velo.clubbers.ee

mõnikord võib mulje jääda, et nüüd kukub küll tüüp ennast vigaseks, asjaosaline ise aga tõuseb pärast peadpööritavaid õhulende püsti, pühib põlved puhtaks, ja hüppab uuesti ratta selga..

see teema olekski siis nn õnnelikeimatest õnnetustest mis kellegagi juhtunud, ise teen otsa lahti

asi juhtus viimasel elva talikrossil... nimelt ühe pika suhteliselt jäise laskumise lõpus ulatusid viltused juurikad terve tee laiusesse, kõrvalt läks ka kitsas rada, see tundus aga aukude tõttu veel vähem ahvatlev, otsustasin sõita hoopis raja vasakust äärest mööda mingit lumist kallakut viltu alla, lootes sellega mõni sekund võita... kahjuks ei märganud ma ka seal olevat paljast puujuurt, mis mul ca 30km/h pealt esiratta alt ära pühkis, ise lendasin 4-5 m kaugusele kallakust alla, ratas jäi samasse kohta vedelema... õnneks maandusin pehmes lumes, ja püsti saanuna tarvitses vaid ruttu üles tagasi ronida, ja edasi tallata, kohapeal olnud üksikud pealtvaatajad said aga show'd täie raha eest

Enda kõige õnnelikumaks õnnetuseks pean korda, kui peale laskumist(hoog sees) jäi ratas liiva sisse kinni ja panin niplisse. Kuna ratas (tollal veel 15 kilone Trek) jäi püstiasendis liiva natukeseks seisma, kukkusin ratta ette ja siis otsustas ratas otse minu peale kukkuda. Pea pooleldi liiva sees, nägin kuidas kõrvale väändunud sadul minu peast 10 cm kaugusel nina ees liiva sisse raius. Kui oleks vähem õnne olnud, oleksin saanud sadula kõva otsaga tõsiselt kõva laksu oimukohta...

Kunagi ammu sai mindud turistiga poodi õlle järgi. Sai siis hea hooga tuldud ja ise just mõtlesin, et teen efektse pidurduse, suurelt kiiruselt. Aga oh mis häda, piduri tross suvatses otsad anda ja ega seal miskit valikut enam ei olnud poesein lähenes uskumatu kiirusega. Mats oli vägev külamehed veel kommenteerisid, et vaat kus nüüd rallisõitja välja tulnud, tahtis poe seina mahasõita. Läksin siis suures häbis poodi sain enda õlled kätte ja asusin koduteele. Aga ratas oli ikka niipalju kannatada saanud, et esiratas käis sahinal vastu porikat, mõtlesin veel et saab koduni ikka sõidetud. Olin juba kodus peaaegu kui porilaud ei pidanud vastu ja rullus kägarasse mis põhjustas teise õhulennu. . Mäletan veel, et koju ma jõudsin ühes tükis ja mis kõige tähtsam õlled jäid ka terveks Nii et võiks öelda et õnnelik õnnetus.

Minu õnnelikum õnnetus juhtus kahjuks Tallinna linnatänavail. Aastaid tagasi peale vihmasadu Tõnismäest alla sõites sõitis välja praeguse Õigusinstituudi sissekäigu kohal olevast kangialusest rohelise vahtralehega onkel ja mina veloga esitiiba, juhtub. Reagageerimisaega polnud kuna tuli puude ja bussipeatuses seisvate inimeste vahelt lennates peateele. Lend üle kapoti asfaldile. Onkel sõitis minema, isegi et vasak tiib autol mäsa, minul kann verine, aitas märg asfalt, mis nii jubedalt ei riivi nahka kui kuiv. Velol mõned kriimud ja vähem plastdetaile. Kiirus oli päris hea, pidurduse ajal lohises mtb kumm hästi. Kuigi autodega paar kogemust ja kokkupõrget veel olnud, on see üks suuremaid "ptüi ptüi ptüi" ja kergemaid lakse. Isegi põlved ei saanud viga.

Sain minagi täna rattaõnnetusega käpa valgeks. Metsaradadel pole imekombel veel ühtegi korda kukkunud. Linnas aga jalakäiatetee astet ületades tegin uperpalli. Aste polnud kõrge, aga piisav ,et lõuaga asfaltteed siluda. Hambad ja ratas jäid imekombel terveks, kuid haav vajas 8 õmbluspistet. Sain võimaluse ka oma lõualuud selles haavas näha. Ses-suhtes aga vedas ,et päris kupliga teed ei kündnud, muidu oleksin tähekesi vaadelnud.
Hakkan ka juba aimama miks kiivrikandmine hea on.

