velo.clubbers.ee

Avastasin, et polegi siin sellist teemat, kus jutustataks kummalistest juhtumistest võistlustel ja mujal sõites.

Mind ajendas otsa lahti tegema paari nädala tagune juhus, kui sõitsin öösel kl2 ühe veterani juubelilt kodu poole. Mind ärritas Liivalaia tänaval kohtumaja ees bussitasku ja sõiduradade vahel kollasega eraldatud rattarajal suudlev paarike. No kas siis mujal ei saa seda teha, kui keset rattateed??
Mõtlesin igasugu variante, mida selliste armupimeduses viibivate kaaskodanike kasvatamiseks ette võtta, ega leidnud muud meetodit: Sõitsin neist vahetust lähedusest mööda ja karjusin neil kõrva ääres Jorch Adniel Kiire piniseval häälel: "Kiibee!"

Naeru kostis mu selja tagant veel jupp aega...

Mulle meenub kohe paariaastatagune metsas üle nipli käimine rattaga ... loomulikult panin käed ette kukkudes ... kukkuda oskasin nii täpselt, et peopesa alla jäi värske koerasitt, mida ma oskuslikult oskasin kuni küünarnukini ühtlase kihina määrida.
Arvake ära, kas mu seltskond oli mõnda aega nauditav või mitte

Suvel siis kui oli see elion cup kõige kuumema ilmaga olin mina matkal. Sõitsin sõbraga Valkast Pärnu ja kusagil väikses külas sõitis meie juurde üks valge BMW. Seal hüppas välja 4 jorssi, kellest 3 sigalakku täis. Need kohe peale: "Poisid teate, kus Õru on?" Ma ei saanud algul aru, et mis koht, et kas õlut tahate, ütlesin: "ei meil küll õlut ei ole, ainult vett". Tüübid jälle vastu:" ei ei Õru hommikul ärkame, vaatame kõik kadunud, ühel tüübil jalaluu murd, see oli kellegiga kakelnud ja siis hakkasime otsima, et kus oleme, tuli välja et Õrus, kaardi peal sellist kohta ei ole ei tea kuidas sinna saime." Siis küsisid veel, et kust me tuleme ja kuhu lähme seda nad kül ei uskunud, et me õhtuks Pärnu jõuame. Pärast sõitsid meist veel teepeal mööda ja lehvitasid. Naljakad tüübid olid nagu Pets Margus ja Priit Smilersi laulust. Matkates ongi see kihvt, et kõik tulevad juttu rääkima.
Väga imelik kommentaar tuli ja kirjavigu täis kindlasti, aga mis sellest

Selline tragikoomiline juhtum:
2005 aasta hiliskevadel tegin väikest maanteetrenni, olin ca 30 km kaugusel kodust. Oli selline pikem lauge tõus, nii et suu oli ikka lahti ja korraga lendas mingi mesilane/herilane ning nõelas keele otsast !
Paaniliselt mõtlesin mida teha, kas helistada kiirabisse? Aga selle minuti-pooleteise jooksul paistetas keel täiesti üles, nii et rääkida ei oleks saanud. Telefonis oleks kostunud tõenäoliselt joodiku mõminat... Vaevalt 112 ka SMS sõnumile oleks reageerinud .
Kuna allergik ei ole, jäi üle siis kohale kerida. Eriline piin oli juua ja sülitada, suu oli keelt täis . Tunnikesega sain siis kohale, kiirabis tõmmati kohe plate peale, juhtmed-voolikud külge. Kuidagi läbi häda sain öelda et tegelikult pole hullu midagi, ma niisama igaks juhuks tulin. Aga liitri NaCl lahust ajasid ikka veeni ja paar süsti kah kannikasse
Nõela tõmbas keele otsast naine kodus välja...

sobiv teema enda esimese postituse tegemiseks.

