid omalajal täis-ikaldus, nendega polnud võimalik ikka üldse pidusrdada.

Ja põhiline oli ikka tagapiduriga kumm võimalikult siledaks pidurdada, kel siledam, see oli kõvem mees. Mul endal ei tahtnud see üldse kuluda, pidi väga kaua tõsiselt asfaldil vaeva nägema.

Ja suuremaks saades oli super-riist Turist, mis sai ostetud tavalenksuga, kuid järgmisel päeval sport-lenks pandud (+ palju teipi ümber) ja porikad & pakiraam metsa visatud. Raamilt käikudega ja puha. Sossi ei jõudnudki ära oodata

sry vt eelmist teadet

Jalgrattale pandi ikka esimesel võimalusel punnvõrri mootor peale - see oli tõeline upgrade. ;O)

Kui ma 8 aastaselt oma esimese punnvõrri sain, siis tundusid teised oma jalgratastega nagu kiviajast, mis siis et minu punnvõrri maks kiirus oli ohutuse pärast vast 18km/h. :)

Jalgrattarida oli muidu: kolmerattaline>skolnik>erekas>sputnik>start sossee.
Värviline traat ja rummurõngad olid vägagi elementaarsed - rohkem ise ei viitsinud ehitada, aga igasugu asju tehti ikka ratastega tol ajal.

Plekist porilaudadele neediti/polditi porilapakad külge - põrandakattest mida kutsuti reliiniks ;o) Otsad lõigati lapakatel sälguliseks ning disaini kroonis pastakaga tehtud maalingud (nii kuidas kellelgi fantaasiat jagus). Tavaliselt oli kohustuslik kruvida lapaka külge veel omakorda helkur...

nerd04 kirjutas:nüüd tuli meelde et ventiilid ju krt ei ühildunud muuga kui jalgrattapumbaga.

... sai võetud tükike autosisekummi, naelaga auk läbi, rattaventiilile ja jõuga autopumbaga läks kah kivikõvaks. samuti sobis kokkumurtud tükk rattalohvist. Hädakorral kasutan siiamaani.

Kirsa kirjutas:Jalgrattale pandi ikka esimesel võimalusel punnvõrri mootor peale - see oli tõeline upgrade. ;O)
.

Väga hästi sobis paksude täispuhutavate ratastega lasteratas. 50cm2 mootor mahtus nibin-nabib raamitorude vahele. Kiirus oli ca 20-25 kmh.

erikr kirjutas:

Mati kirjutas:... ja ... krt õlu maksis 52 kopikat.

isokat sai igale poole kerida, eriti lenksu ümber. mu meelest oli õlu 33 kopsi kuigi ise ei joonud....

Arbo kirjutas:

Mati kirjutas: ... krt õlu maksis 52 kopikat.

hmm... kas koos pudeliga v?

minu mälestused pärinevad 80-ndate teisest poolest ja 52 kopsi sisaldas ka pudelit. pudelit sisaldas mälu järgi veel eriti palju sest taara tasus siis ikka täiega tagasi viia. "tuletamine" peaks tolle aegsetele tudengitele tuttav olema. ja õlle oli üldse üks hea asi ka ilma joomata, kuna selle eest sai ntx vahest töökojas mõnel onul lasta ühtteist nokitseda.

SL kirjutas:...Ja suuremaks saades oli super-riist Turist, mis sai ostetud tavalenksuga, kuid järgmisel päeval sport-lenks pandud (+ palju teipi ümber) ja porikad & pakiraam metsa visatud. Raamilt käikudega ja puha. Sossi ei jõudnudki ära oodata

turist oli kõva sõna. ja rataste modifitseerimine samuti. seda sain tunda ka omal nahal kui mu turistil esikahvel ära varastati. tõenäoliselt rändas see mõne kokuka alla

Pole patt meenutada, et tollal ikka kõvasti varastati rattaid. Ka see kuulub nostalgia valdkonda. Täna niipalju ei varastata...
Minu kontos on kaks Ukraina ratast ja üks Desna. Üks võeti oma kodumaja sees osadeks (raam vist jäi mulle) ja teised läksid ühes tükis rändama...

kalle_100% kirjutas:Pole patt meenutada, et tollal ikka kõvasti varastati rattaid. Ka see kuulub nostalgia valdkonda. Täna niipalju ei varastata...
Minu kontos on kaks Ukraina ratast ja üks Desna. Üks võeti oma kodumaja sees osadeks (raam vist jäi mulle) ja teised läksid ühes tükis rändama...