Minu õnnelikeim õnnetus juhtus elva sellel elva rattarallil kui peale teist ringi elvast v2lja j6udnud, kukkus minu ees Grete Treier ja mina põrutasin talle loomulikult sisse. Aga see juhtus õnneks asfalti ääres ja ise lendasin kah ulepea. See muide juhtus 40km/h kiirusel või oli isegi rohkem. Mina pääsesin kriimustusega õlal mis oli tulnud esihammasrattast ja kannipeal natukese libisemise pärast. Ja peale matsu sai kohe natuke joosta sest nii kui mats oli olnud põrkasin tagasi pösti ja jooksin seni kui seisma jäin. Ainult esijooksul l2ks 7 kodarat pooleks mingist 18 -st . Aga Grere rattast ei hakka rääkimagi.

kunagi ammu trekil.

sain just uue jälituse lenksu (ITMi oma millega KJK ja CFC omad siiani sõidavad) ning trennis sai kiiruslõike tehtud. sellised paarringised 48-50km/h. lõpetasin just üht lõiku lõdvestusringiga kui linnapoolses viraazis jäi ülejäänud rattast eraldunud lenks kätte. loomulikult maandusin külilii. õmblemist ei vajanud kuid haavu, mida järgnevad kuu aega lakkuda, jagus.

õnnelik oli õnnetus seetõttu, et kiirus tol momendil oli vast 20km/h. eelmisel ringil aga u 50km/h. mats oleks kindlasti palju valusam olnud need u 25sek varem.

ma olen seda vbolla juba siin kirjutanud, aga pajatan uuesti
nimelt nõmme suusasillalt laskudes - kiirus oli korralik, sest seal saab alati hoogu juurde vändatud - jäi järsku pool lenksu pihku lenks murdus stemmi kõrvalt selles laskumise osas, kus puust sild hakkab. see osa mis lenksu külge jäi, oli esipiduri pool... iagsuguseid lahedaid mõtteid käis peast ja silme eest läbi ja siiani imestan, et suutsin püsti jääda.

tarmo kirjutas:ma olen seda vbolla juba siin kirjutanud, aga pajatan uuesti ....

see lugu on mul miskipärast mällu sööbinud. võib-olla sellepärast, et seal isegi korduvalt laskunud ja seetõttu tunne ehe

Tartus 90-ndate lõpus. Siis kiivrikandmine trennis veel väga popp ei olnud. Trenni lõpp, veeresin kiirusega u 30-35 km/h peale Pangodi-Elva ringi Riia mnt-d mööda kodu poole, kui riia raudteeviadukti juures hakkas linna poolt tulnud corolla tegema tagasipööret. Mind corollas istunud kutid tulemas ei näinud... Sain enne kokkupõrget esitiivaga paremale võtta ja natuke hoogu maha, aga mitte piisavalt. Lendasin tagumikuga esiklaasi ja veeresin hooga teisele poole autot, kus maandusin jalgadele ja siis istuli. Tõusin püsti, võtsin maast prillid ja panin ette tagasi - need olid terveks jäänud! Siis kõndisin teisele poole autot ja korjasin ratta - vana hea columbuse terasest bianchi - üles, mille kahvel vahtis vähe paremale. Muu oli ok. Kahvli tegi Kirsiaed pärast nii korda, et mingit märki ei jäänud. Autol parem esitiib ja kapott mõlkis ja esiklaas täiega sees. Ma ei teagi, kuidas juht selle asja oma emale, kelle auto see oli, ära seletas.
Egas midagi, kutid võtsid mu koos rattaga peale, sõitsime sinna lähdale, kus vahetasime autot, siis Maarjamõisa, kus tagumikust klaasikillud välja korjati, sealt Tähtverre rattahooldusse ja koju. 3 või 4 päeva hiljem sõitsin Tartu rattarallit.
Ja ma ei mõtle sellele, kui ma oleks sinna klaasi pea ees lennanud...

kunagi hüppasime ule augu metsas trenni ajal. Ning ukskord kui mul maandudes lenks 2ra murdus ja siis kodarate vahele l2ks lendasin peaees v6ssa ja ratas kohe mulle selga. Se oli lahe 6nnetus sest oleks v6inud minna veel n2pp kodarasse nind oleks saanud lahtise luu murru.