Naljakaim (ning ilmselt siiamaani ka kõige valusam) juhtum oli 2005 suvel, kui peaaegu et täie auruga falcki tõkkepuule ttü juures otsa kimasin. Jäin muruplatsil chillivat seltskonda liiga pikaks ajaks jõllitama, hoog oli ka paras ning kui ma enda niigi lühinägelike silmadega tõkkepuud märkasin, oli väheke hilja juba. Tagajärjena paindus tõkkepuu parajalt kõveraks ( ei teagi, mis tollega pärast tehti, ilmselt vahetati välja) ning mõlemal käevarrel oli paar head nädalat veel sinikas. Lisaks sellele et too seltskond minu üle irvitas, ilmus eikuskilt välja mingi vene vanamees välja, kes hakkas uurima, et mida ma lõhun siin.. Talle jõudsin enne minemasõitmist veel hüüda : "suka, ne videl"

Vihmamees kirjutas:... mesilane/herilane ning nõelas keele otsast ...

Ma loodan, et Sa saad ise ka aru, et see oli Su elu vedamine. Oleks see mumm veerand senti kõrgemal lennanud, oleks nõel sügavamas kohas olnud ...

Vihmamees kirjutas:ja korraga lendas mingi mesilane/herilane ning nõelas keele otsast !

Omal umbes sama juhtum aga herilane tabas keset suvist heinamaad (samuti Viljandi lähistel) minu huult. Paari minutiga oli mokk nii paistes, et kole ja rippus töllakil. naljakas nagu väga võibolla polegi ... mõelda, kui ei kannaks sõidu ajal prille ja see herilane oleks lennanud 4-5 cm kõrgemalt... Õnneks lõppes see lugu küll koomilise alatooniga - kodus said kõik paraja kõhutäie naerda kui ma trennist rippuva mokaga koju jõudsin. Juua oli ka raske, sest huuled ei läinud kokku ja vedelik tilkus suust välja.

Üks paarkümmend aastat vana lugu tuli meelde, kus üks sõber laenas teiselt sõbralt korraks ratast. Teine sõber ei tahtnud anda, et lõhud äkki ära. No lõpuks said ikkagi kaubale. Sõitsime siis kahekesi pumbajaama juurde (teate küll neid punasest tellisest sileda tõrvatud katusega majakesi, kus kõrval väike mägi) ja siis oli vaja hädasti selle katusel natuke tiirutada. Ja siis tuli sõbral plaan, et sõidaks siit hüppega alla. Maja kõrval olev mäeke oli ca 6o cm katusest madalam ja jätkus laugelt, põhimõtteliselt kukepea. Ratta laenanud sõber läks esimesena... ja murdis kahvli.... Kujutage nüüd veel ratta omaniku reaktsiooni, kui ta "Saljut" naases kümme minutit peale laenamist kahes osas.

Tõkkepuusse ma pole sõitnud, aga eelmisel sügisel sõitsin Kadrioru Tivoli juures täiel kiirusel keevisaeda, mille head ehitajad olid risti üle rattatee tõstnud. Hämaras liikudes üle 30 km/h tunnis nägin ma seda aeda täpselt meeter enne kokkupõrget. Järgnes salto koos rattaga üle aia, peopesad olid paar päeva maandumisest sinised. Aga naljakas polnud see lugu üldse...

Meenus ka üks " õnnelik õnnetus ".
Sõitsin ükskord maa teel ja oli selline majade juurde viiv tee. Lähedal oli lehmade karjamaa, samal ajal kui mina sõitsin seda teed, tõmbas peremees kes tahtis viia oma loomad lauta ületades seda teed sinna ette nööri. Suure hooga tulles ei märganud seda nööri ja sõitsin sellesse nööri ja lendasin selili maha. Ehmatas oli suur, aga kukkumine väga haiget ei teinud ja pigem ajas naerma

Õpetlik lugu tänavusest kevadest. Sõidan mööda teed ca 30 km/h kui talu värava juures istuv suur must kass järsku ehmatas ja paralleeelselt teega jooksma hakkas. Vaatan , et no las jookseb, ega ta ju üle tee ei hüppa (must kass ikkagi ). Sain siis tast mööda, kui kass lülitas kaks turbo kiirendust järjest sisse ( ca 40 km/h). See oli vast üllatus. Ja siis tuli puänt, kass muutis kurssi ja otse mulle esiratta ette. Noh mis siis ikka, teha enam miskit ei jõudnud ja üritasin esimest ratast ülespoole tõsta, et kassist mitte soolikaid välja lasta ning siis juhtus midagi arusaamatut selle poole poole sekundi jooksul esiratta all, kass muutis uuesti kurssi ja rabeles esiratta alt välja ning tagasi teeäärde. Õnnetuseks see manööver röövis mult tasakaalu ja ma lõpetasin oma hädapidurduse selili kraavis. Püsti tõustes nägin vaid et kõuts pages metsa. Igatahes oli see päris pead vangutama ajav lugu, et mingi kass suutis mind kraavi ajada.