Minul seisis ratas maal (Sindi) väljaspool koduaeda vene rattalukuga kinni. Ilmselt ponud ratas ka varastamiseks atraktiivne (sõjajärgne naistekas). Tallinna kohta puuduvad igasugused kogemused.

Mina läksin kord naabri rattaga poodi ja tollel oli kaubandusvõrgust (nähtavasti illegaalselt....) muretsetud traadist ostukorv pakikale sobitatud. Pärast poeskäiku, kui olin veel poe ees, lendas järsku poest üks vene mutt välja ja kukkus korvi ära tirima - et ma olla selle sealt ära tõmmanud. Poe transamehega nad selle sealt kätte saidki ja naaber oli üsnagi õnnetu, kui velo talle ilma olulise lisaväärtuseta tagasi tõin

kalle_100% kirjutas:Pole patt meenutada, et tollal ikka kõvasti varastati rattaid. Ka see kuulub nostalgia valdkonda.

Mitte ainult ei varastatud. Sageli tuli mõni tibla ja tahtis lihtsalt ratast ära võtta. Mõnikord sai üksi hakkama, teinekord aga tehti reid ja toodi ratas okupantidelt tagasi. Kah nostalgia....

Leidsin lapsena vanast jõesängist imelikud rattasarved.Kuju oli nagu kokukatel ,aga kõrgust poole rohkem.Kui need peale installisime,selgus ,et käed ei ulatunud enam juhtrauani Ja kinni sai need sarved pandud vanakooli moodi (keevitades )Lõpuks ajasime lõkke peal sarvetorud kuumaks ja painutasime oma äranägemise järgi sadula poole(terve ratas oli tahmane).Imelik tuli ,aga sõita sai.Õhtul ,kui oli tuppa minemise aeg,ei mahtunud ratas oma uute iludustega keldriuksest sisse(loe:vana tsiviilkaitse ruum).Nii ta mul seisis trepikoja all,kuni ühel ööl saeti taba läbi

erekas oli tegija ja õlu maksis 33 kop, taara 12 pessi
lisaks eelpoolsetele tuunijatele-
lenks läks jawalt- otstest 5cm maha
rattakott oli kandilisi patakaid täis- lõvipargi "naitraidid "- oijahh....

Ja Shkolnikul sai lenkstang tagurpidi peale keeratud ning oli tunne nagu ringraja tsikli seljas.

Siin vahepeal sääne teemaarendus, krt, ma olen vahepeal 4 tundi metsas H100 raja pääl olnud ja paljust ilma jäänud. Oma staffi ka - Erekale pandi ikka Kama ratas taha ja mindi hüppeid panema, viimane hüpe oli ca 1.20 kõrguselt pehmele järveäärsele pinnale, tagaratas pidas vastu, aga esimene vajus lihtsalt kaldu ära (vast olid kodarad nõrgad). Lenks oli võrri pealt, ovaalne vineerist number ees, rääkimata sellest värvilisest kodarates. Kinnastel tõmmati ka sõrmeotsad maha, pärast sain küll kodus peksa. Mul oli isegi tahavaatepeegel erekal küljes ja 5 refleksiga piksekaitse ka taga, äkki kõu kärgatab. Veel pandi vedruga tundlad (neid pandi zigulile ka) esirummu külge, pidi tunda olema, kui liiga seina ääri mööda sõidad.
O tempora, o mores!

Olid ka abimootoritega jalgrattad Ei pidanud kunagi bensu lõppemist kartma, kui vaid jalgades jaksu oli Sõitsin maal vanaisa omaga ringi ja eputasin külapiigade ees

Vahepeal oli mul t?hus valuutaallikas vanaema töö juures. Nimelt seal ?mmeldi ja mina sain nende onudega hästi läbi, kes masinaid parandasid. Korra t?id nad töökotta hiiglasliku hunnikuid vana telefonikeskjaama juppe. Kruvid-pliud läksid ?mblusmasinate remondiks, värvilise traadi kerisin mina kokku. Oli seal vast värve! Palju selliseid toone, millest liivakastikaaslased unistadagi ei osanud. Küll siis sai vahetuskaupa teha...
Valeraha sai samuti tehtud. Selleks aeti üks traat paljaks ja hakati sentimeetriseid isolatsioonijuppe peale lükkima: kollane, must, pruun, kollane, must, pruun. Klutid vaatasid eemalt ja ahhetasid, kui lähemalt uurima tulid, vajusid näod pikaks.
Kose kandis kross niiväga moes polnud, kuna ringrada oli läheduses ja enam imponeerisid ringrajatsiklid ja eriti änksad olid meeste l?uaesisega astronaut-tüüpi kiivrid (tavakasutajatel olid vaid munakoored) Aga üks poiss laenas isa ehituskiivrit, liimis sellele papist toruja pikenduse koos l?uaesisega. Vot oli tegija!

ädväänst meestel olid suunatuled ja esiratta poltide küljes kummalgi pool latern

Meenus veel, klassivend, va tehnika mees, aretas ereliukasele külgkorvi külge, siis oli hea kahekesti sõita. Külgkorvi valmistas ise. Mingitest torudest keevitas kokku. Samuti aretas ta Delta esihargi ereliukasele külge, mis hoobilt ratta kaalu kahekordistas aga samas oli Viljandis ainuke amordiga ratas.

Väga pehmete ja mugavate käepidemete retsept:
1. üks kiht riideisoleeri.
2. kaks kihti 0,5cm-st porolooni, mitte liiga pingule, niit peale siduda, et edasiste toimetamiste käigus laiali ei pudeneks.
3. Kolm-neli kihti riideisoleeri.
4. Kiht sinist isoleeri ja alustada kerimist nii, et ots välja ei jääks: üks ring sissepoole ja siis üle terve riideisoleeri ja ots lenksu august sisse.
5. Sampusepudeli korgid lenksu otstesse.

Olid küll mugavad, üks peaks koos lenksuga tänini alles olema. Maksma läks see paraja ketuka ekssaksaohvitserist vanaisa käest, kuna sinine isoleer oli midagi erakordselt defitsiitset.
Aga eriti änksadel kluttidel olid käepidemed punased, punane isoleer oli veel defkam, kui sinine. Esines ka isoleerist väljat?stmisi, mis seisnes väiksemale poisile rusika nina alla panemises ja isoleeri kokkukerimises lenksu ümbert, samuti läksid ka haruldasemat tooni värvilised traadid.
Järgnesid ka isadevahelised ja isade-poegadevahelised jutuajamised ja kitupunni-aunimetused.

Minul oli erekas meesteka hargiga. ja see oli esimene ratas millel suutsin raami pooleks hüpata:D

Mul oli Erekas 7 (see, nagu praegu on Corrateci Crossbow) teistel oli kõikidel 8 või 9, need olid kandilised. Siis sai tollel isa autovärviga helesiniseks värvitud ja kollasega piki toru triibud tõmmatud. Alla läksid kokuka rattad ka käru kummid. Sadul oli mingi Slajuti pehme nahk ja lenks oli ka tagurpidi keeratud, et madalam oleks. Värvilist traati oli ka ümber rataste ikka päris metsikult ja kodara ja rummu puhastajad olid ka . Kui ilm vihmane oli, siis sai porilombis "kaapsu" käidud tegemas ja kui eriline kiiruse janu tuli, siis sai Anne poe tagant mäest alla lastud ja alla jõudes ratas täiega blokki pandud. Eriti tegijatel oli kokukale käiguvahetaja külge installitud ja too oli ikka ülelinna tegija ka kohe. Mingi 90 alguses oli juba sirge lenks moes, ma mäletan, kui ma esimest korda nägin maastikuratast ja selle suutlikust (suutis toomemäel mäest üles minna ja mingist 20 cm vahest üle hüpata, siis oli ikka nägu küll ja öösel märjad unenäod...