tarts kirjutas:Õpetlik lugu tänavusest kevadest. Sõidan mööda teed ca 30 km/h kui talu värava juures istuv suur must kass järsku ehmatas ja paralleeelselt teega jooksma hakkas. Vaatan , et no las jookseb, ega ta ju üle tee ei hüppa (must kass ikkagi ). Sain siis tast mööda, kui kass lülitas kaks turbo kiirendust järjest sisse ( ca 40 km/h). See oli vast üllatus. Ja siis tuli puänt, kass muutis kurssi ja otse mulle esiratta ette. Noh mis siis ikka, teha enam miskit ei jõudnud ja üritasin esimest ratast ülespoole tõsta, et kassist mitte soolikaid välja lasta ning siis juhtus midagi arusaamatut selle poole poole sekundi jooksul esiratta all, kass muutis uuesti kurssi ja rabeles esiratta alt välja ning tagasi teeäärde. Õnnetuseks see manööver röövis mult tasakaalu ja ma lõpetasin oma hädapidurduse selili kraavis. Püsti tõustes nägin vaid et kõuts pages metsa. Igatahes oli see päris pead vangutama ajav lugu, et mingi kass suutis mind kraavi ajada.

12 points loo ja esituse eest.

tarts kirjutas:Vaatan , et no las jookseb, ega ta ju üle tee ei hüppa (must kass ikkagi ).

Must kass tegi tillika ja sa läksid ohvriks

Mul tuleb meelde, kuidas ma põsemusi eest velotaksot mängisin.

Väntasin kunagi (umbes aastal 2001) oma venna logu mägirattaga Tallinna kesklinnast Nõmme poole. Olin sõpradega linnas mõned õlled võtnud ja viimasest bussist maha jäänud. 100EEK taksorahaks tundus tol ammusel ajal pisut palju, nii võtsingi ratta.

Kulgesin rahulikult kusagil Järve kandis, kui minust paarsada meetrit eespool peatus pidurite kriuksudes mingi vana Opel või BMW. Autost astus konkreetsel sammul välja üleslöödud noor tibi, lõi ukse pauguga kinni ja hakkas astuma. Noormees autos sõitis neidisel pisut aega kõrval ja üritas teda tagasi meelitada, aga see ei läinud õnneks.

Kui olin neidisega peaaegu kohakuti jõudnud, tõstis ta käe, justkui tahaks hääletama hakata. Ma (3 õlut ikkagi) hõikasin, et mul on ainult pakiraam. Tema vene aktsendiga vastu, et kui Männiku Statoili sõidan, siis olgu või pakiraam.

Kuna neidis tundus olevat tavaline noor inimene, pakiraamil istumisest HIV ei saa ja röövida polnud mult tõesti midagi, siis ütlesin, et hüpaku aga peale. Nii läkski - neidis istutas end pakiraamile ja mina väntasin Männiku poole. Vestlesime millestki, tee peal pakkus ta mulle Eviani ja Männiku bensiinijaamas sain sõidu tasuks põsemusi.

Rings, sa igavene naistemees

ennemuistsel aal, kui mul veel must meestekas oli (olin 10-12 siis), läksin sellega poodi, asetasin ratta akna najale ja ronisin majja sisse. piilusin koguaeg akna poole, kas ratas on alles. ühel hetkel enam ratast pole. s*** keedes ja südame puperdades lendasin uksest välja leidmaks ratta ümber kukkununa akna all vedelemas.

Täna tiirutasime naabrimehega Muuga kandis & altmetsa tee tagumises pooles märkasime teeäärses võsas/kraavis ühte ratast ja ratturit küllili. Pidasime kinni ja ma kalpsasin ligi. Ratas küllili ja selle kõrval (nagu sadulast küllili kukkunud) inimene kägaras, jope üle pea. Hõikasin siis paarkorda ennem, kui oleks togima läinud. Sellepeale tuligi jopealt pea välja, habetunud ja a- või b-sotsiali välimusega nägu küljes. Küsisin, et kas oled elus? Vastuseks sain ainult "öööh?". Ütlesin, et "maga edasi" ja astusin eemale. Kui uuesti rattale ronisime, vaatas too seltsimees meile suurte silmadega ja ehmunud näoga pikalt järele... Kui teise ringiga sinna jõudsime oli ta kadunud. No vähemalt on tal tulevikus hea õllekõrvale rääkida, kuidas suurte mustade silmadega imelikud sinised mehikesed une pealt ajasid.

Endal juhumine eelmisest hiliskevadest. Olin nimelt üle 5 aasta jälle ratta omanik ja ega suurt sõitnud peale keskkooli ka polnud. Sõitsin siis Tartus läbi linna sõbraga kokku saama, et linnast väljas koos väike ring teha. Uue kaubamaja Raekoja poolselt küljelt pisitasa allaveeredes helises telefon ja mina oma lolluses selle ka vastu võtsin. Oleks siis sile tee olnud - poleks nagu hullu midagi juhtunud, kuid seal kaubamaja kõrval tulevad allpool mingid astmed. Jõudsin siis astmeteni ja jõudsin vaid mõelda, et mida teha - kas püüda esimese piduriga pidurdada või ühe käega lenksust hoides astmeid läbida (telefoni mahaviskamine nagu pähe ei tulnud ) ja siis käis juba mats ja maaühendus. Kusjuures nii, et ratas tuli mulle tagant järele ja raamiga vastu pead. Sarved lõhkus ka sutike ära. Küünarnuki tegi ka puruks, aga ei midagi hullu. Raam jäi isegi kriimustamata. Korjasin siis kõrval foori punase tule all oleva autos istuva seltskonna juhiste järgi oma sarvede jupid kokku ja liikusin edasi. Sõit sai igatahes tehtud tol päeval. Päris hea ratta sisseristimise päev oli kokkuvõttes .

resnick kirjutas:Kusjuures nii, et ratas tuli mulle tagant järele ja raamiga vastu pead. Sarved lõhkus ka sutike ära.

Ratas tuli raamiga vastu pead ja lõhkus sarved sutike ära? Sõrad terved?

konakona kirjutas:

resnick kirjutas:Kusjuures nii, et ratas tuli mulle tagant järele ja raamiga vastu pead. Sarved lõhkus ka sutike ära.

Ratas tuli raamiga vastu pead ja lõhkus sarved sutike ära? Sõrad terved?

Ratta sarved seekord siiski. Enda omad jäid seekord veel terveks :D

Täna juhtus kole naljaks lugu. Tulin just V+'st, ratas korda tehtud ja tuju hea. Sõitsin mööda raudtee äärset jalgrada, eespool näen 4 inimest hängivad raja kõrval (2 ühel, 2 teisel pool). Nende vahelt läbi sõites aga üks istuja virutas jalgadega vastu ratta tagumist otsa nii, et lendasin pikali. Tüüp natuke kihistas, siis tõusis püsti, aga ma jäin ratta alla kinni ja mõtlesin, et nüüd tuleb annab lõuga kah veel ning kokku neid neli. Tegelane aga tuli aitas mu püsti ja ütles midagi sellist: izvini, ma ei tea mis mul pähe tuli. Näppude peal olid tal kenad sinised tätoveeringud.
Ise jäin terveks, ratas oli siit-sealt natuke vildakas, porilauad küljest ära - tükk aega pärast naersin.

Overkilla kirjutas:Tegelane aga tuli aitas mu püsti ja ütles midagi sellist: izvini, ma ei tea mis mul pähe tuli...

Tehtud mõeldud.

et nüüd tuleb annab lõuga kah veel

Ma oleks vist selle peale mähkme ära märgand