mäletan sellist asja veel et mõnel olid lõigatud plastikust või mingist muust materjalist sellised suured latakad (rummust kuni pöiani selline ratas) ja pandud siis traadiga kodarate külge et välja paistis nagu trekiratas, see oli hull tuuletakistuse tuuning

Rataste tehniline seisukord oli tol ajal omamoodi: Kellel loksus vasak vänt veerandi täisringi jagu, kellelgi olid tagumised kodarad nii l?dvad, et pikalt plokis liugu lastes vibreeris ratta pöid edasi-tagasi niimoodi, et kummivile tuli trillerina, nagu miilitsavile tolleaegse raadio liiklussaate signatuuris. Kuna kodarav?tmed olid stabiilselt kadunud, pingutati kodaraid näpitsatega sikksakki väänates. Mina otsisin kodarav?tme ikka üles, sest siksakis kodara peal ei paistnud värviline traat ilus. Kiilud ja v?llid olid defitsiitsed ja kelle isa juhtus treial olema, sel oli alati palju s?pru, olgu ta nii loll, kui tahes. Ja kui Turisti kummid müügile tulid, jäid mänguautod kus see ja teine ning joosti bussi peale, mis Dünamo poodi viis.
Omamoodi sport (mida v?iks praegugi taaselustada), seisnes selles, et v?eti kriit ja veeti kossuplatsile paari meetri laiune ja hästi käänuline rada maha ja tehti v?idu. Proovil nii julgus, j?ud kui kiirendus. Katkikulunud p?lvi oli palju.
Vot siin saadi teada, et kummil ja kummil on vahe. Kelle Desnal oli ees Poola Antilope kumm, oli selline tegija, et keegi ei pääsenud löögile. Kiirenduse nimel muudeti ka ülekandeid, vanaaegsed naisteka vändad ja hammasrattad (40hambaga) olid kuum kaup, samuti ka Torpedo tagahammasrattad, millest m?ned olid vene 19 hamba asemel koguni 24-26 hambaga. Valuutaks sobisid välismaa kommipaberid ja ?llepurgid, kallim maksevahend oli m?ni välismaa kleepekas. Ent kummiostuks tuli issilt-emmelt raha lunida.
Ka esipidur oli tähtis asi, see v?imaldas sirgeid kiiremini läbida ja hiljem pidurdada.
Aga kuna ringi s?ideti miskipärast vaid ühte pidi, olid staazikamate v?istlejate Antilope-kummid kulunud (need kulusid kaunis kiiresti) ebasümmeetriliselt.

Noh jah stagnaajast meenub, et sai igasugu ratastega sõidetud. Erekas (Corrateci tüüpi vana raamiga) oli muidugi parim, kuid kui jätsin selle õue peale vedelema, sõitis isa kogemata veoautoga sellest üle... Naistekaga sai ägedaid hüppeid tehtud. Teed mööda mäest alla ja siis oli kuivanud porilombi lohk, kust viskas üles. 7-8meetrised madalad õhulennud lõppesid aga sellega, et raam ei pidanud vastu ja pedaalid hakkasid kurvis vastu maad käima. Mis on aga kõige kiftim asi - üks Haanja kandi tegelane, pani jalgrattale reduktoriga rooli. Pöörad rooli vasakule - pöörad esiratast paremale. Hullult lahe! Ainult tema ise oskaski selle rattaga sõita - teised said ainult proovida ja oma kobaduse üle naerda!